Nädala muusikapai nr 47


Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik – nüüd ka kõik soovitatud kuulatavad lood ühes Spotify playlistis.

The Gentleman Losers – "The Good Bird Singin’ in the Twilight Tree"

Mauno Meesit: The Gentleman Losers on viimastel aastatel mu mängijas üks enim kuulamist saanud bände kuna nad oskavad teha mitteperfektse kõlaga perfektset meeleolumuusikat. Paras maiuspala filmiliku kitarrimuusika ja Boards of Canada laadse ambiendi sõpradele. Bänd on USA’s, UK’s ja Saksamaal omamoodi kultusbändi staatuses, nende lugusid on hiljuti oma playlistides ja kogumikel ülistanud Nils Frahm ja Bibio (Warp), tüübid on olnud Boomkati aasta artistid jne. Samas ei teata neist kodumaal Soomes suurt midagi. Bänd on seitse aastat oma kolmandat albumit viimistlenud ja 8ndal detsembril näeb see lõpuks päevavalgust. Soovitangi kuulata nende uut singlit mis on üks esimesi vokaaliga lugusid muidu instrumentaalse bändi jaoks. Spotifys saab kõrva peale panna ka nende kahele eelnevale läbivalt instrumentaalsele albumile. Nende värske album on aga just täna radaseitsmes eelkuulamises.

Marmozets – "Habits"

MC STan B: Aasta hakkab lõppema ja sellega seoses tehakse igast tabeleid ja kokkuvõtteid, klaaritakse võlgu. Spotify andis mulle teada, et mul jäi tänavu kuulamata Marmozetside uus singel. Kuulasin, meeldis väga. Kuulasin veel uuemat singlit. Meeldis samuti. Jaanuari lõpus ilmub sellel Briti pundil ka tuliuus album ning senikuuldu põhjal võib oodata midagi vägagi vahvat.

Ho99o9 – "War Is Hell"

Evestus: Ajal mil enamus artiste nii meil kui mujal muretsevad aina rohkem selle pärast, kuidas võimalikult paljudele inimestele meeldida – alternative on mainstream ja punk on pop ning pop muusika üldse muutunud H&M-i helitapeediks – on värskendav, kui vahepeal tuleb välja keegi ja teeb midagi, mis ei vasta ühelegi tootenormile. Midagi, mis on lihtsalt nii suurepäraselt kohutav, vabastav ja inspireeriv, et selle muusikaks kutsumine tänapäeval tundub solvanguna. Terve albumi "United States Of Horror" leiad näiteks Spotifyst.

Client Liaison – "Off White Limousine"

Karl Sirelpuu (Elephants From Neptune): Üks huvitavamaid artiste, mida õnnestus selle-aastasel Reeperbahn Festivalil näha. 80-90ndate kitš ja sünkroonis tantsusammud bändiliikmete vahel – kõlab jubedalt, aga tol õhtul toimis see suurepäraselt.
Suvel kuskil festivalil ei tohiks see kedagi häirida/külmaks jätta, pigem vastupidi.

Anathema – "Springfield"

Henry Hinno (Shanon): Seda Anathema viimast albumit "The Optimist" sai oodatud ikka eriti suure hoolega. Mis saab edasi? Kas bänd jätkab sama teed, mida olid teinud minujaoks uuenenud Anathema eelmised neli üllitist? Lugu "Springfield" rahustas kiiresti maha ja oli oodata parimat. Plaat käes, ei suutnud ma kõrvu uskuda, kui imelik oli selle albumi peale introt järgnev avalugu. Nende kaval plaan korralikut ehmatada minu puhul toimis ja õnneks jätkus edasine mulle meedlivat rada ja kõik mõnus. See on väga suur bänd!

Ninos Du Brasil – "Vida Eterna"

Raimond Põldmaa (TMW): See album on mul viimased paar kuud kõvasti ringe peale teinud. Üle Heli festivali raames õnnestus neid ka Tallinnas, klubis Hall oktoobri lõpus näha, kuid kahjuks laivis muljet ei avaldanud. Oli see siis kehv heli või midagi muud, minu jaoks ei toiminud. Sellest hoolimata, album on fantastiline. Sünge batucada techno – jah, palun.

