15. novembril saabub Vene Teatrisse esitlema oma uut albumit "Also Sprach Zarathustra" Sloveenia legend Laibach.

37 aastat metapoliitilise satiiri viljelemist on muutnud Laibachi nii enesekindlaks, et nad on võtnud ette Friedrich Nietzsche – suure sakslase, kes üle kõige soovis olla poolakas. Eks tal oli muidugi teisi sama teravaid seisukohti veel.

Sellega seoses pajatas Ivan Novak Laibachi uuest albumist ja bändi suhetest selle armastatud ja vihatud, mõistetud ja hukkamõistetud, aga eelkõige kurikuulsa vuntsilisega.

Laibach ja Nietzsche on lausa taevalik liit. Ühtmoodi provokatiivsed, kasutate suuri sõnu ja teid mõlemaid on süüdistatud mis iganes poliitilise käelisusega ekstremismis. Mis põhjustel ei maksaks neid süüdistusi siiski surmtõsiselt võtta?

Selliste süüdistuste esitamine on äärmiselt mugav positsioon – tõendamiskohustus puudub, süüdistatav peab ise vastupidist tõestama asuma. Me oleme valmis taluma kõiki süüdistusi, etteheiteid ja vihapurskeid, kui see inimestel meele rõõmsamaks teeb. Pealegi on Laibachi võimatu solvata ja me ei kavatse ka üheski olukorras end kaitsma asuda.
Eks selline süüdistamine räägib nagunii rohkem süüdistajast endast kui meist.

Zarathustras tegeletakse päris julge moraalirevisjonismiga. Kuigi see on sõnastatud küllalt looritatult ja selle sinisilmne tõlgendamine viib ilmselt sohu, aga kõige laiemas mõttes annab Zarathustra juhtnööre nihilismi ületamiseks. Kas me peaks nihilismi üldse ületama? Kas selle ületamiseks oleks tarvis teha tööd või maksaks niisama oodata, äkki läheb üle?

Meiegi näeme Zarathustras sügavalt moraalset, antinihilistlikku ja religioosset mõtisklust, mis vastandub kaasaja poliitilistele ja sotsiaalsetele hoiakutele, kus kõik on võimalik, aga mitte millelgi ei ole tähendust ega tähtsust. Nihilism on kindlasti mugav, aga see on samuti abitu ja ennasthävitav, see ei vii "kuskile", vaid eikuskile. Seega, kindlasti tuleks nihilism ületada, kui mitte ilu enda, siis vähemasti selle peidetud poole abil.

Laibachi album "Also Sprach Zarathustra" põhineb teatritüki tarvis tehtud muusikal. On sellel saatemuusikal ja albumil suurt vahet? Need ju ei ole päris samad palad?

Zarathustra kirjutati esialgu teatri tarvis, mis toimus kloostrihoovis asuvas vanas gooti kirikus. Seepärast otsustasime, et teeme midagi, mis põhineks psalmidel. Plaadi jaoks kombineerisime asju ümber ja ühendasime erinevad fragmendid albumilugudeks, ent nende iseloom jäi samaks.
Jah, need ei ole samad lood, aga need ei ole ka midagi täiesti erinevat.

Mis funktsioon üldse ühel muusikalisel saatel on või olla võiks?

Teatri- või filmimuusika on mingis mõttes justkui stsenograafia, see kaunistab ruumi, annab sellele karakteri. Teinekord võib see ka midagi sootuks enamat olla, see võib pakkuda viiteid või konteksti, mida muidu ei oska otsidagi.

Mängisite mõne aasta eest Põhja-Koreas. Niisiis olete näinud sotsialismi nii Jugoslaavias kui Põhja-Koreas. Viimases vahest ainult põgusalt, aga kas neis režiimides on teie vaatluste põhjal ka mingisugust ühisosa?

Inimlikul tasandil on inimesed kõikjal ühesugused. Aga kommunism Jugoslaavias ei olnud väga sarnane Põhja-Korea omaga. Põhja-Koreas on nihilism, sarkasm ja künism keelatud, Jugoslaavias viisid need koos igapäevase musta huumori ja kollapsi äärel majandusega kodusõjani. Julgeme kahelda, kas midagi sellist Põhja-Koreas kunagi aset leiab.

Teie pooleteisekontserdiline tuur Põhja-Koreas oli omamoodi kultuuridiplomaatia. Aga kas muusika vahendusel on üldse võimalik maailma muuta? On seda kunagi juhtunud?

Muusika muutis meie elusid ja me oleme sama palju maailm kui ükskõik kes teine.

