Rein Fuks: "Minu jaoks on preemia see, kui mu muusikat kuulatakse"

09-02-2018 | kirjutas: Evert Palmets

Pia Frausi uue albumi "Field Ceremony" ilmumist tähistatakse esitluskontsertidega juba sel nädalavahetusel Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Seejärel tuuritab bänd veebruaris-märtsis Jaapanis, Taiwanis ja Hiinas, mai lõpus antakse kaks kontserti Kanadas. Pia Fraus esines viimati 2013. aastal Schillingu suvefestivalil, enne seda aga 2008. aastal Jaapanis. Usutlesin Pia Frausi frontmani ja Seksoundi plaadifirma pealikku Rein Fuksi juba 2016. aasta jõulupühade paiku, kui viienda täispika kallal käis alles kõva töö - albumi nime ma siis veel teada ei saanud. Nüüd, kui ettevalmistused "Field Ceremony" esitluskontsertide eel on samuti täies hoos, tekkis mõte vana lugu värskendada ja purki panna. Mis on siis vahepeal toimunud? Kohe saate teada.


Pia Frausil ilmus uus plaat. Kuidas see nii juhtus, et "Field Ceremony" välismaa esitluste kuupäevad enne kodumaist Pärnu-Tartu-Tallinn ringi teada olid?

Sel hetkel kui Jaapani, Taiwani ja Hiina tuur paika sai, olime ise veel albumi reliisimisega hõivatud ning kontserte polnud mahti korraldada. Aga nüüd on plaat väljas ja saime õnneks ka Eesti esitluste jaoks aega.
Rein FuksRein FuksFoto: Madis Reimund
Etteruttavalt - kui lihtne on üldse asju ajada seal kaugel päiksetõusumaal? Mis teid eelmine kord ees ootas ja milleks olete veebruari lõpus valmis?

Eks see on olnud päris huvitav ja õpetlik reis. Meil on Jaapanis ilmunud nüüdseks viis plaati ("In Solarium", "Sailing on a Grapefruit Lake", "Nature Heart Software", "After Summer", "Field Ceremony") ja oleme õppinud nendega töötama ning neist ka paremini aru saama. Siin on omad nipid! On asju, mis meile on iseenesestmõistetavad, kuid Jaapani kultuuris ei tule see isegi kõne alla. Ning loomulikult ka vastupidi. Aga ma arvan, et oleme õnnega koos, et meil on selline võimalus olnud ning tänu Vinyl Junkie Recordingsiga koostööle on meil palju Jaapani fänne, kelle rõõmuks me ju sealkandis esinemas oleme ka käinud.

Kodumaale tagasi. Mitmes kord te nüüd Von Krahlis esinetegi? See lokaal oli kunagi mingi teatud seltskonnal põhiline koht, kus nädalavahetustel ja ka argipäeval hängida.

Mõtlesime pikalt, et kus Tallinna esitluse peaks tegema. Kuna me viimased kümme aastat pole Krahlis esinenud, siis vahelduse mõttes on ju tore ka vanu aegu meenutada. Aga no eks üks põhjus on loomulikult see, et ma olen üsna realistlik tüüp ja arvan, et see saal on meile paras. Meie kuulajad mahuvad sinna kenasti kõik ära.

Indie sound on praegu aktuaalne, indie uus laine on praegu suhteliselt laineharjal - kui vaadata maailma, aga Eestis toimub midagi muud.Sa oled ise ka Eesti mõistes väga staažikas üritustekorraldaja. Kuidas võrdled praegust ja endist aega?

