Jätkame tänavuse Tallinn Music Weeki artistide tutvustamisega Beats From The Vaulti esitluspeo fookuses! Solo Ansamblis on post-punk ansambel Vilniusest, kes on pärjatud parima alternatiivbändi tiitliga 2016. aasta Leedu Muusikaauhindadel (M.A.M.A.) ja eristub kaasaegses Leedu muusikaskenes sellega, et ühendab pulseerivaid elektroonilisi lo-fi kõlasid live-pillide kõlaga. Solo Ansamblis proovib oma esinemistel luua publikuga erilise sideme: "Pühi kõik mõtted oma peast ja sukeldu iseendasse meie muusikat kuulates, vabasta ennast kõigest, mis sind kinni hoiab. Proovi leida see kõige ilusam pidepunkt enda ja meie muusika vahel. Kuid kui su sees on hoopis deemonid – ole mureta ja lihtsalt tantsi nendega koos!"
Kuidas te alustasite oma muusika tegemisega? Kelle idee oli Solo Ansamblis?
Solo Ansamblise tekkelugu on üsnagi keeruline, aga väga lühidalt ja kokkuvõtlikult öeldes viis meid kokku üks konkreetne Leedu teatrikool. Õppisime seal, tutvusime ning kuna meil neljal oli ka teatud eelnev muusikataust olemas, viisid ühed asjad teisteni, kuni juba musitseerisimegi koos. Räägin praegu Solo Ansamblise kui rühmituse tekkest, sealt siiski päris bänditegevuse ja loominguni võttis meil veel omajagu aega.
www.facebook.com/soloansamblis
Kui vana on Solo Ansamblis ja milline on nime päritolu?
2005. aasta paiku olime justkui jaotunud bändide Make A Frik (Lääne-Aafrika muusikastiili viljelev kollektiiv), Sinchroniniai Triukšmai (leedu keeles "Sünkroniseeritud Helid" – toimetus) ja Solo Ansamblise vahel. Solo Ansamblise nime taga peituv idee on tegelikkuses väga lihtne – koostasime ühe kindla grupi, mis omakorda koosneb neljast erinevast juba eelneva kindla käekirja ja loomingulise pagasiga indiviidist. Nõnda ühe terviku loomine oli meie jaoks väga huvitav. Oma kontsertidel esinemegi muuseas nõnda, et loomingu ettekandmisel on meil vahelduvad frontman’id, keda siis selles mõttes muutuv bänd saadab. Tunnetate kindlasti, kui see parasjagu toimub! Vahetame seetõttu laval ka palju omi instrumente: tšello basskitarri vastu, kitarrilt klarnetile või bäiteks saksofoni juurest trummide taha. Kõik sooritavad põhimõtteliselt selles ansamblis oma instrumendiga soolo-momendi.
Millised rollid on teie bändis?
Peamiselt Vytautas ja Jonas on meil sõnade autoriteks, kuid mõnikord kasutame ka luulet (näiteks poeedi Rainer Maria Rilke loomingut). Muusika tekkimise protsessi on tegelikult raskem defineerida, enamjaolt sünnivad uued lood siis, kui keegi meist toob välja konkreetse idee või meenub mõni varajasem koos jämmitud ja kõrvale pandud katkend. Rollid on välja kujunenud järgmised: Vytas ja Jonas mängivad süntesaatoritel ja laulavad, Giedrius mängib nii bassi kui kitarri ja Sergejus on meie trummar.
Mulle väga meeldis üks teie mullune esinemine Leedus. Silma jäi tume ja teatraalne atmosfäär. Teie muusika ja lavale loodud keskkond sobivad omavahel väga hästi. Tundub, et te panustate lavakujundusse palju. Kui oluline on bändi visuaalne identiteet?
Investeerime tõesti visuaalse identiteedi loomisesse palju aega ja energiat. Soovime, et publik tajuks kogu kontserti tervikuna – kui te meid juba kõrvadega naudite, siis miks silmad sellest ilma peaksid jääma?
Atmosfääri tekitamine on samuti meie jaoks väga oluline: meid huvitab peale selle, mida me mängime, ka see, kuidas me seda teeme! Alustame visuaalidest ja alles siis imeme enda sisse publiku. Meie esinemisel loodud üldine õhkkond on meie jaoks väga oluline, sest see loob justkui kosmilise tunde, mis on meie muusika konteksti sisse kirjutatud.