Kas teete Morten Traavikuga (kunstnik, kes Laibachi Põhja-Koreasse viis) endiselt koostööd?

Mortenist on saanud meie hea sõber ja mõttekaaslane, suhtleme siiamaani ja kindlasti proovime ka tulevikus midagi koos ära teha.

Nietzsche juurde tagasi pöördudes. Üks tema teeneid on ka sellise mõttekujundi skitseerimine, et läänemaine tsivilisatsioon on käimas alla. Kas see idee on endiselt päevakohane või pigem on tegemist mingit sorti nostalgiaga?

Need mõtted on igal juhul päevakohased! Lääne tsivilisatsioon on kahtlemata allakäigutrepil, Euroopa mõraneb ja selles pole mingisugust nostalgiat. Küsimus on, kas me suudame seda seda liikumist ümber suunata, seda üritades ei ole meil mitte midagi kaotada, välja arvatud see tsivilisatsioon ise. Mis on nagunii üks ülehinnatud värk.

Teisest küljest, vahest üks Nietzsche kuulsamaid tsitaate: "Ei leidu tõsiasju, vaid ainult interpretatsioonid", kõlab väga moodsalt. Alternatiivsed faktid, erinevad relativismid jne. Kui tsivilisatsioon on alla käimas, kas siis ei saa selleski Nietzschet süüdistada?

Vaevalt küll. Kui Nietzsche ütles, et tõsiasju pole olemas, pidas ta silmas, et mida iganes me ka objektiivse reaalsuse kohta ära ei tõenda, ei ole olemas mingisugust absoluutset tõde ja seega on kõik avatud tõlgendusteks. Mis iganes tõlgendus hetkel ka ei valitse, on see võimu, mitte tõe tööriist.

Eelkõige peaksime seda tsitaati vaatlema selle kaasaja sotsioökonoomiliste tingimuste ja Nietzsche enda põhiküsimuste kontekstis – kuidas parendada inimest (intellektuaalsel, kultuurilisel, eetilisel ja võibolla ka füüsilisel tasandil) ja igasugune meelepärane tõlgendus maailma kohta võinuks sellele igati kaasa aidata. Mis tähendab, et kui valime sellise interpretatsiooni, mis laseb meil kõrvale heita elutegevust pärssivad tegurid, nagu näiteks hea ja kuri vms ja seeläbi saada paremaks inimeseks, siis tuleb valida just nimelt see tee. Sa praktiseerid võimutahet, et küündida üliinimese poole.

Mulle väga istub Laibachi pala "Eurovision", kus muuhulgas on ka read "In the absence of war / We are questioning peace". Kui rahuga ei saa rahule jääda, tuleks sõdida? Kas rahu on siis kõigest üks ajalooline paradoks?

Rahu tõepoolest on kõigest sõja puudumine, see on samal ajal ka voorus, heatahtlikkus, meelelaad, enesekindlus ja õigus. See nõuab kõige suuremat tööd ja kõige suuremaid ohvreid, see nõuab suuremaid kangelasi kui nõuab sõda, suuremat truudust tõele ja äärmiselt puhast südametunnistust.

Vähemalt teoorias.

Aga praktikas on rahu kõigest üks inimese loodud kategooriaid, nagu ka poliitika, kolonialism, imperialism ja sõda. Otsekui ühe suure pöörleva ratta kodarad, sümboliseerides sellega ka Nietzsche igavest taastulekut.

19. sajandi lõpupoolikust alates, kui läbimurded teaduses kippusid ebamugavaid vastuseid pakkuma, hakati rääkima, kuidas maailm on tähendusetu ja kaootiline paik. Viimaste avastuste valguses tuli end pidevalt taasleiutada, sest muidu võinuks maailmaga korralikult konflikti sattuda. See protsess ei ole sugugi raugenud, see on otsekui Nietzsche võimuiha manifestatsioon. Ei ole sellist lihtsalt olemist, on ainult pidev (kellekski) saamine. Kas sellele on mingisugust mõeldavat alternatiivi?

Ega alternatiivi polegi, sest isegi kui keegi loobub võimuihast, peab tal ikka roppu moodi seda võimuiha olema.

Laibach on tegutsenud pea 40 aastat, on see värk ajapikku raskemaks ka läinud?

Ei, päris mitmes mõttes lähevad asjad aina lihtsamaks, sest mida rohkem inimesi meist teadlikuks saab, seda rohkem me oma võimuiha praktiserida saame.

Ja viimane, sensatsiooniline küsimus. Mis sa arvad, mis on parim asi, mis kunagi rokenrolliga juhtunud on?

Parim asi pärast rokenrolli sündi oli loomulikult selle surm.