Muusikatarvitamist on sada aastat järjepanu leiutatud, aga ikka ei saa valmis. Lühike ülevaade oma jaburuste kiuste siiski tehnoloogia arenedes erakordselt rakenduslikuks osutunud ideedest muusikatarvitamise vallas.
Mosaiigi sarjas aastal 1987 ilmunud raamatus "Kuidas leiutada", kirjutavad leidurteadlased Meredith W. Thring ja Eric R. Laithwaite ümbritsevale maailmale mittestandardse, loomingulise lähenemise probleemidest.
Meie ei tegele detailselt majanduskaalutlustega, sest meie arvates võib nende enneaegne sissetoomine probleemi tehnilisel püstitamisel osutuda segavaks leiutamise loovas järgus. Tõepoolest, on teada, et enamik tõeliselt suuri edusamme, nagu terase suurtootmine või auruturbiin, oleks tunnistatud majanduslikult täiesti vastuvõtmatuks, kui mõni komisjon oleks hinnanud neid enne seda, kui lisaleiutistega ja prototüüpide täiustamisega majanduslikud raskused ületati.
Tõeliselt originaalse mõtlemise võime on laialt levinud; võib isegi kinnitada, et see on omane enamikule normaalse mõistusega inimestele. Tõeliselt originaalsete all me mõistame ideid, mis on uued leiutajale, kes pole varem näinud ega kuulnud probleemi sellisest lahendusest.
Vahest aitavad need mõtted ja alltoodud lõigud muusikatarvitamise ajaloost valgustada päevakajalise teaduse rahastamise küsimuse taga olevat nurjatut probleemi – kuidas hinnata teadustegevuse rakenduslikke väljundeid ja kas keegi üldse saab olla pädev selliseid hinnanguid ettevaatavalt andma?
TAASESITAMISE PROBLEEM
Pärast fonograafi leiutamist aastal 1887 hakkas Edison mõtlema oma leiutise praktilistele otstarvetele. Üks edumeelsemaid oli mõte valmistada piisavalt väike fonograaf, et mahuks mänguasja sisse. Nii tekkis võimalus pakkuda rääkivaid nukke.
See mõte oli aastal 1890 oma ajast nii palju ees, et toodet müüdi vaid poole tuhande ringis ja enamik neist toodi tagasi, sest väärt mõte oli ka tehnoloogia võimalustest liiga palju ees, vaharulli mängimine ja mänguasja väntsutamine ei passinud kokku.
Audiorullid said saatuslikuks ka Edisoni plaadifirmale Edison Records. Hiljemalt esimese maailmasõja alguseks eelistati erinevast materjalist rullide asemel erinevast materjalist kettaid, aga Edison Records tootis põikpäiselt oma rulle veel 20ndate lõpuni kuni turuolukord ütles, et aitab küll.
See muidugi ei takistanud suurel leiutajal ka plaadiinnovatsiooni osas kaasa rääkimast. Alates aastast 1912 levitas Edison Records oma salvestisi rullidele lisaks Edison Diamond Disc formaadis, mis olid plastiga kaetud poole sentimeetri paksused saepuru- või savikettad, mille mängimiseks läks vaja spetsiaalset nõela. Slängihuviline ütleks, et oma saviketastega oli Edison samuti ajast kõvasti ees.
Autotootja Chrysler tuli 56. aasta mudelite juures välja mõningate uuendustega. Paremad kojamehed ja Highway Hi-Fi, mis oli kliendi soovil autosse installeeritav vinüülimängija. Leiutise taga oli sama mees, kelle juhtimisel leiutati LP plaat, Peter Goldmark. Leiutis pidanuks päästma autosõitjad raadio lõa otsast, andes vabaduse ise muusikat valida. Kuna Highway Hi-Fi süsteem ei mänginud tavalisi plaate, vaid spetsiaalseid 16 2/3 kiirusel keerlevaid seitsmetolliseid, mida andis välja vaid plaadifirma CBS-Columbia, olid süsteemi omanikud uues lõksus.