Skenega on hetkel keeruline: need vanad shoegaze'i inimesed on praegu kusagil 40-50ndate aastate vahel ja nad nii naljalt enam kontserdile ei tule. Ja ma ei saa aru, mis noorte inimestega toimub, sest nad käivad praegu ainult pidudel, kus esinevad DJ-d. Pia Frausiga ma pole ju vahepeal esinenud, aga Imandra Lake'iga olen ma tunda saanud küll, et sa näed vaeva ja kirjutad lugusid, teed usinasti proovi, aga esined siiski üsna hõredale publikule. Täiskasvanuna mõtlen ma, kas see väärib üldse korraldamist. Kui me bändiga alustasime, siis selles mõttes oli täielik auk - sellise muusika tegemine oli just läbi saanud mõne aasta eest. Sattusime selle peale kuidagi kogemata, see vist oligi meie edu üks põhjuseid. Lauri Liivaku juurde lindistama minnes ütles ta mulle nagu muuseas, et kõlame nagu My Bloody Valentine. Ma polnud neid kunagi varem kuulanud, ütlesin: "Ou, misasi see on? Väga lahe!". Alles siis leidsin endale terve nimekirja lemmikuid, ma ei teadnud sarnase muusika olemasolust. Kusjuures huvitav on just, et see n.ö. indie sound on praegu aktuaalne, indie uus laine on praegu suhteliselt laineharjal - kui vaadata maailma, aga Eestis toimub midagi muud.
Kümme aastat tagasi korraldasime näiteks Genklubis live ja 760 inimest tuli kohale. Mulle õudselt meeldib Eestis, aga siin on natuke keerulisemaks läinud asjad. Täna käib näiteks kontsertidel kümme korda vähem inimesi, ma ei tee nalja.

Kuidas ajada uuesti 760 inimest ühel nädalalõpul livele?

Ma ei kujuta ettegi. Kui me esinesime ca 2006-2008 Ans.Anduri, Pia Frausi ja Honey Poweriga, sellise paraja Seksoundi kambaga, siis polnud vaja sellist küsimust küsida. Saalid olid täis. Võib-olla on praegu tegu nuti-needusega? Like & interested, aga kohale ei tulda.
Või kui ehk tuleks uus põlvkond noori peale? Ma usun küll, et sellist muusikat kuulatakse rohkem kui käiakse livedel. Kui esinesime kunagi näiteks Dallasega, või kutsusime Pia Frausile Ulrich Schnaussi kampa - pidu oli välja müüdud, Krahli uksed pandi kinni nii, et kedagi ei lastud enam sisse. Praegu ma ei julgeks Ulrich Schnaussi Eestisse kutsudagi.

Šotimaa on mu lemmik, sest seal on kogu aeg halb ilm.Kui palju sa üldse ise kontsertidele jõuad? Reisid sa ka selle nimel?

Mulle ausalt öeldes meeldib küll jälgida oma lemmikbändide esinemiste kuupäevi, hea on paariks päevaks minna kusagile ära. See annab justkui hea ettekäände või vabanduse ennast töörutiinist lahti murda. Aga ma pole selline festivali-inimene üldse, pigem tõmbavad mind väiksemad klubiüritused - seal on kontakt bändiga hoopis teine. Mind lihtsalt ei huvita see, et ma peaaegu näen kilomeetri kauguselt kellegi esinemist.
Olen enamjaolt käinud Soomes, Londonis korduvalt ja kõige rohkem vist Šotimaal. Viimase puhul meeldib mulle eriti, et seal on alati halb ilm! Seal on ka väga ilus arhitektuur ja sõbralikud inimesed. Mul on Šotimaal ka häid tuttavaid, Pia Frausi "After Summeri" produtseeris sealne kohalik, Teenage Fanclubi laulja Norman Blake. Mulle meeldib ka Šoti muusika, mitte midagi rahvuslikku muidugi, aga näiteks bändid The Pastels ning Teenage Fanclub. Mõned folgiasjad, näiteks Alasdair Roberts, kelle kontserdi olen ka siin korraldanud. Olen Šotimaal isegi käinud linnutripil, ühe linnufännist sõbraga. Reaalselt binoklitega. Käisime niimoodi hängimas.


Aga enda esinemised festivalidel - ikka ju bändi jaoks suur asi?

Viimati Positivusel oli mul üks naljakas kogemus, esinesin seal kahe bändiga. Mul oli kaelas Popidioti ja Bad Appelsi kaelakaart ja turvameestele tundus see nii kahtlane, et mind puistati mitu korda korralikult läbi. Olin koos pillidega: kõik pillikohvrid lahti, isegi alukad vaadati eest- ja tagant üle. See oli juba imelik! Manic Street Preachersi solist kirjutas ka sama aasta kohta, et turvad on seal Lätis hullud, jooksid talle koertega randa järgi.
Aga kui sa just ei esine, näiteks käisin Flow festivalil nii, et tahtsingi ainult 6-7 valitud bändi kontserti näha, sõpradega sõitsime Helsingis jalgratastega ringi ja ainult vajalike livede jaoks sõitsime kohale. Me ei joonud seal festari alal sees, me isegi ei söönud vist. Vot nii oli mõnus.

