Kuidas tuuritada eks-Jugoslaavias?

21-12-2017 | kirjutas: Andraž Kajzer

Siddharta, Arsenal Fest (Serbia)Siddharta, Arsenal Fest (Serbia)
Kui bändil tekib soov tuuritada eks-Jugoslaavia piirkonnas, siis mida silmas pidada? Kui hinnatundlik on sealne publik? Kus end promoda? Mis asi on ATA-märkmik? Neile ja paljudele muudele küsimustele annab vastuse MENT Ljubljana üks põhibossidest Andraž Kajzer.

Teel Ljubljanast Skopjesse

November 2016. Oleme kolme Sloveenia bändiga MENTprizent tuuri poole peal, teel Ljubljanast Skopjesse esindamaks MENT Ljubljana festivali. Pärast meie kontserte Zagrebis ja Pecsis Lõuna-Ungaris, jõuame lõpuks Belgradi. Bändide liikmed, ärajaotatud kahe kaubiku vahel, on rampväsinud, aga üllataval kombel on erakordselt ere päike heaks energiaallikaks. Lisaks sellele muidugi ka rakia (sealse piirkonna kange puuviljakärakas – toim.). Belgrad, oma kahe miljoni elanikuga, on tänapäeva Serbia pealinn, kuid varem oli ta ka Jugoslaavia pealinnaks. Kurva lõpuga lugu, kuid loodame, et uuele peatükile ajaloos terendab helge tulevik. Jugoslaavia oli liitriik, kuhu kuulusid Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Kosovo, Vojvodina, Montenegro ja Makedoonia. See piirkond on praegu koduks 20 miljonile inimesele.
Tuuril bändiga SiddhartaTuuril bändiga Siddharta
20 miljonit inimest ja mõningad erinevused.

20 miljonit inimest on muljetavaldav number, kuid tuuril olles saab sellest parema ülevaate. Tõsi, need riigid on omavahel erinevad – mitte ainult suhtumiselt, olustikult ja professionaalsuse tasemelt muusikaäris, kuid samuti ka majanduslikult. Näiteks, kui bändid saavad Sloveenias või Horvaatias müüa oma plaate 10-12€ tükk, siis Serbias ja Makedoonias ainult nelja euro eest. Geograafiliselt on Sloveenia ja Horvaatia heaks lüliks Ungari, Itaalia või Austria vahel, samas kui ülejäänud eks-Jugoslaavia piirkonnast on hea liikuda Rumeenia, Bulgaaria, Türgi või Kreeka suunas. Siiski saab terves piirkonnas üksjagu tuuritada. Kuigi võib tunduda, et Serbia, Horvaatia ja Sloveenia on rahvusvahelistele tuuridele kõige avatumad, siis ei tasu märkamata jätta Makedoonia ning Bosnia ja Hertsegoviina kohalikke skenesid ja festivale. Ei tasu arvata, et Montenegros või Kosovos üldse midagi ei korraldata, kuid tunduvalt vähem kui mujal. Kokkuvõttes, kui oled paindlik oma tasude ja tingimuste suhtes, siis avaneb tohutupalju võimalusi ja vastutasuks saad kindlasti pöörased seiklused ja sooja vastuvõtu osaliseks.
Siddharta soundcheck, Arsenal Fest (Serbia)Siddharta soundcheck, Arsenal Fest (Serbia)
Milline on festivaliskene?

Suured bändid ei tee just selles piirkonnas palju kontserte. Põhilised linnad, kus esinetakse on Zagreb, Belgrad ja Ljubljana. Muidugi on ka festivale ja eks-Jugoslaavia on neist pungil, eriti just suvel. Suured nimed esinevad näiteks EXIT festivalil Serbias Novi Sadis, mis on viimastel aastatel laienenud nii Montenegrosse kui ka Horvaatiasse, aga ka Inmusic festivalil Zagrebis. Aga igal riigil – vahel paistab ka, et igal linnal – on oma festivaliskene, mis on heaks hüppelauaks tutvustamaks oma bändi kohalikule publikule ja promootoritele. Võib küll veidi aega minna, et leida just endale sobiv festival, kuid ma olen kindel, et selles regioonis on vähemalt üks selline, mis sobib su bändile justkui valatult. Žanripõhised festivalid on Sloveenias tugevad, näiteks Metal Days, Punk Rock Holiday ja Overjam Reggae Festival. Selline tendents on ka mujal piirkonnas. Horvaatias domineerib elektrooniline muusika, kus mere ääres toimuvad festivalid nagu Outlook ja Dimensions on vägagi atraktiivsed Euroopa elektroonilise muusika fännidele. Makedoonias Skopjes toimuv Taksirat festivalil keskendub novembri jooksul erineva suurusega bändidele, samuti toimub selle raamas ka väike muusikakonverents Pin. Lisaks MENT Ljubljanale Sloveenias, käivitus märtsis ka Belgradis muusikakonverents Kontakt. Esimese aasta kohta oli konverents edukas, keskendudes eks-Jugoslaavia piirkonnale ja esitledes ka eelpool nimetatud festivale. Sellised konverentsid, mis põimunud live muusikaga, on kindlasti üks lihtsamaid viise skenesse sisenemiseks ja kontaktide loomiseks.
Ludovik Material, INmusic Festival 2, Zagreb (Horvaatia)Ludovik Material, INmusic Festival 2, Zagreb (Horvaatia)
Kas tuuritamine on kulukas?