Raadiokorporatsiooni CBS’i boss William Paley arvates oli Highway Hi-Fi loll idee, sest autos peab kuulama raadiot ja kuna tema mõju ulatus ka CBS-Columbia plaadifirmasse, sõltus välja antavate plaatide muusikavalik tema tahtest. Juhtumisi ta ei sallinud muusikat, mis oli tollal populaarne. Kõigele lisaks sõltus süsteemi töökindlus auto vedrustusest ja seepärast töötas stabiilselt vaid kallimates sõidukites. Olulist populaarsust Highway Hi-Fi ei saavutanud.
Arvutitootja IBM tuli 56. aastal samuti mõningate uuendustega välja. IBM 305 RAMAC oli esimene arvuti, milles oli kõvaketas. Kaadervärk kaalus kokku tonni ringis, oli pooleteist meetri kõrgune ja mahutas umbes 5MB infot, mis on enamvähem üks MP3 fail.
Aastal 1999 pakkus IBM Microdrive kettaid mahutavusega kuni 1GB, mis kaalusid paarikümne grammi ringis ja olid nii väikesed, et võisid suuremasse taskusse ära kaduda. Või mahtuda kämblasuurusesse kaasaskantavasse seadmesse.
Viimase sõna järgi moekas daam kandmas Radio Hati aastal 1949
KAASASKANTAVUSE PROBLEEM
Nupumehed hakkasid kaabu sisse paigutatud raadiovastuvõtja ideega mängima juba varastel 20ndatel, lendu läks mõte alles 1949, kui ameerika leiutaja Victor Hoeflich tõi turule toote Man-from-Mars Radio Hat, mis ei hoolinud kandja soost ja mida toodeti mitut eri värvi. Kaasaskantav raadio oli küll varem olemas, aga kiivri puhul jäid käed vabaks ja lisandus stiilipunkte. Hoolimata reklaamikampaaniast toodeti neid vaid aasta. Pealgi ilmus 1954 transistorraadio, mis mahtus juba keskmisest suuremasse rinnataskusse.
Samal aastal kui jaapanlased tõid turule Walkmani, ilmus Ühendriikides müüki sall-raadio Bone Fone. Lükrasse pakendatud raadio, mida sai rakmena kaelas kanda ja mis lubaduste põhjal liigutas helivibratsiooni mööda konte otse keskkõrva, kuigi reaalsuses oli tegemist kahe rangluude kohal pläriseva kõlariga. Erinevalt kõrvaklappidest, jätnuks seesugune süsteem korrektse toimimise korral kõrvad vabaks keskkonnahelide jaoks, mis teinekord võib aidata vältida auto alla jäämist. Hoolimata neist asjaoludest ja mitme teise tõttu, ei saanud Bone Fone populaarseks, aga Walkmani populaarsus tõestas, et kaasaskantavus on väga oluline müügiargument.
See ei ole siiski kõik mida aastal 1979 selles vallas pakkuda oli. Jaapanlastele ja ameeriklastele pakkus konkurentsi briti leiutaja Kane Kramer, kes lahendas kaasaskantavuse küsimuse mikrokiibi abil ja mõtles välja esimese digitaalse pleieri IXI. Ühtlasi visandas Kramer ka digitaalse muusikaäri ökosüsteemi, kuidas uue muusika laadimine käiks vastavates teenuspunktides, kus saaks osta ka pleierisse käivaid mälukaarte. Originaalis mahutas tema seade 8MB ringis teadmata formaadis muusikat.
Kuna laiatarbeinternetini oli veel aega, jäi läbi mängimata mõte, kui pääseks oma muusikakogule igal ajal ligi?
The Shyvers Multiphonei kontaktpaneel
LIGIPÄÄSETAVUSE PROBLEEM
Prantslane Clement Agnes Ader leiutas 1881. aastal seadme Theatrophone, mis lubas telefoniliini pidi ühendada kuni 48 vastuvõtjat, kes said kuulata tõenäoliselt üsnagi ragisevaid kontserte reaalajas. Brittide vaste oli Electrophone ja mõlemad seadmed leidsid kasutust meelelahutusasutustes. Nutikad inimesed olid neile lisanud ka mündipilu, et head leiutised raisku ei läheks.
