Reedel pakutakse Tallinnas Rockstar’sis ja laupäeval Tartus Rock’n’Roll Heavenis kõrvarahuldust mitme eri žanri poolehoidjatele. Taaga eestikeelsele ugri-doomile sekundeerivad kohalik ja kaugem hardcore-punk ning päris ehe Soome hevi. Esimesena vastaski täpsustavatele küsimustele ansambli Heavy Metal Perse laulev kitarrist Matias Palm.

Kuidas HMP-l läheb? Kuuldavasti stardite kohe turneele — kas on veel mingit uudist?
Meil on, jah, tulemas selline väike Põhja-Euroopa turnee koos Taaga ja The Carnivaliga — neli kontserti kahes riigis. Ootan seda põnevusega! Peale selle alustasime äsja tööd vastse singelplaadi kallal. Seitsmetolline üllitis hakkab kandma üht uut ning üht meie debüütalbumi “Eripura” (ee “lahkheli”) salvestusest üle jäänud pala.

See on teil teine kord esineda Eestis, esimest korda Tartus. Varasemaid kogemusi (HMP eelmine esinemine kattus Eurovisioni lauluvõistluse finaali ülekandega, mistõttu Tallinna hõredavõitu publik koosnes poolenisti sommidest) arvestades — mida loodate, mida kardate?
Loodan, et publikut ikka tuleb, võib-olla neidki, kes meie muusikaga juba tuttavad — iial ei või teada, eks ole. Üldiselt eeldan, et kõigil saab jälle lõbus olema; ise loodan tutvuda uute inimestega ja trehvata mõnd vana sõpra.

Kuidas “Eripural” Soomes üldse läinud on? Kas keskendute siinsetel lavadel peamiselt uuele materjalile? Mingeid üllatusi ka loota on?
Plaat, ma arvan, on üsna edukas olnud. Esimene tiraaž müüs juba mullu läbi; pärast seda pole ma leibelilt uudiseid saanud.

Eestis mängime ilmselt peamiselt “Eripura” palu, pluss paar vana lugu. Mis üllatustesse puutub, siis ei luba ma praegu midagi.

Teete ringreisi koos ansamblitega Taak ja The Carnival. Mis on tõsisel hevibändil — peale trummari — ühist traditsioonilise hardcore-punk-rühmituse (või doom-rock-bändiga, kui juba jutuks tuli)?
Minu meelest on Heavy Metal Perse väga hea vaheldus Carnivali ülikiire ja Taaga keskmisest aeglasema raskemuusika sekka. Ma väga loodan, et peaaegu igaüks leiab vähemalt mõnest bändist midagi endale sobivat.

Aga kui rääkida ühisnimetajatest, siis me kõik pruugime ju laval soome-ugri keelkonna keeli.

Kas ma saan õigesti aru, et nii The Carnival kui Heavy Metal Perse on tänaseks koduse Kajaani tolmu taldadelt raputanud ja tegutsevad Helsinkis? Miks?
Päris õige see pole — me pole täies koosseisus Helisingisse kolinud. Meil on siin küll prooviruum, aga mõlema bändi bassimehed elavad endiselt Kajaanis. Viimane kord, kui HMP proovi tegi, toimus seegi Kajaanis.

Aga pealinnas on osa meist üsna lihtsatel põhjustel — mõni tuli tööle, mõni õppima, ja siia oleme ka jäänud, välja arvatud HMP teine kitarrist Juha, kes kolis tagasi põhja poole, Raahe-nimelisse väikelinna.

* * *

The Carnivali nimel vastas pärimistele kitarrist Hannu Romppainen.

The Carnival on jälle ratastel, seekord — imede ime! — koos HMP ja Taagaga. Miks on üks tuntud ja tunnustatud hardcore-bänd pannud kütuse ajutiselt ühte paaki hoopis teiste žanrite tegelastega?
Miks? Aga miks mitte!? Ma isiklikult arvan, et me ei ole — ega ole kunagi olnud — puhtalt hardcore-bänd. Oleme alati oma moodi hardcore’i ja metalit kokku seganud, nii et meil on algusest peale olnud sõpru mõlemas skenes. HMP-ga oleme tõtt-öelda koos korduvalt edukalt esinenud; enamasti on rahvast olnud palju, kuna mõlemal bändil on oma fännid. Ja mõned peavad koguni lugu mõlemast!

