Mimicry – pingeline ja kontrastne tantsumuusika

Kirjutas tess
12-03-2014

Mimicry juhtfiguur ja erinevatel hetkedel ka selle ainuke tegevliige Paul Lepasson on bändi, selle nimele vastavalt, vedanud läbi erinevate metamorfooside. Haarates teel oma pöörisesse järjest uusi põneva käekirjaga muusikuid, omandab Mimicry agressiivselt reibas ja peotuju tekitav electroclash aina kaasahaaravamaid vorme, mille arengutest ja võimalikest suundadest Paul radaseitsmele põhjalikuma ülevaate andiski.
Laval on Mimicryt võimalik näha juba 28. märtsil, ei kusagil mujal kui Rada7.ee esitluskontserdil, klubis Sinilind.
Lühem versioon sellest jutuajamisest ilmus märtsikuu Müürilehes, meie koostatud muusikalehekülgedel.

Mis seisus sa hetkel oma tegemistega oled ja mida plaanid edasiseks? Sinust ei ole mõnda aega midagi kuulda olnud ja nüüd ilmusid järsku Tallinn Music Weeki esinejate nimekirja.
Esialgu plaanin väikese livebändi kokku panna. Mõtlesin, et see on selline hea eesmärk, mis paneb tegevust fokusseerima kindlaks ajahetkeks. Teine asi on, et ma üritaks hästi kiiresti uusi lugusid peale toota ja mingitest vanadest asjadest lahti saada, et neid ei peaks enam mängima.
Esialgsete plaanide järgi mängib bändis trumme Kallervo Karu. Kalle on selline meeletu energiaga tüüp, kes suudab üsna lennult haarata kõike. Ma põhimõtteliselt saadan talle lood ja koos palju proove ei peagi tegema. Lisaks veel üks tüdruk, kelle nimi on Pille Piir, kes sünti mängib ja taustavokaali teeb. Pillega pole me koos veel jõudnud eriti palju midagi teha, aga hetkel tundub, et käekirjad ja suhtumised klapivad. Selles mõttes ma ei julgekski veel kuulutada, et nüüd on Mimicry hoopis teise koosseisuga bänd – esialgu piirdub asi teatud ürituste jaoks live-koosseisuga ja selle baasilt arendame edasi. Võibolla lähme kohe tülli, kunagi ei tea.
Paul LepassonPaul LepassonJohan Huimerind
Nii, et ikkagi bänd jälle? Miks ei julgeta üksi tegutseda, enamasti üritatakse sõbrad kampa leida? Kas laval on üksi kuidagi hirmutav ja ebakindel või on mitmekesi huvitavam?
Minu jaoks on just pigem hirmutav teiste inimestega koos bändi teha. Ma ei oska seda hästi, olen veidi kontrollifriik. Aga just seepärast tahaksingi teha teistega koos – kui peab mingeid kompromisse tegema ja on mingi infovahetus, siis asjad liiguvad kiiremini ja võibolla ei jää mingitesse surnud ringidesse oma peas kinni. Või no seda ma loodan vähemalt.
Lavahirmu mul ei ole, olen vist nii palju esinenud juba. Ainult tehnika pärast põen alati. Ma kuidagi ei ole leidnud süsteemi, mille peale täiesti kindel võiks olla. Probleemid tehnikaga ajavad jalad värisema, aga niisama lava peal olemine mitte.
Samas ma üritan ikkagi niimoodi hoida, et oleks selge, et Mimicry on ikkagi minu projekt ja kui teha mingi suurem livegrupp, siis see oleks mingite teatud sündmuste jaoks ja sõltuvalt olukorrast.

Räägiks nüüd need minevikuasjad ka selgeks. Kas see, et Kene bändist ära läks, oli ootamatu, või oli see mõte tükk aega vaikselt vindunud? Kas ei klappinud mingid teemad või mis?
Ei olnud ootamatu, vindunud teema pigem. Kene on hästi teise maitsega kui mina, ta üldse juhtus kogemata kampa. Enne tegime Depood ja siis oli lihtsalt hea mugav, et ta laulis ka mingile uuele Mimicry loole peale ja siis kuidagi jäigi nii. Aga ta tajub muusikat hästi teistmoodi, ma pidin kõike talle alati hästi põhjalikult seletama – see võttis palju energiat ning ei meeldinud ilmselt ka talle väga.
Põhimõtteliselt kõik tüübid, kes Mimicry’s on olnud, ongi sattunud bändi kuidagi poolkogemata – oleme juhtunud kokku jämmima ja siis on bändis järsku.

