pildid/1080_3.jpgIga asja taga on inimesed. Neil on oma taust, kujunemis- ja arengulugu, ideaalid, motiivid, meetodid ja, kurat teab, mis veel. Mõistes tausta saame ilmselt ka aru, miks mõned inimesed on sellised nagu nad on ja teevad asju nii, nagu nad teevad. Ning millised oleks nende puhul alternatiivid? Vot jah. Kui mulle pakuti võimalust teha Ketaspiduriga intervjuu, olin põhimõtteliselt kohe nõus. Mind huvitas, kes nad on ja miks nad sellised on. Niisiis sõitsin ühel kolmapäeval Taisto Paskamatkat bussiga Viljandisse ning korraldasin Ketaspiduri laulvale bassimehele Levole ning hüppavale kitarristile Janile ülekuulamise.

Ketaspidur on väikelinna taustaga bänd. Ka enamikel USA popp-punk bändidel jookseb see väikelinna või suburbia teema tugevalt läbi. Palju see taustsüsteemide sarnasus teid mõjutanud on?

Levo: Ma olen suhteliselt mitte kuulnud sellisest asjast, et see teema sealt välja tulnud on. Väikelinn väikelinnaks, aga ma pole seda asja niimoodi uurinud.

Jan: Mina oskan seda öelda, et kui sa võtad Eesti väikelinna, Karksi-Nuia on väikelinn ja kui sa võtad USA väikelinna, mis on hullult suur võrreldes Karksi-Nuiaga…

Levo: See ei mängi mingit rolli kui bändi tegema hakata.

Jan: Mida suurem linn, seda lihtsam on sul leida neid inimesi, kellega koos bändi teha. Inimesi, kellel on samad huvid, muusikamaitse. Noh, mina alustasin Sauelt, seal ainult kolm inimest oligi, kes viitsisid midagi teha.

Levo: Mida väiksem linn, seda vähem võimalusi. Võtad need inimesed, keda tunned. Ja tunned praktiliselt kõiki.

Jan: Aga seda ma ei julge küll väita, et kui välismaal tulevad väikelinnadest, siis meil kah … Vastus on eitav.

Kui suur oli see riskimoment, et te istuksite praegu bemmidega bensujaamas ja kuulaksite träna?

Levo: Mina olen küll kuulanud tränssi. Aga mitte BMWs ja bensiinijaamas, vaid oma maja ees. Aga ma olin siis väike. Aga kusagilt maalt hakkas huvitama muu teema. Kitarrid ja et seda asja tehakse hoopis teistmoodi, lahedamalt.
See on see, et kui oled väike, siis meeldib kõik. Mis raadiost tuleb, on lahe. Masstoodang. Kasvad üles, hakkad huvituma. Mõni ei hakka, jääbki tränssi kuulama. Õnneks minu puhul see ei kehtinud. Samas, noh, isa tegeles natuke muusikaga.

Jan: Iseenesest ei saa seda neile halvaks panna. Ei saa öelda, et see oleks halb. Aga ma olen Levoga nõus. Mina kuulasin näiteks väiksena Scooterit. Prodigyt kah. Levo ütles, et tal oli see muusikataust peres olemas. Sama meil. Muusikapisik oli sees. Teismelisena tuli rokiteema peale. Mis need põhibändid olidki? Metallica näiteks. Tollal ei osanud väga mingeid bände välja otsida, kuulasid, mis kätte tuli.

Levo: Vabariigi alguses polnud ju nii, et lähed poodi, ostad plaadi või kasseti. Raha polnud. Kuulasid raadiot, vajutasid record-nuppu, kui äge lugu tuli. Aastahitte lindistati.

Jan: Nüüd on nii, et lähed netti, surfad. Vaatad, et lahe bänd. Ja kuulad. Aga riskifaktorist, et see tundub nagu suht välistatud, mingi muusikapõhi oli ikka all. Aga kunagi ei tea. Ma annaks 20%, et minust oleks saanud jõmm.

