Õiglase tasu radadel Spotify näitel

Kirjutas Rene13
08-04-2019


Ameerika muusikute föderatsioon (AFM), mis oli sisuliselt muusikute ametiühing, avaldas 1936. aastal meelt helifilmi vastu, sest helifilmi leviku tõttu oli suur hulk tummfilmi seanssidele taustaks mänginud muusikuid kaotanud töö. Kinosaali ei olnud pillikääksutajaid enam tarvis, sest muusika tuli lindilt.

Aasta hiljem streikis AFM’i Chicago osakond James Petrillo juhtimisel "konservmuusika" vohamise vastu, plaate sai mängida praktiliselt tasuta, mistõttu raadiojaamad ei vajanud enam otse-eetris mängivaid bände. Kuigi juba aastast 1929 oli AFM suutnud Chicagos saavutada olukorra, kuidas ainuke võimalus raadioeetris plaatide mängimiseks oli palgata ametiühingu liikmest muusik plaadimängijat käitama. Seesugune kentsakavõitu praktika kestis kuni kolmekümnendate lõpuni.

AFM ei olnud ainuke, kes raadios moodsa aja nuhtlust ja ühiskonna allakäigu sümbolit nägid, ka ajakirjandus tundis end ohustatuna, sest raadioeetri kaudu andis levitada igapäevast meelelahutust ja informatsiooni üsna hõlpsa vaevaga suurele hulgale inimestele. 29. aastaks omas raadiot kuni 40% Ühendriikide majapidamisest, raadiojaamu oli üle poole tuhande ja reklaamikäive kasvas vähem kui kümnendiga ühekohaliselt miljonilt kolmekohaliseni, hoolimata isegi suurest depressioonist.

42 kuni 44 nuheldi maailmasõjas osalevat riiki AFM’i juhiks tõusnud püstikurat Petrillo eestvedamisel järjekordse streigiga – kuni plaadifirmad ei maksa autoritasudest ühte osa töötute muusikute fondi, keelduti lindistustel mängimast. Lauljad kuulusid hoopis teise ametiühingusse, nemad lindistasid hea meelega edasi. Streigi kaasabil sai alguse Frank Sinatra kuulsus, tehti tutvust importmuusikaga ja koostoimes käimasoleva sõjaga lõppes bigbandide ajastu – keda ei värvanud armee, mobiliseeriti kodusel rindel salvestise vastaste kaevikusse ja kui bigbande ei salvestatud, neid ka raadios ei mängitud. Paralleelselt jõuti avaldada pahameelt jukeboxide vastu, mis samuti muusikutelt justkui leiva ära võtsid.

Viimane suurem streik toimus 1948, kui nõuti uuesti, et plaadimüügi tuludest makstaks töötute muusikute fondi ja et raadiojaamad palkaks muusikuid mitte vajaduse, vaid miinimumkvoodi järgi. Aasta lõpuks oli streigiga ühel pool ja töö kaotanud muusikute fond asutatud, see tegutseb Music Performance Trust Fund nime all siiamaani, sponsoreerides tasuta sissepääsuga kontserte. Hoopis olulisem oli, et Columbia Records tõi sama aasta suvel turule esimese LP.

Igavene võitleja James Petrillo suri aastal 1980, mil muusikakonserve müüdi Ühendriikides üle poole miljardi ühiku ja aasta hiljem alustas MTV, mis oli veel hullem kui raadio, sest näitas ka pilti ja seda sai tarvitada täiesti naeruväärse tasu eest. Kuigi Petrillo võis oma jäärapäisuses jätta viimase tagurlase mulje, oli tema võitlus plaadifirmade ja raadiote sümbioosi vastu kantud meie ajani kõlava õiglase tasustamise ideest.

Alates ajast kui inimesed olid nõus muusika kuulamise eest raha välja käima, on muusika allunud turureeglitele, meeldib see või mitte, kehtivad selle aspekti puhul turuvigurid, mis loomulikult ei välista ega pisenda muusika teisi omadusi.

Laias laastus võib jagada muusika selle pakkumisviisi alusel neljaks erinevaks hüviseks, mis muudab nende omavahelise võrdlemise üsna keeruliseks ja annab võimaluse küsida erinevat hinda:
* Impressaario lähenemine pakub kunstlikult loodud nappuse najal muusikat piiratud seltskonnale kauba eksklusiivsuse alusel – kogus on piiratud kontserdipaiga kohtade arvuga ja piletiraha eest saab tarvitada kava vaid korra. See on midagi tšarterlennu taolist.
* Plaadifirma lähenemine pakub muusikat erakaubana, sama plaati ei saa müüa mitmele tarbijale, tarbimise eeldus on kauba ostmine. Sarnane on auto omamine.
* Raadio puhul maksavad muusika kinni reklaamiostjad või maksumaksjad, tarbimise eeldus on vastuvõtja omamine ja teinekord ka kaubanduslike teadaannete kuulmine, aga eetris olev muusika ei saa uute tarbijate lisandudes otsa. Mingil määral on sarnane tasuta ühistransport.
* Striimi puhul on ligipääs piiratud tasuga (või reklaamide kuulmise kohustusega) ja kogus on põhimõtteliselt piiramatu, artist saab tasu iga rendikorra eest. Võib võrrelda taksosõiduga.