Loobusid ka bändi senisest managerist? Mis hetkel üldse tekib ühel eesti „alternatiivbändil“ vajadus manageri järele?
Manager jah, peale mõningast arupidamist otsustas, et ei tahagi mõnda aega bändidega enam tegeleda. Teiste bändidega, kes tema hoole all olid, oli ta ka juba eelnevalt koostöö lõpetanud.
Aga manageri olemasolu on põhimõtteliselt hea juba täiesti kohe algusest peale. Mulle väga meeldib, kui on manager – tüütute asjadega ei pea ise tegelema ja lisaks keegi veits piitsutab takka ka. Seda muidugi juhul, kui klapib hästi selle inimesega.
Nende manageri-kohustustega ma ei saa ise väga hästi hakkama, ma ei ole selline suhtleja ja pealelendaja tüüpi. Ma olen kõigega hästi aeglane ja põhjalik – on ju näha, mis sagedusega ma isegi uusi lugusid välja annan ja kui sinna lisandub veel mingi asjaajamine või tuuri korraldamine, siis see kõik on päris võimatu.

Praktiliselt kohe peale Kene lahkumist andsid „Discipline“ EP välja ja siis kadusid mõneks ajaks vaateväljast. Millal uut materjali kuulda saab või on plaan plaat välja anda?
Jaaah, mingi hetk pakuti jamasid kontserte ja siis ma hakkasin mõtlema, et äkki lihtsalt ei mängigi mõnda aega. Mis on jama kontsert? Hehe… mingit väga kindlat valemit pole, aga on selline tunne, et mõnest asjast tasub eemale hoida. Seda on raske seletada, aga mõnikord võib ette aimata, et üritus feilib või sa tead juba, et ei naudiks üldse seal esinemist. Mõnd konkreetset korraldajat ka pigem väldiks mingi viisaka vabandusega ja on aru saada, kui kutsutakse lihtsalt järjekordseks programmitäiteks, mitte päris ideega. Raha mängib ka tihti rolli ja kui juba ise peale peab maksma, siis peab olema tegu millegi väga heaga. Kunagi ma võtsin suht kõik pakkumised vastu ja seda mitu aastat järjest. See oli kindlasti kasulik, aga nüüd enam ei tunne, et peaks. Tahaks teistmoodi kogemusi.
Plaadiga on vist natuke perfektsionismi taga kinni teema. Mul ei ole veel kunagi juhtunud sellist hetke, kui mul oleks plaaditäis lugusid, millega ma kõigiga rahul olen. Lihtsalt pole olnud aega oma asjadega tegeleda, kuigi poolikuid lugusid on väga palju kogunenud ja ma pean nüüd kuidagi peas selgusele jõudma, mis ma välja tahan anda ja mida mitte. Põhimõtteliselt vist ikkagi peaks tõesti plaadi tegema. Mulle küll endale ei meeldi see albumi formaat väga, aga kuidagi vist selline poolik mulje jääb bändist, kui ei ole plaati ja ei tule ka? Muidugi EDM-i skenes paljud lasevadki ainult singlite kaupa välja, aga see pole vist jällegi see skene, kus ma väga olla tahan.

Mul oli sinu EP ühe looga väga tugev „see meenutab mulle midagi“-efekt ja tihtipeale mu arvates teevad mingid kummalised paralleelid ja viited mis iganes teose hoopis põnevamaks. Samas, kui sel teemal Rada foorumis aruteluks läks, siis keegi täiesti ärritus, sest olevat „kohatu võrrelda kellegi loomingut kellegi teise omaga“ Kuidas sa suhtud sellesse, et su loomingut millegagi võrreldakse?
Mu meelest on see üsna vältimatu. Kõik tuleb kuskilt, kuigi peab ütlema, et seal Rada teemas tihedamini mainitud asju – Depeche Mode ja Human League ja Nine Inch Nails – ma ei ole neist isegi DM-i eriti kuulanud. Lihtsalt sel põhjusel, et nende diskograafiat on nii palju, et ma ei tea kuskohast pihta hakata. Ning NIN-i võrdlusele pole ma ise siiani päriselt pihta saanud. Aga väga ägedaid asju olen ma just tänu nendele võrdlustele leidnud.
Kuna mul väga selgelt mingid harjumused muusikas on tulnud kindlasti fisherspooneritest ja felix da housecatidest, mida ma olen palju kuulanud, siis see on lahe, kui võrreldakse sind asjadega, mille peale ise ei tulegi. Natuke paneb võibolla vaatama asju teistpidi, kui oled harjunud.
Ise loomulikult võrdlen ka teiste asju, kuigi üritan seda mitte teha, aga see on nii loomulik tegelikult.

Sul olla olnud vahepeal plaan kirjutada iga päev üks lugu, mis sellest ideest on saanud?
Ma olen seda teinud vahelduva eduga ja see on jumala hea. See ei tähenda, et kirjutan iga päev ühe loo ja annan välja, vaid selline harjutamine. Näiteks EP lood olid tehtud kõik perioodil, mil ma vist kaks kuud järjest suutsin sellist režiimi hoida. Kui juba nädal-kaks nii tegutseda, siis läheb sul mõte nii hullult lahti, et sa ei mõtlegi konkreetselt sellele, mida teed, kõik hakkab hästi otse toimima. See on väga mõnus. Kaob eesmärgi peale mõtlemine, jääb ainult protsess, mis ongi tähtis. Muidu sa hakkad mõtlema liigselt sellele, mis sa tahaks, et välja tuleks ja siis sa nagu paned protsessi lukku jälle.