Harry Lurcheriga natuke vestlesime eelmisel aastal Pudelis toimunud esmaesitlusel kõigepealt "Field Ceremony" LP albumikaanest, kuna plaadikujundus on ikkagi plaadi kättevõtmisel esimene asi, mida imetlema hakkad... Tuulegeneraatorid, roheline energia. Inimesed pumpavad kõik viimse maakera sisemusest välja ja põletavad selle ära, mis sa üldse arvad rohelisest energiast?

Isiklikult arvan rohelistest asjadest hästi. Ma ei ole mingi võitleja ega maailmaparandaja, aga enda eksistentsiga olen püüdnud siiski maakera võimalikult vähe kurnata.
Eks kui meid siia saadetud juba kord on, siis tuleb vastutustundlikult toimetada. Võiks ju hea olla nii endal, kui teistel siinsetel asukatel, et asi oleks jätkusuutlik.
Pia FrausPia Fraus
Kuidas sul need loomingulised asjad täpsemalt käivad. Mis hetkel sa tunned, et nüüd, täpselt nüüd on lugu valmis?

Kui ma võtan pilli kätte, siis on suur tõenäolisus, et ma kirjutan ka loo.On kaks eraldi asja: muusika ja sõnad. Need on sellised asjad, mis on natuke lahus. Lugude kirjutamine on selline, et kui sa võtad näiteks pilli kätte, siis on suur tõenäolisus, et sa kirjutad ka loo. Sul peab olema ainult piisavalt aega. Enamasti juhtub see nii, et pilli mängides mul tekivad ideed ja siis ma pean selle demona kohe ära salvestama - vastasel juhul läheb see kaduma, järgmisel päeval on kõik läinud. Mul on ka demosid, mida ma ei mäleta! Teen arvuti lahti ja avastan, et okei! see on hea - siin saab midagi edasi arendada. Nii lood sünnivadki.
Sõnad on inspireeritud rohkem olmest ja igapäevaelust. Mingil hetkel inspireeris mind loodus, praegu aga inimsuhted ja sõprus - kõlab nagu klišee, aga kuidagi raskematel aegadel on sõnad sulle justkui hüppelaud. Imandra Lake'i periood ses suhtes oli hea, ma pole vist sõnu kirjutades kunagi olnud nii produktiivne kui aastal 2008. Vanasti oli see raskem, aga praegu olen ma julgem. Pole vaja hakata otsima mingit sügavfilosoofilist metatasandit, mille eest võiks saada kirjanduspreemia, vokaal võib olla ka instrument. Enamasti kui sa kuulad muusikat, ei suuda sa püsida sadulas ja sa saad küll sõnadest aru, aga loo mõte ei pruugi sulle kohale jõuda.

Mis sa arvad, mis on "Field Ceremony" kõige suuremad mõjutajad?

Kindlasti on "Field Ceremonyt" mõjutanud kõik see, mis meiega viimase kümne aasta jooksul on juhtunud. Meie toimetamised teiste projektidega (Imandra Lake, Wolfredt jne) ning tõesti ka see, et me pole enam ei 16- ega 25-aastased. Kindlasti ka see, et Tõnis Kenkmaa otsustas meiega seda albumit mitte enam teha, mis kurvastas meid kõiki.
Minu enda jaoks sai see album kindlasti selline, millist ma tegema hakkasin, väikeste üllatustega.

Olete mitmes shoegaze-muusika edetabelis ja blogis hea astme peal, uus plaat on ka ülejäänud maailmas hästi vastu võetud? Uue albumi esimesed partiikoopiad on vist juba välja müüdud?

Mis siin salata, mujal on meil alati paremini läinud kui Eestis. Siin oodatakse mingit imet ja plahvatust, mujal kuulatakse muusikat ja tuntakse sellest rõõmu. Eestlased söövad ju isegi meie sajandaks juubeliks teist eestlast! Esimesed partiid, mis Euroopa tarvis pressisime, said tõesti plaadi ilmumise ajaks juba otsa ning tegime kohe ka juurde.

