Nädala muusikapai nr 68

11-05-2018 | kirjutas: Rada7.ee

Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva - värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik - nüüd ka kõik soovitatud kuulatavad lood ühes Spotify playlistis.

Childish Gambino - "This is America"


MC STan B: Sellel nädalal Youtube's kõige kiiremini vaatamisi koguv video oligi tõenäoliselt Childish Gambino viimane singel "This is America". Tähelepanuväärne on ta nii mõneski mõttes. Gambino esitab nii helis, pildis kui sõnades oma kriitilise nägemuse tänapäeva Ameerikast ning usun, et ühest vaatamiskorrast tõesti ei piisa, et kõiki sümboleid ja detaile tähele panna.


Cubus Larvik "State and Design"

Evert: Karl Saksi ja Hendrik Kaljujärv​e Cubus Larvikut nägin ja kuulsin korraga esimest korda detsembrikuu öösel Rakveres Darkland Fire festivalil, mis osutus ülikõva line-upiga festivaliks, olgugi et kohale tuli alla kahekümne muusikahuvilisest külastaja. Nagu on paljude teiste asjadegagi, ei oska ma hästi kirjeldada ka seda mis toimus, kuidas see mulle mõjus või kuidas see täpsemalt kõlas, Cubus Larvik on lihtsalt midagi mida ma soovitan ilma pikema jututa kogeda. Tean küll, et olen veenmises päris halb. Kuid kui teile annab midagi uute asjade ("State and Design" ilmus albumina aprillis) kogemine, uue muusika avastamine ka siis kui see on elektrooniline ja eksperimentaalne, kui teile ütleb midagi nimi Karl Saks või Hendrik Kaljujärv, siis olge kohe juuni alguses valmis uueks võimaluseks näha ja kuulda neid korraga. Aprillis ilmunud albumi vinüüli-reliisi pidu nad just siis tähistavadki.

Just Mustard - "Pigs"

Rene: nädala eest debüütalbumiga "Wednesday" välja tulnud iiri bänd Just Mustard on juba omajagu tähelepanu saanud, nähtavamatest on bändi heaks kiitnud nii bandcamp'i blogi kui ajakirja "Revolver" soovitustenurk. Viimane on peaasjalikult raskemale muusikale pühendunud väljaanne ja Just Mustard on dreampop. Küll sedasorti dreampop, kus kitarr kriibib aegajalt midagi industrialipärast, trummimängus aimub kohati triphop'i ja basskitarr uinutab kui hüpnotisööri taskukell. Pigem süngepoolsem kraam - neis kummitab vähemalt kahekordselt - selles räägivad üheksakümnendad ja teevad seda hauataguse häälega.
Juhtumisi on mul dreampop/shoegaze hindamiseks leiutatud skaala, ise nimetan seda Universaalskaalaks, sest vaevalt, et keegi millegi paremaga lagedale tulla suudab. Selle ühes otsas asub A Sunny Day in Glasgow ja kõik mis on sellest teisel pool, on hea. Just Mustard asub nii kaugel, et tuleb juba arvestada Maa kumerusega.
Hoopis muusikavälisest küljest hakkas silma, et loo videos vilgub arv 23 rõhutatult tihti. Meile tahetakse midagi öelda?


Pinkshinyultrablast - "Dance AM"

Marko: Peterburist pärilt ja ka Eestis esinenud, viimaste aastate värskeimaid shoegaze bände Pinkshinyultrablast ilmutas mai alguses oma kolmanda kauamängiva. Ausaltöeldes ei ole tervet albumit läbi kuulanud, ainult paar lugu on kedranud. Need küll kõlavad nagu seesama bänd aga stiililiselt on kiire kauge kurv võetud. "Blue Hour" on ambientpala ja "Dance AM" on tantsupala, kus peab kitarride kuulmiseks kõrvu kikitama. Igatahes algus on põnev, võtan esimesel võimalusel kogu kompoti ette.

evertp
13-05-2018
kell 09:59

Cubus Larvik võib siin natuke kõlada nagu Roomet Jakapi oleks bändis, aga reaalsuses see nii pole. Ikka duo, kaks tüüpi kütavad korraliku juhtmehunniku otsas vastamisi.