Kuidas te erinete? Kuidas te soovite meelde jääda?
Me panustame äärmiselt palju oma muusikasse ja oleme õnnelikud, kui kuulajad ka meie loomingu erinevad kihid ära fikseerivad. Me ei tee midagi vaid tegemise pärast, ega efektiivsuse tõttu või kuna niimoodi on tänapäeval tavaks. Me tahame olla oma loomingu tagajärgede eest vastutavad ja kui meie tõttu õnnestub sul trip iseendasse, siis oleme me väga õnnelikud selle üle – seda ma taotlemegi.
Te laulate leedu keeles, mis kõlab muide väga hästi. Kas emakeeles laulmisel on sügavam tähendus? Kas "maailma vallutada" oleks lihtsam , kui laulaksite inglise keeles?
Selles on tõesti midagi. Me teame, et emakeeles on ka lihtsam laulda, kuid see pole asja iva. Me leiame, et Leedu kultuuripärand on midagi, mis on väärt levitamast. Leedu keel on pealegi ka iidne, meil on sõnu, mis on vägagi sarnased vana-india sanskritis kasutatule. Pealegi usume me, et keel võib ka olla loomingus eraldi instrumendiks. Lugude sõnu kirjutades valime neid hoolikalt, et ka nende kõlal oleks omaette väärtus. Inglise keeles laulmine oleks lihtsam rada, aga me ei jaluta sedamööda.
Mis teemadel te laulate ja mis on inspiratsiooniallikateks?
Peamiseks teemaks on maailmavaatlus, kus kujutame oma elusi, inimesi selles, enda positsiooni ja suhteid ümbritsevaga. Mõneti ongi need elu kõige tähtsamad teemad, onju? Jällegi oleme rõõmsad, kui publik leiab sellest oma osa – näiteks õpetust või indu millegi raskema või kergema üle elamisel, midagi, millele kaasa laulda või kaasa tunda. Iga säärane väike ime või haruldane moment võib sisaldada väga sügat tähendust.
Kumba on lihtsam luua, sõnu või muusikat?
Tegelikult kummagi loomine ei ole kerge. Jah, tõesti on lihtne tunda ja nautida mõnda hetkelist inspiratsioonilainetust, selle najal omakorda tekkivat rõõmutunnet, kui midagi loomingulist on valmimas, kuid muusika ja sõnade vahelise terviku koostamine ei ole kõige lihtsam ülesanne.
Kas teil on muusikas n.ö. rituaale?
Mõned ikka on! Oma Vilniuse vanalinna keldristuudios mängides me kustutame ära enamuse valgustitest, välja arvatud mõned sumedamad punased tuled. Sellises olukorras oleme hakanud ennast vägagi koduselt tundma, võime selle rituaaliks nimetada tõesti.
Kirjeldage oma albumit. Mida "Roboxai" tähendab?
Teisisõnu "roboksai" ehk meie vaar-vanaemade leedukeelses slängis nimetatakse niimoodi tantsimist. Väga küllusliku tähendusega sõna, mis jällegi ühtib suurepäraselt meie kollektiivi identiteediga.
Kuidas te kirjeldate edu? Millal te aru saite, et läbimurre on toiminud?
Arvame, et peamine on see, kui su oma looming sulle korda läheb ja sa armastad seda, mida sa teed! Asi on vale, kui sul puuduvad oma loomingu vastu tunded. Aga teisest küljest armastatakse ka võitjaid. Seega edu on ilmselt ka siis, kui teete seda, mida te armastate ja teised armastavad seda.
Tundsime esimest väikest läbimurret hitt-lugude "Juoda Juoda Juoda Juoda Naktis" ja "Moteris" avaldudes, need võeti väga hästi vastu. Ja teine, see suurem, oli siis, kui me võitsime Leedu Muusikaauhindadel (M.A.M.A) "Parima Atlernatiivbändi" tiitli. Tegu on Leedu mõistes olulisema muusikalise auhinnaga, nagu Leedu "Grammy."
Tagasi esinemiste juurde. Miks mannekeenid?
