Intervjuu on minu tehtud aastal 1992, kui ma olin 16-aastane ja tahtsin hirmsasti oma fanzine’i tegema hakata. Polnud siis ei arvuteid ega normaalset trükkimisvõimalust. Intervjuusid kogunes erinevate Eesti ja välismaiste tegijatega kokku ligi paarkümmend … küll käsikirjas, küll trükimasinaga puterdatud. Kuna aga raha nappis ja võimalusi samuti, siis jäidki kõik need materjalid aastateks sahtlipõhja tugevdama. Nüüd, kui mul kodus on remont käsil, leidsin üles nii mõndagi ja miks mitte kasvõi praegu, kui asi juba irooniana tundub, neid kusagilgi avaldada. Vähemalt eestimaiseid intekaid … need ju meist endist ja kindlasti pakuvad lugemisel suuremat pinget kui võõrad välismaised nimed. Ajakiri sai isegi ristitud "Thou-Sand zine’iks", kaasa aitasid ka härra Mart Mortifiedist, Urmas kriminaalpolitseist, Veiko Grey Calamityst ja Lemmy (R.I.P.) … aga ikkagi jäi see paberil ilmumata. Kahju, aga eks liigne tegevuse killustatus maksab tihti sel viisil kätte.

Nüüd aastaid hiljem panevad muhelema ja punastama nii küsimused kui ka vastused, aga tahtsin nad just sellisel, naiivsel ja tänapäevastamata viisil lugejani tuua. Et puberteet vs juba suured poisid.

Lugedes järgnevat, soovitan võtta seda kui memuaari ja mitte tõmmata liigseid paralleele mineviku ja oleviku vahele, sest ajad muutuvad ja ka inimesed selles ajas ja ruumis. See hetk aga oli ja jääb sinna, kus ta oli ja toon teieni, kes te suuremalt jaolt palju nooremad olete, esimese killu eesti death metal’i ajaloost.

NB! Ja ärge unustage, et äsja tuli ju välja CD peal ka vana kuld ise boonustega — "Procreate The Petrifactions"!!!

* * *

Agressor peaks olema tuttav nimi enamikule maailma death metal’i fännidest. Aggressor pisikeselt Eestimaalt nii kuulus vast veel ei ole, kuid Eestis teavad kõik muusikasõbrad, mida see nimi tähendab. Ja mitte vaid tühipaljas nimi, vaid ikka musa ka. Eesti bänd on oma nimekaimust tunduvalt noorem, kuivõrd punt tekkis 1989. aastal. Momendil mängivad bändis Marko Atso – löökpillid, Kristo Kotkas – kitarr, vokalist ja kitarrist Villem Tarvas ja Cram – basskitarr. Bändi ajaloo kannavad ette Cram ja Atso.

