Tere Kaido! Kuda kube kärab? Kurda oma rasket saatust!
Ah, kurat, mis siin ikka kurta, lasen päevi õhtusse ja tunnen huvitavatest aegadest rõõmu. Ja vahepeal tegelen Tähtsate Asjadega, vana hea Vikatimees tuletab ju nii usinalt meile viimasel ajal meelde, et ega seda aega väga pikalt niisama passimiseks pole!
Nii, räägime siis tuurist kõigepealt. Kuidas see sul õnnestus, et nii nimeka bändiga nagu Mayhem koos tuuritama pääsesite?! Kuidas teie ja nemad ennast tuuril üleval pidasid? Räägi ikka japsidest kah!
Eks ma siis pea alustama päris algusest… Manatarga teekond on olnud päris uskumatu ja iga käänaku taga on olnud mõni üllatus, mida alles kuskil teekonna lõpus on oodatud. Kas näiteks pole ajukas, et selline eduka asjaajamise pool sai alguse ühest arvutimängust, mida kari friike internetis mängib? Üks Tolkieni-teemaline mud-tüüpi tekstipõhine mäng MUME on see, mis on mu elust nii mõnedki head tunnid, päevad ja kuud varastanud (eks ma olen oma aja sellisele vargale hea meelega lohakile jätnud ka). Kohtusin seal ühe selliga, kes nagu hiljem selgus, oli päris parasjagu kursis Norra black metal skenega, tuttavad Borknagaris ja puha. No igatahes sealt tekkisid esimesed tõsisemad kontaktid, ja paljud ehk mäletavad hea sõnaga Borknagari kontserti Pärnus aastal 2001, mis oli pärast Cannibal Corpse’i minu teine tugevam kondiproov kontsertide korraldamise asjus. Ok, tundub ehk veidi veider, miks ma nii kaugel mälusopis kaevan, aga üks asi viis teiseni ja pool aastat hiljem oli samade kontaktide kaudu Eestis juba seesama Mayhem. Et nende tuur õnnetult siia tokerdus (neil lasti kaks korda oma seitse tundi Venemaa piiril jokutada, vaid selleks, et nad tagasi saata) ning mina neid Tallinnas võõrustasin ja nende aega ning elupõletamist sisustasin, siis meenutati siinset korraldust hiljem hea sõnaga ning meelde jäi neile ka bänd nimega Manatark. Sellele järgnes Inferno Festival, uue materjali „Chaos Engine“ sünd ja värske koosseis, plaadileping ning kui ma kuulsin, et Mayhem läheb tuurile ja üks tuuri bändidest on oma osalusest loobunud, siis tekkis mul silmi selline haiglane helk ja hetk hiljem olin ma juba helistanud Mayhemile, tuuri korraldavale agentuurile Inglismaal ja plaadifirmale, et vajalikke rahasid sebima hakata. Kogu tõmblemine kestis kaks nädalat ja kui engelsmann mulle helistas ja ütles, et selliseid asju juhtub harva, aga et kuna ta hindab kõrgelt viisakust, õiges koguses nahaalsust ja järjekindlust, siis on tõsiasi see, et me oleme tuuril. Pidu! Ma ei teagi, kas kellelgi on sellest pikast jutust midagi kõrva taha panna, kui siis ehk seda, et loeb kõik: oma töö, tase, tutvused ja väike õnnelik juhus.
Tuur koosnes meie jaoks justkui kahest osast — enne ja pärast Baltikumi. Enne oli kõik kuidagi närviline ja läbisaamine Mayhemiga põgus ja asjalik, tuuri keskel aga lahenes üks lahkheli, täpsemini tuuri manageri suutmatus oma ülesannetega toime tulla, mispeale see osa kohustustest ta õlgadelt ära võeti ja Mayhemi tüübid ise asju majandama hakkasid. Ja kõik muutus — närvilisus kadus, kõik tegid oma tööd hästi ja julgen öelda, et tuuri lõpus olime me kõigiga juba väga heades suhetes. Mayhemi tüübid said omavahel ka paremini läbi ega lubanud üksteist peale igat teist kontserti maha nottida. Japsid (siis bänd nimega Defiled) olid muidugi omaette klass, nendega oli klapp väga hea, kultuurierinevused tekitasid lõbusat elevust ja nii see kestis lõpuni välja. Lubasid meid ida poole tuuritama kutsuda ja puha, eks näis!
Mõni absurdne juhtum tuurilt? Mis imes kõige rohkem ja mis tegi kõige rohkem rõõmu?
