Neodekadents noir. Witch house.

30-01-2018 | kirjutas: Rene13

Jõudsalt levib seisukoht, et kui just lõpuajad ligi ei ole, on tulevik vähemalt väga tume. Sellise olemisviisi innustuseks midagi süngemat.


Lugemise kõrvale võib julgelt avada pleilisti:
† H∆RD DRVG5, R0VGH SEX & CHE∆P0 5YNTHLINE5 †

Mõnedes muusikažanrites tuleb ängi karikeerimine natuke paremini välja kui teistes. On mitmeid subkultuure, milles valitseb kioskiromaanilik melodraama, kuhu peale viilutatud suupärasemaid seibe eksistentsialismist ja mis võib ju alles tärkava lugemuse najal vastupandamatult diip paista. "Väga raske on olla" ei nõua ei moe- ega elustiilisteitmendina kõige suuremat pingutust ja tänavacooli saab kauba peale.
Kui sellisest värgist teha internetimeem, on witch house olemus enamvähem ära tabatud, sest witch house, nagu mitmed teised moodsamad muusikalised mikropruulid, on peamiselt internetikeskne fenomen.
Visuaalne, eneseirooniline ja eriti ennast selgitada ei armasta.
Eks selle tagant kumab lihtsakoelisemat tõdemust, et inimene on huvitavam kui subkultuur või muusikamaitse ja viimastele liiga tõsise näoga lähenemine võib osutuda ülearu pentsikuks.

Näiteks witch house'i ristiisaks peetav Travis Egedy, kes tegutseb nime all Pictureplane, viskas sellise nimetuse kunagi 2009 aastal naljatledes õhku. Tumedama minekuga okultistlik house - käib selline kentsakas nimetus küll ja Pitchforki kaudu võttis see termin tuld. Teine žanri suurkuju, Salem, on see-eest hoopis rohkem mõjutatud lõunaosariikide hiphopist - trapist, crunkist ja muust venivast. Kuidagi õnnestus neil leida funeral doomi ja hiphopi ühisosa, ise nimetasid nad seda värki kui drag ja nad said ka kriitikute poolt enamvähem sooja vastuvõtu osaliseks (aga kutsusid esile ka vastupidised reaktsioone - The 20 Worst Songs of 2010, #6: Salem, “Trap Door”).
Nimekamatest on midagi nende vahepealset sünteesinud White Ring, kes ei ole pidanud paljuks üht-teist trance'ist üle võtta.
Witch house on seega üks väga mugav vihmavari. Või siis nali, mis endiselt jätkab andmist.

Parema sõna puudumisel, muusika peavoolu väljaannetes, ei ole witch house pärast 2012/2013 aastaid enam naljalt figureerinud. Siis tegi mingil määral ilma Kanada duo Crystal Castles ja Chino Moreno (Deftones) oli selleks ajaks põlve otsas andnud välja paar EP-d oma soolobändiga ††† (Crosses), mida witch houseks nimetati, aga millel ei ole selle žanriga küll mitte mingisugust kandvamat seost kui stiliseeritud bändinimi ja võimalikult paljudes loonimedes T-tähe kasutamine, et saaks ristiga asendada, sest witch houses armastatakse end teinekord guugeldamise raskendamiseks ja UG maine hoidmiseks unicode sümbolite abil nimetada.
Läinud sügisel sattus Eestissegi käima Ritualz Mehhikost, tuntud ka kui †‡†. Kohati vaporwave'i kanti kiskuva kõlapildiga austraallane Horse MacGyver oli varem tuntud kui ///▲▲▲\\\, keskmisest huvitavamat nimekuju omab ka California pioneer oOoOO.

Crystal Castles on täiesti omaette suurus. Kui midagi öelda ei ole, siis on alati hea jututeemaks võtta, kas CC endise laulja Alice Glassi sooloplaadid on paremad või halvemad kui uus CC. Eks see muidugi paras n00b'ide jutt ole.
Peale Crystal Castles'i menu on juhtunud ka selliseid asju, et Balam Acabi pala "See Birds" ilmestas üht L'Oreali ripsmetuššireklaami ja Salemi palad "Trapdoor" ja "King Night" on kõlanud filmides "The Place Beyond The Pines" ja "Love". Loomulikult dekadentlikult droogidele ja kopulatsioonile viitavates noorte peostseenides, sest kuidas muidu.
Räägitakse, et hoolimata kultusstaatusest, on Salem nii vilets livebänd, et vilistatakse rutiinselt välja. Kahjuks puuduvad täpsemad andmed. Vähemalt on bändi heaks kiitnud Fred Durst.

Kuigi üks osa witch housest on jõudnud sinna, et võisteldakse, kes suudab kasutada kujunduste juures rohkem kolmnurki, viiteid Twin Peaksile või kes leiab kauplusest kõige suurema numbriga musta dressipluusi, milles nägu kattes poseerida, teeb see žanr väljaspool sedalaadi võistlusi ja allpool radarit endiselt head sõitu.
Venemaalt tuleb kullaprooviga bände, seal on lausa taimelava avatud. Üks neid žanre, mis suurilmas maha käinud ja välja naerdud, mis on nii 2010 kui olla saab, on uue hingamise leidnud muusikageograafia mõttes perifeerias.
Ja ka muusikalises mõttes perifeerseid mõjutusi juurde ahmides - krudisevad sündid ja agressiivsem rütmiosa industrialist, plastikust orkestripartiid darkwavest ja riitusliku joigumist kirikumuusikast. Seda lisaks varasemalt firmamärkideks kujunenud trapiplaksule, üsna dünaamikavabale helivallile, intensiivsetele hatidele ja üle võlli moduleeritud vokaalile (või vokaalisämplitele). Muusikaliselt ei midagi ülearu peenikest, peamiselt chill värk, kus naiivsus, rabedus ja õhku rippuma jäämine on omaette olulised tegurid - rõhk on tekstuuridel, et kokkukõla oleks toorelt sugestiivne, et hirmutaks lapsi ja vanainimesi. Formalism, ütleks nõudlikum kuulaja, igaüks saaks hakkama. Eks see ole muidugi tõsi, et witch house ikonograafia ja tekstuurid on võimalik selgeks saada ühe õhtupoolikuga.

