Koala Voice, kelle naaberkorteris elab känguru

Kirjutas Ester Faiman
24-03-2016

Sloveenia bänd Koala Voice jõudis 1. aprillil klubis Sinilind toimuva Rada7.ee Tallinn Music Weeki esitluskontserdi kavasse lisaks kõigele muule, oma jalustrabavalt ägeda laval lahvatava ja kuulajaid pöördesse ajava energia tõttu. Nende talendifestivali Eurosonic kontserdist tegi otseülekande ka Raadio2 ja programmidirektor Erik Morna väljendas hiljem sügavat rahulolu tehtud valiku osas.
Tundub, et Balkani muusikaelul peab teravalt silma peal hoidma, sest sealtpoolt tundub esile kerkivat väga muljetavaldavat muusikat.
Bändi Koala Voice kohta kirjutasin ma selleaastase festival Eurosonic Noorderslagi järelkaja-artiklis nii: „Koala Voice Sloveeniast oli mulle juba mõned kuud tagasi silma-kõrva hakanud. Mul on alati olnud nõrkus sedasorti girl power garage-rocki vastu ja kuigi Sloveenia koaalade naissoojõu esindajaks on ainult lauljatar, siis kompensatsiooniks ei hoidnud ta seda energiat mingit moodi tagasi. Nende esinemist läksingi vaatama esmajoones selle tõttu, et kuna bändi liikmete vanus jääb väga põhjalikult veel mitmeteks aastateks Noortebändi konkursi osavõtukategooriasse, siis tavapäraselt kõlab isegi see, mis salvestuselt on täitsa kuulatav, lavalt halvasti. Koala Voice põrmustas selle kartuse pea koheselt. Lavalt nõrgus head ülireibast vaevalt tiinekaeast välja kasvanud kolledži rokki segamini jalustrabava nummilaksuga – teate küll neid kõikvõimalikke filme, kuidas kamp noori bändi kokku paneb ja siis iga bändiliige on väga põhjalikult oma karakteriga. Noh, Koala Voice’il on õnnestunud saavutada kogemata sama efekt ning bändi kitarrist ja lauljatar Manca Trampuš kannab oma esi(ndus)rolli auga välja.”

Küsimustele vastasid Koala Voice’i kitarrist ja lauljatar Manca Trampuš ja kitarrist Domen Holc.

On kevad Sloveenias juba täies hoos? Eestis igal juhul sajab kevade alguse puhul lund.

Domen: Kui sa oleksid seda küsinud laupäeval või pühapäeval, siis oleksid saanud rõõmsa jah-vastuse. Kuid vihmasel esmaspäeval olen ma sunnitud möönma, et ega see kevad ikka veel nii õilmitsev pole, kui ma seda sooviksin.

Olete pärit endisest kavanduspiirkonnas asuvast väikelinnast Kisovec, mis vähemalt piltidelt paistab üsna idülliline? Mis keskkonnast te tulete – on see sedasorti kant, kus noortel pole midagi peale hakata või hoopiski sedasorti, kus pulbitseb elav (alternatiiv)kultuurielu?

Domen: Nojah, eks see oleneb ka sellest, mida oodata end ümbritsevast keskkonnast. Kahtlemata on see armas, väike, metsadest ümbritsetud linn, kus kõik tunnevad üksteist. Aga ilmselt juba fakt, et me kõik neli oleme nüüdseks kolinud pealinna Ljubljanasse, annab selge vihje, et ega noortel seal suuremat teha ole.
Kuid kuna see oli keskkond, kus meil põhimõtteliselt ei jäänud muud võimalust, kui et bändi teha, siis võib ju öelda, et see on omal kombel innustav.

Kas te hakkasite tegema bändi hobiks ja ajaviiteks või on keegi teist juba lapsest saati klassikalist klaverit või viiulimängu õppinud? Te vist hetkel käite veel keskkoolis, on teil lisaks bänditegemisele veel mingeid põnevaid tulevikuplaane või hobisid – kellest saab kosmoseteadlane ja kellest filmirežissöör?

Domen: Mina isiklikult hakkasin kitarri mängima puhtast igavusest ning seda ka seetõttu, et mu sõber unustas ükskord oma pilli minu poole.
Manca: Ei, me nüüdseks oleme keskkooli lõpetanud. Mina ja Tilen oleme üliõpilased ja Miha ja Domen käivad tööl. Ma õpin tööstusdisaini ning ilmselt sellega on seotud ka mu tulevikuplaanid.
Koala Voice'i debüütalbumi “Kangaroo’s a Neighbor” kaanepilt, mille autor on Mariša JagodičKoala Voice’i debüütalbumi “Kangaroo’s a Neighbor” kaanepilt, mille autor on Mariša Jagodič
Teil ilmus eelmisel aastal debüütalbum “Kangaroo’s a Neighbor”, kuidas sellel on läinud? Kes on teinud albumikujunduse joonistused?