Armusime sellesse mõttesse pea koheselt, kui otsustasime laval musitseerides ka plastikust mees- ja naismannekeene kasutada. Nad on nüüdseks suurel määral ka seotud meie endi lavarollidega ning põimuvad läbi ka muusika kirjutamisel. Kui me oleme muusikat edasikandvaks meediumiks, siis nemad vastukaalus kannavad endis vaikust – see mõte nii meeldib meile.
Oma esimesel "ühiskontserdil" me riputasime nad kõikjale oma lava kohale ja kuvasime nendele videoprojektorist visuaale. Kõigile see väga meeldis! Hiljem, kui olime juba avaldamas oma vinüüli-reliisi "RBX", siis meenusid need mannekeenid meile jälle ning otsustasime sama temaatikat ka vinüülplaadi kaanepildil kasutada. Selleks moodustas meie kunstnik spetsiaalse 3 x 3-meetrise mannekeenidega raamistik-kollaaži. Sellest ajast on nad ka meil alati laval esindatud.
Te jagate oma Facebooki lehel #solodiskoteka nime all muusikat. Kas see teemaviide jagab teie muusikamaitset? Kuidas jagamine algas ja kuhu te olete sellega jõudnud?
Me kuulame küllaltki palju muusikat ja oleme olulisi avastusi harjunud omavahel jagama. Tahtsime sama pakkuda neile, kellele meie muusika meeldib – nii me valimegi nüüd igaks kolmapäevaks välja ühe spetsiaalsema muusikasoovituse.
Esimese "live" Solodiskoteka kontseptsioon oli seotud meie vinüülplaadi "RBX" avaldumisega, kuid vähehaaval oleme me hakanud midagi sarnast üha regulaarsemalt korraldama, kus mängime uut muusikat ka dj-settidena ja see meile väga meeldib.
Milline on teie publik ja mis üldse toimub hetkel Leedu muusikamaastikul?
Valdavalt kuulab meid Leedu noorem generatsioon, aga teame, et oleme ka täiskasvanute hinge suutnud pugeda. Üks tore seik oli meie bändikaaslase isaga, kes oma sõbrale tutvustas meie loomingut lausega "ma tahan sul kuulata lasta ühte väga väga mõnusat uut Leedu bändi!" ja pani meie CD mängima.
Kuidas kirjeldada oma publikut? Nad on ilusad, elu täis, nad tunduvad olevat huvitatud mitte ainult muusikast, vaid ka paljust muust, mis on muusika ja kultuuriga seotud.
Nagu praegu kombeks on, väga populaarne on elektrooniline tantsumuusika ka Leedus. Üks olulisemaid klubisid, kuhu õhtuti kindlasti peate sattuma, on Vilniuses asuv Opium club, kus mängivalt pidevalt meie hetkel tuntumad DJ-d: Manfredas, Secret Thirteen, Matas Aerobica. Peo-seeriatest tooksin välja näiteks DOS Clubi (sagedased kohustuslikud peod EBM-i sõpradele). Tugeval kasvujoonel on õnneks ka post-punki mõjutustega muusikaüritused: viimati esinesid meil bändid She Past Away, Motorama, Ploho ning paljud synth-popi kollektiivid satuvad ka meie linna.
Mis teeb esinemise teie jaoks nauditavaks?
Soovime publiku ja enda vahel luua sideme kõige selle kaudu, mida me laval teeme. Meile tõsiselt meeldib väikeste klubide puhul see lähedus, kui publik on kohe meie haardeulatuses, kui on palju tossu, piisavalt hämarust ja kui keegi ei pelga meie muusika validust.
Mis teadmised on teil Tallinn Music Weeki kohta, mis ajendas teid ankeeti täitma?
Me oleme Tallinn Music Weeki varasemalt jälginud ja teame, et tegu on Eesti suurima muusikafestivaliga, kus on tohutult võimalusi ka bändide ja produtsentidele kohtumiseks. Me oleme ka Tallinna esinemise eel õhinas, et teada saada, kuidas kohalik publikum meid hindab.
Samal teemal:
Anders Melts: "Beats From The Vault on tunnetuse, mitte stiilipõhine sari."
Podruga ehk Alise Stefanoviča: “Lõpmatu uudishimu võiks olla mu olemuse võtmeks”