Fookus tuurikorraldusel – albumi sünnist koju naasmiseni

04-07-2017 | kirjutas: Henrik Ehte

Kui bänd või artist on jõudnud sellesse etappi, et esinemas käiakse väljaspool kodulinna, tuleb tuuri korraldamisel mängu administratiivne pool, mis nõuab piinlikku hoolt. Samuti tuleb teha diile promootorite ja agentidega ning korraldada turunduskampaania. Bändi algusaegadel võib need kohustused enda kanda võtta mõni vastutustundlikum bändi liige või mänedžer, hiljem keegi väljastpoolt. Et mõista, milliseid ülesandeid tuuri korraldamisel täita tuleb, vestlen Karl Sirelpuuga, kes on sel alal kogemuse saanud nii Ewert & The Two Dragonsi tuurimänedžerina kui ka Elephants From Neptune’i asjaajajana. Kuna artikli kirjutamise hetkeks olen teinud ligi aasta aega tööd Lexsoul Dancemachine’i mänedžerina Inglismaa turu suunal, siis jagan peale Karli mõtete ka enda logi ühe tuuri eelloost ja reisil õpitust. Siinne artikkel võiks olla abiks oma tuuri ettevalmistamisel, teostagu seda siis bändi mänedžer või liige.

Sisukord



I Tuuri eel: ajastus, ettevalmistus, ankrukuupäevad, diilid

Tuurile minekut peab Karl põhjendatuks alles siis, kui bänd või artist on kodumaise etapi läbinud. Kui siin on õnnestunud publikut kasvatada, siis võiks see korda minna ka rahvusvaheliselt.Tuurile minekut peab Karl põhjendatuks alles siis, kui bänd või artist on kodumaise etapi läbinud. Kui siin on õnnestunud publikut kasvatada, siis võiks see korda minna ka rahvusvaheliselt. Reis olgu seotud albumi väljatulekuga; veelgi parem, kui plaat on juba mõnda aega müügil olnud. Sellisel juhul jõuab eeltööd teha plaadi levitamisega, saada selle kohta arvustusi ning koguda raadiojaamade ja DJ-de toetust. Kui materjal tekitab elevust, aitab see klubidega kergemini diile teha ja kontserdipublikut kasvatada. Selle saavutamiseks tasub võimaluse korral palgata sihtriigis PR-agentuur, kes oskaks sinu muusikat turustada. Sihtriigi kontaktisikud aitavad mõista, kuidas kohalik muusikaskene toimib. Ka endal tuleb teha musta tööd: äratada huvi vastavale žanrile keskendunud blogides, sotsiaalmeedia lehtedel, muusikaajakirjades ja raadiojaamades. Üks võti on leida üles kohalikud maitsekujundajad ja nad kontserdile kutsuda. Tuuri broneerimisel tõestab kõik see promootoritele, et bänd näeb vaeva ja tema vastu tuntakse huvi. Tundmatutel territooriumidel kontsertide lukkusaamiseks tuleb kasuks booking agent ehk isik, kes tunneb kohalikku olukorda ja omab sidemeid kontserdipaikadega, kuhu sinu muusika sobiks.

Karl lähtub nii-öelda ankrukuupäevadest – päevadest, kui kontsert korraldatakse mõnes tuntumas paigas, omas žanris tasemel promootori laval või festivalil. Need võib paika ajada kas ise, agendile tuginedes või pakkumistele vastates. Festivalid broneerivad artiste ette vähemalt pooleaastase varuga, seega kehtib ettevalmistuse puhul kuldreegel “mida varem, seda parem”. Ankru ümber kavandad loogilises järjekorras esinemised lähiriikides või -linnades.

Päris suvalises kohas ei taha keegi esineda. Seega, kui mõnele esmaspäeva või teisipäeva õhtule pole võimalik kontserti leida, siis kas tuleks võtta vaba päev? Karl nii ei arva. Vaba päev on luksus, mida tohiks lubada üksnes pika tuuri puhul. Toitlustus ja ööbimiskulud tulevad puhkepäeval ju bändi enda kassast, mis annab alust esineda nädala sees ka vähem ihaldatavates paikades. Usaldusväärne välisagent aitab tagada, et seejuures kuskile punkrisse ei satutaks. Karl siiski usub, et bänd peaks reisima “tulgu, mis tuleb” mentaliteediga: “Teed kaks nädalat tuuri, siis igal õhtul tund või poolteist suudad ikka paugutada. Olgu, teed ühe vaba päeva, aga see on su töö. Muidu ei mängi ju iga päev, kuigi enamik inimesi käivad iga päev tööl.” Algusaegadel on Karl küll Ewert & The Two Dragonsiga tundnud, et klubi räpasus võtab isu ära. Hakkad põlvili kaabeldama ja märkad vaiba alla vaadates, et mustana tundunud põrand osutub hoopis valgeks.