Kui oluline on üldse tänapäeval pildil olla?

Oleneb, mis tähendab olla pildil. Kas olla pildil nagu Karl-Erik Taukar ja Liis Lemsalu või olla omas pildis nagu Rein Fuks... Usun, et mõlemad on okeid. Olla pildis oma tegemistega on väga hea ja normaalne. Kui teed midagi, mis tõmbab positiivset tähelepanu, siis on see ju super! Poleks ju mõtet anda plaate välja ja siis need hoolikalt voodi alla peita ning mitte seda oma kuulajatele teada anda. Seksound püüab olla tegus ning oma tegemistega sihtgruppi ka kursis hoida. Selles mõttes on pildis olemine oluline.

Kui Seksoundi alt Pia Frausi eelmised reliisid vinüülile ilmuma hakkasid, siis justkui lootus hakkas kustuma ja tundus, et lõpp on käes...

"Field Ceremony" viimane lugu on “That's Not All.” Ma ei tea, millal on lõpp... Ma ei usu, et seda keegi päriselt teab. Bänd on elus organism ning toimib, kui siseelundid teevad omavahel koostööd. Toimima peab nii aju kui maks. Niikaua kui me jaksame ja inimestele meid vaja on, pole ju vist mõtet surra?


Kuidas Seksondil üldse praegusel ajal läheb?

Oleme üsnagi žanripõhine leibel ja Eestis on see skene pigem väike, kui ta üldse eksisteerib - ainuke võimalus läbi lüüa on otse sihtgrupini jõuda. Vahetasime ka distribuutorit vahepeal USA-s, küllap seejärel hakkab tasakesi paremini minema taas. Me oleme aastate jooksul andnud välja väga palju plaate, mis on mind ennast väga rõõmsaks teinud. Mul on väga hea meel, et olen saanud seda teha. Lähtume ka sellest põhimõttest, et kui sa teed midagi müügiks, siis kvaliteet peab ka olema selline, et sul ei oleks piinlik seda müüa. See on väga oluline mu jaoks.

Kuidas valmistute ette Eesti kontsertideks? Pia Fraus pole vahepeal ju tükk aega esinenud.

Viimati esinesime 2013. aastal Schillingul ja enne seda 2008. Tokyos.
Aga no kuidas siin ikka valmistuda, teeme kõvasti proovi ja proovime anda endast 200%, et pilk kinganinalt ei tõuseks.

Kui oluliselt on vahepeal muutunud Pia Frausi instrumendipark? Peale trummari uute trummipulkade, ma mõtlen.

Margus sai eile tõesti uued pulgad, aga üldiselt mängime ikka oma endiste pillidega. Nipet-näpet oleme pille optimeerinud tuuri tarvis, aga üldiselt hoiame kõik plokid koguaeg põhjas ja võimud ikka 11 peal.

Mind on alati huvitanud kui oluline sinu jaoks heli kvaliteet on? Töötad ERR-is juba tükk aega ja heli on sinu maailm. Kui viimase piiri peale näiteks viimane album aetud on?

Mulle väga meeldib töötada koos professionaalidega - ma ei arva, et inimene peab kõike ise teadma ja tegema.Ma ei ole kindlasti mingi Hi-Fi gurmaan, pigem tulihingeline Lo-Fi fänn.
Loomulikult tööl annan endast parima, et telesaadetel oleks hea heli, aga muusikas huvitab mind rohkem hea songwriting. Mis puudutab "Field Ceremony" soundi, siis Lauri Liivak on selle loomulikult viimase piiri peale ajanud. Saavutasime üheskoos selle pehmuse, mis meid sel korral huvitas.
Pia Frausi kogumiku puhul ("Silmi Island", ilmus 2013 - toim.) oli ka see nüanss, et tegin seda üsna kaua, neli aastat. Võtta lood ja panna kogumikule - see on ju lihtne! Aga ma tahtsin teha seda nii nagu see oleks omaette album, et ta kõlaks albumilikult. Kronoloogiline absoluutne tõde polnud oluline. Lauri Liivakuga me miksisime kõik need lood uuesti ja ma isegi mängisin osa asju ümber, et tulemus oleks ühtlasem. Ülesehituse ja soundi pool oli see, mis korralikku villa sai. Mulle väga meeldib töötada koos professionaalidega - ma ei arva, et inimene peab kõike ise tegema. Ja ma ei arva, et inimene peab kõike ise teadma, kuigi tänapäeva ühiskond eeldab seda.
Mis puutub mu töösse helirežissöörina - see on kuulamine. Laias laastus olen ma ära kuulanud kusagil 11 000 intervjuud erinevate inimestega. Mu töö on selline, mis hoiab mind otseses mõttes asjadega kursis. Ma kuulen väga tarkade inimeste juttu ja kuulen ka tavaliste, lihtsate inimeste juttu. See on justkui mu ülikool, mis on kestnud üle kümne aasta, kus olen nagu vabakuulaja.

