Sinine ei karda olla liialt mainstream

Kirjutas Ester Faiman
Sildid
03-11-2010

Eestimaine tumepopp-kollektiiv Sinine alustab 4. novembril koos Saksa electro bändiga Diorama minituuri Venemaal, mis, olles läbinud Moskva ning Peterburi, jõuab kahtlemata võiduka finaalini Tallinna klubis Tapper, kus eelpoolmainitutele lisandub jõuliselt õrn tütarlasteduo Shirubi Ikazuchi.
Sinise frontman Mauno Meesit on ülimalt rõõmsameelne, avatud ning suhtlemisaldis ning seetõttu venib meie jutuajamine ilma mingi pingutuseta kolmetunniseks maratoniks ning teemad ei piirdu ka ainult Venemaa ringreisi tutvustusega. Kui ma seejärel veidi nõutu näoga tekstist tulvil diktofoni jõllitan, soovitab Mauno mul muinasjutu kirjutada. No miks mitte, muinasjutulist vedamist, suurt ja haaramatut tundetulva ja sihikindlat tegutsemist on Sinise seni veel lühikeses eksistentsis kamaluga. Piire see kooslus endale ei sea, nagu võib hoomata Mauno reaktsioonist, kui üritan vestlust tumemuusika teemadele suunata: “Ma ei taha oma muusikat siduda mingi skenega. Suvel käisin hullult palju ujumas ja päevitamas, olin rõõmus – mis kuradi gooti? Hea meel on, et me ei ole jäänud ainult mingiks peidetud underground asjaks….ma ei karda kunagi olla liiga mainstream.”
Aga selle muinasjutu – selle räägib Mauno nüüd teile ise:

"Ega ma alguses ei kujutanudki ette, kas ja kuidas peaks selle plaadi materjali esitama," alustab ta juttu oma eelmisel aastal ilmavalgust näinud debüütalbumist “Butterflies”. "Ma ei kujutanud algselt ette väiksemat lava, kui Rock Café oma, mis kogu selle stiihia, mis meie loomingus on, välja kannaks. Kindlasti oleks pidanud olema keelpillikvartett ja…ja mingi hull visual ja…mingid suured percussion trummid ja…mingi jõhker etendus ühesõnaga…noh, et kõik ka visuaalselt väljendaks seda, mis mul seal muusikas on."
Peagi sai ta aga omasõnul aru, et plaati pole mõtet välja anda, kui kontserte ei anna. "Leppisin väiksema bändiga ja tegelikult juba proovides selgus, et selle minu soovitud võimsa emotsiooni oleme võimelised suurepäraselt edasi andma ka palju väiksemal laval ning et see visuaalne möll ei olegi nii tähtis."

Uurin, kuidas Mauno ennast laval keskse figuurina tunneb. “Varasemates bändides kitarri mängides tundus mulle laulja roll igav ja samas ka oma suure vastutuse juures päris hirmutav. Samas ei ole Sinise puhul kunagi variandiks olnud, et keegi teine võiks põhilauljana minu isiklikke mõtteid edasi anda. Laval tunnen ennast üldiselt väga hästi ja vabalt. Selles ei ole justkui midagi karta, kui sa ei näitle, ega seo ennast millegi varjamise või millegi pärast põdemisega. Oled see kes sa oled ja nii ei ole ka midagi karta ega häbeneda. Lavahirmul ei ole kohta.”
Mauno nendib, et “Butterflies” on tõesti väga personaalse sõnumiga, kuid arvab, et bändikaaslased saavad aru, et selle muusika sisu on seljataha jäänud aeg, mis tänaseks omab vaid sümboolset tähendust. “See traagika on tänaseks muutunud vaid headeks mälestusteks ja olen selle minevikuga heaks sõbraks saanud, kui nii võib öelda. Mingil määral elan ma laval traagikat ilmselt läbi küll, muidu ei saaks seda muusikat ausalt esitada, aga ma ei ürita seda praeguse reaalsusega siduda. Lavale see jääb ja väike osa enesehävitajalikust energiast nendes lugudes aitab iga kord jälle kirgastuda ja näha ning tunda selgelt seda heaolu ja tasakaalu, mis minus tegelikult valitseb. Juba pärast esimesi kontserte saime kuulajatelt üle ootuste palju siiralt tänulikke ja positiivseid emotsioone, mis ka defineeris meie jaoks veel rohkem lahti mõtte, et kogu selle muusika taasesitamine on alati justkui sümboolne rituaal, mis viib pimedusest valguseni ja puhastumiseni. Kontserti lõpuks pole saalis vist küll ühtegi morni inimest.”