Kust jookseb kontserdipaigale nõudmisi esitades hea maitse piir? Oleneb bändi ja paiga tasemest. Ewert & The Two Dragons on jõudnud sinnamaale, et saalid on enamasti 500–800 inimese jaoks. Käiakse 1–2-kuistel tuuridel 8–9 mehega. Tiimis on peale 4-liikmelise bändi veel tuurimänedžer, helimees, valgustaja, autojuht ning merch’i ehk fännikauba müüja. Enamasti laaditakse tehnika klubisse lõunaajal ning klubis ollakse õhtul kella kümne-üheteistkümneni. Karli-poolsed minimaalsed nõudmised sisaldavad jooki, snäkki ja vähemalt ühte sooja toidukorda.

Kui lepid tasus ja tingimustes ise kokku, siis kuidas otsustada, kui palju küsida? See on tuurikorralduses üks keerulisemaid momente ja nõuab, et bändil oleks midagi ette näidata. Sel hetkel on tegemist äriga ja endalt tuleb küsida sama, mida klubi või kontserdisaali programmijuhtki küsib: kui palju see bänd pileteid müüb ning kui palju enda ressursse tuleb investeerida, et rahvas majja saada, tehnika rentida ja bändi võõrustada? Näiteks Kultuurikatla kontserdi põhjal bändi tulu kokku arvestades võib oletada bändi rahalist väärtust Eestis. Ent 250 inimest mahutavale Varssavi klubile ei tähenda see suurt midagi. Sellisel juhul tuleks mõelda, kui palju saaksid ise promootorina maksta bändile, kelle siia kutsud. Tuuri puhul on kõige olulisem saada kvaliteetseid keikasid; sel juhul võib ka väiksema tasuga nõus olla. Alustava bändi puhul võiks miinimumhonorar olla 350 €: 150 € helimehele ning ülejäänu kütuse- ja söögirahaks. Kui müüd veel lisaks 150 € väärtuses bändikaupa, võid õhtu õnnestunuks lugeda. Kõik oleneb bändist ja tasemest, saab läbi ka vähesemaga. Kui lähed esinema juba mitmendat korda, saad küsida suuremat tasu, sest oled ennast tõestanud. Karl ei arva, et oleks õige küsida kohe suuri summasid, need võivad ära ehmatada – tasu ja piletid, mida klubi müüb, peaksid olema tasakaalus. Kui mõne ürituse puhul pole võimalik kulusid katta, siis tasub pöörduda kultuurifondide poole. Eesti Muusika Ekspordile või kulkale esitatud projektitaotluse edukaks osutudes saavad kulud kaetud ja honorarist võib kujuneda kasum, mis investeerida edasistesse tegemistesse või maksta välja päevarahana.

Meie oludes tuleb muusikakogukonna liikmetel kanda mitmeid mütse. Seega koostasin tuurimänedžeri ja muusikatööstuse asjatundja, 5000 Managementi asutaja Andy Inglise ning Karli mõtete põhjal nimekirja ülesannetest, mille tuuri eest vastutaja peaks enda kanda võtma või tiimi liikmetele delegeerima.

Tuurieelsed kohustused


  1. Paneb paika loogilise tuurigraafiku ja trajektoori.
  2. Broneerib sõidupiletid ja ööbimiskohad. Kindlasti tasub hankida kõikide bändi liikmete isiku- ja dokumendi andmed (ühtlasi saab sedasi veenduda, et kõigi dokumendid ikka kehtivad). Hotellide broneerimisel ja masinate rentimisel loe alati arvustusi: esialgu võib miski näida hinnavõiduna, hiljem aga kalliks maksma minna.
  3. Lendude puhul teeb kindlaks pagasi vajadused ja tingimused. Lennuaegade puhul tuleb arvestada, et esineda võib hilinemisi ja pagas võib kaotsi minna. Hangib pillide jaoks hard-case- ehk tugevdatud kohvrid, laseb need kinni teipida ja vajaduse korral lisapehmendusega varustada.
  4. Ostab reisikindlustuse bändile ja ülejäänud tiimile.
  5. Koostab eelarve, mis sisaldab kõike alates sõidu, majutuse ja toitlustuse kuludest kuni fännitoodete disaini ja tootmiseni välja.
  6. Lepib kokku promotegevused (juhul kui artisti plaadifirma, mänedžer või agent seda ise ei tee).
  7. Palkab tiimi vastavalt vajadustele ja võimalustele: helimees, valgustaja, merch’i müüja, lavakäsi, autojuht, foto- ja videograaf.
  8. Teeb korda artisti tehnilise rider’i ehk tehnika nimekirja. Veendub, et selles oleks kirjas, milline bänditehnika võetakse ise kaasa ja millist tehnikat peaks kontserdipaik pakkuma. Seal peaksid kirjas olema ka tema enda ja helimehe kontaktandmed, bändi-artisti lavapaigutuse skeem ja instrumentide-monitoride-mikrofonide sisendikaart (vajamineva kohta täpsustav artikkel siin).
  9. Teeb korda artisti hospitality rider’i ehk võõrustamistingimuste nimekirja.
  10. Hangib kontserdipaikadelt teavet nende tehniliste võimaluste kohta ja paneb paika soundcheck’i ajad.
  11. Vajaduse korral koordineerib viisade ja töölubade taotlemist. Võimaluse korral tuleks ära kasutada reisivate artistide maksusoodustusi.
  12. Taotleb riiklikest fondidest (EAÜ, Eesti Muusika Eksport, kulka) tuuritoetust.
  13. Varub fännikaupa ja tegeleb eelpromoga.

