Maria Faust: "Mis värk on, kus on mu orkester?!"

Kirjutas Merli Antsmaa
29-03-2016

Saksofonimängija ja helilooja Maria Faust resideerub hetkel Taanis, kuid on tihedalt seotud oma Eesti päritolu ja juurtega ning on hingelt maailmainimene. Tema põnev maailma vaatamine ning mõtestamine kumab läbi Maria loomingu. Tallinn Music Weeki raames astub ta üles koosseisuga Maria Faust Sacrum Facere ning uue bändiga Shitney – Maria Faust Sacrum Faceret saab näha 31. märtsil, üritusel TMW SPOT on Denmark Von Krahlis ja 1. aprillil TMW Jazzkaare ja Eesti Jazziliidu esitluskontserdil. Shitney esineb 31. märtsil kinos Sõprus, TMW Eesti Pops kontserdil.

Kuidas jõudis Saaremaa neiu Taani?

Olin nääps rosinasilmne ja lapse kohta ülitõsine tüdruk, kes teadis kohe algusest peale, et temast saab muusik. Kõlab ninatargalt, aga tõesti, ma tundsin juba väga varakult, et olen muusik. Läksin muusikakooli klaverit õppima (no muud polnudki ju ühel 6-aastasel võimalik õppida. Viiuliõpetaja oli tuntud oma raske käe poolest, nii et sinna ei tahtnud oma näppe murdma minna). Edasi tuli terve rida pettumisi. Esimene pettumine oli see, et minust ei saagi Kalle Randalut. Elasin seda kohutavalt üle. Väikese inimese pähe lihtsalt ei mahtunud idee, et ta ei saa kõike oma elus suunata ega muuta. Teine pettumus oli see, et muusikakoolis sunniti mind kohe mingite teiste heliloojate teoseid mängima. No olgu, esimesed kolm aastat olin kannatlik, aga lõpuks ikka pahvatasin, et mis värk on, kus on mu orkester?! Selleks ajaks, st juba 8-aastasena, oli mul juba üsna palju kraami kokku kirjutatud – loomulikult mingis omas süsteemis. Aga ellujäämiseks peab leppima olukorraga. Lõpetasin koolid Kuressaares. Läksin Georg Otsa nim. Tallinna muusikakooli ja tundsin, nagu hakkaksin vaikselt ära surema. Noores eas on asjad üsna must-valged ja väga paljud otsused elu ja surma küsimus (mis on muidugi nüüd targemana ja vanemana päris naljaks tagasi mõelda). Aastakese tegin akadeemias dirigeerimist ja siis sain aru, et kui ma ära ei koli, siis ei saa minust kunagi ei muusikut ega üldse loomingulist inimest. Kursusekaaslased vihtusid keikasid, maksid liisinguid, tulid lapsed jne. Ma ei ole naine, kes istub kodus ja arutab õhtul mehega, kas osta suurem köögikombain ja millised aluspüksid ma pean mehele hommikuks valmis sättima. Mina ei ole see element ja seda ma ütlen absoluutselt mitte neid naisi maha tehes, vastupidi – need naised on tublid, aga et saavutada oma eesmärk, pidin ma vahetama üpriski šovinistliku keskkonna sellise vastu, kus mul on võrdsed võimalused. Ja pealegi. Mul oli vaja harjutada, harjutada ja veel kord harjutada. Persse need vidinad.
Läksin Taani 2002. aastal, aga ma ei tunne tegelikult, et ma oleksin lahkunud. Eestiga on kontakt regulaarne ja alati kui kuskil Kuressaare tänavatel tagasi olen, on tunne nagu poleks kunagi ära olnudki.
Miks Taani – ei tea. Instinkt. Ma kasutan alati pigem sisetunnet kui mõistust. Sisetunne on mul mõistusest kordades tugevam ja ellujäämisinstinkt tohutu. Ma armastan elada. Ma ei küsi kunagi "milleks see kõik?". Mitte millelgi polegi ju mõtet, aga puu kasvab, õitest tulevad viljad, keegi nosib vilja, väljutades vilja seemned hakkab kõik otsast. Ainus asi, millest ma keeldun aru saamast, on võim, kadedus ja ahnus. Pahatahtlikkusest ja kiusust saan aru. Isegi vihast saan aru.

Milline on Taani muusikaskene? Jazziskene?