Niisiis raadio ja striimimine suurendasid muusika kättesaadavust ja muutsid selle tarvitamise taskukohasemaks. Nii nagu ühistransport ja taksondus edendasid liikumisvõimalusi. Sellised arengud ei meeldinud James Petrillole ega uuemal ajal Taylor Swiftile, kes esitas 2014. aastal kummalise arutluskäigu, kuidas muusika on kunst, kunst on haruldane ja kallis ning lasi oma muusika Spotifyst eemaldada (kas selle liigutusega muutus ta muusika rohkem kunstiks on eraldi küsimus). 2013 teatasid elusolevad Pink Floydi liikmed, et nemad ei saa striimiteenuste hinnamehhanismidest aru ja seda valjemini nõudsid õiglast tasu. The Black Keys ei mõistnud, kuidas Spotify asutaja turuväärtus saab olla kõrgem kui Paul McCartneyl, kuigi ta ei ole kirjutanud ühtegi muusikapala, mistõttu see peab olema teenitud muusikute arvelt. David Byrne avaldas 2013 nõrdimust, et striimiplatformide tõttu on kadunud kunstlik nappus ja inimesed ei ole sunnitud ostma plaate. Hiljuti läks endast välja Misfitsi kitarrist Doyle, kelle tinistas ära pseudonäitaja, mida Spotify ühe striimi kohta muusikule välja käib. Eriti juhul kui muusik ei ole kõikide õiguste omanik.

See on see koht, kus suust sooja õhu välja ajamise asemel tuleb hakata arvutama. Olgu näiteks Spotify ja esmalt mõned faktid.
* Spotify jõudis 2018. aasta viimases kvartalis esimest korda kasumisse, enne seda maksti tegevusele peale, sest turuosa kasvatamine ei ole odav tegevus.
* 2018 oli Spotify keskmine kuutasu 5,5 dollarit kuus, tänavu laieneti Indiasse, kus kuutasu on 1,6 dollarit, seega keskmine langes veel.
* 46% Spotify kuulajatest maksid 2018. aastal kuutasu, reklaamitulud on sellest 7,5 korda madalamad (mis tähendab, et 64% kuulaja striimi pealt teenib 7,5 korda vähem kui maksva kuulaja pealt).
* Eestis on Spotify Premium kuutasu 6,99 eurot, mis tagab ligipääsu 40 miljonile loole (sh ka loomahääled ja muu seesugune), album, millel on tosinkond lugu, maksab umbes kaks korda rohkem.
* Spotify ega selle asutaja turuväärtus ei tähenda muud kui turuväärtust.
* Muusikapiraatlus juhtis tähelepanu tarbimiskäitumisele, mille suhtes olid plaadifirmad pimedad nagu kanad öös – inimesi huvitab muusika omamise asemel hoopis rohkem selle kuulamine, eriti kui viimane on soodne.

Ülevaade, mida artist 2016. aasta jaanuaris Spotifyst striimi kohta kokku ajas. Nagu näha, pole seal fikseeritud striimihinda ja tasu erineb striimi kohta üle 70 korra. See info ei tule otse Spotifyst, kuna Spotify õiguste registrite pidamisega ei tegele ja nagu näha, on mingisugune algeline asukohapõhine eristus täitsa olemas.Ülevaade, mida artist 2016. aasta jaanuaris Spotifyst striimi kohta kokku ajas. Nagu näha, pole seal fikseeritud striimihinda ja tasu erineb striimi kohta üle 70 korra. See info ei tule otse Spotifyst, kuna Spotify õiguste registrite pidamisega ei tegele ja nagu näha, on mingisugune algeline asukohapõhine eristus täitsa olemas.