II Tuuri ajal

Tuurimänedžeri kohustused tuuri ajal.

Üldist


  1. Jälgib, et bänd ja ülejäänud tiim peaksid ajagraafikust kinni. Arvestada tuleb sellega, et esineda võib ummikuid, hilinemisi ja edasilükkumisi.
  2. Tasub arved ning maksab välja päevaraha bändile ja tiimile. Hoiab alles kõik tšekid ja peab kulude üle arvet.
  3. Kontserdipaika jõudes kontrollib üle tehnilised tingimused, turvalisuse ja varuväljapääsud ning koostab hospitality rider’i, millesse tasub kirja panna kõik lavatagused soovid alates veest ja eritoitudest kuni triikraua ja elektrini välja – kui läheb hästi, saadakse täpselt see, mida küsiti, või natuke vähem (kui üldse ei küsi, ei saa midagi).
    Vaatab, et kõik promotegevused (tele, raadio, intervjuud jms) saaksid tehtud.
  4. Koostab päevakava, mis muu hulgas sisaldab kontserdipaiga, hotelli ja promootori andmeid, päevaseid reisidetaile ning load-in’i ehk bänditehnika sisselaadimise, soundcheck’i ja esinemise aegu.
  5. Tagab, et kõik jõuaksid hotelli ja buss saaks pargitud.
  6. Peab arvet selle üle, kui palju publikut käis ja kui palju merch’i müüdi ning milline oli tuuri eelarve täituvus.
  7. Hoolitseb, et bänd ja tiim oleksid söönud-joonud.
  8. Teeb kindlaks, et kontserdil oleks fotograafe ja jaguks meedia tähelepanu.
  9. Tegeleb jooksvate küsimustega. Reageerib ootamatustele.
  10. Koordineerib õhutsi, meritsi või maitsi liikuvat varustust (juhul kui bänd reisib eraldi).

Kontserdipaigas


  1. Tagab load-in’i sujuvuse ning vaatab, et set-up ehk pillide ja kaasavõetud tehnika ülespanek edeneks korrapäraselt.
  2. Veendub, et laval oleks õige varustus (heli, valgus ja backline, sh võimendid ja kõlarid). Suhtleb ürituse tehnilise produtsendiga.
  3. Vaatab, et lavatagune sisaldaks kõike vajaminevat ja et sinna saaks ligi üksnes bänd.
  4. Edastab bändi liikmete ja ülejäänud tiimi külaliste nimekirja.
  5. Veendub, et kontserdipaik on valmis õigel ajal avatama.
  6. Kontrollib, kas bändid esinevad õigel ajal ja lubatud pikkuses.
  7. Tagab, et sularahas arveldamise korral saaks esinemistasu makstud kohe. Nõuab dokumenti, kuhu mõlemad pooled kirjutavad alla, et raha vahetas käsi.
  8. Vaatab, et lavakujundus vastaks bändi visioonile ega sisaldaks brändingut (milles pole kokku lepitud).
  9. Veendub, et merch’i müüjal on kõik kontrolli all. Aitab teda vajaduse korral.
  10. Veendub, et load-out toimuks efektiivselt. Teostab idiot check’i, s.t kontrollib piinliku hoolega mitu korda üle, kas kõik sai ikka kaasa.

III Tuurimänedžeri iseloomuomadused

Karl arvab, et kui klubi suurus on 200–300 inimese ringis, siis pole veel mõtet tuurimänedžeri võtta ja tuleks leida keegi enda seast: “Elephants From Neptune’i puhul näiteks Jon Mikiver – kõige ratsionaalsem, rahulikum ja on-point tüüp.”

Milline peaks tuuri eest vastutaja olema?