Kusjuures, Karksi-Nuia kaubamajast ostsin ma kunagi sellise kasseti nagu "Hello". Oli selline 1995. aasta "Kohalik ja kohatu"…

Levo: Ma käisin seal kaubamajas vaatamas Metallica "Garage Inc" kassetti. Ühel päeval sain palka, otsin ära. Nii hea tunne oli. Kaks sotti maksis, hull papp.

Jan: Ma sain sama kasseti vanematelt jõuludeks. Duubel oli, hullult lahe. Kusjuures, tulles tagasi, mul tekkis mingi aeg sõpru, kes polnud jõmmitaustaga, Kogu sõpruskond läks teisele rajale. Sõbrad ees, pundis minek.

Spekuleerime – aga kui te oleksite hoopis Tallinnast? Seal elanud ja kasvanud. Teine keskkond, rohkem infot liikumas …

Levo: Ei kujuta ette … See tuleb iseenesest. Tuleb või ei tule. Mu isa ütles, et ta ei arvanud kunagi, et keegi tema poegadest hakkaks pilli mängima.
Mina käisin Metallica kontserdil, hakkas meeldima, tahtsin kodus järgi proovida, et kuidas asi käib.

Jan: See ei sõltu … Tallinnas oleks sama rada läinud. Kuulaks muusikat, teeks bändi.

Ok. Rääkige nüüd bändi algusaegadest.

Levo: Bänd tekkis nii, et Karksi-Nuias, kus me elasime, ei toimunud mitte midagi. Ühel päeval Priit (KP teine kitarrist, kes intervjuu lõpuks kohale jõuab – CB) küsis mu vennalt, et kas ta teab kedagi. Ja kuna ma juba mängisin natuke, siis ta pakkus, et proovime midagi teha. Koolis hakkasime tegema. Ökane tehnika oli. Trummariga oli see lugu, et oli defitsiit. Meil oli koolis üks kutt, kes oskas hullult hästi mängida. Aga tema ütles, et ta sittade trummidega ei mängi. Teine kutt ei osanud nii hästi mängida, aga oli nõus kõike tegema, et bändis olla. Võtsime tema. Algul oli kaveriteema. Nirvana lood.
Bändi areng hakkas minu jaoks kolm aastat tagasi. Enne seda oli mingi kaveriteema ja esimesed oma lood. Kui Jan tuli bändi, siis läks lahti.

pildid/1080_1.jpgKeskmine Eesti bänd mängib koos kaks aastat. Esimene aasta entusiasmist, teine aasta inertsist. Kolmandal aastal lähevad kõik tööle. Kuidas Ketaspidur selle kahe aasta limiidi ületas, et te peale keskkooli lõppu ikka bändi edasi tegite?

Levo: Meil oli see ettevalmistus väga pikk. Me ei teadnud, mida tegema hakkame. Proovisime erinevaid kavereid. Selle ajaga selgitati meie praegune stiil välja. Madalhetki oli kah. Paljud bändid lõpetavad kui kool saab läbi. Mina näiteks läksin sõjaväkke. Siis mingi aeg suvel olid kõik laiali, kaks kuud ei tehtud midagi.

Jan: Minu meelest hoiab bände koos sõprus. Et kas sa käid mingil kuupäeval bändi tegemas, või sa teed seda koos inimestega, kes on sulle ülitähtsad. Lähed pärast bassimehe poole musta pesu pesema. Et inimesed on koos ka siis, kui proovi ei ole. Keegi ütles, et pole võimatuid olukordi, on ainult saamatud inimesed. Kui mingi bänd tahab koos mängida, siis ta ka saab seda teha. Sõltub inimestest. Bändid, kes pole üle kahe aasta vastu pidanud, pole järelikult piisavalt tahtnud. Ju siis pole olnud õiged inimesed koos.

Nojah, aga kuidas Ketaspidurit alguses vastu võeti?

