Flow festival lajatab sel aastal tähelepanuväärselt suurepärase esinejatenimekirjaga – mustas ülikonnas jumal koos oma bändiga Nick Cave & The Bad Seeds, 3D showga Kraftwerk, igava muusika kummardajatele My Bloody Valentine, moodsa tantsu trupp The Knife, Cheri ja Lil’ Wayne’i sohilaps/räppar/poeet/dragqueen Mykki Blanco, viimasel ajal lausa kollektiivselt taevani kiidetud Grimes, hedonistlik tantsubiit Todd Terje, Hudson Mohawke ning Maya Jane Colesi juhtimisel, moodne hipsterhiphop Kendrick Lamar ja Azealia Banks, naispaueri esindus Bat For Lashes ja Solange ning kõigele sellele lisaks peoga intensiivset diipi nagu Godspeed You! Black Emperor ja Blixa Bargeld. Selliseks tähesajuks on ka põhjust – Flow tähistab oma kümnendat sünnipäeva.
Samas ei tasu lasta end pimestada ainuüksi sel staarideparaadil – esinejatenimekirjas on ka mitmeid tõusvaid tähti, kelle kontserti tasub kindlasti vaatama minna ning sealhulgas ka neid, kel päritoluriigiks märgitud Soome. Üks neist minu jaoks silmapaistvamaid on Eestitki kahel korral külastanud K-X-P, kes on oma teise albumiga saavutamas järjest suuremat rahvusvahelist kõlapinda. Bändi asutajaliige Timo Kaukolampi vastas ka minu uudishimulikele küsimustele ning paotas ust bändi sisemaailma.
Esiteks muidugi, palju õnne! Paistab, et olete oma uuele albumile „II“ saanud kiitvad arvustused pea kõikjal – Pitchforkist kuni The Guardianini. Olete leidnud arvustustest midagi, mis üllatas? Midagi ootamatut?
Ma olen tõesti väga õnnelik kogu selle pressivärgi üle. Tundub, et album suhestub ülejäänud maailmaga väga hästi. Ebatavalisematest kajastustest tuleb esimesena meelde lugu meie albumist Rootsi hommikutelevisioonis…
Kuidas SXSW (The South by Southwest Conferences & Festivals) kontserdid ja tagasiside oli? Kui õigesti mäletan, siis see pole teie esimene sõit Ühendriikidesse? Näen, et teil on ka eri regioonide jaoks eraldi plaadifirmad – UK (Melodic), USA (Manimal) and Europe (FKLG).
Tegelikult avaldas USAs samuti albumi Melodic, koostöö Manimaliga puudub. See oli meie teine sõit sinnapoole vett ning see oli suurepärane. Kaheksa kontserti ning palju higi, verd ja pisaraid. Bob Boilen (@allsongs) jagas kauneid kiidusõnu meie kohta oma NPR raadiojaamas. SXSW-l tegime kokku neli kontserti, neist kõige naljakam oli ilmselt hamburgerirestorani garaažis-bensiinijaamas. Festival ise on aga tänapäeval äärmuslikult intensiivne ja elav, peaaegu isegi liialt intensiivne. Aga toit oli hea ning päike paistis.
K-X-P „II“ tegemist alustasite Berliinis ja viimistlesite Helsingis – kas oli mingi kindel põhjus just Berliinis kirjutamiseks?
Ma elangi pooleldi Berliinis nüüdseks, seega tundub täiesti loomulik seal töötada. Leidsin endale ka fantastilised partnerid Trixx stuudio meeskonnast (Klaus aka Mighty KK, Santa Klaus ning Tim Knapp). Osaliselt aga on see plaat tehtud tõesti Soomes, koos Ilariga bändist Jesse. Ma arvan, et järgmine album saab põhinema rohkem kollektiivsel panusel. See kelder Berliinis pigistas minust juba sealse parima välja, ma enam ei taha ennast sel moel isoleerida. Ma olin kaheksa nädalat jutti stuudios, ühtlasi ka jõuluõhtul ja see kõik kokku oli väga pingeline. Kas see oli seda väärt? Ma arvan küll… Berliin on naljakas koht – sa võid seal täielikult reaalsustaju kaotada, seda nii heas kui halvas mõttes, aga mulle meeldib sealne muretu vibe ja metsa tunne.
Eesti paistab olevat nii lähedal ja samas nii kaugel – see on vist esimene intervjuu siinsele meediale. Hüppame korra päris algusse tagasi. Arvan, et nägin Op:l Bastardsi kontserti 2008. aastal ja 2009 käisin juba K-X-P kontserdil. Mis põhjustas ühe ajastu lõpu ning teise alguse? Ma pean silmas, et nende kahe bändi vahel on rohkem seoseid kui vaid liikmed. Kõik see krautilik elektroonika teema jne.
Ma arvan, et need bändid tegutsevad ühe diskursuse raames. Anssi Nykänen, K-X-P algne trummar, mängis 1999. aastal trumme ka loos “Scorpius”. Samad inimesed ja samad ideed, ainult vorm muutub…
K-X-P oli algselt vaid stuudioprojekt, eks? Kas stuudiost lavale tulek oli raske, muutis see midagi bändis?