  1. Alati viisakas. Karl: “Isegi kui olukord on halb, tuleb jääda ebameeldivalt viisakaks, et su mõte kohale jõuaks. Kunagi ei tasu karjuda ega kellegagi tülli minna. Olen olnud sellistes olukordades, kus hakatakse käratsema – endal on kehv seltskonda esindada ja teistel on halb edasi minna.”
  2. Mõõdukalt nõudlik. Karl: “Ei tohiks oma vajadusi liialt alla suruda, aga ei tasu ka ebameeldivalt nõudlikuks muutuda. Sõna levib selles skenes kiiresti, eriti alustavate bändide korral. Kui promootorilt küsitakse ja ta ütleb, et “ilged jobud” käisid, siis see jätab märgi külge.”
  3. Esinduslik. Karl: “Sina esindad bändi kontserdi korraldaja, klubi ja kõigi sealsete töötajate ees. Bändi laulja ei suhtle monitoride teemal ega taga, et backstage’is kõik olemas oleks. Kui on küsimusi, siis pöörduvad kõik sinu poole. Sina oled bändi suuvooder korraldajaga suhtlemisel.”
  4. Stressi taluv. Karl: “Oleneb, kellega sa tuuritad. Draakonitega on vedanud. Tülisid ja lapsehoidmist pole olnud. Kui oled nii pikalt koos samade inimestega, siis eks ikka on oluline ka klapp. Tihedamatel aastatel olin nende seltsis rohkem kui kodus. See on ka oluline tuurimänedžeri valimisel – kogu seltskond peab klikkima, iga tüli mõjub. Kui leiad inimesed, kes koos toimivad, siis tuleb neid hoida.”
  5. Vastutustundlik. Karl: “Tuurimänedžer vastutab sellest hetkest, kui buss hakkab kodu ukse eest sõitma, et kõik tuleksid elusana tagasi, kõik kontserdid saaksid peetud, kõik oleksid maganud-söönud, kõik intervjuud ja muud tegevused oleksid tehtud.”
  6. Mõistev, täpne ja valmisolev. Karl: “Paljusid asju pole võimalik ette näha. Sinu ülesanne on probleeme jooksvalt lahendada ja kohe teada anda, kui jääte ummikusse kinni, pillid lähevad kaduma või ilmneb mõni muu ootamatus.”

IV Tuuri järel

Reisilt naastes hoolitseb Karl selle eest, et kõik jõuaksid turvaliselt koju. Ta teeb kokkuvõtte tiimiga seotud kuludest ja seisab hea selle eest, et kõik saaksid tasu kätte. Kui bändikauba müüja on tabelit pidanud, kõik kütusetšekid ja muud arved on alles hoitud, siis on tuurimänedžeril lihtne numbrid kokku lüüa ja sellest järeldused teha.

Tavaliselt tuurimänedžeri roll sellega päädibki. Bändi üldmänedžer või vastutav liige peaks aga hea seisma selle eest, et noppida tuuri vilju sotsiaalmeedias. Pildigaleriid, videoklipid, tänusõnad – kui publik on tulnud kohale, jaganud emotsiooni ning saanud katarsise, siis nüüd on aeg ühenduda läbi tänutunde. Kontserdil käinu otsib üles bändi veebilehe ja asub seda jälgima. Õhtut kajastavad materjalid aitavad kogetut taas läbi elada, ehk isegi end mõnelt pildilt üles leida. Mänedžeri asi on tänada bändi nimel toetuse eest ning kasutada võimalust luua kestvam side artisti ja muusikasõbra vahel. Äri seisukohast tuleks kasutada momenti, kui fännid soovivad näidata toetust T-särkide, plaatide ja ka tulevaste esinemiste piletite hankimisega.

V Virtuaaltuur ja tulevikusuunad

Projekt Björk Digital näitab live-tööstuse viimaseid arengusuundi. Ajal mil Playstation ja Samsung toovad virtuaalreaalsuse (VR) masstarbijani, näeme muutust ka elava muusika äris. Kui Björk kutsub inimesi üle maailma kaasa Islandile oma albumeid “Vulnicura” ja “Biophilia” uudsel viisil kogema, siis tehnoloogiafirmad leiutavad mooduseid, kuidas kontserttuure ja festivale kuulajatele lähemale tuua. Hetkel avardab silmapiiri 360-kraadine video voogedastus, mis võimaldab väljuda režissööri konkreetsest nägemusest ning valida ise, millele virtuaalkontserdil tähelepanu pöörata. Peagi saab VR-i kaudu võimalikuks seista reaalajas laval artisti kõrval või viibida kontserdisaalis. VR-ist saab lisaväärtus tavapärasele kontserdile ja see tõotab kujuneda tulusaks. Saali saab välja müüa vaid kindla arvu pileteid, seevastu virtuaalse kontserdi puhul on piletimüük piiritu. Saab võimalikuks kogeda kontserti samamoodi kui nutiteleviisorist kanalit tellida. Lisaks tekivad põnevad võimalused artisti ja muusikaarmastaja vaheliseks otsesuhtluseks. Reeperbahni festivalil üles astunud Dr. Frank Steinicke usub, et 2030. aastaks on virtuaalkeskkond reaalsusest eristamatu ning sel saab olema tohutu mõju mängunduse, turismi, meelelahutuse, sotsiaalmeedia ja arhitektuuri tulevikule.

