Pergerus - Tarbatu Black Metali Ordu

17-10-2017 | kirjutas: Anti Lillak

Pergerus on 2012. aastal loodud mustale metallile pühendunud Tartu loomehingede ühendus. Eelkõige on Pergeruse fookuses helimaastike loojad ning bändideks on olnud algusest tänaseni Form, Langenu, Mortferus, Tapper ning Ulguränd. Üks eeskujulik loomerühmitus manifesteerib üllaid eesmärke või vastavat vaimsust ning eeskujuliku muusikalehena pakume Pergeruse manifestile kõlapinda.

***

Samal ajal kui kaugel lõunas kähises Rooma Impeerium läbi kopsurebendite veel oma viimaseid hingetõmbeid, löödi Suure-Emajõe kõrgele pervele püsti hambuliste müüridega Tarbatu kants. Vähe teadsid need vanad, mis nende sünnitist ees ootab, kuid ürgveise tarva järgi nime saanud linna saatus oli määratud trööstituks – Tartut on enam kui tuhande aasta jooksul vallutatud, põletatud, pommitatud, tapetud, röövitud, küüditatud ning lagunema jäetud ilmselt rohkem kui suurvürst Jaroslavi soomussärgis rõngaid. Ehkki iga kord on linn taas nõtkuvail liigesil kuidagi jalule tõusnud, on Aja hammasrataste igikestvat ragisevat ringkäiku võimatu väärata. Kõik kordub kunagi taas. Seetõttu on linna praegune väline ilu just nagu õhuke dekoratiivne glasuurikiht vakladest hõredaks puretud kõdukännul – isegi õrn puudutus võib kogu kolossi hetkega tolmuks paisata.

Tarbatu

Lõuna-Eesti on üldiselt üks kummaline maanurk. Teda ülistatakse puhta õhu ja maalilise looduse pärast, jumaldatakse tema traditsioone ja turismitalusid, järvi ja kuplistikke, klantspilte turismibrošüürides ja kohalike inimeste külalislahkust. Väliselt sõbralik ja temperamentne, on Lõuna-Eesti tõeline pale siiski endassepööratud ja sügavalt introvertne. See topeltfassaad on ehitatud kurjade ajaloosündmuste ajel otsekui kaitsekilbiks edasiste jõhkruste eemaletõrjumiseks, kuid pole tegelikult siiski muud kui järjekordne enesepettus. Tulemuseks on grotesksed, iseenese paroodiaks ja mõnituseks muutunud väärtused ja vanad salateadmised, mida mõned kangekaelsed kohalikud hoiavad endiselt salamisi au sees.

Kummaline Lõuna-EestiKummaline Lõuna-Eesti

Kõik see teeb vana Tarbatu ideaalseks kasvupinnaseks black metalile. Üheksakümnendate keskpaigas peamiselt Fennoskandiast siiapoole merd jõudnud žanr saavutas Eestis oma esimese kõrgaja aastatuhande vahetuse paiku, mil bändid Kalm, Assamalla, Tharaphita, Manatark ja Loits näitasid suuresti kätte suuna, kuhu edasi liikuda. Pealinna Tallinna kõrval joonistusid tollal reljeefsemalt välja Virumaa ja Pärnu. Vintske blacki-juurikas idanes ka maa lõunaosas Põlvas, andes võrseid Realm Of Carnivora, Urta ja Sõjaruuni näol. Tartu panus jäi sellal veel vähemalt muusikalises mõttes tagasihoidlikuks. Esimene laine vaibus tasahilju, ent selle järelvõngetest on sündinud uus tagasihoidlik põlvkond bläkkareid, kelle suurim kogukond on koondunud Tallinnasse Black Magic Estonia nime alla. Salk Tartus pesitsevaid mustmetalliste on aga loonud rühmituse Pergerus.