Pit Troja – "Der Voodoo Mann"

Rene13: Kraftwerk teeb Saragossa Bandi vahepealse trummari esituses mingisugust tribal hiphopi. See on veider, see on kõver ja see on väga hea. See on see Baieri voodooräpi/pornogruuvi skene, millest mitte kunagi midagi räägitud ei ole, ei usu, et selles nanožanris ühtegi lugu rohkem ka ilmunud on. Kuigi võiks ju olla.

Yussef Kamaal – "Lowrider"

Sandra Vungi (Neoandertals, taimetoit.ee): Ma ei tea, mis värk on, aga seekordse soovitusega on mul ka üks hiljutine unenägu rääkida. Unes sõitsin bussiga lämbes ja päikeselises Nepalis ringi ning seisin parasjagu vahekäigus. Keegi helistas mulle ja pakkus mingeid jogurteid, et ma neid oma blogis reklaamiks. Küsis, kas ma olen juba jõudnud tema kirja vaadata. Ütlesin, et ei ole ja ausalt öeldes ei taha ka. Ja siis äkki kõrvalistmel istus Ryan Gosling. Ma küsisin ta käest, et kas ta Yussef Kamaali on kuulanud. Ta ütles, et jaa, kas see on see, kus on see mustade vuntsidega Iraani vanamees? Ma ütlesin, et jaa, see sama! (Tegelikult ei ole). Kuigi noh, vuntsid on neil küll, aga ma ei teadnudki enne nende välimust, kui ma pärast seda und bändiliikmeid googeldasin. Aga Yussef Kamaali album "Black Focus" on tänu sõber Rolandi soovitusele juba päris pikalt meil nii autos kui mujal gruuvinud. Just hiljuti tegin selle järgi paar tantsusammu, kui järjekordset retsepti pildistasin ja juhe kokku jooksis. Eriti meeldib mulle see kergelt moodsas kuues Thelonious Monki vibe ja trummid on eriti magusad. "Lowrider" on üks parimaid lugusid sellelt albumilt.

Malokarpatan – "Nordkarpatenland"
Tristan Priimägi (Sirp): Slovakkia Folk-Black-Heavy loonimedega nagu "In the Provincial Pond, a Water Goblin Has Been Raging for Centuries", ehk arusaadavamas maakeeles: "V okresném rybníku hastrman už po stáročá vyčína." Kõik see võiks ju olla nali, aga kaja-mana-vokaal a la Master’s Hammer ja Törr on super ja käikude põhjal võiks Malokarpatani teise plaadi nimi olla Riffipidu 2. Jahisarved, filmisämplid, sündid, oeh, nii palju asju siin, aga selgroog on ikka hevimetal. Soovitan ka sama tüübi kõiki teisi bände – Remmirath, Krolok, Temnohor. Doesn’t get better than that.

Y.F.N.D.D. – "Dirty Dirty Tape Tape"
Trash (Trash Can Dance): Biidimeister Y.F.N.D.D. andis suvel välja väga mõnusa kirju albumi „Lo Brow“ ja vahepeal veel üht-koma-kaht, aga sellel nädalal ilmunud räpaste biitide EP mõõtu kogumik on minu arust parim, tuletades meelde üheksakümnendate esimese poole kassettidel liikunud acid jazz mixtape’e oma sahinate ja saundidega. Y.F.N.D.D. Oleks justkui neid linte kusagilt keldrist avastanud ning siis lõiganud sealt paariminutiliseid tükke välja. Kujutan nüüd vaimusilmis ette, et kohe kääridega lõiganud, mitte digitaliseeringut hakseldanud. Kiskunud linti kassetikorpusest välja ning vedanud paar meetrit, lõiganud ja laua kõrvale hunnikusse loopinud. Toapõrand linti täis.

Over The Voids – "Never Again Will They Hunger"

Virko Pirrus (Nailboard): Over The Voidsi esikalbum ilmutas end ootamatult ja ettehoiatamata novembri keskel Rootsi plaadifirma Nordvis Produktion alt, mida isiklikult pean viimaste aastate tugevaimaks black-metali leibeliks. Juba varasemast on nende valikust minu plaadiriiulisse jõudnud bändid nagu Panphage ja Skogen – müüdud hing olin ka pärast Over The Voidsi loo paari esimest minutit.

Lühidalt öeldes toimib pala perfektse sümbioosina klassikalisest Norra vanakoolist ning uuema aja „trve“ redefineerijate (eelkõige poolakate Mgla) jõulisest käekirjast. Kõik, mis ühe hea black-metal-bändi minu jaoks heaks teeb, on siin olemas ja suurepärases tasakaalus. Ainsaks tõrvatilgaks ehk, et see on ka albumi „Over The Voids“ parim lugu – ülejäänud kolm päris sellele tasemel ei küündi. Ühemehebändi värk.