Kuna kogu “Butterflies” on algselt Mauno looming ning bänd formeerus alles hiljem, tunnen huvi, et kuidas hakkab edaspidi välja nägema bändi loominguline pool. “Arvasin alguses küll, et teise plaadi materjaliga võiks ülejäänud bändiliikmetega koostööd teha. Aga hetkel ma ei ole selles koos tegemises päris nii kindel. Me oleme kõik omavahel suured sõbrad, kuid sisuliselt on see ikkagi minu projekt. Ja me ei ole selline bänd, kes proovis arutab, kuidas järgmisi lugusid teha, kellelgi ei ole seda aegagi, vähemalt praegu on see nii. Kõigil on nii kiire elu. Ma olen siiani teinud 3-4 lugu, mis on põhimõtteliselt teise plaadi jaoks olemas ja ma näen, et mul ei ole lihtsalt teistelt ka eriti millegi osas nõu küsida. Mul on olemas visioon, mida ma tahan saavutada ja kuidas seda edasi anda. Ma olen küll selle peale mõelnud, et live jaoks võiks olla erinev variant stuudio omast, siis kontserdil on võimalus teistel oma interpreteeringuks. Praegu me ju mängime täpselt seda, mis on plaadil.”

Et ainult muusika tegemisega oleks võimalik end ära elatada, Sinise eestvedaja ei usu. ”Keegi ei tee seda. Isegi Eesti suurimad laulukirjutajad ei saa viimasel ajal enam millelegi loota, eriti plaadimüügi osas,” väidab ta kindlalt. “Sinine ei anna nädalas ju mingi viis kontserti ja ei tahaks ka, kuid kontserdid ja merchi müük on see, millest ikkagi saadakse reaalne sissetulek. Seega ei ole Sinisel midagi pistmist suure rikastumisega. Pigem ma võtan seda asja siis nii, et elame ikkagi ainult ühe korra ning ei ole mõtet enda lemmik tegevuse ja loomingu arvelt midagi kokku hoida, seda enam, et on tore seda kõike ka teiste inimestega jagada ja neilegi sellega midagi anda. Ma olen end leidnud selles muusikas ja keegi ei saa mulle öelda, mis on õige või vale viis asjade ajamiseks.”

Sinise jaoks muutus Venemaa suund oluliseks peale seda, kui seal tekkisid bändile fännid, kes soovisid väga, et nad ka Venemaale esinema tuleks ja hakkasid ise soovitama korraldajaid ja festivale. “Siis tuligi välja, et põhikorraldaja on agentuur Russian Synth Community ja suuremad tumemuusika kontserdid ja festivalid on kõik nende korraldatud. Nad on organiseerinud näiteks Combichrist’i, De/Vision’i, Deine Lakaien’i ja Diary of Dreams’i kontserte ja tuure Venemaal. Kribasin neile meili ja vastuseks tuli, et väga tore, me oleme siin juba mõnda aega mõelnud, et võiks teiega koostööd teha. Nad olla meid näinud Riias ja me andnud väga hea kontserdi.”
Mauno ei ole Venemaal varem käinud ja ei salga, et on, arvestades tuttavate värvikaid meenutusi, eelseisvast üsna põnevil. “Venemaale sõidame autoga, suurema kola organiseerib kohapeal agentuur. Küsisin neilt näiteks nalja pärast lavale mingi väga konkreetse firma kindlat asja, vastuseks nad täpsustasid marki ja ütlesid, et selle muretsemisega pole probleemi.
Räägitud on mulle Venemaast loomulikult igasugust. Näiteks Anders (Melts) rääkis, kuidas nad Forgotten Sunrise’ga Venemaal käisid – korraldaja pani nad kuhugi oma vanaema korterisse magama ja nad tassisid oma kola käe otsas läbi linna ja tänaval nägid enamus välja, nagu pätid ja prostituudid, ka miilitsad olid purjus (arusaadav, sest tegu oli 1.maiga – Andersi täpsustus).
Ma ei ole eriti suur rändaja ja ei otsi teravaid elamusi. Aga ma ei muretse, sest korraldaja on nii suur ja professionaalne, et ma arvan, et meile tehakse kõik ette-taha ära. Samuti ma praegu ei muretse kõigi nende piiriületuste ja muu sellise pärast – ma olen kindel, et kuskil peab raudselt edasipääsu eest midagi maksma ja kuskil kindlasti peetakse kinni, aga sellega peab vist arvestama, kui autoga minna.”