Pergerus on Tarbatu black metal ordu – loominguline ja paraloominguline, tõde ja varjatud teadmisi otsiv, maailmavallutusplaane ihuv ja iseenesesse kapselduv leer. Salarajad on Pergeruse pärusmaailm; sfäärid, mida keegi pole näinud mitte pelguse pärast, vaid seetõttu, et nende olemasolugi on paljudele teadmata. Võtkem need aegade ja mõtteviiside vaheldumise käigus pea tundmatuseni moondunud vanad salasused, ristagem need tänapäevaste postapokalüptiliste struktuurijäänustega, väärkohelgem sündinud semisünteetilisi loominguräbalaid black metalile omase usulise rangusega ning saame tulemuseks Pergeruse doktriinile vastavad teosed. Kõnelgu need siis jahedatest novembrikuistest metsadest või betoonrägastikus tukslevast masinelust.

Hüperborea piiratud ressursside oludes on mõistetav, miks siin siiski pole mingit suurelt lainetavat black metal kogukonda. See maailm on koduks vähestele sellele õilsale kunstivormile pühendunuile ning loomulik iive on Tartu bläkkarite seas soomeugrilastele omaselt pigem negatiivne. Pergeruse bändide mitmekesisus on võimalik vaid seetõttu, et mitmed ordu liikmed kuuluvad korraga mitmesse kollektiivi. Iga bänd kujutab endast sealjuures isepäist, individuaalset tükki suuremast, ehkki osaliselt looritatud pildist. Iga bänd on omal moel nende iidsete salateadmiste kandja ja otsija.

Esmalt oli see kõik muidugi vaid ettevaatlik kompamine ja maakuulamine, tulevase Pergeruse doktriinide ja dogmade kontuurjoonte väljajoonistamine. Selget vajadust mustale metallile pühendunud loomehingede koondumise järgi oli aga õhus tunda juba mõnda aega ning 2012. aastal oli aeg viimaks valmis Pergeruse päris-sünniks. Algusest peale on selle bändid olnud ühed ja samad ning ka isikkoosseisu tuumik püsinud ühtne, ehkki inimesi on ka vahepeal tulnud ja läinud. Eelkõige ühendab Pergerus endas helimaastike loojaid, ent ükski hämarkunsti žanr pole välistatud – kui tähed on õiged, võib nendest ajudest sündida veel palju imelikku.

Pergerus pole tulnud siia, et jääda – aeg on selleks liialt vägev jõud. Pikemas plaanis oleme pealegi me kõik väljasurev tõug. Ent mõistlik on ära tunda õige hetk, mil vormida ajastu palet endanäoliseks, lisades tuhandetahulisele Elu voolule isiklik tahk. See ajastu on juba käes ja talle oma näo andmine on Pergeruse ordu suur plaan. Me võtame vana aja tükid, läbimälutud ja viledaks kulunud, rabenenud ja pleekinud, monteerime need kõigest hoolimata kuidagimoodi kokku ning kostitame vormunud homunkulust jõulise annuse elektriga. Või kui see ei peaks aitama, materdame golemit niikaua, kuni ta viimaks eluvaimu sisse võtab. Sedamoodi sünnibki ordu looming. Võrrelgem seda meetodit kohasema puudusel etnofuturismiga, ehkki Pergeruse pilgus puudub sellele liikumisele omane lootusrikas usk paremasse tulevikku.



FORM
Arhitekt on ehituskunstnik. Nii nagu tema käe all valmivad hoonete, aedade ja maastike kavandid, vormib Arhitekt oma parema äranägemise järgi ka ansambel Formi. Alati, kui hakkavad levima kuuldused bändi järgmisest üliharuldasest ülesastumisest, tekitab see põrandaalustes black metal ringkondades erutatud elevust, sest Formi iga kontsert on ka haruldaselt intensiivne, paiguti lausa hüsteeriline. Form on otsekui püha kuuvarjutus või komeet, mille nägemiseks kord paari aasta jooksul tuleb end eelnevalt põhjalikult vaimselt ette valmistada. Ja siis võib see müsteerium end ilmutada mõnes hämaras skene-katakombis või vana rehielamu seinapalkide vahel, ümberringi voogamas tähine sügisöö.

