Ülevaade juunis ilmunud muusikaga vähem või rohkem seotud artiklitest. Kui vaba on laulusõna; kuidas üritatakse võidelda striimipettuste vastu; kuidas kontserdisaundi üle virisemine rahaks teha; miks inimestele suvalise tootega koos albumeid pähe määritakse; kui edukas Trent Reznor räpiskenes siis lõpuks ikkagi on; kas Spotify teab midagi, mida kasutaja ise ei tea ja kes oli Lee Hazlewood?
Päikselõõsase rannaküla pea igal majal on märke sellest, kuidas kohalikel on tõsi taga sooviga Hispaania kuningriigist eralduda. Separatistlikud poliitiliste sõnumitega plagud rõdudel vahelduvad lihtsalt anarhia sümbolitest graffititega seintel. Selles suhtes poleks paremat asukohta psychobilly festarile kui Pineda de Mar. Tegelikkuses muidugi vaevalt keegi kohalesõitnutest erilist tähelepanu poliitvangideks olevate kohalike poliitikute vabastamisnõuetele pööras – tegemist on ju rahvusvahelise subkultuuri ühendava sündmusega, kus lokaalsetel päevasündmustel on kurss madalal. Lihtsalt on tegemist ühega vähestest subkultuuridest, mis paistab silma erilise nihilismiga isegi kõikehävitava aja enese suhtes ning vägagi võimalik, et just seetõttu võib selle kandjate kätes olla punkliikumise tuleviku lipp.
Tegelt päris viimaseks piraadilaevaks Ministryt nimetada ei saa, aga laval taaruv rastapatsidega Al Jourgensen meenutab päiksepiste läbi põdenud kapten Jack Sparrow´d küll. Ministry on sel juhul tema Kariibi mere brigantiin, mille mastis ta meeleheitliku kindlameelusega (puna)musta lippu hoiab, otsides tulutult vaenulikke laevu, mida kaaperdada.
Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.
Vähemalt mina tegin nii – kuulasin Rattlecan Paintjobi uut materjali "sangast". Tegelikult polegi palju muid valikuid, kuna bänd on välja andnud tõelise ajarände 90ndatesse: vormilt kasseti, mis igasse koduse musakeskuse soklisse ei sobitugi ja sisult midagi, mis meenutab toonast Psychoterrorit, PWA-d ja midagi veel. Üldiselt pigem meloodiline HC-punk. Selleks, et seda tunnet veelgi süvendada ja kõik hoovad ikka päriselt põhja suruda, on Paintjob salvestanud omaendi sõnul kogu materjali lives ehk kõik pillid ja träkid korraga ja seda kuskil betoonbunkris. Ja seda on tunda.
Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.
See mees on Philip Anthony Campbell. Ta on 58-aastane, Walesi päritolu, abielus, kolme lapse isa. Bluuskitarrist. 32 aastat oma elust mängis mees kitarri maailma ühes tuntuimas rockansamblis Motörhead. Käis kaks korda Linnahallis esinemas. Tegi palju muudki. Sel suvel jõuab ta Eestisse tagasi, aga uue ansambliga. Ansambliga, kus peale tema veel neli noort meest, kellest suisa kolm ta enda pojad. Phil rääkis radaseitsmele ära, miks ja kuidas.
Muusikatarvitamist on sada aastat järjepanu leiutatud, aga ikka ei saa valmis. Lühike ülevaade oma jaburuste kiuste siiski tehnoloogia arenedes erakordselt rakenduslikuks osutunud ideedest muusikatarvitamise vallas.
_Snapseed.jpg)
Tahkuna Briis toimub 6. juulil neljandat korda Hiiumaa põhjapoolseimas tipus Tahkuna tuletorni ümbruses ja sees, ning pakub nii kohalikele kui ka kohale rännanud festivalikülalistele ainulaadsust, põnevat kunstiprogrammi ja vaieldamatult väga head muusikat. Rääkisime festivali vedajate Tõnu Laasi ja Laura Noodaperaga paigaspetsiifikast, tuulest, tulest ja käesoleva festivali sisust natuke põhjalikumalt.