Levo: Karksi-Nuias oli kooli direktor kohe nõus aitama, muretses tehnikat. Kui oled koolipunt, siis teised õpilased ikka teavad, tulevad kontserdile. Selle 2500 inimese seas on küll need 50 inimest, kes vaatama tulevad. Point oli selles, et keegi hakkas midagi tegema. Oh, lähme vaatame, mida nad teevad!

Jan: Tuttavad on jäänud truuks, ikka käivad. Aga nüüd on hakanud publikusse tulema inimesed, kes ütlevad, oh lahe. Viljandi kandis on seda rohkem, mujal vähem. Mulle oli üllatuseks esinemine Lihulas alternatiivteatrite festivalil. Läksime väikse kartusega, pole seal kunagi mänginud, keegi meid ei tea. Aga kuulajaid oli palju ja neile meeldis, mosh käis. Kui publik tuleb, tuleb ta ka kaasa elama, mitte niisama vaatama-kuulama.

Öeldakse, et Ameerikas kuulus olemine tähendab korraga sisuliselt kolmes-neljas riigis kuulus olemist. New Yorki number üks võib olla Memphises miinus kümme. Olete mänginud igal pool Eestis, kuidas siin lood tunduvad?

Jan: See on kohati niimoodi. Viljandis, siit me oleme tulnud. Siin läheb hästi. Aga mujal peab eeltööd tegema. On üks hea lause – kohalikud kangelased, rahvuslikud eikeegid. Sa võid olla oma kodulinnas ükskõik mis tegelane, aga lähed teise linna ja keegi ei tea, et sa üldse olemas oled.

Levo: Eesti puhul toimib kah. Kui läheks Jõhvi mängima … Kui sa lähed tundmatusse kohta ja tuleb pool saali rahvast täis, pead sa ikkagi enne hullult eeltööd tegema.

Teemavahetus. Teiesuguste bändide kohta öeldakse, et maailma mastaabis olete Blinki koopiad, Eesti mastaabis Slaidi koopiad …

Jan: Nüüd tuleb pikk jutt (mille ma julmalt lühemaks toimetasin – CB). Võidakse öelda, mis iganes. Blink on vaieldamatult kuulsaim selline koosseis. Ja kõik samastavad sellega. Slaidiga on samamoodi. Kõik lüüakse ühte patta. Eestis on ju veel nii, et kui kusagil karjud kah natukene, siis oled emo!

Levo: Eestis on kaks muusikastiili – emo ja Blink! Meie kohta on öeldud, et Ketaspidur on vaese mehe Slaid.

Subkultuurse poole pealt. Kui tähtis on teie jaoks asjade ise tegemine või mõne n-ö firma all olemine?

Jan: Me ei tähtsusta seda. See on praegu paratamatus. Tahtlikult me seda ei taotle. Kõik bändid alustavad iseseisvalt. Ise lindistavad, teevad särke. Firma all oleks selle võrra lihtsam.

Levo: Seda, et keegi ütleb, et see kidrakäik ei lähe, tehke teisiti, ei juhtu!

Pidasin silmas oma süsteemi ülesehitamist, nagu see toimus 80ndate USA punkskenes. Ian MacKaye tegi oma bändi plaatide väljaandmiseks Dischordi, Brett Gurewich Epitaphi, mis mõlemad on tänapäeval tunnustatud plaadifirmad. Kui reaalne oleks KP Records, mis oleks Ketaspiduri ja mõne teise bändi plaadifirma?

Jan: Ma koostasin plaadikaanele thanks-list’i. Sodisin siis alateadlikult paberi nurka, et välja andis Ketaspidur Records. Me ei saa ju plaadi kaanele kirjutada, et välja andis Taavi Bergmann oma kodus.

Levo: See on kõik raha taga kinni. Iga bänd tahaks, et tal oleks oma asjad, oma plaadifirma, stuudio …

Jan: Oleks raha, vabalt teeks oma plaadifirma. Aga praegu pole oskused nii tasemel. Oma label oleks sõltumatuse ja sõltuvuse sümbioos. Saad teha neid asju, mida sa tahad, aga samas saad palgata inimesi, kes mõningaid asju ajavad. Aga see on utoopia. Ambitsioonid peavad olema.