Kokkuvõtteks

Edu saadab neid, kes oma niši iseärasusi tunnevad ja ses skenes kontaktvõrgustiku loovad. Eestis on endiselt parim alustada Tallinn Music Weekist, ehkki ka Jazzkaar ja mitmed teised festivalid ning institutsioonivad loovad võimalusi oma eriala spetsialistidega kohtuda.Olenemata tuuritamise tulevikust, säilib veel pikalt vana formaat: esinemispaika tuleb kohale sõita või lennata, seejärel pillid ühendada ja publikuga vahetu kontakt saavutada. Ka siis kui me enam virtuaalreaalsust ja tegelikkust ei erista, jääb elav esitus vahetuimaks katarsiseks, mida muusika tekitab. Seda ei asenda, kuna selleks, et virtuaalset kontserti teha, tuleb see ikkagi üles võtta ja publik majja saada.

Tundub, et pikk tee on minna ka selleni, et tuuritamine muutuks turunduslikust ettevõtmisest tulunduslikuks. Ehkki näeme Trad.Attack’i, Maarja Nuudi, Syn Cole’i, Mord Fustangi, Iirise, Ewert & The Two Dragonsi, Metsatöllu, Tommy Cashi, Noepi ja nii mõnegi teise artisti näol, et see pole võimatu. Väiksema koosseisuga või sooloesinejana on lihtsam kui suure pundiga. Ilmselt kõige ihaldusväärsemaks esinemisvõimaluseks jäävad ikka festivalid, ehkki eespool nimetatute seas leidub ka neid, kelle jaoks soolokontsertki pole enam liialt kõva pähkel.

Edu saadab neid, kes oma niši iseärasusi tunnevad ja ses skenes kontaktvõrgustiku loovad. Eestis on endiselt parim alustada Tallinn Music Weekist, ehkki ka Jazzkaar ja mitmed teised festivalid ning institutsioonivad loovad võimalusi oma eriala spetsialistidega kohtuda. Samuti tuleb õppida projekte kirjutama ja nendega selliste fondide poole pöörduda, kes aitavad Eesti kultuuri siit väljapoole viia. Kõige aluseks on muusika ise, mille tasemest sõltub esialgu rohkem, kui seda ümbritsevast pakendist. Kui lähtuda eesmärgist teha muusikat professionaalsel tasemel ja tahtejõu abil end läbi suruda, siis aitab tuuritamine artisti ülemaailmsesse tuntusse panustada ja lõppeks võimaldab tulu teenida ka väljaspool Eestit.

Autori logi

Alates 2013. aastast on Eesti funk-soul-muusika lipulaevaks olnud Lexsoul Dancemachine. Tegin nendega 2014. aastal Müürilehe jaoks intervjuu. Kui käes oli 2015. aasta Tallinn Music Week, oli neil vaja kedagi ennast esindama ja asusin asja kallale. Sama aasta lõpus andsime Hooandja abil ja oma jõududega välja albumi ning võtsime eesmärgiks funk-soul’i maailm vallutada. Selle üheks kuumaks kohaks on praegu UK, mille seadsimegi sihiks.

I Tuuri eel

Lexsoul Dancemachine’i siht: plaat peab jõudma Craig Charlesi, Euroopa funk-skene keskseima maitsekujundaja kätte.2015. aasta detsember – Anname välja Lexsoul Dancemachine’i esimese albumi “Deus Lex Machina”. Kodumaal toetatakse, välismaine promokampaania ei võta hoogu. Kirjutan isikliku konto alt mitukümmend kirja erinevatele blogidele ja suurematele veebiajakirjadele. Vastust ei tule. Pole paigas ülemaailmset plaadilevitust ja puudub kontaktivõrgustik meie nišis. Bänd annab mulle sihi: plaat peab jõudma Craig Charlesi, Euroopa funk-skene keskseima maitsekujundaja kätte.

2016. aasta veebruar – Algatan Estonian Funk Embassy (EFE) nimelise ettevõtmise, mille missiooniks on esindada kodumaist funk-soul-disco’t üle maailma. Selles nišis kipub igas riigis olema väike kogukond heatujumuusika armastajaid ja edendajaid. Mõtlesin, et ühise keha kaudu saaksid eestimaised bändid nendega edukamalt ühenduse luua. Üks edu pante on sõprusbändid ja bändivahetus: Eesti artistid välismaale, välismaised siia. Koos esinedes jagatakse publikut.