Pia Frausi algusest ka. Mingis mõttes saatus viis teid seal Kopli koolis kokku, hakkasite bändi tegemagi seal. Millal tekkis esimene mõte, et võiks seda bändivärki for fun asemel professionaalsemalt tegema hakata?

Minu jaoks kõige suurem preemia on see, kui keegi paneb mu muusika kodus mängima ja kuulab seda mõttega.Me tegime seal koolis k o l m korda nädalas proovi! Ja "professionaalselt" ei välista, et see on samas ka "for fun!" Mul pole olnud kunagi maailmavallutamise ambitsioone, ma olen ülitänulik, et Pia Frausiga on kõik see juhtunud, mis on meiega juhtunud: et meid kuulatakse, ostetakse plaate, et meid striimitakse netis. Kui keegi paneb su muusika kodus mängima ja kuulab seda mõttega, et me läheme kellelegi korda - see on minu jaoks kõige suurem preemia. Me ei teadnud keegi, et Pia Fraus kestab tänaseni välja, et me saime kokku seal koolis, oli puhas lust! Ja kui plaadid hakkasid ilmuma välismaiste plaadifirmade all, siis koos plaadilepingutega läkski päriselt tõsiseks. Ja ma olen alati oma töid teinud tõsiselt. See, et ma vahel nalja teen, ei tähenda, et ma ei teeks omi asju väga tõsiselt.

Kuidas sa ise üldse muusikat kuulad, on sul mingisugune rituaal välja kujunenud?

Ma üritan kuulata võimalikult palju muusikat. Minu rituaal on praegu see, et veenda oma tütart, et paneme vahepeal multikad kinni ja kuulame muusikat. Ja me panemegi vahepeal multikad kinni ja kuulamegi muusikat. Vinüülilt muusika kuulamise juures on mõnus just see, et sellisel juhul ei mängi sulle muusika taustaks. Sa pead muusika mängimisega ise tegelema - pead panema grammofoni käima, keerad vahepeal plaati, see kõik hoiab sind töös. Kuulan ka muusikat kodust-tööle ja töölt-koju kõndides, see on täpselt tund aega päevas. Siis proovin ma leida uut muusikat Spotify kaudu. Digitaalne striimimine on hea, et sa saad ennast kurssi viia, saad plaadiga sõbraks enne kui sa selle omale päriselt ostad. Mõnikord säästab see sind mõne plaadi ostust, mis sul kodus seisma jääks.

Enne ERR-i töötasid sa Laseringi poes, räägi sellest perioodist. Palju su melomaania seal süvenes?

Plaadipoes ma kuulasin üheksa tundi muusikat päevas. Plaadipood oli mu unistuste töökoht selle ajani kuni seal enam olla ei suutnud. Lisaks indile on mind huvitanud nii popmuusika, folk ja kantri, jazz, proge, punk, electro, lo-fi jne. Sellesmõttes oli poes väga cool, kuulasin Joni Mitchelli ja Pet Shop Boysi ning müüsin inimestele Yo La Tengot. Kogu palk kulus muidugi plaatidele! Nüüd kasutan palju Spotifyd, et ennast kursis hoida ning ostan ainult asju, mida kindlasti tulevikus ka kuulan.


Plaadipoe karjäär aitas oma plaadifirma tekkele kuidagi kaasa ka?