Domen: Mulle tundub, et plaat on võetud vastu päris hästi. Selle albumi esmane ülesanne meie eneste jaoks oli öelda: „Hei, kuulge, me oleme olemas ja visake kõrv peale, kuidas me kõlame” ja see on nüüdseks üsna kindel, et inimesed panid seda tähele. Enamasti positiivselt või siis uudishimulikul „põnev, mis suunas see kamp edasi areneb”-moel.
Manca: Albumikaane ja enamuse vahelehe kujundusest tegi meie väga hea sõber Mariša Jagodič, kes õpib illustraatoriks ning üht-teist tegin ka ma ise.

Ma eelmisel aastal tegin intervjuud Serbia bändiga Repetitor, kelle üheks omapäraks on (lisaks unustamatule lavaaktsioonile) on see, et nad laulavad serbia keeles ning mu küsimusele selle kohta vastas bändi laulja, et ta mõtleb serbia keeles ja ta pole võimeline seda, millest ta laulab, muudesse keeltesse tõlkima. Teie jällegi eelistate inglise keelt, kuid siiski tulite hiljuti välja oma esimese sloveeniakeelse looga. Miks sellised valikud?

Manca: Ma kahtlustan, et me oleme sedasorti bänd, kes kunagi ise eriti ei mõtle sellistele asjadele, kõik lihtsalt kujuneb omasoodu.
Domen: Ega tõesti pole olnud hetke, kus me oleksime maha istunud ja otsustanud, et me teeme ainult inglisekeelset muusikat. Täpselt samal kombel me ei ole eal otsustanud, mis stiilis muusikat me peaksime tegema. See kõik lihtsalt kujuneb nii nagu tunne parasjagu on. Ma kahtlustan, et põhjuseks on ilmselt see, et oleme üles kasvanud peamiselt ingliskeelse muusika keskel.

Noorte bändide puhul on ülimalt tavaline, et kui salvestis on huvitav, siis laval laguneb kõik koost. Üliharva juhtub vastupidist, see oli ka põhjus, miks ma enne kui otsustasin teid Rada7.ee Tallinn Music Weeki kavasse liita, teie kontserdile tahtsin pilgu peale heita. Mu suureks rõõmuks osutusite teie selleks harvaks näiteks, kelle puhul on kõik risti vastupidi. Teie lavaesinemine osutus veel tunduvalt ägedamaks kui salvestised. Kuidas te ise end laval tunnete ja kust tuleb see uskumatu lavaenergia?

Domen: Meie jaoks on laval oldud aeg parim üldse. Lava on see koht, kus saab ennast totaalselt välja elada ning oma muusikaga kaasa minna ning kuna me täielikult naudime kogu laval oldud aega, siis ometigi peab ju midagi sellest energiast ka publikuni jõudma. Ning kui inimesed tantsivad ja nähtavalt naudivad su muusikat, siis see annab ju omakorda ainult hoogu juurde. Ma arvan, et kui teed muusikat ja laulad, siis see tekitab sus tundeid, aga energia, mille saad publikult, paneb esinemise ajal need tunded su seest välja voolama.

Miks Austraalia loomad teile nii südamelähedased on – lisaks koalale olete oma debüütalbumi pealkirjas ka känguru mängu võtnud? Meil oli kunagi intervjuu Gary Numaniga, kes rääkis muu hulgas sellest, et tal on palju (lemmik)loomi ja ta naine tahab veel lisaks känguru ja vallabid võtta.

Manca: Kahjuks meist küll keegi ei pea koalat (koalat ei saagi lemmikloomana pidada, kui sa just eukalüptimetsa ei oma – toim.) või kängurut lemmikloomana, kes oleks meid inspireerinud. Bändi nimi kujunes välja siis. kui meil oli bändikambaga põhjalikum arutelu belgia kirjaniku Thomas Gunzigi romaani „The World’s Smallest Zoo” üle. Albumi nimi tuli aga sellest, kui Tilen kolis Domeni ja Miha vastasmajja, korterisse, mille köögiseinal oli känguru pilt. Nii et põhimõtteliselt võib öelda, et nimi tulenebki tõesti sündinud loost.