Bänd tekkis siis 1989. aasta suvel, kui Villu sai kokku bändi esimese laulja ning kitarristiga, kellele oli nimeks pandud Kaido Tiits. Tõsi küll, aasta lõpul lahkus armeeteenistusse just asutajaliige Kaido, kes nüüd metalli jälle edasi mängib, tehes seda küll ühes vähetuntud bändis. Bänd ise loodi alles sügisel kui mõned head ideed (veel) olid pähe tulnud (peale kultuurse alkoholi tarbimise ja kitarri piinamise). Trummariks pakkus ennast Marko, kelle praktilised teadmised piirdusid vaid ähmase ettekujutusega trummikomplekti väljanägemisest. Proove alustati novembris (49. kutsekas). Kuivõrd kutseka tehnika sarnanes rohkem ilusale utiilihunnikule, siis koliti üle 49. keskkooli, et hilisõhtuti segada ausaid mustamäelasi. Seejärel liitus bändiga bassist Cram. Peale kuuajalist maniakaalset harjutamist visati eesti death metal’i “vanaisad” taas tänavale. Siis lahkus Kaido. Uueks kitarristiks tuli korralikku kitarri omav Kristo. Kodukootud tehnikaga lindistati kolm lookest ning värisevate kätega mindi Linnahalli bändide tarifitseerimisele, mis toimus 17. märtsil 1990. Igatahes ansambel tarifitseeriti. Lood kujutasid endast süngepärast trash metal’it, mida iseloomustasid omapärased kitarririffid. Edasi anti mõned kontserdid Lõuna-Eestis ning suve algus krooniti esinemisega Harjumäel, Vanalinna Päevade raames. Ja kuigi suvel koguti jõudu, oli bändi nimi üsnagi kaugele levinud. Sügisel vahetati ka bändi stiili, mille põhjuseks oli Death`i 90-nda aasta LP “Spiritual Healing”. Karvavahetus käis käsikäes prooviruumidest väljaheitmisega, mille põhjuseks oli peamiselt mäge meenutav tühjade õllepudelite hulk (justkui tühjade pudelite kogumine oleks keelatud). Peale nelja ruumivahetust leiti lõpuks oma pesa tootmiskoondises “Kiir” (veebruar, 1991). Tänu Koit Raudsepale tehti aprillikuu 14. päeval Eesti Raadios linti 2 lugu: "Don`t Be So Stupid" ja "Meaningless Life", millele järgnesid kontserdid Tartus ja "Noorte Muusal". Suvel aga tavakohaselt puhati. Sügisel lindistati Raadiomajas kaks uut lugu: "Legal Requirement" ja "Lifestyle". Need neli lugu ongi tuntuks saanud bändi esimese demona. 31. augustil viibiti koos Shower`iga Riias, kus esineti tobenaljakal üritusel "Baltic Metal March". Oktoobri keskel oli taas suurem kontsert, mis toimus Tartus ja kus Aggressor oli juba peaesineja. Sound’i poolest oli see üks parimaid kontserte üldse ja rahvas ei koonerdanud nn stagediving‘uga. Novembri lõpus reisiti koos Spanish Castle`iga Grodnosse (Valgevene). Alkohoolsete jookidega liialdamise tagajärjel veetis osa bändi koosseisust öö kohaliku miilitsa arestikambris.

Aastavahetusel kirjutati hoolega uusi lugusid, kuivõrd nüüd seati eesmärgiks plaadi väljaandmine. Kevade poole plaaniti kontserti Briti industriaalbänd Godflesh`iga, mis kahjuks jäi aga ära intsidentide pärast Soomes. Maikuus saadi lõpuks korralikku Linnahalli stuudiosse, kus Elmu Värgi kaasabil lindistati 10 uhiuut laulu ehk siis bändi teine demo. Kvaliteetset lindistust levitati ka läänes. Uus kontsertreis võeti ette Salac Grivnasse ning Riiga festivalile "Metal Revolution". Samuti anti üks edukas kontsert Tallinnas, kuulsas "Paksu" klubis.

Nüüd anname natukene koondatud ülevaate intervjuust bändiliikmete endiga.

Mida arvate eesti death metal bändidest?
Cram: Nagu iga ema armastab oma last, nii armastame meie oma Aggressorit. On ka teisi häid bände ja sugugi mitte ainult DM bände. Head on Kolumbus Kris, Predatory War, Malibu, Compromise Blue ja mõned teisedki.

Kuidas te uusi lugusid teete?
Tavaliselt on aluseks Villu ideed. Peale ränka õppimist prooviruumis on esialgsest variandist vähe järel. Ühe loo jaoks kulub 3—4 nädalat. Lugude tegemisel tekib lõputu hulk vaidlusi ja ebaviisakusi. Sõnad tehakse valmis hiljem instrumentaallugudele.

On teil ka teisi hobisid?
Kristol on hobide asemel kooliskäimise kohustus. Atsot aga tõmbavad välismaa lõhnaga nätsupaberid (ka Venemaa on nüüd välismaa). Villu on aga tõsine kunstihuviline.

