Foto: Elina Kasesalu
Reedel, 4. mail toimub Tallinnas, klubis Factory sõbralik kevadkontsert “Sünnipäev sanatooriumis”, kus lööb laulu lahti eesti ebapopi geenius Orelipoiss ning melanhoolse kallakuga rock-ansambel Kosmikud. Kuna Kosmikud on nii kurvad, võtsime hoo üles Orelipoisi suunas, kuid telefonivõrku jäi hoopis Jaan Pehk, iPhone käes.
Orelipoiss on väga ilus nimi, aga see tekitab pisut imelikku kõdi. See viitab nii süütusele, kui ka asjatundlikkusele. Samas, kui me ütleme orel, mõtleme kirik ja kui me meelitame sinna lapsed sisse, kisub asi kohe tumedaks kätte ära. Kuid selline jäme üldistamine pole ka nüüd teab mis stiilne käik, see võib riivata ausate kristlaste tundeid, sest kõik kristlased ei ole pedofiilid, vaid pigem ristiusu ühe sekti eliit ehk katoliku preestrid. Ja neistki mitte kõik. Aga samas orelit me kohtame peaasjalikult just protestantlikes kirikutes, katolikus kirikus on rohkem koorilaul teema ja käib pigem selline oraalne värk. Aga räägi hakatuseks parem kohe ära, kuidas sa tuletôrjeauto kraavi ajasid?
Kus sa seda kuulsid?
Kõmmarilt (Raivo Rätte, Kosmikute bassimees. – toim.).
Aaa, ta polnud kohalgi. See oli hoopis kiirabiauto, mille autojuhiks oli Kristo Rajasaare (Kosmikute trummar – toim.). Tähtsusetu juhtum. Praegu peaks ta kuskil sanatooriumis olema, ise ööbisin vastu seda saatuslikku hommikut hoopis Värska Tervisekeskuses.
Sul ilmus just värske album "Sünnipäev". Soovin õnne suurepärase teose puhul. Pole ammu nii mitmeplaanilise emotsionaalse värvinguga eestikeelset plaati saanud kuulata, mis pakub äratundmist nii olme kui hingetasandil, ergutab mõtlusele ja turgutab huumorisoolikat. Kuid ohtra lusti, argielu poeesia ning kasvõi näiteks geograafia propageerimise kõrval leiab kuulaja siit ka palju valusaid nõelapisteid. Sa võtad ette isamaa, mis on kõigil eestlastel kondina hambus ja ka onu Rooberti, kes lapsi ahistab. Üldiselt on su muusika laste lemmik, aga nüüd mõtlen, et kas tasuks seda plaati kuulata koos lastega, kuna seal on sellised valusad lood, ja ma leian, et just nimelt sellepärast just tasukski kuulata ja siis pärast seletada, et tõesti maailmas on kurjus ja käivad tõepoolest ringi sellised rõlged nillijad, kelle eest tuleks iga hinna eest hoiduda. Ei maksa ikka kaasa joosta igaühega, kes kommi jagab või kes tingimata isamaaga vehib. Lapse hing on puhas ja seda peaks kaitsma nii kommimeeste, kristlaste kui ka isamaa eest. Ühesõnaga, see plaat ergutab lapsi oma peaga mõtlema ja see on üllas. Aga anna mõni eluterve harjutus, kuidas kaitsta ennast igasugu õnneotsijate eest või ütle, millal sa ise viimati mõne sellise kahtlase agitaatoriga kaasa läksid?
Nii pikk ja põhjalik küsimus et jätan sellele parem vastamata.
Mart Juur rääkis ükskord, et tema olla lugenud Arnold Rüütli väitekirja, kus Arnold oli uurinud, kuidas ühendada omavahel loom ja arvuti. Kuna lehm oli talle sümpaatne, siis võttis ta lehma, aga asi ei läinud tootmisesse, sest lehma on väga raske liigutada. Idee läks käiku, kui üks Kalifornia kutt Steve Jobs ühendas omavahel arvuti ja hiire. Kuidas su iPhone’il läheb? Kas sa kirjutad/salvestad sellega palju muusikat? Milleks sa seda veel kasutad?
Ma nägin et sul on ka aifõun. Me saaks neid omavahel sünkida vist. Kuulsin, et osad teevad nii.
Ega ajad väga muutunud ei ole. Paigaldasin hiljuti oma telefoni sisse äpi nimega Wolt. Oota, korra uurin, kas Türil ka keegi selle süsteemiga süüa toob… Ei too. Teen ise. Siin elan ma analoogelu. Kui Tallinnas saab vajadusel toidu koju tellida ja aasia toidul on digitaalne maitse juures, siis siin oli kunagi vastupidi, pühapäeval vanaema helistas analoogtelefoniga ja kutsus pannkooke sööma. Aga pole siia seda Wolti vajagi. Oskan ise ka toituda.
Stravinski ütles, et keskpärasused laenavad, geeniused varastavad. Milline on olnud su kõige geniaalsem vargus?
Ma arvan, et loos Valss. Varastasin ¾ taktimõõdu. Ei mäleta täpselt kellelt. Aa, meenus. Algklassides ühes muusikaõpetusetunnis õpetaja selgitas selle taktimõõdu olemust. Võttis mõlemasse pihku pika kriidi ja hakkas tahvlile ühte joont pidi kolmnurkasid vedama. Ise lauldes TALI VÄL-JAS / TORE JÄÄ (paus)/ UISU – TA-DA-ÜLI-HÄÄ (paus) / RATAS-KAA-RI ENNE-NII (paus) / JA SIIS – JÄL-LE TEISI – TII (paus)… jne. Said aru midagi?
