Karmakoma kujutlusvõime mehaanilised metamorfoosid

Kirjutas Ester Faiman
21-03-2017

Pungiliku arrogantsiga trummide ja süntesaatoritega vihaselt energilist tantsumuusikat kokku komponeeriv Sloveenia bänd Karmakoma astub 31. märtsil üles järjekordsel, Tallinn Music Weeki raames klubis Sinilnd toimuval Rada7.ee spektaaklil. Täpselt välja mõõdetud vastuseid meie küsimustele andis bändi üks asutajaliige, süntesaatoreid lõhkuv laulja Enej Mavsar.

On kevad Sloveenias juba täies hoos? Siin ootab teid ilm, mis ei suuda ära otsustada, kas on kevad või sügis, aga vähemalt ei oota teid tänavad, mis on täis lund ja jääd nagu mõned aastad tagasi Tallinn Music Weeki ajal.

Siin õilmitseb jah kõik juba.

Mul oli võimatu teie bändi ca 1800 avalduse seast mitte märgata, sest olen kunagi lõpmatuseni käianud Massive Attacki lugu „Karmacoma”. On bändinime Karmakoma sünni taga ka mingi huvitavam lugu või mõttekäik peidus?

Meil oli juba kontsert kokku lepitud ja kähku oli nime vaja. Ma ausalt öeldes ei mäleta, kuidas ma selle nime peale komistasin, võibolla tõesti nägin seda Massive Attacki laulu nime kuskil. Mulle tõesti väga meeldib, kuidas see sõna kõlab… Mulle endale ei ole iial Massive Attack meeldinud, küll aga meeldib see väga meie bassimehele.

Alustasite duona, kuid nüüd on bändiga liitunud veel kaks liiget. Mis põhjusel? Olen tähele pannud, et mõnikord kui bändi liikmeskond kasvab, siis loomingu teravus kipub hajuma, kuidas teie uus kooslus toimib?

Me bänd on alati pidevas muutumises. Meid on olnud neli ja siis jällegi kaks ja nüüd me oleme tegelikult hoopiski kolmekesi ning see seis peaks püsima kuni järgmise albumi ilmumiseni. Mina ja trummar Benjamin oleme küll olnud bändi tuumik algusest saati, aga kunagi ei või teada, mis elus järgmiseks juhtub.

Lugesin, et töötate uue materjali kallal, kuna on plaati oodata? Mille poolest see erineb eelmisest plaadist „Imagination & Mechanical Metamorphoses” või jätkate samal real?

Oleme plaaninud ikkagi midagi sootuks erinevat. Teha kogu aeg sarnaseid asju on ikka kohutavalt igav. Kogu lähenemine on teistsugune, samuti salvestamisprotsess. Ma täpselt ei kujuta ette kuna see kõik valmis saab, aga ma loodan, et saame selle aastanumbri sees ikkagi plaadi välja antud.

Ma tegin mõned aastad tagasi intervjuu Serbia bändiga Repetitor, kelle üheks omapäraks on see, et nad laulavad serbia keeles ning mu küsimusele selle kohta vastas bändi laulja, et ta mõtleb serbia keeles ja ta pole võimeline seda, millest ta laulab, muudesse keeltesse tõlkima. Teie jällegi eelistate inglise keelt, miks sellised valikud? Millest teie lood räägivad?

Kas poleks lõbusam niipidi, et sa valid ühe loo ja seletad, mis mõtted sul sellega seoses tekkisid ning seejärel arutleme?
Inglise keel lihtsalt klapib mulle selle bändiga paremini. Mul on üks teine bänd, kus ma kirjutan kogu lüürika sloveenia keeles.

Kui ma juba Repetitori juurde teemaga jõudsin, siis on raske leida bändi, kellel oleks laval nii toores, kalkuleerimatu, väljapoole pööratud energia, nendest eriti maha ei jää Sloveenia bänd Nikki Louder. Ka teie puhul tuuakse esile teie liveenergiat, suudate eelnevalt mainituile konkurentsi pakkuda?

Sina ja teised inimesed, kes on näinud neid laval ja kes näevad nüüd meid, on ilmselt pädevamad seda kommenteerima. Nikki ja Repetitor on mõlemad head bändid, aga me teeme ikkagi hoopis teistsugust kraami. Kusjuures meil on olnud võimalus paaril korral nende mõlemaga lava jagada.

Kuna võib eeldada, et Karmakoma ei ole (veel) bänd, kes staadionid rahvast täis ja leiva lauale tooks, siis millega te bänditegemise kõrval tegelete? Kas on see samuti midagi loomingulist või on just bänd see, millega loomingu oma ellu toote?

Ma olen oma igapäevatööst (puutöö) liiga väsinud, et sellest rääkida ja tegelikult ma olen nendest küsimustest ka juba väsinud…

Teil paistab laval olevat kuhjade kaupa elektroonikat – on see ainult muusika tegemise vahend või midagi sellist, mis teil (või mõnel teist) ka iseenesest silma särama ja jutu jooksma paneb? Kui seda viimast, siis nüüd on paras hetk rääkida, mis teil seal laval täpsemalt kasutuses on ja miks? Ning kui palju see laval toimuvat ette kirjutab ja kui palju on mängumaad juhusel ja improvisatsioonil?

Mitte iga asi ei ole selline nagu ta välja paistab.

Ma arvan, et Eesti publikule kõige tuntum Sloveenia bänd on aastate jooksul palju kõmu tekitanud, osavalt poliitikat, kunsti ja muusikat kokku põimiv ja nauditavalt absurdsesse vaatevinklisse keerav Laibach. Kas te nende tegevusele olete ka tähelepanu pööranud ja mis te sellest arvate?

Mulle ei meeldi Laibach.

Mida te endaga Tallinn Music Weekile kaasa toote ja mida loodate siit leida?

Meil tuleb esmalt Tallinna jõudmiseks läbida päris pikk teekond, nii et üritame iseennast kadudeta kohale toimetada. Aga öö võimu ei tohi iial alahinnata.

Lemmik 7. lugu?

Lou Reed „Satellite of Love”, albumilt „Transformer”.

Veel artikleid