Arhitekt pole ainus – ka teised Formi liikmed on sõltumatud loojad. Üheskoos toimetades sünnib looming, mis lõikab nagu niidumasin hüljatud kodulinna teraskonstruktsioonide vahel tärkavat ädalat.

Bändil ilmunud:
2009 (demo, 2009)
Aerial (kogumikul: Lumi (Trash Can Dance), 2010)


FormForm

LANGENU
Langenu maailm on rusudeks muudetud industriaalunelm, mis pole juba ammu olnud ühelegi elusorganismile kasulik, kuid kus sellegipoolest tiirutavad viimased üksikud raipesööjad lootuses, et keegi nende seast on taas lõplikult alla andnud. Siin kohtab võssakasvanud psühhiaatriakliinikuid, mida on rüüstanud motoriseeritud lunaatikute löögirühmad, ümberkukkunud sidetorne ja võltsitud tuleviku teravaid kilde. Ometigi on bänd seni suutnud leida tee läbi kogu pahna, suuresti tänu liidertrummar Koljatile, keda on tituleeritud ka „kõige iroonilisemaks inimeseks maailmas”.

Langenu tavatseb mõnikord oma sõnumeid ja seisukohti manifesteerida keeles, mida tänapäeval teavad veel vaid vähesed Kagu-Eestis, kartmata leiutada vajadusel juurde uut sõnavara. Kui bändil õnnestub paarikümne aasta pärast ka veel elus püsida, on usutav, et selleks ajaks ollakse sujuvalt üle läinud täiesti uuele keelele – Langenu märgisüsteemile.

Bändil ilmunud:
Silmitu ilmutis (EP, 2009)
Silmitu ilmutis (kogumikul: Lumi (Trash Can Dance), 2010)
Need, kes näevad imesid (album, 2016)


LangenuLangenu

MORTFERUS
Kõigepealt oli mets, alguse ja lõputa, rohelise tiheda kangana voogav. Seejärel sünnitas ta maailmasse isand Henry, keda õpetas tundma looduse igiveerevat ringkäiku, selle lõppematult korduvat sündi ja surma. Nii hulgub Henry vahetevahel siiani üksi ööde ja päevade kaupa laantes, kohates teinekord mõnda aastakümneid tagasi hüljatud taluaset või tundmatute metsavendade punkrit. Nende eksirännakute kestel kuhjunud kogemused ja teadmised ongi leidnud väljundi black metali kurjemat poolt esindava ansambli Mortferus lugudes. See on julm kirurgi täpsusega täide saadetud muusika, Tarbatu skene kurjemaid esindajaid. Veatuks lihvitud atmosfääriloome teeb kõhedaks, paneb kuulaja endalt pärima ebamugavaid küsimusi elu ja olemise mõttekuse üle ning toob selguse selles, et inimene on Looduse kaastundetute seaduste ees endiselt tilluke, väeti ja tühine.

Mortferus on Toonela jõgi, mida ikka ja jälle oma kõrvus kuuleme kohisemas.

Bändil ilmunud:
Creations and Other Retributions (album, 2013)


MortferusMortferus

TAPPER
Mõnes mõttes esindab Tapper murettekitavalt äärmuslikku juhtumit. See on puhas rafineeritud eskapism, oma kätega loodud paralleeluniversum, kuhu Tapperi ülempreester ja nõidsepp Rebane on otsapidi elama kolinud. Tema mõttekäänakud on märgistamata ning läbipääsmatud võõrastele. Kui püüda siiski kirjeldada kuidagi bändi muusikat, siis on ehk vanakooli pagan metal kõige lähedasem termin. Ent selgi juhul ei kõnele lood muinasaja „helgetest” müütidest, vaid neid võib võrrelda sellega, kui Tolkien oleks „Silmarillioni” välja mõelnud Henriku Liivimaa kroonika põhjal. Eeldusel, et viimaselgi heidelnuks ristisõdijad mitte tõrksate ugalaste ja sakalaste, vaid orkide, trollide ja veremaagidega.