Nüüd jõuame siis point’ini ehk Ketaspiduri EPni. See on ise tehtud plaat?

Levo: Absoluutselt kõik on ise tehtud. Meid on aidatud, aga absoluutselt kõik on ise välja orgunnitud, ise küsitud. Otsast lõpuni teeme ise, teeme trummari juures.

Jan: Peame tegema võimalikult odavalt, aga mitte rotilt. Record’i vajutada oskab iga loll, sellest midagi kokku panna …

Levo: Minu jaoks on plaat see, mis ära oli. See tuleb lihtsalt plaadile talletada.

Jan: Nii eesti kui ka inglise keele sõbrad leiavad plaadilt midagi.

Kumba keelt ise eelistate?

Levo: See on see igavene sõda.

Jan: Eelistused on 50 : 50. Kuna me praegu teeme muusikat Eestis, siis võime vabalt teha eesti keeles. Oleme võtnud selle suuna, et mis nüüd tuleb, tuleb eesti keeles. Me vist oleme ainuke eestikeelne bänd selles stiilis.

Levo: Eesti keeles on raskem häid sõnu kirjutada. Inglise keeles ei pea nii palju mõtlema, riimid on lihtsamad.
pildid/1080_2.jpg
Nüüd on veel üks tore teema jäänud. Agropunk vs see-mida-teie-teete…

Jan: See on natuke delikaatne teema.

Priit: Agropunk, see on õige punk.

Levo: Need punkarid ütlevad meie kohta Sulo!

Jan: Neile ei meeldi see, et meie muusikastiilis on see laiend punk. Power-pop vist jälle sobib. Neile ei meeldi see, et meie serveerime oma muusikat pungina. Villu Tamme on öelnud, et räpp on neegrite punk.

Ja popp-punk on valgete keskklassi laste punk …

Jan: Klass kusjuures ei määragi muusikat. Vanus kah mitte. Eestis on nii juhtunud, et põhitegijad on noored. Samas võta No Use For A Name või Offspring, käivad juba mehed koos neljandat kümmet.

Priit: See on seotud sellega, millal see muusika siia jõudis. Üheksakümnendate keskel.

Jan: Blind ja MM&I lükkasid selle liini ju kunagi käima.

Kas Ketaspidur ei plaani sõnumibändiks hakata?

Levo: Kirjutame sellest, mis on meile tähtis. Taavi (KP trummar, kes intervjuu ajal kodus plaadimaterjali miksib – CB) kirjutas ühe ühiskondlikuma loo. Tema tahab tulla ja öelda.

Priit: Hea kirjutaja. See lugu "Miks me ei laula" paneb paljud asjad paika.

Jan: Pigem oleme emotsiooni- kui ühiskonnapõhine bänd.

Priit: Ahah, see point, et see muusika, mida me teeme on live-muusika. Plaadi pealt kuulates kaob nii palju aspekte ära.

Levo: Ma ei saa aru bändidest, kes tulevad, teevad head nägu ja mängivad oma lood ära. Rahvas ootab ju midagi enamat, show’d.

Jan: Sa ei lähe tola tegema vaid lähed andma täiskontserti. See pole kohustuslik, aga endal on mõnus.

Siinkohal ei viitsi ma paraku rohkem teksti lindilt maha kribada. Juttu jätkus, jutt läks kätte seltskondlikuks mölaks. Jan tunnistas, et harjutab peegli ees "pungi nägu". Teised tegid muid nalju ning mina närveerisin selle pärast, kas ma ikka mahun viimasele bussile, mis stardib Valgast ja peatub Viljandis. Mahtusin küll. Aga olles kõige pikemate juustega meeskodanik õhtuses Viljandi bussijaamas, tundsin ma end eriti ebamugavalt. Selles mõttes on ju lausa suurepärane, et neljast teismelisest sai ansambel Ketaspidur, mitte järjekordne autotäis noori aega surnuks löömas, või mis?