Kuula: Tankist - "Unhuman"

08-11-2017 | kirjutas: Rada7.ee


Üheksandal novembril ilmub Võru mustavate metsade sügavuses sündinud thrashineliku Tankist esimene kauamängiv album “Unhuman”. Väga ametliku versiooni kohaselt: “üheksa nõelavat thrash metal lugu, mis vanakooli vaimust kantuna kirjeldavad kartmatult praeguse maailma vigu, sekka süstitud seiklusrikast vägivalda ja muserdavaid mõtteid. Sajakonna rifi pikkuse teekonna kihutame mööda noatera, järgides printsiipi: “rusikaga-näkku-raisk laulud, brutaalselt aus tervik””.

Kõigist teistest varem saab aga värsket teost kuulata juba täna, 8. novembril, Eesti vägevaimast muusikalehest Rada7.ee. Visakem kõrv peale ja lugegem, mida bänd ise oma pirakas kirjatükis asjast arvab.

Suur tänu kuulamast! Trashikangelaste värske albumi saate hankida siit: tankist.bandcamp.com!

Bänd on veendunud, et poliitkorrektsusel pole kunstis kohta. Tipp-poliitik peab kokkuleppevõimaluste hoidmiseks ja tuumanupu turvamiseks laveerima väga ettevaatlikult valitud sõnadega. Selline käitumine paraku ei tee noorest karvasest või sinu emast poliitikut, vaid loob “normaalse ainutõe” kõlakambri. Julgustamaks inimesi avaldama ausaid arvamusi, on juhtfiguuri ning ansambli peamise visionääri Kevin Marksi sõnul laulutekstidesse pikitud üle võlli satiirilis-provokatiivseid väljaütlemisi, mis mitte just kogemata võivad mõjuda intellektuaalse paremsirgena valitud sihtgruppide Achilleuse kanna – tunnete pihta. Igaühel on õigus mingisuguse tõe abil haavatud tunnetele, ent solvumine ei ole argument. Siiski ei maksa albumitekste lugema asudes eeldada lõpmatut triggerdamist, vaid vaheldusrikkuse hüvanguks on ruumi ka oma mullis-ringis sitaks närvi ajanud seikadele, lõbusalt vihasele vägivallale, fantastiliselt nõmedale tulevikule ja imelikule (ehk imelisele?) seksseiklusele ja veel.

Riff rifi järel üksnes primitiivse tunde järgi – kui see kõlab hästi, siis see kõlab hästi – on kirjutatud see muusika. Mõni käik on vanem kui bändi esiksingel Mortuary, kuid enamik materjali sündis vahemikus 2015-2017, viimane lugu lausa nii hilja, et plaanitud kaheksa palaga albumile jäi vaakumit juba stuudiosessioonide ajal ülbelt sünnitusmaja ukse jalaga lahti löönud üheksandalegi laulule. Ruumi jäi ka paljudele soolodele, mida Kevin ja Ivo Laanelind omavahel mõnusalt kontrasteeruvate stiilidega linti ludistasid. Selle kohta ütleb Ivo väljapeetult: “teadsin, et tööd on kõvasti, sest Tankisti lugudes on soolosid sitaks. Kahe päevaga sain kõik vajaliku linti ning tulemus on hea. Jäin enda tööga rahule.” Olgu öeldud, et väga rahule jäi ka bänd.

Järgides oma kitarrikompositsioonide eklektilist ettearvamatut iseloomu, tegeleb Kevin ka lauldes muutliku karakteriloomega, kus äsja veel natuke nokkivast tüübist saab järgmisel taktil taktitundetu mõrtsukpsühhopaat. Marune haukumine vaheldub efektselt kaasakiskuvate vokaalmeloodiatega; kord leidis Võru Muusikakooli helirežissööri Tiit Kõlli terav kõrv lausa paralleeli Rushiga. Ega Tankisti eesmärk polegi olnud kirjutada thrash metalit, vaid häid lugusid – thrash lihtsalt voolab neis looduslikult.

Nagu hea rätsep, kes, mõõtes ära Bibendumi kõik voldid, õmbleks ka sellele kõige progressiivsemate vormidega kehale hästi istuva ülikonna, arvestab Simo Atso trummipartiisid luues iga kidrakäigu omapära ja eritunnetust: “Need Tallinn-Võru tripid olid mõnusad, et tee peal inspiratsiooni saada. Kuulasin rifi järgi, kui riff kõlas nagu Megadeth, tegin Nick Menzat, vahel aimasin Johnny Kellyt, vahel Loitsu ja King Diamondi vaibi. Üldiselt palju austusavaldusi, suur pada lemmikute mõjutusi ühtseks tervikuks seotuna. Olen õnnelik, kuidas välja tuli.”

