Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik – nüüd ka kõik soovitatud kuulatavad lood ühes Spotify playlistis.
Beach House – "Love Your Smile"
Sander Varusk (Terminal, Popikroonikad): Üle kümne aasta tegutsemist, nende hulgas tublid seitse albumit. Beach House pole oluliselt oma valemit kunagi muutnud ehk pisut siit-sealt timminud ja ütleks, et iga albumiga aina paremini. Lihtsalt pealkirjaks numbrit "7" kandev album on taas ilus ja unistav suveindie, millele annab sedapuhku pikaajalise produtsendi Chris Coady asemel vaiksed aga võluvad lisalükked Spacemen 3’st tuntud Sonic Boom. Midagi tõeliselt ilusat on siit plaadilt aga "Lose Your Smile", kindel aasta tippmoment esimesel kuulamisel.
YOB – "Our Raw Heart"
PeZ:YOB teine, 14 min pikk singel uuelt plaadilt, mis lindistatud pärast seda, kui laulja napilt surmasuust pääses. Soundiliselt on uued lood ikka väga ägedad ja atmosfäärilisemad kui vanad, aga kuidagi ka helgem kulgemine. Mõnus doom varajase suvepäikese kõrvale.
Detritus – "Noumenon"
MC STan B: Ma ei ole kindel, et track kevadega hästi kokku läheb. Ilm ikkagi ilus ja päike paistab, aga olge mureta. Tuletan kõigile meelde, et elame Eestis ja seega vihmased ilmad pole kaugel ning siis sobib ka Detrituse uus album suurepäraselt teie argipäeva taustaks.
AL-90 & DX2OV – Odna
Ivo: Samas seni, kui veel pole vihma sadama hakanud, sobib kenasti päikesepistes ringituigerdamiseks selliste Moskva põrandaaluste tegijate rütm. Veidi uitav, võibolla isegi mõtlik, kuid ometigi nii helge. Pala on pärit nende kolmandalt koostöölt, värskelt EP-lt nimega "FUSE004".
The Body – "Nothing Stirs"
Rene: Lugu äsja albumi "I Have Fought Against It, But I Can’t Any Longer" avaldanud Portlandi duolt The Body. Üks neid bände, mis on võtnud eesmärgiks metalitegemine oma loogilise lõpuni viia. Kuigi seda tehes nad enam liiga palju metal ei kõla, on nende fenotüübis metal ometi väga oluliselt esindatud. Äratuntaval määral. Näiteks toodud lugu on instrumendivalikult traditsiooniline metalpala. On ragisev kitarr, aga see ragiseb kurjakuulutavalt justkui tektoonilised plaadid hõõrduksid üksteise vastu. On kriiskav vokaal, aga see on keeratud selliseks, et meenutab sookure häält. Suurejoonelisust lisab masinaorkester, aga see ei ole pidulik, vaid rohkem lõputiitrite kraam. Mitu korda varem on kontrasti huvides kasutatud metalpalades naislauljaid?
Komponendid on olemas, struktuur küll päris salm ja refrään ei ole, aga saab aru, kustkohast nad tulevad. Nende puhul on küll hoopis huvitavam, kuhu nad lähevad. Ja kas tunneli lõpus tuleb death industrial vastu või osatakse end sellest mööda uuristada?