Taanis on tohutu konkurents. Ma mõnikord kuulen kõrvalt, kuidas Eesti muusikud kurdavad, et vat meil on selline konnatiik ja ruumi on vähe. Kas siis Londonis on kergem? New Yorgis? Need ookeanid on pungil ja tihedalt täis imeelukaid. Berliinis mängib muusik võileiva eest kontserdi, nii samuti New Yorgis. New Yorgi muusik teeb hea meelega pigem tööd Euroopas kui enda kodumaal. Euroopa ostab ju sisse ka. Mõned ei suuda laval enam püstigi seista, aga näed… Ameerika muusika. Minu arvates on jazz juba ammu Euroopasse kolinud. Jah, see ei ole see sama blues, mis ameeriklastel, aga meil on igal ühel oma blues. Jazz on kunst ja kunst peab olema liikuvuses, see peab arenema. Klassikalises muusikas on normaalne, et “klassikaline muusika” võib tähendada nii Mozartit kui Cage’i, aga millegi pärast me ikka otsime seda “päris džässi” – st svingi, mainstreami, no mida iganes. kõik need stiilid on vajalikud ja neil on oma koht, aga uusi jazziliike ei tasuks kakofooniaks kutsuda. Tuletagem meelde, et ka Charlie Parkeri muusikat kutsuti kakofooniaks. Ses mõttes on minu tagasihoidlik edu Taanis ikkagi väga tore – ma ei mahu nende raamidesse. Taani on tegelikult jazzi osas üpris konservatiivne.
Aga tagasi Eesti juurde. Eestis saab muusik tegelikult täitsa kenasti ära elatud ja olgem ausad, ka toetused on hakanud suurenema, mis tähendab, et saab ka kunsti teha, mitte mingi supitaldriku klirina taustaks sussutada. Eestis on igaühel maja, aed, auto. Mul on klaver ja saksofon ja see on kõik. See oli ja on minu valik.
Taanis on mugav elada väga lihtsal põhjusel – kuna minu enamus kontserte toimuvad väljaspool Taanit, siis on Kopenhaagenist reisimine odavaim ja kiireim. Tallinnasse reisimine on pärast Estonian Airi pankrotti üks igavene peavalu. Kallis, pikk. Kuidas sa reisid näiteks tuubaga vm. Kopenhaagenist käib läbi väga suures mahus muusikuid ehk on võimalik mängida nii jaapanlaste kui ameeriklastega ilma, et sa peaks kannatama ja et lagi käes.

Paistab, et Taani on sind väga hästi vastu võtnud. Kuidas oled Taani muusikaauhindadeni jõudnud?

Ei tea. See pole olnud minu eesmärk. Sisserännanud idaeurooplane peab kindlasti rohkem tööd tegema. Õnneks tööd ma ei karda ja ebaõnnestumised (väga palju asju on aia taha läinud) ununevad peale kahte pudelit veini. Nutma ma ei hakka. Lihtsalt kirtsutan nina ja keedan borši. Ma olen Eesti muusik. Ma olen eestlane. Mu korter on Kopenhaagenis, aga vähem kui 30% kontsertidest aastas mängin ma Taanis.

Mis on Maria Faust Sacrum Facere taga? Kes on Epp, Lydia, Virve jt?

Naised. Naise koht külaühiskonnas enne pietismi tulekut. Naise koht tänapäeval ja kui vähe see on tegelikult muutunud. Sama vana jama. Epp on roosipõskne neiu, kes sätib end kiigele nö tantsuõhtule. Tui on kuumavereline ja armunud võrgutaja. Lydia on puhas natsionaalromantism – see on pühendatud Lydia Koidulale.
Virve on õnnetu lapseootel tüdruk, kes on hüljatud. Ta teeb vanapaganaga lepingu, et kui too aitab rasedust varjata, siis pärast lapse sündi läheb hing Vanapaganale. Sünnijärgselt ei suuda noor ema loomulikult oma maimukesest lahti lasta. Algab võitlus. Lõpeb leppimisega. Laps läheb jõevooluga Vanapaganale. See on legend, mis on levinud Hiinast-Venemaani.
Sacrum Facere on inimohverdus igas mõttes. See on meie maailma sümbol. Surm ja leppimine.
ShitneyShitney
Uus projekt Shitney esineb nii Tallinn Music Weekil kui ka aprillis festivalil Jazzkaar. Mis on Shitney?

Shitney on elektro-akustiline tantsumuusika. Jazz algas ka tantsumuusikana. Me üritame omal moel teha midagi klubimuusika taolist, aga absoluutselt vabas impros. Kasutame palju biite, manipuleerime saundidega ja see on vali muusika. Õrn ja võimas samaaegselt. Qarin Wikströn on tuntud Rootsi lauljatar, kes küll, tõsi, ei laula just palju meie bändis – pigem teen seda mina. Katrine Amsler on tegelt saundimees ja üliandekas inimene, kes ehitab ise pille. Mina mängin luupidega. Samas, me ikkagi lähtume minimalismist ja meloodilisusest. Inimesed saavad kindlasti tantsida. Kolm küpset naist laval – see on lihtsalt võimas. Targad ja häbitud.
Shitney ei jää minu jaoks ainsaks eksperimentaalseks projektiks. Mul on ees kolm megasuurt projekti, mis hõlmab kirikumuusikat, punki ja popmuusikat. Ühe plaadi tahaks teha ka standarditega ja ühe soolo saksofoniga.

Kuhu suunas liigud nüüd? Mis on järgmised muusikalised ettevõtmised?

Liiga palju asju, et ei oska kuskilt alustada. Pärast TMW-d on kontserdid Belgias, siis Jazzkaar ja seejärel algab ettevalmistus kaheks ülimalt suureks projektiks, millest ma ei julge iitsatada. Läheb äkki pekki.

Maria Faust Sacrum Facere astub üles 31. märtsil, üritusel TMW SPOT on Denmark Von Krahlis ja 1. aprillil TMW Jazzkaare ja Eesti Jazziliidu esitluskontserdil.
Shitney esineb 31. märtsil kinos Sõprus, TMW Eesti Pops kontserdil.

Veel artikleid