Imes esialgne segadus: keegi ei teadnud, mis järjekorras bändid esinema peaksid, mis varustus kelle kasutada on, mis kellegi lisarollid on jne. Küsimuse all oli isegi see, kas Baltikumist läbi tullakse. Absurdseks pean mina laevareisi Rootsist Soome — päevaraha eest osteti killuke süüa ja meeletu kogus jooki ja Necrobutcher ütles järgmisel päeval raadiointervjuus mõnuga, et Manatarga tüübid jõid ära liiter viina näkku ja läksid diskole tantsima, hehe. Tegelikult kartulimahla sõbrad kakerdasid niisama ja tantsulõvid said palju mõttetumate jookidega õhtale, aga kes mida tegi, jäägu saladuseks! Rõõmu tegi loomulikult see, et saime Eestist läbi tulla, korraks sõpru ja koduseid näha ning anda siin üks väga hea live. Kui tuttavad näod on lava ees, on mängida ka hoopis teine tera. Tegelikult nägime eestlasi ka Inferno Festivalil ja see kontsert oli ka väga vinge (meie olime pealtvaataja rollis, aga oli palju häid bände, mida vaadata, ja palju tähtsaid kontakte). Ahjaa, tõsielulised lavastused Kivirähu „Dr. Koti Pamiiri-reisist“ (pohmakas-pidu-pohmakas) olid ka päris absurdinalja tasemel!
Kuidas rahvas teid tuuril vastu võttis? Erineb Skandinaavia publik palju Kesk-Euroopa omast? Kus te üldse ära käisite?
Üldistavalt öeldes sai läbi käidud peamised Põhjamaad, Baltikum, Poola, Saksamaa, Austria, Tšehhi ja Ungari, kus meid võõrustas ei keegi muu kui Attila Czihar, Mayhemi endine vokalist. Rahva vastuvõtt oli nii ja naa. Usun, et teised nõustuvad minuga, et parim publik oli meil Leedus, pooltuhat fänni karjusid: "Maa-naa-tark!", ja see läheb alati südamesse. Kopenhaageni ja Stockholmi publik oli hea ja soe, Kesk-Euroopa maad elasid juba mõnuga kaasa ja München, ehk meie jaoks tuuri viimane kontsert oli ka ülikõva. Samas Berliin ja Gothenburg olid külmavõitu, nii et saime erinevad vastuvõtud ka ühe maa erinevates linnades, saa nüüd siis aru! Aga jah, mõnes kohas tullakse rohkem käed vaheliti kuulama, mõnes hakkab ka tagarida kohe ventilaatorit panema. Kokku jäi meie skooriks 15 kontserti kümnel maal.
Mis mulje Spacebrain endast jättis? Ehk hakkab ta kunagi ka Manatarga lava kujundama? Ta ikka tegi teile pakkumise juba?
Space on väga lahe tüüp, huumorisoon oli omal kohal ja eks ta hindas seda ka, et kui tal oma meeletute kastide ja dekoratsioonidega abi oli vaja, siis olime me pikema vingumiseta käsi. Aga vingusime ikka, tema sõimas meid venkudeks ja meie teda natsivärdjaks (ta on tegelikult sakslane), nii et kõik oli parimas korras! Pakkumist ta ei teinud, aga tunneme teineteist juba aastaid, nii et, kes teab — ehk tuleb sealtki kandist mingi „üllatus“. Üldiselt on see väga hea, kui on mingi üks kindel tegelane, kes mingit lavastiili hoiab ja on samas kursis ka sellega, palju laval ruumi peab jääma jne, et oskab oma töö spetsiifikaga väga hästi kursis olla. Kes teab!
Sul on olnud ainulaadne võimalus viibida kahel esimesel Eesti metalbändi tuuril Euroopas. Palun võrdle neid omavahel natuke. Kui palju need erinesid varasematest Balti tuuridest?
