Fookus Eesti muusikaloojal

27-11-2017 | kirjutas: Henrik Ehte

Ports Eesti laulukirjutajaid - Sven Lõhmus, Ivar Must, Stig Rästa, Andres Kõpper - lahkamas erinevate põlvkondade ideid ja eesmärke ning arutlemas, millal ometi vallutab eestlase kirjutatud hitt Billboardi edetabeli esikoha? "Laulukirjutajate lahing", TMW Talks 2016.Ports Eesti laulukirjutajaid - Sven Lõhmus, Ivar Must, Stig Rästa, Andres Kõpper - lahkamas erinevate põlvkondade ideid ja eesmärke ning arutlemas, millal ometi vallutab eestlase kirjutatud hitt Billboardi edetabeli esikoha? "Laulukirjutajate lahing", TMW Talks 2016.Foto: Carolina Tagobert
Selle asemel, et otsida vastust küsimusele, kas loomeinimeseks sünnitakse või saadakse, on siinses artiklis mõne näite varal uuritud, kuidas loometeed mööda seni on käidud. Sellest võiks olla abi neile, kes mõtlevad, kuidas alustada. Probleemid sellest, kuidas areenile pääseda, end laiahaardeliselt teostada, loomet levitada, kuulajatega kommertssuhet arendada ja intellektuaalomandit kaitsta, jäävad tulevaste tekstide lahata. “Miks muusikat teha?” võib tunduda ehk liiga banaalse küsimusena, et sellest alustada. Ent sihtide seadmine, oma tegevuse mõtestamine ja selle tervikpilti asetamine paistab olevat esmatähtis. Julgus määratleda end muusikaloojana pole kerge tulema. Ehk pakub mõne teise looja sisekaemus inspiratsiooni ajal, mil muusika üleküllus muudab professionaalina elatise teenimise raskemaks:

Raul Ojamaa: "Teen muusikat, kuna alati on olnud mu sees mingi (maailma?) valu, mis vajab häält, ja kõige loomulikum on seda mul väljendada just tämbrite ja helikõrgustega. Nimetan seda ise blues’iks. See ei tähenda, et ma päevad läbi norus peaga ringi käiks ja “piinatud kunstniku” tiitlit taotleks, pigem pürgin vastupidise poole. Kuna olen ise muusikat kuulates tundnud, kuidas see mind kuhugi igavikulisse kohta viib ja ravib, on mu unistus, et ka minu muusika seda jätkuvalt teeks ja ma ka niimoodi oma panuse siia maailma anda saaksin."

Robert Linna: "Minu jaoks on muusikas mingisugune võti, mingi kood. Mingi valgus on selles, mille poole ma pürgin. Just salapära ja uudishimu on need, mis köidavad mind uurima ja õppima ning ennast läbi muusika arendama. Mulle tundub, et kui avastan muusikas mingeid uusi nüansse, teadmisi, siis nendest teadmistest võiks ka teistel kasu olla."

Martin Laksberg: "Muusika väljendab inimest ja mõni leiab, et see teeb kuuldavaks ja märgatavaks meie ümber oleva tühjuse, mille nägemiseks pole meile silmi antud. Muusik väljendab iseennast läbi muusika ja teeb meile märgatavaks asju, mida meie pole osanud märgata tahtagi."

Kuna kultuur ehitub üles eelnevale, pole patt loominguliselt laenata ja end sedasi kujundada, võttes üle parimaid omadusi eeskujudelt, õpetajatelt ja kolleegidelt. Allpool vaatame, kuidas seda on teinud peaasjalikult Raul Ojamaa, aga uurime sama teemat ka Stig Rästa, Andres Kõpperi, Michael Pärdi, Martin Laksbergi ja Robert Linna mõtete kaudu.

Kõik algab vundamendist ja käsitööoskuse arendamisest

Produtsent ja filmide helitoimetaja Michael Pärt on öelnud: “Tehnoloogia aitab entusiastid ree peale, aga ettemääratud valikutega programmide abil töötamises peituvad teatavad ohud loomingulisusele.” Maailmas, kus igaüks võib mingisugusel tasemel heliloomingut teha, paistab silma see, kelle muusikaalased baasteadmised võimaldavad süvitsi minna ja senitundmatut avastada.