Ameeriklane Kenneth C. Shyvers jõudis koos oma naisega sarnasele mõttele ja 1939 ilmus lagedale The Shyvers Multiphone, mille vahendusel sai helistada Seattles asuvasse DJ keskjaama, kus vastavalt kliendi soovile pandi hüüdma salvestis, mida liini teises otsas kuulata andis. Sellised striimiseadmed levisid peamiselt Ühendriikide läänerannikul kuni 59. aastani, mil jukeboxi tehnoloogia oli nii heaks läinud, et säherdusel teenusel ei olnud enam eelist.
Plaaditööstus reageeris 2001. aastal failivahetusprogrammidele teenusega PressPlay, kuhu pidi viletsama ühenduse puhul samuti sisse helistama. Teenus oli läbimurdeline selle poolest, et "mündiavausele" lisaks keskenduti ka kuulajate kiusamisele, omadus, millele varasemad leiutajad eraldi ei osanudki keskenduda. Kõige odavam, 10 dollariline kuutasu andis võimaluse laadida alla kuni 30 DRM kaitse ja madala kvaliteediga WMA faili ning kuulata kuni 300 lugu. Kõrgema hinna eest tekkis ka vabadus mõned lood plaadile kirjutada, aga mitte üle kahe loo samalt artistilt. Paralleelselt tegutses samaväärne teenus MusicNet.
Mõlemad on viletsate leiutiste ajaloos aukohal. See ei tähenda häbiposti, vaid uut teadmist – nende kahe pealt õppis suur hulk leiutajaid, kuidas asju mitte teha.
Mees hollandi teleskoobiga aastast 1624
LEIUTAMISE PROBLEEM
Esimesed enamvähem tänapäevased prillid valmistati Itaalias kuskil 13. sajandi lõpus. 17. sajandi alguses tuli hollandlane Hans Lippershey mõttele, mis oleks, kui paigutaks mitu prilliklaasi üksteise ette? Ja leiutas pikksilma. Võimalik, et varem ei olnud piisavalt häid läätsi, võimalik, et varem ei osatud pikksilma järele vajadust tunda, võimalik, et pikksilma leiutati korduvalt, aga varasemad prototüübid ei jõudnud kuskile. Tagantjärele vaadates võttis sellise lihtsa liigutuse peale tulemine aega 300 aastat ja see tundub olevat naeruväärne.
2001 tuli müüki siiamaani enimmüüdud pleier iPod, mis oli ulmelise disainiga nagu omal ajal Radio Hat; tegi seda, mida oli fantaseeritud tegema IXI; selle sees oli miniatuurne kõvaketas, millele mahtus minimaalselt 1000 korda rohkem infot kui mahutati kõvakettale aastal 56 ja selle töökindlus sõltus vedrustusest õige vähe. Selle ja teiste sarnaste vidinateni jõudmine võttis terve sajandi, pealegi lahendas see rabav seade juba varemgi lahendusi leidnud probleeme, selle vahega, et tegi seda omas ajas. Nüüdseks on seegi aeg mööda saamas, 2019 ei ole iPod enam kuigi minev kaup.
Täna on kõige populaarsemad on-demand striimiteenused YouTube, Spotify ning hiinlaste NetEase Music ja QQ Music. Kõige moodsam viis neile ligi pääsemiseks on telefon, mis lubab andmevahetusprotokollide toel olla virtuaalse DJ keskusega pidevas ühenduses ja reeglina piisab soovitud loo kuulmiseks sõrmega ekraani sorkimisest. Ainuke uus probleem (20 aastat vana), mida striimimine aitab mõnevõrra leevendada, on vaba failivahetus, ülejäänud on vanad tuttavad – kuidas enda valitud hetkel enda valitud kohas võimalikult hõlpsalt enda valitud muusikat kuulata.
Siit joonistub välja huvitav pinge, milles on kolm põhilist osapoolt, kes kõik tekki enda poole sikutades muusikatööstust alal hoiavad. Kuulaja, muusik ja müüja. Kuigi võib jääda mulje, et muusika tarvitamise, levitamise ja mahamüümise vallas on kõik juba valmis leiutatud, näitab sellise positiivse pinge olemasolu, et muusikatööstuse leiutamine ei ole sugugi lõppenud. Ja ei paista ka pädevat organit, kes oskaks vähegi tõsikindlalt öelda, missugused alles leiutamises olevad vigurid seda missuguses suunas uueks muudavad.