Ma usun, et sellise kireva kambaga tuleb lahe turnee. Vähemalt ei pea kuulajad virisema, et jälle kõlavad kõik bändid ühtmoodi…

Minu teada olete esinenud Eestis kolm korda, nii metal– kui punkkontsertidel. Kummad esinemised olid vahvamad?
Ausalt, ma ei oska öelda. Õnneks on majas alati mõni punkar või metallist, kelle hingekeeli The Carnivali jumalikud helid õigesti puudutavad, kui nii öelda tohib. Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis on kõik kontserdid olnud omamoodi vinged, ning Eesti rahvas — nii publik kui korraldajad ja klubipersonal — meie vastu väga lahked.

Kõige pentsikum esinemiskoht oli üks suletud tehasehoone Tallinna reisisadama lähistel. Klubi nimi ei tule meelde, aga see oli jube vinge. Nii et ootan Eestisse naasmist juba mõnuga.

Eesti kontsertide programmile on kummaski linnas lisatud üks tuntud kohalik hardcore-bänd. Millised on Sinu muljed Conflict OK-st ja/või Nyrok Cityst?
Ma polnud neid varem kuulnud, aga pärast veebis leiduvaga tutvumist paistab, et Nyrok on väga äkiline live-punt; loomulikult tekkisid mul kohe ka seosed legendaarse Soome koomiksisarjaga “Nyrok City”. Conflict OK-lt kuulasin lugusid “Halb on hea” ja “Politsei” — kõlab vingelt! Tahan mõlemat esinejat juba laval näha.

Hakkasite oma järgmist pikemat helikandjat salvestama juba mullu. Millal see ilmub, mis nimeks saab ja kuidas see teie varasemast materjalist erineb?
Minialbum on salvestatud; isegi ümbrised on valmis. Plaadi nimi on “Maasta” (ee “maast”). Üks firma siin kavatses seda välja lasta, aga hetkel me ei tea, kas see õnnestub, kuna leibelil on rahalisi probleeme või midagi. Tüüpiline värk. Aga me oleme kindlad, et see on üks kuradi vinge plaat, nii et ilmumata see ei jää — selle pärast me ei muretse.

Vanadest üllitistest erineb see eelkõige kõla poolest, kuna seekord külastasime tõesti head stuudiot. Ma tean, et mõned meie kuulajad ihkavad ehk primitiivsemat kõlapilti, aga ma ise olen tulemusega rahul — me ei räägi siinkohal ju ka mingitest ülikliinilistest metal-saundidest. Plaadil on mõned meie minu arust parematest lugudest ja ma pole selle kuulamisest ikka veel ära tüdinenud. Mis on kummaline, kuna The Carnivali vanemat kraami ma tihti ei kuula. Küllap see on siis hea märk.

Töö albumi kallal ei takistanud teil tänavu üllitamast seitsmetollist kolmik-split-plaati. On see juba läbi müüdud? Ning miks otsustasite kaverdada pala “Jeesuksen vararikko” (ee “Jeesuse pankrot”, ansambli Euthanasia lugu)?
Jah, lasksime välja kolme bändi ühisüllitise koos legendaarse noisecore-bändiga Kuolema ja noise/rrrrriot-plikadepundiga Creepy Crawlie. Juttu olime sellise reliisi ümber juba ammu veeretanud, kuna kõiki kolme bändi ühendavad nii sõprussuhted kui iselaadne primitiivne lähenemine muusikale. Ühtegi eksemplari mul endal enam alles pole, aga iseenesest peaks seda siiski saada olema, nii et kui kellelgi huvi on, tulge kontserdil juurde ja küsige.

Euthanasia “Jeesuksen vararikko” kaveri tegime eelkõige sellepärast, et too äge kultusbänd pärineb meiega samast linnakesest — Kajaanist. Üks meie semu isegi mängis Euthaniasias kunagi lühikest aega. Aga ma tõesti ei mäleta, miks me just selle pala valisime; ma arvan, et see on Vesa (laulja) valik.