Bassist-kuid-mitte-eriti-useless-cunt-ehk-lausa-produtsent Henry Tormi käe all Võru Muusikakooli stuudios lindistatud toored helirajad küpsetas vene keedumuna moodi mõnusalt pooltooreks Margus Traumann: “Töötasin “Unhumani” kallal vist umbes kolm nädalat ja tihtipeale tähendas see seda, et ärkasin hommikul üles ja asusin kohe tegudele. Ja kindlasti oli “Unhuman” ka viimane asi enne magamaminekut. Eesmärk oli sihtida vanakooli dünaamilist saundi, sellist naturaalset mixi, mis jätaks kuulajale võimaluse (taas)leida volüüminupu tegelik võlu. Nüüd, kui see kõik valmis, on jäänud mu ellu suur auk, mis vajab täitmist. Ma vist tõesti armastan enda ala ja võiksingi seda surmani teha.”

Mõtliku pilguga surnu? Kaanepildi maalis n-ö kolmas roomik tanki all, bändi peamine kunstnik ja mänedžer Fengarm: “Ma olin “Unhumani” jaoks valmis tegema ülidetailse hiiglasliku maali, aga see ei ole see pilt. Kevinile meeldis üks muuseas tõmmatud kritseldus ja sinnapaika jäid mu grandioossed plaanid – töötasin tolle liinile aetud pea motiiviga edasi, püüdes tabada midagi kummastavat ja kõledat, kus teose keskne detail oleks tegelikult väheoluline, illustratiivne, ent suur pilt peidab end vaataja nina all abstraktse hoomamatusena. Umbes nagu maailm, mis serveerib meile sõdasid, aga ka ohutuid hälbeid kui olulisi probleeme, üritades nii hoida inimesi vaatamast iseenestesse.”

Tankist on:
Kevin Marks – kitarr, vokaal
Ivo Laanelind – kitarr
Henry Torm – bass
Simo Atso – trummid

Kogu muusika – Kevin Marks
Süntesaator – Kevin Marks
Sõnad – Kevin Marks ja Fengarm (Rainer Parijõgi)
Kaanepilt, kujundus ja joonistused* – Fengarm
*Joonistus “The Plastic Age” – Iiris Tisler
Salvestus – Henry Torm
Mix ja master – Margus Traumann

Salvestatud Võru Muusikakooli stuudios suvi-sügis 2017.

Uuri lisa:
Tankist @ Bandcamp
Tankist @ FB
Tankist @ Insta

fengarm
08-11-2017
kell 01:40

Ja kes veel sellest ei tea, siis võtkem osa ka Facebookis toimuvast auhinnamängust, kus on loosimisel kolm autogrammidega plaati ja digiväljalasked ja muud üllatused! :) https://www.facebook.com/events/1636882179715630/permalink/1638327802904401/

aksel
08-11-2017
kell 11:06

y super

dh
08-11-2017
kell 11:16

Tundus et olin juba tükk aega seda head kraami kuulanud kui hakkasin muret tundma et ega juba läbi ei saa. Vaatasin pleierit et pool on veel ees. Päev läks veel paremaks (y) (m)

Trash
09-11-2017
kell 18:47

Noorena oli kassettidel mitmeid veidraid thrashi bände, mis aga gigantide varju jäid, sest poistekambas käis ju nagunii üks pläägutamine, et ikka Slayer ja Metallica ja Anthrax ja... Kümmekond aastat tagasi otsisin netist nende nn. B-klassi jäänud bändide albumeid, striimisin või tõmbasin mp3-ed ning avastasin sealt nii palju enamat, kui saurused omal ajal pakkuda suutsid. Mitmed albumid hulga põnevamad, palju otsekohesemad ja eksperimenteerivamad. Tankisti albumit sain täna korralikult bandcampi vahendusel kuulata ja pean mainima, et samasugust julgust ja värskust oli tunda, nagu neis noorpõlverumaluses suurema tähelepanuta jäänud reliisidel. Väga hea album ja tore, et ma nüüd üle neljakümnesena oskan mussist enamat leida, kui jõmpsikana. Hindan albumi avarust ja mitmekülgsust.