Kuhu Spotify kuutasu läheb?
Digital Media Finland 2017. aasta raporti andmetel jaguneb kuutasu umbes järgmiselt (maksud on lihtsuse huvides välja jäetud):
* Spotify võtab 30%, sest riistvara ei maksa enda eest ise ja töötajad (kuskil 4000) kipuvad palka tahtma.
* Salvestiste omanikud (peamiselt plaadifirmad) 55-60%, muusiku jagu oleneb lepingust, üldiselt töötab plaadifirmas muusiku parema nähtavuse heaks terve seltskond inimesi, kes ei tee seda südameheadusest vaid tasu eest.
* Loomingu omanikud (autorid, kirjastajad jne) 10-15%, sealgi kipuvad olema administreerimiskulud, võib tulla üllatusena, et ka omanike registrid tahavad haldamist.

Paljukirutud sandikopikad vahemikus $0,004 kuni $0,0084 (kui oled ise kõikide õiguste omanik, väga tihti ei olda) striimi kohta on bullshit metric ja ei tähenda suurt midagi, kuna Spotify ei maksa litsentsitasusid fikseeritud tükihinna alusel, sest kuulajad ei maksa kuulatud lugude alusel, vaid kindla kuutasu järgi. Et asi oleks huvitavam, saab kuutasuga mängida, kasutades erinevaid soodustusi, näiteks perepakett, õpilase allahindlus või pruukida tasuta versiooni. Iga selline vigur viib artistide võimaliku teenistuse madalamaks, sest Spotify poolt väljamakstav summa on seotud kuulajatelt saadava kuutasuga. On elementaarne, et välja saab maksta vaid selle pealt, mis sisse tuleb, selles ei ole midagi ebaõiglast.

Et striimihinna väheütlevus paremini välja tuleks.
Eesti 6,99 eurosest ($7,94) kuutasust jagab Spotify litentsitasudeks $5,558, mille eest saaks striimihinna vahemikus $0,004 kuni $0,0084 mängida igakuiselt vastavalt 926 või 661 lugu. 21 kuni 30 lugu päevas, tasu hakatakse arvutama alates 30. sekundist (mis tähendab, et Napalm Death ei teeni looga "You Suffer" ilmselt mitte midagi). Kas on tulnud ette juhtumeid, kus normi täiskuulamise järel on tulnud Spotifyle juurde maksta?

Nupumees saaks tulla vastupidisele järelduseni – kui striimihind sõltub kuulamistest, siis võiks kuulata vähem ja artistid saaks sellevõrra kõrgemat tasu?

Ka siin rikuvad tõsiasjad kõik ära, Spotify ei maksa kuulamiste eest nõudmis-, vaid populaarsuspõhiselt, kogutud summa läheb ühte globaalsesse potti, mis jaotatakse striimide arvu järgi enamvähem proportsionaalselt laiali. Üksiku kuulaja tehtavad kuulamisotsused ei mängi selles jaotuses statistiliselt olulist rolli. Seega vahet ei ole, kas Drake’i kuulad või ei kuula, kui tema lood teevad kuus X% striimidest, maksab Drake’ile X% oma kuutasust iga kuulaja.
Nii Soome kui Taani striimijate põhjal tehtud uuringud on näidanud, et striimid jagunevad pareto prinstiibi sarnaselt, väike hulk artiste (mis on üleilmselt tuhandetes, mitte üksikud superstaarid) saavad suurema osa tähelepanust. Tee mis tahad, valdav osa artistidest ei ole olulisel määral populaarsed ja ei hakka seda ka kunagi olema.

Alternatiiviks on pakutud nõudmisepõhist jaotamist, kus kuulaja kuutasu ja kuulamised on omavahel seotud, sel juhul vaatab kuulaja ise, kellele oma tasu jagada.

2014 Norras Clouds & Concerts ja Taanis Rütmilise Muusika Konservatooriumi (sic!) poolt tehtud analüüsi põhjal võidaks sellisest mudelist artistid, kes on populaarsed lokaalselt, aga on praegu sunnitud konkureerima globaalsete striimiässadega – nende tasu kerkiks kuni 13%. Kuna tegemist on suletud süstemiga, peab see tulema kellegi arvelt, selleks paistavad olevat globaalse top 10% hulka, aga mitte täiesti tippu kuuluvad artistid. Spotify enda analüüsi põhjal oleks sellise arvestussüsteemi ülapidamine nii kulukas, et keegi ei võidaks midagi.
Nõudmispõhise mudeli puhul võivad tekkida ka sellised olukorrad, et kaotavad artistid ja plaadifirmad, kelle kuulajad on kõige kirglikumad striimijad, sest mida rohkem ja mitmekülgsemalt kuulata, seda rohkemate vahel jaguneb kuulajate kuutasu ka kasutajapõhise mudeli puhul.
Halva uudisena võib lisada, et populaarsuskõver jaotamismudelist ei muutu, valdav osa artistidest jääb endiselt vähepopulaarseks. Kuigi arvestades, mis summasid Spotify igakuiselt välja maksab, võib ka tühisema protsendipunkti nihkumine uude suunda olla üsna oluline muutus selles detsiilis olevate artistide sissetulekute osas.