Põhiliselt aitas kaasa koostöö Kohvirecordsiga, mida sel ajal tegin. Sain sealt aimu, kuidas asi käib ning ka inspiratsiooni, kuidas asju teisiti teha.
Loomulikult plaadipoes töötamine oli ka hariv ning sain Ans.Andurit ja Honey Powerit inimestele müüa...

Lõpetame pauguga? Kuidas suhtud sa instrumentide lõhkumisse laval? On sul kunagi endal läbi käinud peast, et lööks kitarri peale viimast lugu laval algosadeks ja viskaks selle kellelegi näkku?

Haha! Mul ei ole kunagi olnud sellist raha, et oma instrumente lõhkuda. Pigem püüan nende eest hästi hoolitseda. Lapsena vaatasime muidugi Nirvana videoid ja mõtlesime, et kui saaks selle Fender Jazzmasteri endale, mille Cobain puruks peksis. Enda Jazzmasterit hoian hellalt.


Pia Frausi "Field Ceremony" esitluskontserdid Eestis, Aasias ja Kanadas:
9. veebruaril Pärnu Kultuuriklubis Tempel
10. veebruaril Tartu Uues Teatris
11. veebruaril Tallinna Von Krahli baaris
23. veebruaril Tokyos, Jaapanis
25. veebruaril Tokyos, Jaapanis
28. veebruaril Taipeis, Taiwanis
2, 3. & 4. märtsil Hiinas.
23. mail Montrealis, Kanadas
24. mail Ottawas, Kanadas

Pia Fraus bandcampis
Pia Fraus facebookis
Imandra Lake bandcampis
Imandra Lake facebookis
Seksound bandcampis
Seksound facebookis

Evert Palmets
Rada7.ee distantspäästik, muusikasõber ja jalgrattasõltlane. Mõnikord kõik kolm asja korraga: paneb ratta lukku, võtab seljakotist fotoka välja ja läheb parasjagu mõnda kontserti pildistama. ISO suhtes tundlik, suure avaga. Lemmikobjektiiviks 50mm f1,4.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

evertp
09-02-2018
kell 11:51

Minu pärast võiks hakatama Radaseitset trükkimagi nüüd tänasest.

ivo
09-02-2018
kell 13:47

Hea intervjuu!

blandest!
09-02-2018
kell 15:28

Tõsiselt hea. Vahepeal isegi mõtlesin, et võtakski just nüüd PF diskograafia ette, aga... Ei, oot, küll see õige hetk veel tuleb. BTW, huvitav, miks Kanadas ainult Ottawa ja Montreal?

evertp
09-02-2018
kell 16:02

Tõsiselt hea. Vahepeal isegi mõtlesin, et võtakski just nüüd PF diskograafia ette, aga... Ei, oot, küll see õige hetk veel tuleb. BTW, huvitav, miks Kanadas ainult Ottawa ja Montreal?

Rein võiks ise kommenteerida. Aga mine tea, küllap kaks järjestikust keikkat võivad uusi uksi avada sealpool maakera küll. Uus plaat on jah tõsiselt hea! Näeme pühapäeval Krahlis?

blandest!
09-02-2018
kell 16:29

Uus plaat on jah tõsiselt hea!

:D Evert, ma tglt mõtlesin intekat, ja no üleüldse, kõiki su siinseid intekaid. Ausalt öelda pole ma PF-i vist keskkoolist saati kuulnud... eyes

blandest!
09-02-2018
kell 16:30

Aga no samas whynot end pühapäeval kraali vedada. Sest et inimesed võiks tõesti rohkem konsadel käia.

evertp
09-02-2018
kell 17:46

Aga no samas whynot end pühapäeval kraali vedada. Sest et inimesed võiks tõesti rohkem konsadel käia.
Word! Mul siis see nädal 3x Krahlis olla ja pildistada (Holy Motors ju kah!)

evertp
11-02-2018
kell 17:51

:D Evert, ma tglt mõtlesin intekat

Hehe, aitäh Jarmo. Eks köök plahvatab ja süttib ka põlema, aga meie toimetajad suudavad söödava jutu välja tuua sellest siiski pray tänud Esterile siinkohal.