Alustame põhilisest. Kuigi festivalid võivad olla väga heaks hüppelauaks turule sisenemisel, siis promotöö kohalikes kontserdipaikades on veelgi efektiivsem. Euroopa liidust pärit bändile on lihtsam alustada Sloveeniast ja Horvaatiast, sest mõlemad on liidu liikmed ning neil ei ole vaja ATA märkmikku. „Mis asi on ATA märkmik?” küsite? ATA-märkmik (ATA Carnet) on rahvusvaheline ajutise impordi dokument. ATA-märkmik vabastab selle omaniku ajutise ekspordideklaratsiooni vormistamisest lähteriigis; vabastab selle omaniku ajutise sisseveo riigis nõutavate rahvuslike tollidokumentide vormistamisest; tagab rahvusvahelise garantii sissetoodavatele kaupadele, mis katab rahvuslikud tollimaksud ning muud ettenähtud maksud. Ehk siis peate kogu oma bändi backline’i inventuuri nummerdama, hindama ja saama tolliametniku poolt allkirjastatud igal piiril. Märkmiku hinnaks on 100 eurot aastas ja veidi närvikulu. MENTprizent tuuri ajal meil vedas, et olime täitnud ATA-märkmiku õigesti, mis ikkagi tähendas, et veetsime igal piiril pool tundi kauem. Üks bändidest läks aga mõned kuud hiljem Belgradi esinema. Nad ei saanud oma tehnikaga üle piiri, sest märkmikusse kirjapandu ei vastanud üks-ühele tegeliku backline’iga.

Mis puudutab alles tõusvate bändide väikseid kontserte, siis lepingud ei ole esimene asi, mis pähe tuleb. Muidugi tuleb sõlmida lepinguid, maksta makse ja tegeleda kohalike autoriõiguste ühingutega, kuid kahjuks pole enamikel neist parim maine. Seda kahjuks läbivalt terves piirkonnas. Teine tähelepanuväärne asi on roaming-tasud, mis on Euroopa liidus lihtsad ja odavad, kuid väljaspoolt Horvaatiat ja Sloveeniat, olge mobiilandmesidega väga ettevaatlikud. See tuli mulle meelde mõned nädalad pärast novembrikuist tuuri. Kui saabus telefoniarve, selgus, et üks sõnum võib maksta 40 senti.

Helivaljudust sisekontsertidel üldjuhul ei piirata, kuid neid võidakse piirata välikontsertidel ja väga rangelt, kusjuures. Sinna juurde muidugi igavene jant öörahuga; baaripoliitikatega, mis riigiti erinev ja muidugi naabritega.
Čao Portorož, Tvornica Kulture, Zagreb (Horvaatia)Čao Portorož, Tvornica Kulture, Zagreb (Horvaatia)
Millal ja kus mängida?

Kuigi esmapilgul võib paista, et suurlinnad peaksid olema põhiliseks eesmärgiks, siis vahel võib olla isegi lihtsam tulla ja mängida väiksemates paikades. Seal üldjuhul palju ei toimu ja kohalikud promootorid on tulihingelised muusikafännid, kes on väga pühendunud kontsertidele, mida nad korraldavad. Miinuseks on muidugi, et väiksemates linnades saab kontserte korraldada ainult nädalavahetuseti, mis teeb tuuri planeerimise raskemaks. Isegi kohalikud staarid mängivad väiksetes kohtades ainult nädalavahetuseti ja see on ainuvõimalik tee. Kõige tihedamad tuurigraafikud on oktoobrist detsembrini ja märtsist maini. Enamik kontserdipaiku toimivad 10-12 kuul aastas ning kõige keerulisem on neil detsembris ja suvel, ennekõike eelpool mainitud festivalide tõttu.
Blaž, Feedback, Niš (Serbia)Blaž, Feedback, Niš (Serbia)
Kuidas jõuda õige publikuni?