Teine asi on poplugude töötlused, millega samuti igaüks hakkama saaks. Selle ala pioneerid toimetasid Houstonis juba 90ndate alguses, kust hakkas levima komme palu aeglustada ja jupitada, asjatundlikumas pruugis choping and skrewing. Witch house artistid on selle praktika ühe oma loogilise lõpuni viinud, mis kõige lihtsamal kujul väljendub Salemi palas "I'll Fly With You / Forever Young", kus on Gigi D`Agostino ja Alphaville'i põhilood aeglasemaks keeratud. Taaskord, kõige tähtsam ei ole tulemuse musikaalsus, vaid asjaolu, et iga poploo sees on ka selle süngem versioon. Kui see ülesse leitud, on palal juba hoopis teine meeleolu. Vahet pole mispidi seda nimetada, kas lugude näotustamiseks või nende metafoorilise superego alistamiseks, töötab see ühtaegu teravmeelsuse kui meetodina.
Julgen kahelda, kas selle tagant maksab kultuuriummistamist või teisi sarnaseid ideid väga otsida, witch house on liiga irooniline, et olla poliitiline.

Kuigi. Venekeelse maailma witch house lembuse kohta levib anekdoot, kuidas vene keeles hääldub HIV kui "vich" ja seetõttu on nihilistlikuma huumorimeelega piduliste seas witch house endiselt relevantne, omab sotsiaalkriitilist iva, sest seal on HIV põdemine riiklikult sama soositud kui meilgi. Ja paistab, et sellest piisab, et kadunuks peetud žanri elus hoida.
Vähemalt neile, kes armastavad kanda musta ja ei pea paljuks kuskil masinatossuga täidetud uberikes taskukohaste vahenditega valmistatud venivate ja kriipivate muusikapalade järgi õõtsuda. Ja samal ajal selle värgi üle ka väga musta nalja visata.

Eriti tahaks sealt esile tõsta bände nagu ɪɲ ʕʰɘɼɾʏ ɟȺɱɨʟʮ (In Cherry Family), mis hiljem kasutas nime Радость Моя ja on nüüdseks laiali läinud. See on võibolla selle skene kõige tumedam punt üldse.

Fraunhofer Diffraction on kõvasti tantsulisem ja kuidas öeldagi, musikaalsem. Kui kuskil raadios võiks witch house väljaspool erisaateid kõlada, siis just tema.

SUICIDEWΛVЕ on rohkem ambiendi poole liikunud, aga tema varased albumid on hea suurte trummidega ragistamine.

Summer Of Haze, kes teeb igasugseid moodsamaid internetwaves ja glitch värke, aga muuhulgas ka witch house'i. Weird shit kõige paremas mõttes.

FUN∃RᐃL ‡ FLØW∃RS on jäänud truuks vanakooli kõladele. Iseasi kui vanakool kümmekond aastat on, aga tema annab vaid sünget ja rasket kraami välja.

IC3PEAK ei vaja ilmselt pikemat tutvustamist. Põhiline on, et nende 2014. aasta EP "Substances" on endiselt imetabane väljaanne.

Eestis on midagi taolist viljelenud PAGEANT, kelle drugged versioon Estini palast "Esimene lumi" on geeniuse puudutusega.

Tartus toimub üritustesari SÜNK, kus muu veidra seas kõlab teinekord ka witch house.

Niipalju kui viimased andmed kinnitavad, toimus viimane Nõiamaja/#tallinnwitches sarja üritus Tallinnas 2016. aastal ja uut ei paista tulevat. Seal on teiste hulgas ülesse astunud Ic3peak, Summer Of Haze ja Dita Redrum.

Allpool mõned lingid põhikohtadele:

Untitled Burial - kanal Youtubes, kus on alati hästi kureeritud valik.

N¡gh†m∆res ∆nd 8Ø8s - legendi staatuses youtube kanal, mille ümber hängitakse.

Phantasma Disques - saksa plaadifirma, mis andis välja 4 kõidet Twin Peaksi tribüüte.

Rene13
Sage kirjasaatja Tallinnast. Eelkõige huvitatud sigakoertest.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

Pulsar
30-01-2018
kell 16:31

https://blvckceiling.bandcamp.com/
mitte lihtsalt witch haus witch hausi pärast, vaid lihtsalt kõige parem pastiššimuss.

Rene13
30-01-2018
kell 16:40

Ühtlasi ka Juhan Liivi lemmikbänd.

blandest!
30-01-2018
kell 17:18

Shit! Ma vist ei saa enam Balam Acabi kuulata #olisiisvajaklikkidavä

evertp
01-02-2018
kell 23:40

Shit! Ma vist ei saa enam Balam Acabi kuulata #olisiisvajaklikkidavä

Haha!

ivo
14-02-2018
kell 22:27

Sõbrapäeva puhul Summer of Hazelt albumi jagu kraami, märksõnadena pandud glowcore ja glowtrance.

https://soundcloud.com/hyperboloid/sets/hypr058-summer-of-haze-p-a-c-i-f-i-c-a