Nojjahh. Mäletan, kui Carnifex (nüüd nimega Kantor Voy) aastaid tagasi teist korda Nõmme kultuurimajas esines (vana hea Nõmme Culta!), siis minul oli see esimene kord suurel laval üldse ja toit tahtis suurest närvipingest üles tulla. Nüüd on kõik rahulikum ja arusaadavam, olgu see mõni suurem festival teiselpool maakera või väike õdus live kuskil baarisopis. Tahan öelda seda, et tagantjärgi on väga raske hinnata, kui palju väiksemad tuurid on sellest suurest Mayhemi omast erinenud, selle analüüsimiseks oleksin parema meelega aastas 1999 ja Baltic Thunder tuuril, mida herr Lembetu peaks väga hästi mäletama, ja vaataksin hindavalt hoopis tulevikku! Siis magati ju enam-vähem magamiskotil kuskil sipelgapesas ja kui katuse alla sai, siis oli see päris kuninglik. Ja siis sai öösel märgi unenägusid nähtud suurest tuuribussist ja korralikest klubidest ja normaalsest toidust ja … ja… Nüüd on kõik tehtud, aga tagantjärele tundub ka Balti turnee väga lahe ja eks ta oligi. Tagasi vaadates olid ühtmoodi lahedad Baltic Thunder, Loitsu Euroopa-trett ja Mayhemi värk. Kui annaks mõnda neist korrata, valiksin hetkel loomulikult viimase, aga väga palju oleneb sellest, kuidas sa end tuuril tunned, kas need kannatused (meelakkumine see igatahes pole) on väärt kõike seda, mida sa oled saavutamas. Kui need saavutused on juba aastate eest kätte saadud, siis tundub päev läbi molutamine ajaraiskamisena. Kui aga teed kõike esimest korda ja oled veendunud, et see viib bändi sammu võrra edasi, siis ei pea sa ootamist molutamiseks, vaid hoopis valmistumiseks suurepäraseks kontserdiks. Ega need tuurid palju paremaks ei lähe, saime sellise n-ö tõelise värgi varakult kätte. Nüüd ja edaspidi peab mõtlema seda, kuidas sama asja aina paremini teha.
Hüva, aitab sellest tuurijutust. Lähme plaatide kallale. "Chaos Engine" on juba mõnda aega väljas olnud. Emotsioonid? Kuidas on läinud? Oled rahul vastukajaga ja asjade kulgemisega?
Varsti tiksub pool aastat mööda, kuid mu enda esimene õhin „Chaos Engine“ plaadiga pole veel suurt raugeda jõudnud. Aasta alguses presentatsioon, uus koosseis, siis pidev intervjuutamine ja arvustuste kammimine, harjutamine, tuuri sebimine ja tuur ise… polegi jäänud väga palju aega analüüsiks. Emotsionaalsel pinnal on ülekaalus heameel, et me päris mitme kari kiuste oleme ikka siin ja tugevamana kui kunagi varem. Võibolla oligi „Chaos Engine“ minu jaoks see lakmuspaber, mis pidi näitama, kas ma suudan täiesti iseseisvalt ja kõigist piirangutest lahti öeldes luua mingi ühtse tervikliku nägemuse, ja seda siis kontserdil bändiga esitada. See test on edukalt läbitud, vastukaja on arvustuste poole pealt olnud keskmiselt 7/10, mis pole paha, ja ma arvan, et see plaat, nagu ka turnee, olid selliseks jäälõhkujaks, mis viisid meid mingisse päris tõsisesse liigasse. Jalg on ukse vahel, nüüd peame me näitama, et oleme midagi enamat, kui paari plaadi bänd. Ma usun, et me suudame seda. Justnimelt „me“, sest Manatark on lõpuks bänd, kus kõigil on midagi muusikaliselt öelda, ja see saab kindlasti kajastuma ka uuel materjalil.
Kuidas plaadifirma ennast üleval peab? Kohtusid kah nendega tuuril? On nad teiega rahul? Olete vist nende jaoks üle ootuste edukas bänd.
Plaadifirma on üle ootuste aktiivne, mis kohati vast väljendub teatud kärsituseski. Müüginumbritest pole mul hallimat aimugi ja tegelikult on see ainus kriteerium, mille järgi plaadifirma bändi edukust vaadata saab, sest tegemist on siiski äriga, ja elu lõpuni bändide alla raha taguda vaid mõttega, et küll on lahe sellist asja teha, pole lihtsalt võimalik. Ma loodan siiralt, et see raha, mis Metal Age Productions meie alla on pannud, neile ka ühel päeval tagasi tuleb. Siit muidugi koorub selline huvitav seos, et nüüd on kindel, et MAP meid kümne küünega kinni hoiab ja üldse peaks ma postkasti kiikama, et kus on leping järgmiste plaatide peale, veksel on nende poolt välja käidud. Ausalt öeldes on see äärmiselt vabastav tunne, kui tead, et võid järgmist plaati tehes keskenduda peamiselt muusikale, muretsemata sadade promopakkide saatmise pärast, et üldse materjal välja saada. Kohtusin tuuri Praha kontserdil MAP-i põhitegijaga ja tegemist on väga toreda inimesega, kes hoolib siiralt bändi käekäigust. Leidis, et meie live oli ülikõva ning ütles otse, et sellest tuleb midagi suurt või siis on inimesed viimasegi aru- ja maitseraasu kaotanud. Ma ei usu, et me oleme nüüd juba tohutult edukad olnud MAP-i all, aga promotöö on olnud vägev ja selle vilju näeme me loodetavasti paari järgmise plaadiga. Ei ole muidugi ka välistatud, et inimesed muusikasse aina vähem süveneda viitsivad ja Manatarga-suguseid kuldset keskteed järsult eiravaid bände aina rohkem ignoreeritakse, aga mis seals’ ikka.