Märts – Saadan EFE meililt pooleldi naljatamisi Ambassador of Funki nime alt väikesesse, 3000 Facebooki fänniga muusikablogisse monkeyboxing.com kirja pealkirjaga “Raw street funk from Estonia”. Paari päeva pärast saan positiivset tagasisidet ja kirjutatakse arvustus, millest õhkab asjatundlikkust. Lõpuks saab keegi välismaal aru, et tegu on ehtsa värgiga. Blogipidaja Tony Lansdowne soovitab muusikat saata raadiojaama BBC 6 saatesse “Craig Charles Funk and Soul Show”. Olin seda teinud edutult juba vähemalt kümnel korral. Tony jagab aga meelsasti saate produtsendi kontakti. Kirjutan viimasele kirja, sama pealkirjaga ja lisan “supported by monkeyboxing”. Päev hiljem tuleb õhinat täis vastus: ““Beef Grinder” tabas mind nagu rusikas kahe silma vahele.” Toon bändile uudise kätte Baltikumi tuuri ajal Riias. Nädal hiljem mängib Craig Charles lugu oma saates ja saadab seda hõiskega: “Ma ei tea, mida neile seal Eestis sisse söödetakse, aga see siin on kuumavereline ja otsekohene funk-rünnak, nõrganärvilistele mittesoovitatav kraam!”

Veel märtsis – Korraldan Tallinn Music Weeki raames EFE lava. Saadan kirju võtmetegelastele üle Euroopa. Kusjuures kutsest piisas, et sõbruneda meilitsi ja jätkata arutelu tulevasest koostööst festivalide ja plaadifirmadega. Saan nõusse viis delegaati UK-st: Craig Charlesi mänedžeri ja agentuuri Bite The Apple juhi Ema Nosuraki, Freestyle Recordsi bossi Greg Boramani, Craig Charlesi klubiõhtu promootori Nick Wilsoni, plaadilevitaja Kudos Records juhi Ben Morrise ning veebilehe Music is My Sanctuary ühe kaasautori, DJ ja plaadigurmaani Pete Buckenhami. Kuulen delegaatidelt UK muusikamaastiku kohta ja arutame tulevikuplaane. Ema näeb Lexsouli esinemas ja on vaimustuses. Pete ja Greg on rohkem vaimustunud džässilikumast Estrada Orchestrast. Eeltöö tehtud!

Aprill – Olles märtsis esinenud Riias ja Vilniuses, käime nüüd ära ka Helsingis Funky Elephant Festivalil. Siinsel tuuril teen pattu Karli mainitud reeglile alati viisakaks jääda. Käratsen korraldajatega, miks on Lexsoul paigutatud B-lavale, kus tuleb esineda vöökõrguse statsionaarse diivani taga. Eelmine esineja pealaval on DJ?! Vahet ei ole, kus esinetakse, Lexu tüübid panevad ikka nii hullu, et väiksem baarisaal täitus suuremaarvulise publikuga kui sinna mahtus. Endast jäeti maha üks higine, suu ammuli publik, kes ei tahtnud bändi minema lasta, hoolimata sellest, et alustama pidi õhtu peaartist Herbaliser suurel laval. Pärast keikat taastan sildu. Madala laega pubisaal osutus parajaks kohaks, kus higine funkkontsert võiks toimuda. Korraldustiimi arust parim bänd festivalil, jääme ka silma Pori Jazzi programmijuhile ja saame kutse Põhja-Euroopa tähtsaimale, ühe pikima ajalooga jazz’i-festivalile. Käime ka Positivusel. Eesti lahedaim ja pikaks ajaks viimaseks jääv kontsert toimub Intsikurmu festivalil publikule, keda paduvihm absoluutselt ei kõiguta.

August – Saan kutse Leedsist Hi-Fi klubilt, kelle 20 aastat kestnud pühapäevane kontserdisari “Sunday Joint” ootab meid külla. Võtan teema üles Emaga ja saan kutse ka Craig Charlesi suurejoonelisele Halloweeni peole Londonis. Ideaalsed ankrud! Kahjuks pole meil võimalik väljapakutud kuupäeval esineda. Suhtlen bändi liikmete ja nende teiste projektide mänedžeridega võimalikust tuurist 2017. aasta algul. Kuttidele sobib, Emale sobib – seame sihi.

… 30 (UK’st sporaadiliselt laekuvat) e-kirja hiljem saame paika Craig Charlesi menuka klubiõhtu 25. veebruaril Manchesteris, asukohaks legendaarne klubi Band on the Wall, kus on esinenud kõik suured funk-soul’i nimed. Hi-Fi klubi Leedsis on kohe nõus meid 26. veebruaril võõrustama. Ema asub samasse nädalasse otsima veel kahte kontserti – ühte Londonisse, teist pealinna lähedal asuvasse Bristolisse.

Detsember – Püüame viimased kontserdid paika saada. Lukustan diili Hi-Fi klubiga ja ootan pakkumisi Emalt, kellel on aga liiga kiire, et minuga suhelda.

2017. aasta 2. jaanuar – saame paika viimased Bristoli ja Londoni keikad. Broneerin lennud.