Samas mängib rolli ka maitseline tunnetus. Raul Ojamaa alustas oma teekonda Tartus keskkooli aegu. Muusikalist tausta omamata sai tema kokkupuude muusikaga alguse sellest, kui pärast “School of Rocki” vaatamist haaras sõbra juurest kaasa akustilise kitarri.

"Lugude kirjutamine sai alguse sellest, et olin Red Hot Chili Peppersi ja Rage Against The Machine’i lugusid õppinud. Alustad ikka kaveritest, nullist ei tooda. Loomingulisus saab tekkida siis, kui omandad teiste lugusid läbi mängides baaskogemuse. Laod vundamendi, kasvatad sõnavara, kujundad stiilitunnetuse. Esmalt õppisin näiteks ära RHCP albumilt “Blood, Sugar, Sex, Magic” Frusciante teatud käigud. Võtsin sama sõrmestuse, proovisin seda veidi muuta, oma asja leida."

Peale Frusciante tundis Raul sugulust ka Tom Morello ja Jimi Hendrixiga. Vaatas videoid, õppis tundma nende mõttemaailma ja võttis keskkooli lõpus esimesed eratunnid kitarriõpetajalt. Pärast keskkooli mõni kuu ajakirjandust katsetanud, suundus Raul hoopis Elleri muusikakooli. Ent mõistnud, et noorelt alustanud pillimängijatele järele jõudmine vajab kiiremat tempot, asus ta ümber Otsa kooli. Seal omandas ta käsitööoskuse ning õppis Mart Soo ja Virgo Sillamaa käe all harmooniat tundma. Muusika komponeerimise asemel uuris Raul heliloomet läbi lugude lahtivõtmise ja kokkupanemise.

"Kuulad eelmiste generatsioonide muusikat ja analüüsid. Näiteks vaatad, kuidas mõnes Stingi loos harmoonia suhestub, dekodeerid seda. Mitte lihtsalt ei uuri, kuidas helistikus akord akordi otsas on, vaid ka seda, kuidas need kalduvad; seda, kuidas saad eri kõlavärve kokku segada."

Baltikumi elektroonikavõlurid harjutamas koosloomist. Baltic Trail 2015 Leedus.Baltikumi elektroonikavõlurid harjutamas koosloomist. Baltic Trail 2015 Leedus.
Sihi seadmine, maitse arendamine ja kuulajaga suhestumine

Raske töö pillimängu ja käekirja arendamisel jääb publikule nähtamatuks. Iga muusiku siht ja tee erineb teise omast, ehkki enamik astub esimesed sammud siis, kui aeg ei ole veel raha. Näiteks Stig Rästa pole peale laste muusikakooli muud, n-ö akadeemilist muusikaõpet saanudki. Tal jätkus indu tegeleda sellega ajal, kui olmemuredega aitas pere. Vundamenti ladus Stig kogenud muusikalooja Alar Kotkase stuudios. Ajaks, kui tuli hakata end ise ära elatama, oli ta jõudnud juba niisugusele tasemele, et muusika hakkas tulu andma. Sel etapil tuleb ikka ette rutiinseid keikasid. Lõpuks on see ju amet nagu iga teinegi – väljakutsed valid ise, areng oleneb sellest, kui sihikindlalt enda võimete piiril töötad.

Rauli tegevus paigutub raamistikku, mis on võimaldanud loomulikult ja sundimatult edasi minna. "Kõik tegevused teen pikema perspektiivi hüvanguks. Mida selgem on siht, seda hõlpsamini tulevad otsused. Mõistan, kui palju tuleb keikasid teha ja olmeasjadega tegeleda ning kui palju on aega omaloominguks, produtseerimiseks. Viie aasta pärast näen end produtsendi rollis, see on lookirjutamise kõrval peamine arengusuund. Ideaalis elatuksingi peamiselt sellest ja bändi tegemisest. Eelistaksin esinedes mängida loomingut, mis on minu osalusel kas kirjutatud või produtseeritud."

Kui kord on otsustatud valitud ametit pidada, tuleb paratamatult mängu publikule meeldimise küsimus. Chici algataja ja diskomuusika keskne kuju Nile Rodgers on öelnud, et kuula publikut ja publik kuulab sind. Tundub, et ka David Bowie elas selle mantra järgi, katsetades eri aegadel erinevate stiilidega. Kas see tähendab, et publikule peakski tahtma meeldida ja ajaga tulekski kaasas käia? Küsin seda kolmelt muusikaloojalt, kelle vastustest peegeldub Rodgersi sõnade abstraktsem tähendus.