Paljud booking agendid arvavad, et nii kui bändi on mainitud Pitchforkis või on nad saanud võimaluse esineda mõnel Lääne festivalil, siis on bänd üleöö rahvusvaheliselt kuulus. Andke andeks, aga nii need asjad ei käi. Muidugi on muusikafänne, kes jälgivad paljusid välismaa väljaandeid, aga kui sul on eks-Jugoslaavia piirkonnas tuuritamisel tõsi taga, siis palun tee kodutöö enne ära. See mitte ei aita sind ainult kontsertide broneerimisel, aga võib aidata ka kaugemas tulevikus esinemiskutsete näol, üldse tuvastamaks aktiivsemaid kontserdikohti, kohalikke bände ja tegijaid. Horvaatia on ilmselt muusikameedia osas parimas seisus. Kindlasti külasta Ravno do dnaMuzika.hrTerapija.net, ja Radio Student saite. Serbia skene on küll killustunum, kuid Nocturne magazine, Balkan Rock, Treči svijet ja Pris on avatud nii popi kui alternatiivsete žanrite suhtes. Sloveenias on samuti Radio Student, mis on legendaarne alternatiivse muusika raadiojaam. Rahvusraadiost on põhiliseks VAL 202. Tundub, et online meedia on viimastel aastatel olnud languses, kuid sellegipoolest tasub uurida Rockonnet ja Rockline’i. Nii palju, kui tean, siis ei ole ühtegi PR-firmat, mis tegeleks kogu eks-Jugoslaavia piirkonnaga. Sellegi poolest tegutsevad mitmes piirkonnas erinevad plaadifirmad ning agentuurid (näiteks LA), kes pakuvad erinevaid teenuseid – promootori, PR ja band managementi. Kui täpsem olla, siis just niiviisi suurem osa inimesi ja agentuure piirkonnas tegutsevadki - on korraga seotud mitme valdkonnaga, keskenduvad mitmele tasemele ja toimivad vahelülina teisteni.
MENTprizent Tour LEGOMENTprizent Tour LEGO
Kuidas aga kontserte saada?

Buukimiseks valmis? Hakkame pihta. Kui su bänd on ikka veel piirkonnas tundmatu, ole avatud erinevatele võimalustele. Väikeste kontsertide puhul on ukselepped tavalised ning esinemine kohalike bändidega võib suure publiku meelitamisel tohutult kaasa aidata. Mis puudutab aga kontsertide buukimist, siis juhtuda võib nii mõndagi. Planeerimisega üks pool aastat varem alustada oleks vägagi arukas, kuigi mõned bändid on saanud endale esinemiskuupäevi ka kuu või kaks varem. Kohalikud promootorid/partnerid võivad olla abiks, samuti ka tuur mõne kohaliku bändiga. Kuigi mõnel kohalikul bändil on managere, kes on ka agentide eest terves piirkonnas, siis peamiselt tuleb ikkagi loota kohalikele promootoritele. Nimetada kõiki kuulsaid muusikafirmasid pole mõtet, sest oluliselt parem on leida inimesed, kellega on hea klapp, kui saata hulk mittekuskile viivaid meile. Nii saimegi kontserte Zagrebisse, Belgradi, Skopjesse ja Niši, kui MENTprizent tuuri kokku panime. Saa õigete inimestega tuttavaks, aita neil mõista suurt pilti ja lase neil sind aidata.

Näeme tuuril!


Artikkel ilmus esmalt Europavox.com'is. Lisalugemiseks soovitame sealt teemakohastena ka lugusid "Anarchy in the E.U: the history of punk in Yugoslavia" ning "What (and how) to drink in Croatia".

Teksti tõlkis inglise keelest MC STan B.

Andraž Kajzer
Andraž Sloveenias toimuva showcase festivali MENT Ljubljana korraldaja.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

Jarmo
06-01-2018
kell 15:27

ATA-carnet on tore vidin jah.

Kui 2011. sügisel Talbotiga sealkandis ringlesime, siis tekkis Horvaatiast Bosniasse minnes probleem, sest meil polnud ATA-Carneti ja ausalt öeldes kuulsin ma sellest ka sealsamas alles esimest korda. Piirivalvur ütles igatahes, et riiki ta meid ei lase, kuid võttis passid käest ära, sest pidime siiski riiki sisenema, et teisel pool piiri ümber pöörata ja väljuvas järjekorras seista.