Võrdleks siis natuke kahte viimast Manatarga plaati. Kui "Viimanegi Veri" oli sõnumilt paganlik ja võib öelda, et isegi rahvuslik, siis "Chaos Engine" on seotud sootuks kristliku temaatikaga. Kuidas see nüüd siis niimoodi juhtus? Tahad laiemale seltskonnale näidata probleemide olemasolu ja räägid inimestega nende enda keeles? Selleks ka üleminek inglise keelele?
Siin on nüüd mitu arusaamatust, mis selle intervjuu käigus loodetavasti selgeks saavad. Väga tähtis punkt on see, et kui „Viimanegi Veri“ oli n-ö minu hingepeegel ja tõesti sõnum, deklaratsioon, mis vajas väljapääsu, siis „Chaos Engine“ on hoopis nagu kunst oma kõige puhtamal kujul — iseseisev, kontrollimatu ja midagi suuremat kui tema looja ise. Mida täiuslikum ta on, seda vähem on temas sõnumit. Seda vähem on temas jutlustamist, mingi ühe mõttemaailma tutvustamist, võib-olla isegi pealesurumist. Kaosemootoris puudub retsept maailma valupunktide leevendamiseks. Tuleks arvestada ka seda, et plaadile „Viimanegi Veri“ eelnes kassett „Roosteitk“, täispikk materjal, mis tähendab laulutekstide poole pealt veel pea tunni jagu selliseid isiklikke teemasid. Ma arvan, et see temaatika, olgu siis paganlik ja rahvuslik, on liiga tähtis ja isiklik, et ma hakkaksin esiteks ennast kordama ja teiseks, et ma muutuksin mingi seltskonna jaoks selliseks turvaliseks ja muutumatuks neile meelepäraste ideede kuulutajaks ja hääletoruks. Veelgi hullem oleks tunda, et bändi muusikat ja üldse kogu loomingut hinnataksegi vaid seetõttu, et laulutekstid räägivad asjadest, mida inimene tahab kuulda. Las need
mõtted jäävad kuskile minu sisse peitu.
Tsitaat meie praegusest introst:
“Yet not all the eyes I’ve seen gleaming in firelight have understood the scenes
I paint on that tattered canvas of your inner desires and dreams…“
(”Ja sellegipoolest pole kõik silmad, mida näen tule käes sädelemas, mõistnud pilte, mida maalin nende salaunistuste ja –ihade räbaldunud kangale”)
Kui nüüd „Chaos Engine“ ette võtta, siis on ta kristliku teemaga seotud vaid kahtpidi. Plaadi ideed seob tervikuks Eedeni aia õuna sümbol, hea ja kurja tundmise vili, mis tegi inimesest kui mõttetust vegeteerijast (mida absurdsel kombel on ju inimese ideaal ka kristlaste Paradiisis) mõistusega olendi ja seda vastu oma Looja tahtmist. Sellega sümbolism piirdubki. Ei paindu ju keel kuidagi ütlema, et Emperori „Prometheus…“ on kreeka-roomaliku temaatikaga plaat? Ma ei ole kindel, kas see laulutekstidest selgub, aga minu jaoks on „Chaos Engine“ loomulik jätk eelmistele plaatidele, leides endiselt head kurjas ja kurja heas, purustades piirid valge ja musta vahel. Vaid selle vahega, et kui enne toimus see mingi korrastatuse kaudu, siis „Chaos“ ei ehita mitte midagi, ainult purustab, hävitab, võrgutab ja hülgab kuulajat, täpselt nagu mind ennastki. Ütlesin kord ühes intervjuus naljaga pooleks, et kui enne oli Manatark küllaltki rahulikult selgitav ja mõtisklev, siis nüüd on seesama „tark“ jätnud igasuguse lootuse ja kannatuse, sõjakirve välja kaevanud ning raevutseb ringi, eristamata oma võõrast.
