Fu Manchule meeldib esineda ja seda erakordselt valjusti

Kirjutas MC STan B
20-11-2007

Lõpuks ometi jõuab Californiast pärit Fu Manchu ka Eestimaa pinnale. Sel puhul intervjueerisin Scott Hilli, kes oli küll vastamisel napisõnaline, kuid sellegi poolest andis ettekujutuse, mida võib 21. novembril Hollywoodis oodata.

Sel aastal ilmus teie kaheksas LP ning seda peetakse palju agressiivsemaks kui teie eelmisi albumeid. Mis inspireeris teid kirjutama vihasema albumi kui eelmised?
Me oleme väga vihased. Ei, tegelikult me tahamegi natuke agressiivsemalt mängida.

Miks valisite just Andrew Alekeli „We must obey” produtsendiks?
Andrew on bändi sõber ning meile meeldisid need saundid, mida ta stuudios tekitada suudab.

Paljudel teie albumitel on kujutatud mõni sõiduk või selle osa. Kas see sümboliseerib seda, et Fu Manchu on nagu pidevalt edasi liikuv bänd, või on sel mõni muu põhjus?
Polegi otsest põhjust. Me oleme lihtsalt autofännid. Meie uusimal albumil samas sellist kujutist pole.

Te olete öelnud, et ei taha end seostada terminiga stoner-rock, pigem traditsioonilise hard rock’iga. Mis teid selle skene juures nii väga häirib, et te ei taha sellega tegemist teha?
Ma vihkan terminit stoner-rock. See toob mulle kohe silme ette kohutava bändi – The Greatful Dead – ning need nõmedad hipifriigid, kes igal pool tantsivad.

Fu Manchu ajaloo jooksul on teil päris mitu bändiliiget vahetunud. Kuidas on see bändi mõjutanud või muutnud?
Me oleme tegutsenud 18 aastat. Meil on olnud kolm eri trummarit ja kitarristi, nii et pole hullu. Kõik toovad midagi uut. Me saame alati omavahel sõpradeks.

Teid on alati kirjeldatud kui ka väga võimast laivbändi. Mis paneb teid laval andma endast 110%?
Saund on alati esikohal. Meile meeldib esineda ning seda erakordselt valjusti.

Tuuridel juhtub alati märkimisväärseid seiku. Kõige meeldejäävam kogemus viimastelt tuuridelt?
Oma kodu uksest sissejalutamine pärast kuue või seitsme nädala pikkust tuuri.

On sul lisaks Fu Manchule kõrvalprojekte või võtab FM liiga palju aega?
Kõik mu pingutused lähevad Fu Manchusse. Brad samas lindistab üksinda asju.

Teil on ka päris arvestataval hulgal kaverlugusid. Kas te olete saanud tagasisidet bändidelt, kes lugusid originaalis on teinud? Kuidas üldse valite lugusid, mida kaverdada?
Meile meeldib originaalid lihtsalt peapeale pöörata. Blue Oyster Cult ja Devo on öelnud, et neile meie versioonid meeldivad.

Viimane plaat sinu auto plaadimängijas?
Ma tegelikult vihkan muusikat.

Kas Scott Reederit aetakse ikka veel Kyussi bassistiga segi?
Jah ning ta hullult armastab seda. Küsige talt veel kõrbe ja Kyussi kohta ning vaadake, kuidas ta tantsima ja laulma hakkab.

Viimaseks, mida pakute Eesti fännidele ning mida võib teie laivilt oodata?
Vali rokk¨õu kitarride, bassi, trummide ja debiiliga, kes mikrisse kisendab.

Kuna Fu Manchu on paljudele mõju avaldanud, siis alljärgnevalt ka mõni kommentaar:

MOP (R2 Metallion): Olles isiklikult veendunud Fu Manchu laivide kvaliteedis, julgen selle bändi kontserti soovitada kõigile, kellele meeldib Foo Fighters või Queens of
The Stone Age. Tegu on eheda roki ja rolliga selle kõige paremas tähenduses.

Tarvo Valm (Me, Myself & I): „The Action is Go” oli esimene album, mis ma Fu Manchult kuulsin. Mind köitis selle plaadi toores saund ja üsna lihtsameelne olek. Kuna ma tol ajal (aastal 1997 siis) olin muusikaliselt üsna proge, siis see plaat tõi mind ulmest maa peale tagasi – tagasi ka 70ndate saundi juurde. Tol perioodil mängis ka suurt rolli Kyussi „Welcome To The Sky Valley” – need siis olid kaks plaati, mis minu CD-pleieris omavahel kohti vahetasid. Jube hea!

Valter Nõmm (Shelton San): Fu Manchu oli üks esimesi bände n-ö stoner’i vallast, mida kunagi kuulatud sai. Eelkõige jäi kõrva oma lihtsuse ning massiivse ülekompresseeritud saundi poolest. Hea laivbänd.

Veel artikleid