Stig ütleb: "Usaldan enda maitset – mulle meeldib selline muusika, mis peaks meeldima ka üldsusele. Mulle meeldib teha popmuusikat. Pigem olen ise see publik, keda kuulama pean. Kui see, mida ma teen, meeldib mulle endale, siis ta kipub meeldima ka teistele."

Mitmekülgse paletiga Raul usub, et žanrist olulisem on maitsekus ja senitundmatutesse kohtadesse rändamine: "Ühest küljest pean olema aktuaalne, kuna olen teinud otsuse, et tahan elatuda muusikast. Samas aga, kui ma hakkan lugu tegema, siis ei mõtle ma sellele, kas see läheb peale. Tean oma maitset. Mulle meeldibki kaasaegse kõlaga muusika, mis ei taaselusta vana. Minu eesmärk on luua midagi, mida pole varem tehtud, tuua muusikasse leidlik element, mis kannaks emotsiooni ja edastaks põnevat vaibi. Olen Rodgersiga nõus: kui teed muusikat oma suletud süsteemis – kas siis eraklikuna või oma mõttekaaslaste seltsis –, tekib oht, et ainukesed, kes su loominguga suhestuvad, ongi teised samasugused. Ka see pole vale, igal otsusel on lihtsalt oma tagajärjed."

Robert Linna (Elephants From Neptune, Lexsoul Dancemachine, Alaska) leiab, et muusikalooja on eelkõige vahendaja: "Ma usun, et muusika võib olla midagi enamat, kui lihtsalt “meeldib – ei meeldi”. Eks siin mängib muidugi rolli ka karjuse ja karja küsimus – publik ootab, et neile öeldaks, mida ja kuidas teha. Kuid muusik ei saa võtta ka kogu au loo kirjutamise eest endale, lugu tuleb kuskilt kõrgemalt. Kosmosest. Muusik on vahendaja. Teen muusikat, kuna tundub, et pean. Kuulen peas muusikat ja tunnen, et mul on vahendid seda edasi anda. Kui miski mind liigutab ja mõjutab, siis tahan ka kuulajale sama. Niimoodi jõuab publikult saadud inspiratsioon publikule tagasi. See on pidev protsess jõuda lähemale sellele, kuidas võimalikult hästi saada ideed peast paberile, linti ja lavale."

Olukorras, kus sotsiaalmeedia järgijate hulk ja klikkide arv dikteerivad plaadifirma, festivalide ja brändi partnerite huvi, on kerge juhtuma, et publiku autoriteet hakkab looja visiooni üle domineerima. Samas näeme, et esile kiputakse tõstma pigem neid, kes rajavad teed, mitte ei käi mööda sissetallatud rada – püsib eelarvamus, et muusika, mida läbi ajaloo on mäletatud innovaatilisena, on kuidagi parem kui kaasaegne popp. Siinkohal tasub endalt küsida, kas postuumne mälestus olla millegi uudse algataja (mitte alati ei leia uudsed ideed kaasaegsete hulgas mõistmist) on õilsam kui relevantsus omas ajas. Üks pole parem kui teine. Ja kõige selle kõrval võiks mõelda ka Mozarti peale, keda ei peeta omas ajas mitte niivõrd uuenduslikuks, kuivõrd mänguliseks – ja ometi on ta loonud muusikat, mis läks hinge tema kaasaegsetele ja läheb korda tänini ka meile.

Veel kõnealuseid korraga ühele pildile saadud. Laulukirjutajate laager, sügis 2016.Veel kõnealuseid korraga ühele pildile saadud. Laulukirjutajate laager, sügis 2016.
Koostöö: põrgata ideid ja arenda teiste abil külgi, mis endal nii tugevad pole

Nagu igas mängus, areneb enim siis, kui vastaseks on keegi tugevam. Muusikas on palju tahke, mida arendada. Rauli puhul näeme, et üks tema bändikaaslane Levskist on talle sageli olnud partneriks ka produtseerimisel. Lauljana kogenud Kostja Tsõbulevskilt on Raul saanud õppida just vokaali peenhäälestamise kunsti.