Ma leian, et see raevutsemine koos põgusate selgushetkedega on piisavalt huvitav, et kristliku moraali poole muiates öelda „põlen enne põrgus, kui mädanen taevas mitte midagi tehes“, siduda see arusaadavaks tervikuks ning kutsuda huvilisi sellest nägemusest osa saama. Üldiselt pole kristlus minu jaoks enam ammu mingi nemesis number üks, vaid selline naljakas ja haledavõitu lõunamaine mütoloogia.
„So can I ask the beast within you for a dance or two, my friend
Though I’m afraid upon return it never would succumb to you again…“
(„Niisiis, mu sõber, kas tohiksin teha metsalisega su sees tantsu või paar,
ent olgu öeldud, et vaevalt ta pärast seda enam sulle alluks… “)
Võib tekkida küsimus, et miks siis üldse luua midagi, mida sa otseselt ei saa paari lausega kirjeldada, et kas esmapilgul mõistmatu kunst pole pelgalt looja mingi mõttetu jauramine? Ma ei tea. Ma ei mäleta, kui kaua me Blasphemeriga (Mayhemi kitarrist) seda küsimust nämmutasime tuuril, aga pikalt, tundide kaupa. Tema leidis, et see on maailma kõige idiootsem küsimus, sest õige kunst algabki sealt, kus sõnad lõppevad. Võibolla on see sama, mis ma eespool ütlesin, et õige kunst on see, mis väljub oma looja kontrolli alt ja omandab mingi suurema ja mõistmatu väärtuse.
Päris pikk jutt ainult paari „tühipalja“ plaadi võrdlemiseks, aga nii ma mõtlen ja ise sa, sunnik, küsisid!!!
Kirjutasid ühes intervjuus, et pole välistatud, et hakkad tulevikus taas oma emakeeles laulma. Oli see lihtsalt õrritamiseks öeldud või on tõesti taas muutused tulemas? Kuidas üldse uus materjal edeneb? "CE" lindistusest on juba paras ports vett merre voolanud. Kas on taas muutusi muusikas oodata?
Mis siin ikka õrritada, see võib juhtuda kohe, kui see mulle endale midagi pakub ja ma ise tunnen, et mul on öelda midagi uut, milleks emakeel paremini sobib. Argument peab olema piisavalt tugev ja bänd tundma ennast piisavalt kindlalt, et see hoiaks meid ka väljaspool Eestit elujõulisena. Järgmine materjal tuleb siiski kindlasti inglise keeles ja nii kuskil poole plaadi jagu on juba lugusid olemas, tänan küsimast! Loodan väga, et sügis möödub uusi laule harjutades ja et me oleme järgmise aasta kevadel piisavalt tugevad, et stuudiosse minna. Muutusi… oleneb, mida keegi muutuseks peab. Minu jaoks läheb sama teema sujuvalt edasi, tean vaid jälle hulga paremini, mida ma soovin ja kuidas seda soovitut saavutada. Eesmärgiks on endiselt teha võimalikult mitte-kõigi-aegade-parim metalplaat, hoida ennast vaba kõikidest ootustest ja standarditest ning luua üks ühtne kunstiline tervik, mis oleks ühtaegu lummav ja kriipiv, metsik, õudkaunis ning pakuks naudingut nii siirale muusikasõbrale kui ka bändimeestele. Kindlasti ei saa see olema plaat, mille saatel kallimaga kudrutada või mida raamatu lugemise ajaks taustaks mängima panna, aga neile, kellele meeldib kasvõi korragi ennast muusika sisse unustada ja teha samas meiega kaasa üks kiire ja raevukas sööst oma metsalise hingesoppidesse, on plaadil nii mõndagi huvitavat.
Tundub, et nõudmine "Viimanegi Veri" plaadi järele aina tõuseb ja plaat on ise läbi müüdud. Kas on plaane ka sellel rindel? MAP pole olnud huvitatud selle taas välja andmisest? Oled sa üldse mõelnud, mis uuest materjalist saab? Kas koostöö MAP-iga jätkub?
Nagu eespool mainitud, Manatarga koostöö MAP-iga jätkub, ja bändil on roheline tuli järgmise plaadi loomiseks. Mis puutub „Viimanegi Veri“ albumisse, siis enne kui plaadifirma selle uuesti välja annaks, peame me olema tõestanud, et asi ka seda väärt on, ehk siis loodame järgmise plaadi edule!
Ja miks sa ei küsinud lõpus traditsiooniliselt, et kas mul midagi lugejatele öelda pole? On küll! Aga ei ütle! Ha!