Tapperis leidub tõepoolest liikmeid, kelle puhul võib uskuda, et mingid maagia praktiseerimise vormid pole neile sugugi võõrad. Lisaks Rebasele langeb siin tõsine kahtlus iseseisvalt jumala staatusesse tõusnud tulemaag Impzile. Tapperi kontserdid on maagilised tseremooniad, mis ei jäta ühtegi selles osalenut muutmata. Isegi kui muutused kohe välja ei löö...

Bändil ilmunud:
Vereklanni kolmas tulemine (album, 2013)
Valge nägu (cover-lugu kogumikul: Trench Art – A Tribute to Loits, 2016)


TapperTapper

ULGURÄND
Aeg kehtib tõeliselt vaid siis, kui me anname talle selle õiguse. Ent tarvitab tema vool vaid korra kahtluse alla seada, kui kõik muutub. Ajad hakkavad omavahel segunema, moodustades uusi veidraid värve. Nende värvide lainetes seilab Ulguränd kaugetele maadele ja unustatud tandritele. On neid, kes ütlevad, et ettevaatamatult liiga kaugele minek on eluohtlik ja lausa keelatud, kuid Ulgurännu jaoks pole see mingi mure – Liiga Kauge ongi just täiesti piisav. Aga need on tõepoolest pikad ja külmad teekonnad, mille käigus jäätuvad kivid ja härmatuvad unelmad. Ning bändi kujundatud ragnarokenroll pole stiil, mis aitaks neid retki kuidagigi soojendada.

Ulguränd on teinud ajarännakutest elukutse ja sõltuvuse. Igatahes on reaalne risk, et teel peatumine tähendaks bändiliikmetele momentset hävingut. Nii et ilusat valikut siin polegi – kas hukkuda ise või saata hinges püsimiseks surma kõik teised oma teel. Seni on Ulguränd suutnud end elus hoida, laibameeter aga jätkab reipalt tiksumist.

Bändil ilmunud:
Roim Repelis (cover-lugu kogumikul: Trench Art – A Tribute to Loits, 2016)


UlgurändUlguränd

Anti Lillak
Anti mängib bändides Ulguränd ja Langenu ning on rühmitusele Pergerus lähedal seisev isik.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

ivo
17-10-2017
kell 10:36

Sellisel videolistil saab ka silmad-kõrvad üle lasta: https://www.youtube.com/playlist?list=PLJQ3ptw9cToHi29gFg97VzW4LjIaKXZ2C

ivo
17-10-2017
kell 10:43

Bändidest esineb Form sel reedel klubis Tapper üritusel Black Revalia IV: https://www.rada7.ee/yritus/97054

metsaanz
19-10-2017
kell 07:22

Pergeruse bänd Form sai just värskelt valmis ka oma uue videoga "Hometown"

Hometown

thon
19-10-2017
kell 08:03

Pergeruse bänd Form sai just värskelt valmis ka oma uue videoga "Hometown"

Hometown


Kas selle loo trummid on need samad, mis Peeter kunagi põlvas salvestas?

Leib
19-10-2017
kell 11:38

Kas selle loo trummid on need samad, mis Peeter kunagi põlvas salvestas?
Täpselt nii. Need on praeguseks vist umbes 7 aastat oma korda oodanud.

thon
19-10-2017
kell 12:54

Kas selle loo trummid on need samad, mis Peeter kunagi põlvas salvestas?
Täpselt nii. Need on praeguseks vist umbes 7 aastat oma korda oodanud.


Tundus jah kuidagi tuttav. Lugusid peaks rohkem olema, kas varsti tuleb ka plaat ära?

madness
19-10-2017
kell 13:05

Praegu on selline protsess tõepoolest käsil. Ühtepidi on tegu juba ammu olemasolevate lugudega, aga teisalt on kuidagi parem nüüd materjali vormistada, kui bänd ja kontsept on küpsemad.

wiljar
19-10-2017
kell 18:25

Tarbatu blacki ajaloo tõeline juurestik 90-nadate algusest on küll sissejutavas osas mainimata jäänud, aga parem varblane peos, kui tuvi katusel.