Dioramaga seotud stoori algab juba palju kaugemast minevikust, kui seda on kohe kätte jõudva kontserttuuri organiseerimisega seotu. “Umbes kaheksa aastat tagasi hakkasin fännama Diary of Dreamsi, mis on Accession Recordsi bossi Adrian Hates’i bänd. Vaatasin kõiki teisi bände selle labeli alt, kaasa arvatud Diorama. Kõik bändid seal on jube šefid, ma tihtipeale mõtlesin, et see on ikka väga kõva plaadifirma ja lahe värk. Kui ise sama labeli alla sain, siis…mismõttes nagu…ei juhtu sellised asjad,” võtab imeline asjade käik mehe siiani uskumatusest käsi laiutama.
”Ma sain kunagi mingi kogumiku, kus üks Diorama lugu mulle väga meeldis. Kui ma juba mingid albumid sain, siis vaatasin, et kokkuvõttes ma nii fänn ei ole, aga see üks lugu ikka väga meeldis. Aga noh, uhke värk igal juhul. Kokkusattumus seegi, et kõigil fännidel, kes Sinist Venemaale kutsusid, on lemmikuks ka Diorama. Muss ju nii sarnane ei ole, aga tundub, et kõik, kes meid seal näha tahavad, on ka Diorama fännid.”
Moskva kontserdi kolmandaks esinejaks on Austria bänd mind.in.a.box. “Ma ei teadnud neist varem väga palju, aga avastasin, et on samuti eriti suur bänd, kes on koos tuuritanud näiteks koos Front Line Assembly’ga. Venemaal tuleb ikka päris palju rahvast kontserdile, ma arvan. Päris põnev saab olema oma sealsete sõprade ja fännidega ka reaalelus kohtuda. Tegelikult oleks Venemaal veel võimalusi kontsertideks, aga meil ja otsitud sponsoritel ei ole ka kõige jaoks finantsi. See-eest Tallinna kontserdi lisandumine on väga kihvt. See Vene agentuur pole siiani ühtegi kontserti Eestis korraldanud ning keegi ei tea sellest midagi oodata, Eesti kontserdipublik on üsna ettearvamatu.”

Olen juba mõnda aega imetlenud/imestanud, kui briljantselt on kõigis võimalikes kanalites kajastatud kõik Sinisega seotud uudised. Mauno kommenteerib seda nii: “See on väga lahe, et tänapäeval on tekkinud nii palju kanaleid, kus oma tegemisi tutvustada. Kunagi pole liiga palju promo. Kahju, kui head tegijat ei huvita, kuidas oma asja inimesteni viia. Mõeldakse mingil põhjusel, et see on fake või hull eneseupitamine ja reklaam, kui sa midagi sellist teed. Põhiline on ju muidugi ikka muusika tegemine, aga samas mulle julmalt meeldib kogu seonduv reklaam ja turundus, see on mu huviala ka väljaspool Sinise tegemisi. Kõik mis seal muusika tegemise kõrval toimub, on mu jaoks jube põnev ja tore protsess. Praegu ma näiteks ei ole mitu kuud otseselt tööl käinud ja ajangi ainult neid Sinise asju.
Samas kõik muutub nii kiiresti. Praegu ei toimu näiteks Myspaces enam mitte midagi – aga alles aasta tagasi toimus eriti palju, kõik inimesed käisid seal. Ma nägin seal ikka jõhkralt vaeva ja hullult palju tegin tööd, et seal kontakte luua ja see tasus end ikka väga ära. Leidsin sealt endale palju toredaid sõpru ja kuulajaid. Üle maailma palju inimesi, kes plaati ootasid ja kellega mul praeguseni head suhted on. Kuid nüüd aasta aega hiljem sama Myspace keskkond ei toimi peaaegu üldse enam ja sellevõrra on pühendunud kuulajaid uutel tulijatel jälle raskem leida.”