Kuigi teil on bändis ainult üks naissoost liige, siis mul kangastuvad teie bändiga seoses kogu aeg võrdlusmomendid selliste tüdrukutebändidega nagu näiteks The Donnas ja Sahara Hotnights, võibolla sekka isegi natuke Bikini Killsi jms (nüüd vaatan, et loo „Nothing” sõnad klapivad Riot grrrl ättitjuudiga päris hästi tõesti). Kes teie bändi juhtivaks jõuks on ja millest räägivad laulusõnad? Millisest muusikast (kunstist, teatrist, filmist, arvutimängudest jne) ammutate ise inspiratsiooni, mis on eriti huvi pakkunud ja miks?

Manca: Meil on ikka see koostegutsemise teema, ülimalt raske on eristada, kes mida teeb või kes meie tegutsemist juhib. Laulusõnad räägivad meie elust, tunnetest, asjadest, mida kuuleme ja näeme.
Domen: Loo „Nothing” sõnad ilmselt pealiskaudselt pilku peale visates tunduvad rääkivat poisilikust tüdrukust, kes mõtleb ainult pudelist õllest, mille ta on enda jaoks kõrvale pannud. Tegelikult on see pigem lugu jõuetustundest, kui saad aru, et sul ei ole piisavalt võimu, et maailmas midagi muuta, nii et sa istud lihtsalt oma parima sõbraga pingil ja vaatad seda kauguses plahvatamas.
Arvestades meie noort iga, siis asjad, mis meid mõjutavad ja mis meile huvi pakuvad, muutuvad kogu aeg. Mõjuvad need, mis hoolimata sellest, kas on su meelest halvad või head, panevad mõtlema ja tekitavad emotsioone. Inspiratsiooni võib leida kõigest.
Foto: Bonino Englaro
Lugesin, et olete osalenud kontsertetenduses – mida see endast täpsemalt kujutas?

Domen: See oli meie ja Sloveenia filmirežissöör Vlado G. Repnik’i koostööprojekt. Me veetsime koos kaks kuud, mil töötasime ideede kallal, vestlesime ja õppisime ning tulemiks oli filmi ja muusikaga etendus. See oli kohutavalt põnev kogemus, mis andis meile ka tohutult uusi ideid, mille kallal edasi töötada.

Kas Sloveenias on elav muusikaelu – ma tean, et teil hakkab jalgu alla saama juba mitmendat aastat toimuv MENT Ljubljana festival, aga mida põnevat veel? Festivalid, eriti ägedad klubid, mõni kindlasti mainimist vääriv bänd?

Manca: Ma arvan, et hetkeseisuga on Sloveenias väga palju häid bände ning tundub, et ka uusi coole bände on hulganisti peale kasvamas. Üle riigi on tekkinud ka hulganisti ägedaid klubisid, kus korraldatakse hulganisti kontserte. MENT festival on kindlasti väga olulise niši täitnud, samuti Festival Špil Liga, mis on mõeldud noorematele bändidele. Ljubljanas tasuks kindlasti üle vaadata kohad nimega Metelkova, Rog, Kino Šiška…
Bändidest nimetaks esimese hooga eraldi kindlasti näiteks Your Gay Thoughts, Nikki Louder, Nina Bulatovixx, Moweknoledgment, Srečna Mladina.

Ma arvan, et Eesti publikule kõige tuntum Sloveenia bänd on aastate jooksul palju kõmu tekitanud, osavalt poliitikat, kunsti ja muusikat kokku põimiv ja nauditavalt absurdsesse vaatevinklisse keerav Laibach. Kas te nende tegevusele olete ka tähelepanu pööranud ja mis te sellest arvate?

Manca: Laibach, kui poliitkunsti liikumise NSK (Neue Slowenische Kunst) osa, on olnud kindlasti väga oluline detail Sloveenia kunstis, ajaloos ja kultuuris alates 1980ndast aastast, mil nad tegevust alustasid. Seega tunneme nende vastu ikka hiiglaslikku respekti.
Muide, Laibach alustas oma tegevust Trbovljes, kus ka kõik me neli sündinud oleme, nii et tuleb arvestada, et oleme hinganud sama õhku.

Nimetage oma lemmik seitsmes rada.

Manca: Pixies „Monkey Gone to Heaven”, albumilt „Doolittle”.
Tilen: The Strokes „Ask Me Anything”, albumilt „First Impressions of Earth”.
Domen: La Femme „It’s Time to Wake Up”, plaadilt „Psycho Tropical Berlin”.
Miha: Crystal Fighters „At Home”.

Veel artikleid