Mgla nimi ei käinud siit läbi niisama. Tegu ongi Mgla live-bassimehe The Falli sooloprojektiga ning väidetavalt on ka bändi ninamehel M-il mingi roll lindistusel olemas.

With the Dead – "Isolation"

Mart Kalvet (Taak): Lee Dorrian on varsti poolsada aastat vana. Võimalik, et tema praeguse rühmituse With the Dead septembris ilmunud teine album "Love from With the Dead" meeldib mulle just sellepärast, et loodan ka ise samas vanuses jaksata bändi teha (isegi kui see pole nii äge kui rutjuvat stoner-doom-metalit kriipiva sludgecore’iga pikkiv With the Dead). "Isolation" sobib aastavahetuse eel mõtisklemiseks päevakajalistest vaimse tervise probleemidest nagu meeleolu-, ärevus- ja sõltuvushäired ning sellest, kui vähe me ikka veel inimese psüühikat mõistame. Väga paljut psüühikaga seonduvat on siiski jõutud uurida; muu hulgas on avastatud, et depressiivne muusika leevendab depressiooni paremini kui lõbusad laulud (Eerola, T., Peltola, H.-R. 2016; https://doi.org/10.1371/journal.pone.0157444).

Richard Skelton – "Towards A Frontier"

Marko: Richard Skelton on Inglise eksperimentaalmuusik, kes oma detsembris ilmuva albumi "Towards A Frontier" lindistas kolme aasta jooksul Islandil. Seekordset kauamängivat võib tegelikult nimetada suurteoseks, sest esimesele 12nele inimesele oli pakkuda müügiks komplekt, kuhu kuulus paks fotoraamat ja mitu lühifilmi. Ülejäänud lihtinimesed peavad leppima standardse 66 minutilise helirännakuga.

Whores. – "I Have A Prepared Statement"

PeZ (Puhata ja mängida): Lugu küll eelmisest aastast, aga minu jaoks on Whores värske avastus, mõnusalt toores küte ja sõnade poolest justkui sobiks viimasel ajal väga hästi pea iga ajaleheartikli taustalooks.

Tommy Cash – "Surf"

Ivo: Tommy Cashi kevadel ilmunud video ei ole just suur üllatus ja seepärast vast iseseisva värske muusika soovitusena ei ole ka suurem asi. Ma panen ta siia aga seepärast, et detsember on käes. See tähendab, et Spotifys on Eesti nii viral kui top edetabelis juba (oeh) jõululood ja Mariah Carey, aga ka seepärast, et aasta kokkuvõtete tegemise aeg on saabunud. Pea iga musaväljaanne tahab hirmsasti olla esimene ja seepärast tundub edetabelite postitamine liikuvat järjest varajasemaks. Eks ükskord taas ringiga jaanuaris… Aga kuidas puutub siia Tommy Cash? Ta on suutnud videole korjata 1 875 112 vaatamist, millega "Surf" on hetkel vaadatuim kodumaine video sel aastal. Teisel kohal on 1 826 868 vaatamisega 5miinust "Erootikapood", kolmas Eurovisioonilugu 1 605 329 vaatamisega Koit Toome & Laura poolt – "Verona". Top10 sisse mahub veel Arop "Kiki Miki", Merlyn Uusküla "Jälle 18", Cityflash feat. Laura-Ly "Don’t Leave Me", Karl-Erik Taukar "Seitse pühapäeva", Küberrünnak & Karmo "Maalt", Põhja-Tallinn "Jäägu nii" ja Hellad Velled "Suvine". Teie suureks rõõmuks oleme aasta jooksul vaeva näinud ning korjanud võrratu valiku ühte pleilisti. Natukene oleme proovinud ka vaadata, et video oleks ikka natukenegi video meenutav, mitte slaidishow sõnadega või proovivõte – ehkki, tundub, et vahel pole midagi teha, mõne "official video" umbes sellise tasemelaega kipub olemagi. Hetkel on nimekirjas pea 300 kodumaist video, mis momendil avaldamise järjekorras. Rõõmu avastamisel ja vaatamisel: "Eesti – 2017".

Veel artikleid