Üsna vaba käega tõmmatud kõver populaarsuse jagunemisest lugude vahel. 2013. aasta seisuga oli 80% Spotify lugudest mängitud vähemalt korra ja 20% lugudest ei olnud kuulatud kordagi.Üsna vaba käega tõmmatud kõver populaarsuse jagunemisest lugude vahel. 2013. aasta seisuga oli 80% Spotify lugudest mängitud vähemalt korra ja 20% lugudest ei olnud kuulatud kordagi.

Meelelahutuse huvides veel kaks väheütlevat ühikuhinda.
Võtame eelduseks $14,99 maksva plaadi, millel 10 lugu. Oletame, et tegemist on sooloartistiga, kes esitab enda loomingut ja on nii DIY, et viis kogu salvestamise ja väljaandmisprotsessi ise läbi, samuti tegeleb plaadi müügiga ise, nii et ta saab selle $14,99 kõik endale. Saame ideaalis loo tükihinnaks 1,499 dollarit, see annab võimaluse kuulata lugu nii palju kui kulub, sest tarbija maksab kuulamiste eest ette, mitte ei arvelda iga kuulamiskorra pealt eraldi.

Spotifys tuleks kuulata seda plaati 178 kuni 374 korda, et artistile kukuks sama kopikas, mis ühe müüdud plaadi eest. Nii toimetavaid professionaalseid muusikuid on karjuv vähemus, valdavalt ollakse seotud mõne plaadifirmaga, kus artistid räägivad endale erinevaid lepingutingimusi. Läinud aastal jõudis Ühendriikides artistideni 12% kogu muusikatööstuse käibest. Seda aluseks võttes on $14,99 maksvalt kümnelooliselt plaadilt ühte lugu 21 kuni 45 korda kuulates viidud kuulamistasu Spotify ebaõiglasele tasemele.

See on küll kõvasti pädevam võrdlus kui võrrelda miljoni striimi eest teenitut miljoni albumiloo müümiselt teenituga, mis on umbes sama kui võrrelda maja müügihinda igakuise üürihinnaga, aga siiski üsna väheütlev. Äkki peaks õiglase tasu huvides lisama plaatidele lepingutingimused, et õiglane tarbija agara plaadikuulamisega kogemata kombel artisti ei nööriks?

Olgu ka lisatud, et kasutatud plaatide müügilt ei teeni artist midagi, see on eriti ebaõiglane äri ja muusikute näljutamine. Näiteks Ühendriikides oli 2017. aasta andmetel kasutatud vinüülide turg kaks korda suurem kui uute.

Raadios kõlanud muusika litsentsitasud on määratud autorite ja/või fonogrammitootjate ühingute tariifide ja muu säärase alusel, mis sõltub riigiti. Näiteks ühendriikides ei maksa AM/FM jaamad esitajale ega plaadifirmale siiamaani praktiliselt mitte midagi, mis omal ajal ajas närvi Petrillot. Ühendkuningriigis see-eest on ühed kõrgeimad tasud. Kui leiduks andmeid, saaks teha rehkenduse, palju Eestis raadioeetri kaudu ühe kõrvapaarini jõudmise puhul artist kokku ajab. Umbkaudu lähenedes peaks 10k kuulajaga raadiosaate puhul olema honorar ühe loo kõikide õiguste eest üle 35 euro, et ületada Spotify 0,004 dollarit. On alust kahtlustada, et reaalsus on midagi muud ja ikka selle karjuvalt ülekohtuse tasu suunas.

Võib vaielda, et raadioeeter kergitab artisti nähtavust ja töötab reklaamina, aga sama teevad ka Spotify populaarsemad playlistid. Enamik artiste neisse lihtsalt ei satu.

Sellega jõuab tagasi õiglase tasu küsimuseni, mis Petrillo ajast saadik on siiamaani õhus, kuigi salvestised ja raadio, mille vastu tema võitles, mitte ainult ei võetud omaks, vaid need ka edendasid, mitte ei pärssinud muusikute teenimisvõimalusi. Samuti ei ole tehnoloogia areng suutnud kaotada tasu eest esinemist, see sajandeid vana komme on endiselt muusikute põhileib. Kui jätta välja harjumuspärane pelgus uute tehnoloogiliste lahenduste ees, mis sellest õiglase tasu nõudmisest siis lõpuks alles jääb? Peale selle, kas 6,99€ Spotify teenuse eest kuus on vähe, palju või parasjagu?

Veel artikleid