Kuidas sai bänd omale nime?
Cram: Nime pani bändist lahkunud kitarrist Kaido. Prantslaste bändist me siis veel kuulnud polnud. Muidu oleks ehk teise nimegi leidnud.

Millist plaadifirmat eelistaksite?
Atso: Hea firmaga on väga raske kontakti saada. See nõuab palju raha, aega ja häid tutvusi. Vaja on head produtsenti. Eesti muusikatehased tegelevad aga muusika tootmisega vanuritele ja muidu haigetele. Kui aga valida saaks, siis võtaks õige Under One Flagi.

Millised on teie lemmikfilmid?
Kristo: Head õudus- ja komöödiafilmid.
Cram: Vähemalt 150-minutilised filmid nagu "The Good, The Bad, The Ugly" ja kõik kolm "Ristiisa".
Atso: Lemmikud on "Phantasm" 1 & 2, "Hellraiser 2", mõlemad "Ghostbustersid" ning Simpsonite multikad.
Villu: Head, tasemel režissööride linateosed.

Kes on teile eeskujudeks?
Meie kõigi eeskuju on ikkagi G. G. Grupp, olgu siis koos temaga või ilma.
Kõige rohkem annaks välja kui saaks esineda koos Ministry, Obituary või Nirvanaga. Peaasi, et partnerid poleks ebanormaalsed.

Mida ohverdaksite bändi nimel?
Villu: 5 viina ja seapea.
Kristo: Kogu oma vaba aja.
Atso: Kogu oma vaba raha.
Cram: Peamiselt asi ohverdamiseni ei jõua, aga oma elu ei annaks ma mitte mingi hinna eest.

Kes on teie bändis eestvedajaks?
Cram: Konkreetset liidrit ei ole. Kontserdid ja lindistused on organiseerinud tavaliselt Atso. Meie vanemad aga toetavad meid või vähemalt pole bändi vastu. Aggressor on ikkagi eesti esimene death metal bänd, kuigi oma plaati meil veel ei ole.

Mida teeksite, kui teie silme all tarvitavad röövlid vägivalda süütu neiu kallal/peal?
Cram: Jäägu see küsimus vastamiseks suurele ringile. Auhind, 5 tugrikut on meie ja selle neiu poolt.

Kellele olete andnud autogramme?
Eestis ja eestlastele pole me neid kuigi palju jaganud, aga see pole bändiliikmete süü. Väljaspool Eestit võtab autogrammide jagamine aega oma 20 minutit peale igat kontserti.

Mida arvate satanismist?
Cram: black metal’i vastu pole mul midagi, aga saatana sõber ma pole.
Kristo: Ka mina pole black metal’i vastu, kuid olen ristitud ning saatana igavene vastane.
Villu: Marusatanistlikke selle ma ei salli, aga olen üldiselt nende vastu ükskõikne.

Mida ütlevad teile bändid nagu Hellhammer, Possessed, New Kids On The Block, Depeche Mode ja Venom?
Kõik on välismaa ansamblid, kuid kolmas ja neljas teevad sitta. Hellhammer on kõige parem. Kuid meile nad ennast tutvustamas pole käinud.

Mida vihkate kõige rohkem?
Villu: Vanureid, eriti trollis.
Atso: Lollpäid ja poliitikat.
Kristo: Eesti muusikabisnessi.
Cram: Sõlmitud lepingute rikkumist. Kuid alkoholi vihkajad me ei ole, ent süstalt ka ei pane.

Kui teile antakse miljon krooni heategevuseks, kuhu te selle paneksite?
Kristo: Kingiksin oma sõbrannale.
Atso: Annetaksin bändi arengufondi.
Cram: Eesti plaaditööstuse toetuseks.
Villu: Lätimaa oma raha tugevdamise ja tagamise fondi.

Milline 1992. aasta plaat teile kõige rohkem meeldinud on?
Atso: Megadeth, Obituary, Zakk Wylde.
Teised: Ministry!!!

Midagi lõpetuseks?
Kontsertidel mässake ja mosh’ige rohkem!

Aggressor 1992.