Nädala muusikapai nr 41

20-10-2017 | kirjutas: Rada7.ee

Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva - värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik - nüüd ka olemasolevad lood Spotify playlistis

A Perfect Circle - "Doomed"


MC STan B: Kõik Tooli ja A Perfect Circle'i fännid teavad, et kümme aastat midagi uut oodata, on täiesti OK. Aga lõpuks ometi ka A Perfect Circle'ilt midagi uut. Mis kõige parem - träkk on väga väga decent. Kui album mingi ime läbi veel sel aastal ilmuks (ja veel hea oleks)...


Kompleks - "Habibi Edit"

Ivo: Ma tunnistan ausalt üles, et mul pole vähimatki aimu, kuidas ma selle looni jõudsin. Klõpsisin ilmselt suvaliselt ning lasin soovitustel voolata muude tegemiste kõrval, kuni mingil hetkel tabasin end muusikasse tõmmatuna. See "hard orient" märksõna passib iseloomustamaks hästi, proovisin huvi pärast isegi selle järgi lisa otsida, aga kahjuks ei pakutud nii lihtsalt seda rõõmu. Kiire taustatöö ütleb, et tegijad on Serbiast, Belgradi DJ- ja produtsendiduo, kelle viimane omalooming on fantastilise nimega kogumikul "Legalize Lambada vol 3" ning astub hoopis mingis jazz-funk sammus. Üpris peadpööritav ilmselgelt. Aga kui keegi head "hard orienti" oskab soovitada, siis andke tuld.


Pia Fraus - "It's Over Now"

Evert: Pia Frausi uus plaat "Field Ceremony" ilmus nüüd alles äsja - nii äsja, et isegi plaadiesitluskontserte pole veel antud. Mitu-mitu aastat vemmeldanud veri, ärevus ja mägede suurused vaevanägemisehunnikud on vallandunud! "It's Over Now" on albumilt üks mõnusamaid lugusid, aga mitte mu isiklik lemmik. Indie30 muusikaleht arvab jällegi, et see track väärib esikohta. Palju õnne Pia Frausi perele!


Ded - "Remember The Enemy"

krissirge: Kõik vana on uus ja viimastel aastatel on tekkinud päris mitu uut bändi, mis oleks kui välja hüpanud aastast 1999. Ded (sest bändi nimi peab olema kirjavigadega) on selle üks uusimaid näiteid. 2016. aastal tuldi kokku, sel aasta anti välja debüütplaat, millelt kaks singlit on USA rokiraadiotes korralikult mänguaega saanud. "Remember The Enemy" toimib just sellepärast, et see kõlab nagu checklist sajandivahetuse muusikast (kas see on hea või halb, jäägu kuulaja enda otsustada).
Intro kõlab nagu "Hybrid Theory" pealt (RIP Chester), Ibanez kitarr, scratching, natuke karjumist, earworm refrään ja ka natuke seda "oi-oi, ära mässa minuga, olen tsipa psühhopaat" vokaali. Muusikavideo režissöör on isegi Fred Durst ( tõi külmavärinad ihule?).


Ritual Howls - "Blood Red Moon"

Rene13: Liigub kuuldusi, kuidas Detroit olla üks igavene tühjaksjooksnud pommiauk, kus tühjad majad ääristavad närtsinud tänavaid ja lõtvades urgastes aelevad ringi veel viimased autööstusest alles jäänud inimriismed. Kangialustes haiseb erinevat sorti paska ja tänavavalgustuse eest ei suudeta maksta. Mitte enam linn, vaid groteskne karikatuur linnast. Ritual Howls passib sellise müüdi keskele valatult, eriti lingitud palaga, mis ilmus septembri lõpus avaldatud EP'l "Their Body".
Laisa randmega tõmmatud kitarr, väga heas musklis rütmigrupp ja mattmust vokaal, kuhu vahele satub hõikeid nagu Suicide karjataks veiseid.
See on americana pärandi elushoidmine, värske tõmmis gootirokist ja mis põhiline, see kraam on kõige nurjatumal kombel higine. Lubades seksi ja vägivada, lõhnates samal ajal kaneelikringli järele.
Kinosõpradele pakub ehk huvi, et bändi laulev kitarrist Paul Bancell, kes päevatööna rügab kuskil arthouse kinos, on ühes intervjuus õelnud, kuidas talle istuvad Bergmani ja Tšaikovski filmide häda ja ikaldus. Mine võta kinni, kas tegemist oli nalja või valesti kirja pandud nimega, aga igal juhul - pole just palju inimesi, kes saaks öelda, et on näinud paar aastat enne kinokunsti sündi ära surnud Tšaikovski filme. Eks seegi näita, kui sünge värgiga on tegu.


Forest Swords – „Panic”

Ester: Forest Swords on Liverpoolist pärit Matthew Barnesi sooloprojekt, kes on mõned aastad tagasi ka Sõpruse kinos konserdi andnud. Bändi kirjelduseks sobib väga hästi tsitaat Tõnu Pedaru kontserdiarvustusest: „FS teeb elektroonilist instrumentaalmuusikat, mida annab sildistada terve rea nimetustega trip-hopist mingi (post-)hüpnagoogilise asjani. Aga ka soundtrack-muusika filmidele oleks pädev.”
Minu mällu ei ole suutnud Forest Swords endast seni erilist jälge jätta, pigem olen korduvalt mõelnud selle nime otsa komistades, et ahhaa, see on see mingi Skandinaavi tumemetal, kuid see konkreetne lugu käesoleva aasta albumilt „Compassion” kuidagi järsku pani kõrvu kikitama. Kuidagi selline mõnusalt aeglaselt painavalt pinget keriv träkk. Don't panic!

ivo
20-10-2017
kell 15:08

Mul on hea meel, et kui ma ise Forest Swordsi ei postita, siis teeb seda keegi teine. Väga hea, jah :)

Sama lugu mu tekstiga:
https://www.rada7.ee/artikkel/94894/Nadala-muusikapai-nr-30

Eelmine singel:
https://www.rada7.ee/artikkel/93582/Nadala-muusikapai-nr-21

ivo
20-10-2017
kell 15:16

Aga vähemalt esimese hooga pean tunnistama, et ma seda kümmet aastat kannatada pole jaksanud... tundub kuidagi "meh" uue trackina?

tess
20-10-2017
kell 15:38

nännännännännää, minu Forest Swords on parem kui sinu oma! Aga ilmselt jääb see enivei esimeseks ja viimaseks korraks kui ma FSile tähelepanu pööran, ülejäänu ei tekita endiselt mingit elevust.

ivo
20-10-2017
kell 15:51

Kahju, et mu tekst su arvates nii kehvake oli.

Aga Forest Swords siiski mulle meeldib endiselt väga ja väga tahaks ka uuesti kontserdile. Ta miskipärast oli ka Waves Vienna 2017 nimekirjas ja kuskil suuremal ja tuleval showcase asjal justkui oleks veel näinud, aga ei meenu. See huvitav.

evertp
21-10-2017
kell 11:42

Shõukeisid on nii 2005!