Kuna ma ise saan lõviosa (muusika)uudistest kätte radaseitse vahendusel, siis ei jäta ma ka seda teemat torkimata. Vastus kujuneb pikemaks ja emotsionaalsemaks, kuid seda põnevamaks, kui ma oskan oodata.
“Rada7 on ka palju aidanud ja on muidugi super koht, olen juba aastaid aktiivne kasutaja ning siin käib ka aina rohkem inimesi inffi saamas. Täitsa asendamatu koht.
Muidugi on seal ka palju mõttetut lahmimist, mis käib räigelt pinda. Mul endal läks hästi vist seetõttu, et mul oli kohe hästi valmis asi ja tugev sõnum, nii et oligi põhimõtteliselt ainus võimalus öelda, et kas meeldib või ei meeldi üldse mitte. Mu muusikal ei olnud selliseid lahtiseid nurki, millest kinni haarata. Tihtipeale võivad aga olla minuarust täiesti okeid asjad, nagu näiteks need viimase aja paar Kene lugu, mille peale tekkis massive lahmimine. Mingi sada inimest järjest kirjutavad, et see on kõige rõvedam ja halvem asi ja Kene me oleme sinus nii pettunud, sa oled ikka nii nõme tüdruk. Ütle mulle, mis see Kene tundma pidi kõige selle peale, see on ikka eriti halb tegelikult! Kui ei meeldi, siis ei meeldi! Mõnikord jääb karp lahti, kui vastikud inimesed võivad olla!”
Ning siis edasi Sinise teemat kommenteerides: “Ma ise alguses kohe mõtlesin, et mind väga ei huvita, mis öeldakse. Muidu mulle läheb ikka korda, mida keegi ütleb, aga Sinisega ma olen kõigega sada protsenti tööd teinud ja endast kõik andnud. Siis nagu ei olegi, mille pärast põdeda. Plaati tehes tekkis kerge trots, et põhimõtte pärast ütlen nii ausalt ja kasvõi naiivselt kõik välja, nagu on ja nii ma olengi teinud. Mul ebamugav ja ebameeldiv ei ole, kõige kurvem on vaadata neid küünilisi inimesi, kes raiskavad enda elu ja energia mingi võltsi poosi tekitamise ja teistele sapi pritsimise peale. Kui sa oled enda jaoks mingi asja väga ausalt ja sirge seljaga ära teinud, siis ei saagi kellegi teise öeldut väga hinge võtta.”

Jättes kõrvale kummalised persoonid, kes üldse muusikast ei huvitu, on olemas need muusikafännid, kes peavad laulusõnu tähtsaks ja need, kes sõnumist üldse ei hooli. “Teiste muusikat kuulates jõuab minuni esimesena muusika, meloodia ja loo üldine fiiling. Alles mitmendal kuulamisel hakkan rohkem sõnu kuulama. Tegelikult hakkasin ma sõnakunsti muusikas üldse rohkem hindama ja analüüsima enda albumiga tegeledes. Avastasin kui palju on võimalik tähenduste, sümbolite, rütmide, riimide ja kõige sellega mängida ja luua seeläbi lauludele juurde täiesti uus mitmekihiline maailm. Ma ei ole ennast kunagi mingiks luuletajaks pidanud ja tekste kirjutades üritan pigem meloodia piirides markeerida võimalikult lihtsate sõnade ja sümbolitega seda suurt maailma, mis nende lugude taga minu jaoks peitub. Ja nendest lihtsatest nö markeeringutest piisab mulle täiesti, et salvestada enda jaoks oluline laulu vorm. Luuletustena lugedes oleksid minu laulusõnad ilmselt arusaamatult poolikud, sest nad moodustavad ainult ühe puzzletüki meloodiate ja muusikaga koos tekkivast tervikust,” räägib Sinise frontman.

Mauno nendib lõpetuseks, et hoolimata esimese albumi sügavast siirusest ja perfektselt lihvitud kompaktsusest, ei karda ta, et ta edasine looming sellele kuidagi alla jääks.
”Arvan, et nii sügavat traagikat saab tõesti vaid korra elus muusikasse valada ja see traagika on samas ka tänaseks leidnud endas ja usun, et ka enamikes kuulajates hoopis ilusama ja tasakaalukama tähenduse kui ma seda kunagi võisin arvata. Sügavus ja siirus jäävad kindlasti Sinisele omaseks aga see leiab uues loomingus üldiselt natuke soojema ja positiivsema väljundi. Tean juba praegu, et teine plaat saab olema üksjagu erinev esimesest. Kindlasti on paljusid kellele uued lood hakkavad rohkem meeldima kui esimene plaadi omad ja on neid kes hakkavad vana stiili taga igatsema. See on loomulik. Aga karta ei ole siin midagi, teen muusikat ikkagi enda väljendamiseks, mitte kellegi ootuste järgi, seda enam, et olen väga rõõmus ja põnevil uute ja tugevate ideede pärast, mis on omamoodi uus tase minu loomingus. Usun, et Sinise lugudes säilib alati see mingi läbiv joon, mille paljud ära tunnevad.”

Tallinna kontserdi teema:
06-11-10 DIORAMA (ger), Sinine (est), Shirubi Ikazuchi (est) @ Tapper

Veel artikleid