Kuidas tuleb otsus, et lugu on nüüd lõplikult valmis ja enam ei tule midagi juurde panna ega ära võtta?
Art is never finished only abandoned. Lihtsalt tuimalt tuleb otsustada ja kõik. Sellepärast ongi tähtajad head, kuidagi tehislikult peab tulema see lõpp. Jälle üks põhjus, miks teiste inimestega koostööd tasub teha, aitab õiget perspektiivi hoida. Mulle meeldib muusikat teha koos inimestega, kes on hästi spontaansed, sest ma ise olen hästi analüütiline. Ja kui kaks analüütilist tüüpi kokku panna, siis ei jõuagi mitte kuhugi.

TMW-l oled sa olnud mitmel korral – On teil sellest mingit kasu ka tõusnud?
On küll jah. Festivalikutsed on põhiasi, mingid Läti ja Leedu asjad, kus oleme käinud ja Taani kontserdi kontakt vist ka tuli läbi TMW.
Lisaks oli meil mingi plaadilepingu värk ka Playgroundi alaleibeliga, mis tundus esimesel hetkel eriti lahe ja uhke teema, sest plaadifirma superboss isiklikult oli kohal kontserdil ja oli kuuldu-nähtuga väga rahul jne. Alguses pidime plaadi tegema, siis ta andis meiega suhtlemise üle selle alaleibeli bossile, plaadist sai EP, siis kaks singlit, siis üks singel ja sinna kogu see plaan jäi.
Mimicry 2012. a TMW Rada7 esitluskontserdil, klubis HoovMimicry 2012. a TMW Rada7 esitluskontserdil, klubis HoovOskari Värä
Mimicry on olnud juba jupp aega üsna plaanimatult Rada7.ee „majabänd“ – kas see, et sa nüüd jälle just meie esitluskontserdile valitud said, oli pettumus?
Ei, jumala lahe on. Kusjuures, kui me kunagi esinesime oma suurima, 5-liikmelise koosseisuga, radaseitsme sünnipäevapeol Von Krahlis, siis sealt algaski meie jaoks üldse mingi suurem esinemiste laine, mis viis edasi igasuguste muude asjadeni. Paar kuud hiljem leidsime ennast seisus, et iga nädalavahetus oli kaks esinemist. Üle-eelmise aasta Rada7.ee Hoovi kontsert oli ka kitsusele vaatamata väga äge. Raske oli ainult minema saada oma asjadega.
Ja noh, teie asjad on hullult hästi korraldatud alati.

Lisaks põhjalikule TMW kogemusele on Mimicry korduvalt kaasa teinud ju ka teistel suurematel üritustel ja konkurssidel – näiteks Eesti Laul ja tegelikult kaudselt Kene kaudu ka superstaarisaade. Kuidas need sinu hinnangul bändi ja ka su enda arengule on mõju avaldanud ja kas pigem positiivset või negatiivset?
Eesti Laul oli äge, peamiselt just kogemuse tõttu ja laiema publiku mõttes muidugi ka. Kuigi veidi nišikama muusikaga tuleb teatud piir, et kui paljudele sa üldse potentsiaalselt huvi pakkuda võid, niikuinii üsna kähku ette.
Välismaa Eurovisiooni-fännid on küll lahe teema, üks türklane näiteks tuli Rock Cafe kontserdile Eestisse lihtsalt selleks, et Mimicryt näha, see oli väga armas. Eks see kõik on aidanud hoida palli veeremas muidugi.
Superstaarisaade kindlasti ka avaldas mõju, Kenel ju siis muud bändi polnud parajasti võtta, kui jõuluüritustele oli vaja superstaare kutsuda.
Pigem siis rohkem positiivsed mõjud kindlasti. Negatiivne aspekt on võibolla, et paljud inimesed suhtuvad siis sinusse läbi nende ettevõtmiste prisma, aga sellest on mul küll üsna suva.

Miks sa Tartusse oled jäänud? Kõik lähevad kuhugi ära…
Olen mõelnud, et minna ehk kuskile õppima, aga programmid, kuhu oleks mõttekas minna, on sellised, mis kestavad 3-4 aastat ja nii kaua ma ei taha vist ära olla.
Ma olen mugav ja laisk. Tartu on hea rahulik linn ja siin ei pea ühistranspordiga sõitma, lisaks on mul praegu mõnus stuudio, mille eest väga hullult palju plekkima ei pea. Tallinn on äge, aga väikestes kogustes ja mingitel hetkedel vist ikka liiga närviline mu jaoks. Kuigi, võibolla ma mingi hetk pean ikkagi tulema sinna ka.

Lemmik seitsmes rada?
Kui mitte tervet muusikakuulamise ajalugu läbi analüüsida, siis Mother Motheri "Happy" albumilt "The Sticks".

Veel artikleid