Soomes on vähemalt kaks üsna eripalgelist hardcore-skenet — “vana kool” (bändid nagu The Carnival, ja varasemast ajast Euthanasia, Terveet Kädet, Kaaos, Rattus, Fucking World jne) ja “uus kool” (tead küll, millest ma räägin). Kas need rööpsed subkultuurid omavahel läbi ka käivad?
Ikka käivad. Igal punk-üritusel võib näha väga erisuguse taustaga bände, nii et mingeid skene- või põlvkondadevahelisi müüre pole tekkinud (ehkki turunduse koha pealt võib olla arukas üritust välja reklaamida “vana kooli” konserdina, jmt).

Näiteks naasime nädal tagasi Euroopa turneelt, millel käisime koos punk-hardcore-bändiga Valium Kiharat — sellised noored, hästi energilised kutid. Mulle paistab tulevik helge, kuna iga natukese aja tagant tekib selliseid bände, mis mitte lihtsalt ei kopeeri midagi, mis juba ammuilma tehtud, vaid mängivad seda, mida tahavad, ja teevad seda südamest.

* * *

Igale Eesti punkarile peaks olema tuttavad nimed nii ansambel Conflict OK kui selle ideoloogiline juht ja õpetaja, põrandaaluse plaadifirma direktor ja minevikus mitme legendaarse koosseisu liikmena laineid löönud Aarne Mõttus. Kuna mina pole kumbagi juba ammu laval näinud ega muidu trehvanud, oli põhjust üht-teist uurida.

Täpsustaks alustuseks, mis bändides lisaks Conflict OK-le Sa paegu tegutsed? Mis neil uudist? Mida teeb Fucking Cunt Records tänapäeval?
Hetkel tegutsen ainult Conflict OK!-s. Fucking Cunt Records on ka juba aastaid talveunes. Mingid plaanid on anda välja “Punk on surn’d VII” CD-kogumik, aga veel mitte midagi konkreetset. Peamine probleem on selles, et pole kedagi, kes bändide salvestused kokku ajaks.

Confict OK viimasest kauamängivast on möödas 10 aastat. Mis värk on?
Meil on plaan hakata uut plaati salvestama, kui albumijagu uusi lugusid kokku saame. Sellega — lugude kokkusaamisega, see tähendab — läheb siiski veel aega vähemalt selle aasta lõpuni.

Nimetate end Eesti kiireimaks punkbändiks. Kas keegi on mõõtnud?
Hea küsimus! Tegelikult on see pigem provokatiivne väide; me pole juba ammu isegi silma (rääkimata kõrvast!) järgi kiiremate seas. Ma täpselt ei mäletagi, kas algselt sai see ise välja mõeldud või pärjas meid sellise tiitliga keegi kõrvalseisja.

Hardcore kui nähtus on viimastel aastatel väga laialivalguvaks muutunud. Kui tugev on Sinu hinnangul Eestis side uue metalcore-põlvkonna ja vana kooli hardcore’i austajate vahel? Miks peaksid (või ei peaks) noored, uue aja hardcore’i huvilised teid kuulama tulema?
Neid eri stiile on viimasel ajal jube palju tekkinud ja mul pole neist eriti pädevat ülevaadet. Ise teen seda, mis mulle meeldib, ja kui see kedagi praegusest põlvkonnast huvitab, on tegu lihtsalt lisaboonusega.

Oled vast tuttav Soome range hardcore’i liini ja selle rahvusvahelise kultusmainega. Kas oled The Carnivali kuulama sattunud? Kuidas paigutaksid neid sellel va laialivalguval hardcore-kaardil?
Soome hardcore seostub mulle pigem 1980ndate aastate alguse bändidega. Neidki olen kuulanud üsna vähesel määral, aga paar rühmitust on minu jaoks täiesti kuulatavad veel siiani.

Kahjuks ei ole ma The Carnivali loominguga tuttav; nüüd korra vaatasin nende MySpace’i. Eks seal ole seda vana Soome hardcore’i tunda küll.

Miks teil MySpace’i pole? Kas põhjused on ideoloogilised või on küsimus viitsimises?
Meil pole suurt midagi seal MySpace’is ütelda. See keskkond eeldab, et seda uuendatakse suhteliselt tihti. Peamiselt on ka asi viitsimises.

* * *