Raul toonitab vajadust olla ümbritsetud ausate inimestega, kes mitte lihtsalt kaasa ei hõiska, vaid panevad sind oma ideid kaitsma ja peegeldavad loomeprotsessi. Mõnikord võib juhuslik tagasiside anda tõuke teemat edasi arendada, nagu läks Uno Naissoo loomingu- ja interpretatsioonikonkursi võitnud looga “Tagurpidi vaal”. Raul räägib selle tekkeloo kohta järgmist: "Tegin selle pärast Otsa kooli lõpetamist, kui olin hankinud esimese helikaardi, MIDI klahvi ja Abletoni. Ma polnud pärast kooli väga produktiivne olnud. Jämmisin õhtul niisama, meil oli kamba (Liqui Fuzzi liikmete) peale korter. Kui Siim Avango tuli head ööd ütlema, jäi ta kuulatama ja arvas, et huvitav käik. Sain sellest enesekindlust juurde ja mängisin käigu sisse. Järjest rohkem läks soone peale, ei olnud mingit teoretiseerimist. Olin kindel, kuidas see lugu kõlama peab, minu jaoks oli see juba kuskil kosmoses valmis, ma lihtsalt tõmbasin selle alla. Varahommikuks sain ta ka tehtud. Saatsin järgmine päev Martenile koos väikese kirjeldusega, mis emotsioon seda saatis. Samal päeval kirjutas ta sõnad ja meloodia."

Nagu ühest Harvardi uuringust selgub, on õnne valemis olulisimal kohal tähendusrikkad inimsuhted. See ei tähenda, et alati peaks iga hinna eest üksteise vastu sõbralik olema. Bändielus tuleb ikka ette lahkhelisid, egod põrkuvad. Kui koos on mitu produtsenti ja muusikut, jääb Rauli sõnul peale see, kelle visioon on kõige tugevam. Olukorras, kus kõik tahavad, et võidaks parim idee, tuleb vaielda ja võidelda, aga ka järele anda ja usaldada.

Viimast teesi saab proovile panna laulukirjutajate laagris, kus luuakse kiirkorras helitöid ootamatute kaaslaste seltsis ja välismaiste produtsentide käe all. Bändide puhul on üsna tavaline, et korraldatakse laagreid, mille käigus näiteks kellegi suvekodust tehakse stuudio, et seal lühikese aja jooksul intensiivselt luua, seevastu sooloartistidel, vokalistidel ja produtsentidel on partnereid leida mõneti keerulisem. Elektroonilise muusika kokkutulek Baltic Trail on juba 2013. aastast pannud baltlased ühte ruumi muusikat produtseerima. Nüüd on ka Eesti Laulu Akadeemia ja Music Estonia asja tõsisemalt ette võtnud, 2016. aasta Tallinn Music Weeki kõrval peeti siin maha esimene omalaadne laulukirjutajate laager.

Laagris sõnastas produtsent Ben Malén naljatamisi Rootsi popmuusika edu saladuse: "Oleme väike riik ja koolitanud välja nii palju laulukirjutajaid, et töötute arv kahekordistuks, kui me neid ei ekspordiks. See on ellujäämiseks vajalik. Saladus on koostöö. Me küll konkureerime, kuid teeme Rootsi sees ka tihedalt koostööd."

Osalejate hinnangul teavad Eesti muusikud üksteist ja käivad läbi küll, ent stuudiosse koos tihti ei satuta. Projekt on pannud uued tuuled puhuma enamasti omaette nokitsenud laulukirjutajate, artistide ja produtsentide vahel. Ehkki laager on teeninud ka kriitikat, justkui mindaks sinna looma formaadipõhist kindla eesmärgiga lugu, siis vestlused nii Eesti Laulu Akadeemia poolse korraldaja Mart Normeti kui ka Stig Rästa ja ühe enim laagriskäinu, Andres Kõpperiga kinnitavad vastupidist.

Henrik Ehte
Henrik edendab funk-soul-disko skenet Estonian Funk Embassy saadikuna, veab samanimelist saadet Raadio 2-s ja on Lexsoul Dancemachine'i ning Estrada Orchestra manager.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

respiraator
28-11-2017
kell 13:41

heil taake...