Black Lizard: muusikal on kogu võim

Kirjutas Jaane Tomps
08-07-2015


Helsingi-põhine Black Lizard on primitiivset psühhedeeliat ja 70ndate proto-punki kündev kooslus, kes tegi oma debüüdi aastal 2013 albumiga „Black Lizard“, millele andis lihvi The Brian Jonestown Massacre’i Anton Newcombe isiklikult. Nad on pälvinud ülistavaid võrdlusi nii Spacemen 3, The Jesus and Mary Chaini kui Black Rebel Motorcycle Clubiga ning soojendanud teiste seas oma skene menukamaid tegijaid nagu The Raveonettes ja Veronica Falls.

Sel kevadel on kutid maha saanud ka teise albumiga „Solarize“, mida asutakse juba septembris Euroopa suurimates linnades esitlema. Kuid enne seda, juba sel laupäeval astub hirmuäratava live-reputatsiooniga bänd üles Telliskivi Loomelinnakus toimuval interdistsiplinaarsel kunsti- ja muusikafestivalil Kultuuritolm.

Te salvestasite oma debüüt-EP aastal 2012 koostöös Brian Jonestown Massacre’is ninamehe Anton Newcombe’iga. Kes teid uue albumi „Solarize“ juures aitas ja kuidas salvestusprotsess eelmisest erines?
Paltsa (Paltsa-Kai Salama, vokaal ja kitarr): Me salvestasime albumi iseseisvalt ja meil oli seal juures abiks Nick Triani (Soliti plaadifirma). Lisaks tulid meile külla sõbrad ja mängisid instrumente, mida me varem kasutanud polnud, näiteks saksofoni. Üleüldised tingimused olid selle albumi puhul erinevad. Seekord olime me tuuritamise keskel ja meid ootasid ees teatud tähtajad. Kuid kogu see kogemus oli hea ja me töötame pinge all hästi. Me tahtsime, et see album kõlaks esimesest erinevalt, puhtamalt ja veidramalt. See on Black Lizardi heliraamatu jaoks teine peatükk.

Kas Anton on teie uut loomingut kuulanud? Kui jah, siis kuidas ta selle vastu võttis?
Paltsa: Loodetavasti! Ta tundub väga toetav ja me hoiame interneti kaudu ühendust.

Kas teid mõjutavad faktorid on ajaga samaks jäänud või on asjad viimase kolme aasta jooksul nihkunud?
Paltsa: Me leiame uus mõjutajaid koguaeg. On hea edasi liikuda ja bändina areneda. Mina olen palju 70ndatest pärinevat Aafrika ja Türgi psühhedeelset souli kuulanud ja Lauri (Lauri Lyytinen, bass) on kantriga väga teemas. Kuid loomulikult on mõned mõjutajad, kes kunagi ei muutu ja kelle juurde me tagasi tuleme – nagu näiteks The Beatles, The Doors ja Nirvana.
Onni (Onni Nieminen, trummid): Meie isiklik muusikamaitse muutub ja areneb pidevalt, seega me saame rohkem vürtsi enda lugudesse.

Kas teid mõjutavad rohkem inimesed või paigad?
Paltsa: Ei oska öelda, kumb mõjutab rohkem, mõlemad annavad teatud hetkedel nii palju. Minu lüürika kaldub üldiselt inimeste lugude poole, kuid kui ma laulu kirjutan, siis on mul silme ees mingi kindel maastik või ilmastik. Vahel on selleks vihmane päev Helsingis või talvine päike Inglismaa maakohas.

Mis on mõned filosoofilised uskumused, mida te ühiselt jagate?
Paltsa: Me kõik usume armastust, rahu ja õnne.
Onni: Muusikal on kogu võim.

Kumb on teie jaoks tähtsam – sõnad või kõla?
Paltsa: Eks nad käi käsikäes, kuid kui ma valima peaksin, siis ütleksin kõla. Instrumentaalmuusika võib sama lihtsalt kõneleda ja võimas olla kui sõnadega muusika.

Sõnad on teil inglise keeles, kas see tuleb vajadusest välise maailmaga suhelda või on soome keel liiga piirav?
Paltsa: Ma olen peamiselt inglise keelset muusikat kuulanud terve oma elu, seega see tuleb kuidagi loomulikult, ma polegi selle peale varem mõelnud. Me just tegime soomekeelse kaveri ja oli lõbus vahelduseks soome keeles laulda, aga ma ei plaani ennast muuta.

Te esinete Tallinnas Kultuuritolmul, mis on enamat kui lihtsalt muusikafestival, milline on teie isiklik suhe teiste kunstisuundadega?
Onni: Me jälgime uusi näitusi Helsingis ning huvitume filmikunstist ja kirjandusest. Minu jaoks on ajalooline arhitektuur ja kujundus olnud väga huvitavaks alaks. Sellepärast on ka suur nauding külastada bändiga uusi linnasid.

Kui palju mõjutab kujutav kunst teie loomingut?
Onni: Muusikal ja visuaalsel kunstil on nii palju sarnasusi. Rütm, meeleolud, volüüm ja kujud. Heli loomine tekitab illusiooni mingisugusest sisemisest kujutluspildist ja visuaalse kunsti loomine tekitab helisid sinu peas.

Ka plaadikujundust võib kunstitaiesena vaadata. Mis on albumi „Solarize“ kaane taustalugu?
Onni: Ma tegin selle enda Harakkas toimunud näituse jaoks eelmine suvi. Mind inspireeris looduse ringlus, erosioon ja väljavoolu ilu. Siiamaani inspireerib. Kui ma seda vee marmoriseeringut paberile tegin, siis oli lämmatav suvepäev ja taevas oli meteoriitide sadu. Ma tegin terve imelise öö punaste ujumispükste väel oma stuudios tööd ja higistasin palju. Hiljem, kui me hakkasime plaati tegema, tuli Jonile (Joni Seppänen, kitarr) see taies meelde ja otsustasime seda plaadikujundusena kasutada. Ma arvan nüüd, et „Solarize“ kõlab nagu need värvid ja loomulik voog.

Olete te ise plaate ostnud ka puhtalt plaadikujunduse pärast?
Onni: Väga palju. Eelmine detsember Tokyos polnud mul nendest Jaapani LP’dest aimugi, ma lihtsalt soetasin need ilusate kaante pärast ja see oli suurepärane muusika! Vinüülikogu võib olla odav ja rahuldust pakkuv kodugalerii.

Mida võib rahvas oodata teie Tallinna kontserdilt? Kas esitate ainult uut kraami või saab ka vanu hitte kuulda?
Paltsa: Imelikud võnked ja head ajad. Kindlasti mängime me vanu klassikaks kujunenud palu, mis on segatud uuema loominguga. Seekord on meil ka klahvpillimängija kaasas, mis mingil määral muudab meie kõla.
Onni: Tallinnas mängida on alati au. Loodame, et tuleb piisavalt soe päev ujumiseks ja pargis hängimiseks.

Mis albumi te enda elu saundtrackiks valiksite?
Paltsa: The Doors – L.A Woman
Onni: The Zombies – Odyssey And Oracle

https://www.facebook.com/blacklizardmusic
https://twitter.com/BlackLizard_
http://instagram.com/blacklizardmusic

Vaata lisaks: 10-07-2015 kuni 12-07-2015 Kultuuritolm 2015

Veel artikleid