Viga nr 1: Teen eriti rumala lükke lennu ajastusega, kuna ei saa Emalt vastust kontserdiaegade kohta. Kartes, et lennud lähevad kallimaks või broneeritakse, ostan ära Norwegian Airlinesi piletid Helsingi–Londoni suunal (hind, lennu pikkus ja pagasireeglid on kõige sõbralikumad). Lend peaks kohale jõudma esinemispäeva õhtul kell 18.15. Usun, et küll jõuame, kui kontsert hakkab 23.00 või 00.00 nagu Eestis ühe tantsulise bändi laiv ikka.

Õppetund nr 1: Ära broneeri reisi enne, kui tead esinemise kellaaega.

Nädal hiljem selgub, et Forge Camdeni üritus on arvestanud bändi esinemisega kell 20.00. Lennupiletite tühistamise ja muutmisega kaotaks bänd ligi 800 eurot. Teen kõik endast oleneva, et esinemisaega hilisemaks lükata. Ema teatab, et Lexsoul peaks soojendama Jack Tyson Charlesi bändi. Selgitan omalt poolt olukorda ja argumenteerin, et mahedam soul’i-bänd sobiks ju tegelikult paremini varasemale kellaajale kui kuum funk. Jaa! Esinemise aega muudetakse – Lexsoul esineb pärast Jacki kell 22.30! Potentsiaalne katastroof mängib end välja nii, et saame hoopis parema esinemisaja.

Jaanuar – Panen koos kogenud helimehe ja autojuhi Kaspar Brandtiga paika loogilise sõiduteekonna. Otsustame ära, et reisime Inglismaal rendibussiga. Broneerin auto ja ööbimispaigad kohtades, kus klubid selle eest ise hoolt ei kanna. Alustame promomaterjali disainimist ja bändikauba tootmist. Tellin uue tiraaži CD-sid, mida Inglismaal müüa. Teen inventuuri, kui palju vinüüle alles on. Palun Kasparil koostada fly-in’i tehnilise rider’i (tehnika nimekiri, mis sisaldab just neid nõudmisi, kui tuurile minnakse lennates), mis saata klubidele. Palun bändiliikmetel muretseda pillidele hard-case-kohvrid, et neid kannataks pagasina ära anda. Edastan klubidele pressipaki koos pressiteate, biograafia, kõrge resolutsiooniga pildimaterjali ja rider’i näol. Lepin kokku raadiointervjuu BBC-s. Alustan promokampaaniat Facebookis ja Instagramis.

II Tuuri ajal

23. veebruar – Kohtume kell 7.30 hommikul sadamas, et sõita Helsingisse. Kohale jõudnud, võtab igaüks oma seitse asja ja suundume trammiga rongijaama, et minna sealt edasi Vantaa lennujaama. Lend peaks väljuma kell 17.05 ja Londonisse jõudma kohaliku aja järgi kell 18.15. Saame kogu pagasi ära antud, tuju on hea. Joonas teatab, et siiamaani on kõik on eriti sujuvalt läinud. Sealt alates läheb kõik p*rse. Lennu väljumine hilineb 30 minutit, kuna lennukile oli vaja teostada de-icing, s.t sellelt tuli jääd ja lund eemaldada. Kusjuures vahepeal on Londonist öeldud, et võiksime ikka kohale jõuda hiljemalt 20.00, sest Jack Tyson Charles on õhtu mõttes publikumagnet ja rahvas võib pärast tema esinemist laiali vajuda.

Maandumine on konarlik, kuna torm Dorise tuuled pole veel lõplikult vaibunud. Oleme lennujaamast koos kodinatega valmis lahkuma umbes kell 19.00. Mingi valemiga ei jõua me enne Jacki lavale. Helistan klubisse, selgitan olukorda – promootor jääb nõusse, et esineme 22.00. Ikka on ülimalt kiire.

Viga nr 2: Eelarve kokkuhoiu huvides olin valinud odavaima autorendi firma. Tundus, et mis siis ikka – see on lennujaamast ainult 10 km kaugusel ja jääb otse tee peale. Otsustame, et läheme helimehe ja autojuhi Kaspar Brandtiga taksoga ees ära, teised tulevad bussiga järele. Kohale jõudes saan aru, miks nende hind oli 150 naela konkurentide omast odavam. Meile vaatab vastu räämas kontor kahe täiesti ükskõikselt aega viitva töötajaga. Kui eelmise kliendiga on small talk aetud, võetakse lõpuks meid jutule. Tuleb välja, et kaks kuud ette broneeritud 9-kohaline Ford Transit olevat sama päeva hommikul tagasi toodud katkise siduriga. Easirent aga helistada ei suvatsenud ja asendust neil pakkuda pole. Kahte 7-kohalist autot me võtta ei saa, kuna ainult Kaspar Brandt on paremakäelist liiklust kogenud. Vihastan, aga meenutan Karli sõnu – ole viisakas, nii saab asjad kõige paremini aetud.