Me improviseerisime koos stuudios, seega oli väga lihtne teha lugudest live-versioonid. See oligi nii “live” kui üks “live” olla saab. Ainuke probleem oli, et kust saada piisavalt võimendust ja bassi. Me ei oma ise midagi, me alati rendime tonnide viisi aparatuuri. Samuti ei saa reisides endaga kaasa tassida sellisel hulgal analoogkraami. Süntesaatorid on rasked.
„Original-electronic-Motörhead-space-trance-spiritual-rock-meditation-freejazz“ – on päris julge end kirjeldada muu hulgas ka Motörheadi mainides. Lugesin just hiljuti mingit artiklit, kus oli Motörheadi esimese ja 20nda albumi võrdlus (mõlema kohta – žanr: metal; pikkus vähem kui 40 minutit; mõlemal lugu “Born To Lose”; kriitikukindel: “oh god yes”). Kui ikkagi võrrelda, kas K-X-P ei ole siiski veidi rohkem avastavam, muutuvam, pigem millegi uue otsinguil? Või oli see poetatud sinna kirjeldusse vaid (Soome) heavy metal fännide eksitamiseks?
See kirjeldus on üsna täpne. Kõlab keeruliselt, aga peale meie kontserdi nägemist muutub see arusaadavaks. Seal on rocki energiat, ehkki see on siiski elektrooniline muusika. Meile on veel kleebitud silte nagu “Gothic LCD Soundsystem” ja “Digital Black Sabbath”. Ma tunnen, et selliste asjade kombineerimine aitab inimestel mõista me olemust. Ma arvan, et kui Motörhead alustas, oli nende saund väga radikaalne. Just nagu K-X-P’l, on neis hiiglaslik energia, mis võtab su enda võimusesse. Ma ei häbene seda öelda. Kui sa ei usu, jäta oma kõrvatropid koju ning tule vaata meid esinemas. Ma küll samas isiklikult ei soovita neid maha jätta.
Mida see “anti-bänd” väide tähendab? Selles mõttes, et aasta on 2013, ei ole just eriti ebatavaline olla “veider” mingis aspektis. Ühtlasi leidsin kuskilt uudisnupust su kirjelduse K-X-Pst kui seisundist (ma eeldan vähemalt): “KXP it’s not about playing the music, it’s about being with the music“. Ma pole kindel, et mõistan seda – saaksid ehk seletada? Samuti paistab teile olevat väga tähtis lavaline olemus, kõik need mustad keebid, visuaalid ja interaktsioon?
Minu jaoks on K-X-P kui meditatsioon. Kui me oleme koos laval, siis langen transsi. See on nagu mu igapäevane jooga, sa kaotad oma ego ning lihtsalt sulandud oma hingamisrütmi. Mulle tundub, et ei ole võimalik teha muusikat, kui sa ei saa sellega üheks. 99% tänapäeva bände ei paku mulle midagi. Vahet pole, mis žanr – indie, rock, elektroonika. See kõlab kõik täpselt ühtemoodi… pole reaktsiooni… pole hirmu… pole rõõmu. Nad lihtsalt ei usu 100% enda tehtud muusikasse ja see on midagi, mille kohe ära tunnetab.
Sa nimetad K-X-P’d veidraks. Ma nimetan seda normaalseks. Elu on veider. Muusikategemine on mu jaoks lihtne, see lihtsalt tuleb välja nagu ta tuleb. Mustad keebid lisavad “spirituaalset” vibe’i. K-X-P on usuleigeks jäädes religioosset elamust pakkuv bänd. “Anti-bänd” tuleneb lihtsalt faktist, et on mitu liiget, kes selles projektis vahelduvad. See on alati sama ja alati erinev. Ei ole soolosid ja muusikalist ambitsiooni, lihtsalt järgne biidile ja unusta end.
Meie lugejatele lähim järgmine suurem esinemine leiab aset Helsingis, Flow festivalil, vaid paari tunni laevasõidu kaugusel. Olen kindel, et see saab olema eriline – ikkagi koduväljaku eelis, eksole – midagi, mida saad juba kontserdi kohta lubada? Kahe trummariga show ehk?
Koduväljaku eelis antud juhul ei rakendu. Pealinnades, nagu ka Helsingis, on rahvas tavaliselt märkimisväärselt ära hellitatud ning me ei tea, mis juhtub, kui saabume oma keepides lavale. Corsica Studios Londonis tundub kodune. Crane Lane Corkis tundub kodune. Whelands Dublinis tundub kodune. Mu keha on mu kodu, muusika on mu kodu, jooga on mu kodu, seks on mu kodu, toit on mu kodu jne. Kassidel tekib seos kohtadega. Ausalt öeldes olen pigem koerainimene.
Aga kindlasti ootan seda Flow kontserti ja ma olen veendunud, et see saab olema eriline. Ehk on ka sest abi, et oleme Helsingi ajakirjanduses säranud.
http://www.k-x-p.com
https://www.facebook.com/kxp.official
Kuula lisaks: Rada7.ee Spotify pleilist Flow artistidest: