Andre PichenHarva juhtub, kui ilma igasuguse promo ja hypeita, välguna selgest taevast, avaldatakse nii hea plaat, mille kohta ei peagi kasutama pehmendavat väljendit „Eesti mõistes päris hea“. Sellega sai hakkama Hypnobooster, ühemeheprojekt, mille taga seisab Horricane’st ja Sinisest tuntud Andre Pichen. Ärge laske end eelnimetatud bändidest eksitada. See helikonserv ei sisalda karme metalriffe ega südantrusuvat melanhooliat, vaid pigem seiklusrännakut Imedemaal. Kuidas selline projekt teoks sai, räägibki Andre lähemalt.
Kuidas nii juhtus, et täiesti ootamatult nii hea plaadiga üllatasid? Väikese teaser kampaania samas tegid eelmine aasta, kuid muidu eriti paljud ei teadnudki, et sa plaati sepistad
No ega see niisama juhtunudki. Eelmise aasta kampaania oli pigem selline pinnaseproov, vaikselt katsetasin piire ja nüüd on tulemus käes. Ja ega ma väga suure kella külge oma tegemisi ei pannudki. Suht pikka aega olin muusikast eemal, kindla tõdemusega, et enam muusikat ei tee. Loomulikult oli see hetkeline luul ning pea aasta peale Horricanest lahkumist hakkasid peas keerlema suured helimassiivid ning visuaalid, mingi kindel sisemine tunnetus millele truuks jäin.
Plaadi sisekaanel on tekst, et see plaat on sinu tõlgendus unenägudest/unistustest, ideedest, süngusest, eepilisusest ja huumorist. Oli sul algusest peale mõte, et plaat peab olema ühtne tervik või kujunes see ajapikku? Plaati kuulates tuli isegi mõte, et äkki sihtisid n-ö concept albumi poole
Vastab tõele, et kõigepealt plahvatas peas üks ainumas, kindel, täiuslik idee, mis hõlmas kõike seda, mis praegusel plaadil ka olemas. Esialgu tundus täiesti võimatu, et ma selle ellu viin, sest ei osanud ma seda ei kirja panna, sõnadega edastada ega muusikasse valada. Kõigepealt oligi idee, mõte massiivsuse ja õrnuse tasakaalust, mõte tõsiselt tehtud huumorist ning kerglaselt võetud tõsidusest, balanss groteskse urbanismi ja looduse vahel. Lisaks duaalsele käsitlusele tekkis lisaks veel üks läbiv joon, milleks oli hüpnootiline visuaali ja helipildi kooskõla ehk igas visuaalses teoses on tähelepanelikule vaatajale kindlasti tuttav kuid alati varieeruv spiraal, lõputuse sümbol. Seega jah, tegu on kontseptuaalse, ühtse vormiga, nii kõrvade kui silmade jaoks.
Samas läksid sa plaadiga hoopis teist teed, kui oma eelmiste projektidega. Metal see pole ja Sinine ei ole ka sind oma melanhooliaga väga mõjutada suutnud. Pigem seikled trip-hopi ja kohati ka post-rocki radadel, vürtsitades neid enda käekirjaga. Kas su üks eesmärkidest oligi flirtida enda jaoks natuke tundmatute stiilidega ja nendega veidi eksperimenteerida?
Nii ja naa. Eesmärk oli end muusikaliselt vabaks lasta, haarata kinni ideest ja sellega kaasa minna. Põhjus miks ma tavaliselt bändides kaua vastu ei pea ongi loominguline ahistatus, seega iga looga püüdsin astuda sammukese edasi, tundmatusse. Tõenäoliselt oli ka sellise plaadi sünnis süüdi teatud eemaldumine standarditest. Tihtilugu püüavad paljud artistid kaasa minna hetkevooludega, püüdes saavutada seda kõige värskemat soundi, seda kõige valjemat nivood, seda kõige-kõigemat. Loobusin selle tagaajamisest ja taganesin, püüdes minna "ringiga", püüdes leida midagi enda seest. Loobusin teadlikult helistandarditest ja harjumuspärasusest, proovides jääda mingisse enda loodud ajatusse vormi.
Ma uurin ka plaadi tehnilisemat poolt. Mis sind ajendas valima masterdajaks vanameister Priit Kuulbergi? Teatavasti käisid tema käe alt läbi väga paljud nõuka ajal välja antud plaadid.
Eks see oligi asjade loomulik kulg. Kogu plaadi tehnilise külje osas polnud mingeid plaanimisi, enamus toiminguid käis sõprade nõu ja jõu abil, sai proovitud mitmeid teisigi miksijaid ja masterdajaid ning see lahendus tundus lõpuks õige.
Kuigi muusikule pole see eriti oluline, sa seda ei karda, et plaadi aasta algul välja andes, võivad detsembriks fännid/kriitikud üldse unustada, et sa plaadi väljastasid?
See on juba nende probleem. Samas, millal siis üldse plaati välja anda kui mitte praegu? Aastanumbrid ja kellaajad ei muuda midagi.
Räägi tulevikuplaanidest. Esitled sa plaati kunagi live’s ka?
Delikaatne teema. Kuna antud plaadi muusika on nii varieeruv ja suhteliselt võimatu live-koosseisus esitada, loobun hetkel sellest mõttest. Pealegi on kogu plaadi atmosfäär puhtalt fantaasia ning tõeliselt ellu ärkab ta hämaras toas, pilkases üksinduses, seega, igasugune kokkupuude lavalise reaalsusega ilmselt lagundaks seda. Neid ühe-näpuga-enteri-vajutajaid on kah laval nii palju, et nende ridadesse ma kuuluda ei tahaks. Tulevikuplaanidest vaid nii palju, et kavatsen olla jätkuvalt loominguline, kasutada erinevaid võimalusi oma loome elustamiseks. Eelkõige pühenduksin hetkel värvide maailma, pintsel passib kätte väga hästi ja palju on inetuid seinu nii toas kui õues, mis kutsuvad seda halli argipäeva vähekenegi värskendama.
Sa ju tead, et ega muusik kaua pillist eemal ei suuda olla. Varem või hiljem hakkavad näpud sügelema
Loomulikult tean Enda realiseerimiseks on mul õnneks palju viise, ega ainult laval olles end välja elada saa. Lisaks Hypnoboosterile on palju võimalik veel teatris, kus töötan, võimalusi luua muusikat etendustele ning siiralt loodan, et tuleb pakkumisi ka filmide helindamisel kaasa lüüa.
Traditsiooniliste küsimuste aeg: Mida sa viimasel ajal kuulanud oled?
Hetkel kuulan Dale Cooper Quartet & The Dictaphones’i (täiesti geniaalne bändinimi), David Lynchi sooloalbum kickib kah väga korralikult, palju läheb ka filmimuusikat, John Barry ja Henry Mancini, väga palju kuulan 50date muusikat, jätkuvalt ei saa üle Mike Pattoni tegemistest.
Mis on su lemmik rada 7?
Fantomas – Rosemary’s Baby
Lõpetuseks küsin ma sult endalt: "Milliseid mõtteid sa inimeste pähe istutaks?"
No kui ma päris ausalt ütleks, siis läheks see mingiks vanainimese moodi pateetiliseks nämmutamiseks aga eks iga üks teab ise, millisteks mõteteks ta võimeline on ja mina neid keelata ei saa.