Kas sa vahel muretsed ka, et sa laulad keeles, mille kandjaid sureb välja nagu liike Amazonase vihmametsades?
Pean sellele mõtlema, võib-olla millagi hiljem hakkan muretsema.
Või kas eesti rahvas sureb ikka välja, äkki õnnestub tal tekitada igavene olek kuskil virtuaalsuses?
Ja-jah.
Nagu juba ilmnes, isamaa võib olla kohati väga pealetükkiv nähtus. Räägi, kui tihti isamaa sulle sinu tegemistes jalgu jääb ja kuidas sellega väärikalt toime tulla? Anna paar nippi. Ma näiteks kannan sinimustvalgeid sokke ja söön hapukapsast iga päev, et hoida teda lähedal, aga kontrollitud kauguses. Vahepeal tundus, et mingid aferistid on kaaperdanud meie isamaa ja selle uhked sümbolid, lipu ja muu ja siis jäigi vägisi tunne, et ei julgegi enam isamaa sõna suhu võtta ja veel vähem kuskil sinimustvalget lehvitada, siis oled kohe kas osaline tõrvikurongkäigus või automaatselt Eesti olümpiakoondises. Mulle tundub, et mingi seltskond on isamaa ära kaaberdanud ja nüüd on vaja ta tagasi võtta. Kas see on paranoia või kannad sa ka sinimustvalgeid sokke? Sest kapsaid sa küll traditsioonilisi eesti omi ei söö hapusid, vaid oled rohkem korea variandi ehk kimchi peal. Kust selline julge samm?
Vaata mida toredat Koreas toimub, liidrid sammuvad käsikäes edasi-tagasi üle riigipiiri. Meenus laulumäng lapsepõlvest – kaks sammu sissepoole – kaks sammu väljapoole. Vägagi tuumakas värk.
Hiina vanasõna ütleb, et anna abivajajale õng, mitte kala. Millal sa viimati kalal käisid? Kus? Kellega? Mis tegelt juhtus?
Viimati käisin kalal 22 aastat tagasi koos sõber Kristoga. Mitte Rajasaarega. Kristo Lauk, täna metsa- ja loodusemees. Linnuriigi lausuja, spetsialist, ole tervitatud Kristo! Püüdsime Emajõest ahvenaid ja praadisime, kuna meil oli toit otsa saanud. Olime Alam-Pedja looduskaitsealal praktikal. Lähim kauplus 6 tundi kõndimist läbi metsade ja rabade. Ehitasime rabasse ka kilomeetri laudteed, praeguseks on see palju pikem. Minge kõndige!
Enim hindan sinu persooni juures seda mittepunnitamise hõngu, seda vaba voolu ja kergust, mis ka su lugudest õhkub. Samas sa käsitled selliseid teemasid ka nagu punnitamine. Näiteks lugu “Levipäevad” räägib sündmusest Tartu Levimuusika Päevad 30, mis lausa nõrgub punnituspuhinast. Kuidas vältida punnituspuhitusi ja jääda stiilseks, kui kõik ümberringi aina punnitavad?
Levimuusikapäevade pala on hotellitoas aset leidnud lustlik improvisatsioon. Punnitasin ise kahe bändiga sel sündmusel ja tegu oli huvitava ja ilusa ettevõtmisega, tutvusin kuulsate muusikutega. Kui nüüd hiljem selle pala üles leidsin, tundus see ajas tagasi rändamisena ja sobis plaadile hästi. Eks seal ole võrdselt näpuga näitamist ja eneseirooniat. Päris täpselt ei teagi.
Hitleril ja Leninin oli hiljuti sünnipäev. Kui siiski kehtib karmaseadus, mis sa arvad, kelle nahas nad praegu omi päevi veedavad?
Mulle kingiti hiljuti Adolf Hitleri teos “Minu võitlus”. Selgelt ja klaarilt kirjutatud. Kuna ma pole piisavalt ajalooga kursis, ei tõtanud ma järeldusi tegema. Huvitav lugemine igaljuhul. Lenini teoseid sirvisin lapsepõlves. Mõlemad olid ilmselt toredad inimesed. Karma seadus on ehk midagi esotreerika valdkonnast.
Kui sul oleks võime kustutada üks emotsioon oma emotsioonidepaletis, siis milline emotsioon see oleks ja miks sa temast vabaneda ihkad?
Ei soovi midagi kustutada.
Sa oled ka raamatuinimene. Kirjutad ja loed. Mida nii head sa viimati lugesid, et lausa oigasid?
Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdan”, lugesin mitu kuud, korraga ei raatsinud. Pooleli on Epp Annuse koostatud “20. Sajandi mõttevoolud” ja Marjore Shostaki ”Nisa”. Netflixis on “Godless” hea vaatamine. Soovitan.
Esined reedel koos Kosmikutega. Milline on sinu isiklik seos Kosmikutega? Sa oled kirjutanud neile laulusõnu, kas pole? Ja kuuldavasti olla ka juba nende uueks lauljaks valitud peale esimese laulja lahkumist teise ilma. Kas see vastab tõele ja kuidas kõik läks teisiti? Kas vaatad neid vahel ja mõtled, et kirevase päralt, see Hainz (Meelis "Hainz" Hainsoo, kosmikute laulja – toim.) ei saa ikka üldse naljale pihta – kui mina seal laulaks, siis oleks hoopis teine tera? Kas nii mõtled?
Vastupidi. Hainz sobib sinna eeskõnelejana suurepäraselt. Eks ma toona selline vahelüli olin, mis ta siis oli, aastal 2002 vist. Mõned tekstid olen Kosmikutele kirjutanud nüüd hilisematel aegadel. Eks reedel ongi aeg seda kõike üheskoos bäkksteidži tagaistmel meenutada.