Et aga õhtul pidi olema Sarajevos kontsert, siis oli meil sinna ikkagi vaja pääseda ja edaspidi kasutasime taas nippi, mis on üldjuhul küll väga kasulik erinevate korrumpeerunud ametnikega suheldes - räägid ainult eesti keeles.
Ja soovitavalt alustad kõnet öeldes mitte lihtsalt "tere" (sest tuule või muude olmemürade tõttu võib see kõlada sarnaselt nagu "dobrje" või muu säärane, mis on tervitusena kasutusel paljudes riikides), vaid veidi pikemalt, näiteks "tere päevast" vms. Kohe on näha, et inimese silmade taga toimub mingi kalkulatsioon ning tavaliselt nad kordavad oma küsimust. Kontekstipõhiselt muidugi saad aru, et mida soovitakse, kuid tuleb hoida kivi nägu peas ja jätkata eesti keelega, seekord midagi pikemalt seletades. Võib panna muidugi ka täiesti hullu ja seletada kasvõi suitsuvorstist, kuid vähemalt enda jaoks oli järjepidevuse mõttes lihtsam, kui hoida sama teemat, lihtsalt vastad oma keeles.
Kui ametnik läheb enamvähem korralikule inglise keelele üle, siis on kasulik seda ka ise teha. Kui aga on näha, et tegelase inglise keel on väga konarlik, siis on eesti keeles jätkamine kindlam.

Edasised stsenaariumid on tavaliselt sellised:
1. otsitakse inglise keele tõlk ja aetakse niipidi asjad korda;
2. ametnikul läheb juhe täiesti kokku ja lüüakse käega ning tahetakse sust kiiresti lahti saada.

Seega, kui me tollest piiripunktist üle ei saanud, siis sõitsime 30km eemal järgmisesse punkti ja rääkisimegi ainult eesti keeles ning kui ATA-Carneti kohta pärimise peale tegin vaid lolli nägu ja jahusin midagi ebamäärast vastu, siis löödi käega, pandi templid passidesse ja olimegi Bosnias. Järgmistel piiridel (Bosnia-Serbia, Serbia-Makedoonia, Makedoonia-Kreeka, Kreeka-Türgi, Türgi-Bulgaaria) jätkus sama süsteem - ATA-Carneti osas kehitasime õlgu ja mängisime lolli ning lasti edasi.

Serbia-Makedoonia piiril ühes teises asjaolus ei aidanud küll mitte mingisuguse keele rääkimine, sest mõlema riigi poolel peeti meid ilmselt potentsiaalseteks narkovedajateks ning otsiti buss ja kõik selles sisalduv väga põhjalikult läbi, lõpetades Serbia poolel narkokoeraga ning sada meetrit eemal Makedoonia poolel sellega, et pidime kõik ükshaaval ka piirivalvuri juures püksid maha laskma ning enda telje ümber ühe keeru tegema. Kummikinnaste ja kehaõõnsustega seonduvaid episoode õnneks siiski mängu ei tulnud.

Eesti keel aitas ka öösel Sarajevost Serbia piiri poole sõites, kui pimedal ja kitsal mägiteel kohalik teeröövlite bande meid kinni pidas. Bosnias on politseinikud varustatud valgustatud sauaga ning riietuse poolest jakkidega, mil väga palju helkureid.
Põhimaantee oli remondis ja ümbersõit oli mööda kitsaid mägiteid. Pimedal ja vihmasel novembriöösel kuskil seal sõites nägin, et meile viibutati sauaga ning tahtes võimudega mitte sekeldustesse laskuda, siis loomulikult pidasin kinni. Kohe seismajäämise hetkel sain aga aru, et see oli vist siiski viga, sest neil oli küll valgustatud sau, kuid ülejäänud kamp, ca 15-20 meest, oli lihtsalt dressides ja seismajäämise kohas takistas meie edasisõitu ka üks suvaline Volkswagen. Hiljem järele mõeldes meenus, et meie ees sõitvale autole anti ka peatumismärguanne, kuid too seisma ei jäänud.
See olukord võttis igatahes päris jahedaks, kuid suutsin kuidagi siiski meeli hoida enamvähem selgena ja puistasin juhiaknast vastuseks tuimalt eesti keelt kui kogu see kamp ümber meie bussi vajus. Mõne küsimuse peale rehmati lõpuks "stranitsõ" moodi kõlava sõna saatel käega ja lasti meid minema.
Rooli hoides pärast käed ikka värisesid päris korralikult.