Õppetund nr 2: Ära broneeri kõige odavamat autorendi firmat ja enne tegutsemist loe arvustusi. Mõtle logistika puhul läbi kõik momendid ja arvesta kohalikku olukorda (liiklust, teeolusid, tipptunde, rahvarohkust).

20.00 – Sel ajal kui mõtleme, mida edasi teha, jõuab kohale bänd. Kusjuures transfeerbussi juht on olukorraga juba kursis ja annab mõista, et me ei jõuaks kahe tunniga Londoni kesklinna isegi siis mitte, kui saaksime kohe auto. Tipptund kestmas, ütleb ta, on ainuke võimalus see, kui ta sõidutab meid tagasi lennujaama ja läheme sealt edasi esmalt rongiga, seejärel metrooga. Seni kohatutest kõige abivalmim inimene (reisi jooksul selgub, et inglased on üldiselt avatud ja lahked) vajutab meie õnneks pedaalile ja elab meile kaasa. Kingime talle autogrammidega CD ja oleme jälle lennujaamas.

20.30 – Võtame oma seitse asja, sealhulgas kitarrikohvrid, isikliku träni, 20-kilose süntekakohvri ning teise 20-kilose vinüülide ja CD-de kohvri. Jookseme raudteejaama. Jõuame sinna, et näha piletiautomaadi ees 200-inimeselist järjekorda. Kaspar ja Robi lähevad automaadijärtsu, ma jooksen piletikontori akende juurde. Vaatan imestusega, et akna juures pole kedagi ja asun pileteid ostma. Kohtan tülpinud pilguga müüjat, kes näitab käega teise 200-pealise inimserpentiini suunas mu selja taga ja ütleb, et järjekord on seal.

Saame lõpuks piletid kätte. Olen kiiruga ostnud kogemata 8 piletit, ent meid on kokku 9. Piletit meenutav tšekikupong käes, blufime väsinud piletöörist mööda ja saame kõik rongile. 35 minutit sõitu Victoria jaama poole kiirrongiga, mille üks pilet maksis 20 naela. Okei, praegu on reisieelarve suva – äkki kindlustuses läheb reisitõrke alla (hiljem selgub, et ei lähe). Väljume ja hakkame metrood otsima. Maa-aluseid keerdkäike mööda liigeldes ja rahvamassi trotsides leiame õige otsa kätte. Kaspar Brandt navigeerib telefoni ja vaistu abil nagu vana kala. Surume end reisisaatjate vilede ja mahhinatsioonide saatel inimestest pungil metroosse. Ühe korra tuleb veel ümber istuda. Ootama ei pea. Ümberistumine läheb ülisujuvalt. Tundub, et ehk isegi jõuame.

Henrik vaheseisust: olen eksinud kõigi põhiliste tuurimänedžeri reeglite vastu, mis olin reisi eel selle artikli mustandisse kirjutanud.
21.35 – Jõuame peatusesse, mis asub kontserdipaigast 10 minuti kaugusel. Viimane spurt ja olemegi kohal 15 minutit enne esinemisaega – söömata, joomata, puhkamata, olles reisinud kõikvõimalike transpordivahenditega alates hommikust kell 7.30. Kahe eelmise bändi poolt tühjaks tehtud backstage’is pole ei vett ega snäkki. Lõpuks õnnestub vähemalt vesi saada. Jõuame veidi hinge tõmmata, kuna kogu kava oli veidi hilinenud ja Jacki esinemine läheb üle aja. Olen eksinud kõigi põhiliste tuurimänedžeri reeglite vastu, mis olin reisi eel selle artikli mustandisse kirjutanud. Kasvab austus selle ameti pidajate vastu.

22.15 – Teen bändile laval kerge sissejuhatuse ja esimene Lexu laiv üle pika aja võib alata. Mulle tundub, et natuke logiseb ja minek pole päris see, mis Eestis. Umbes sajapealise publiku seas oleva Thea Lillepalu, kohaliku promootori, eelmise bändi ja nende mänedžeri sõnul on laiv aga super ja energia hea. Teen pilte ja videoid nii enda kui ka Jüri Muttika dokumentaali jaoks. Kontserdi lõpupoole sean üles bändikauba leti. Müüme kolm T-särki, ühe CD ja ühe vinüüli ning annan kauba peale ära paar “Coconuts” brändiga huulepalsamit. Vahetame Jack Tyson Charlesi bändiga plaate ja kontakte. Viimane ütleb, et Lexsoul on tema uus lemmikbänd – pole kindel, kas see tuli viisakusest või südamest. Meeleolu klubis on üsna joobunud ja bändinodi kedagi väga ei huvita. Pakime peagi asjad, oleme näljased ja väsinud.

Viga nr 3: Kuna meil polnud autot ja Airbnb korter asus ainult mõne kilomeetri kaugusel, siis oleksime võinud asjad klubisse jätta ja need sealt järgmine päev autoga ära tuua. Keegi ei tulnud selle peale. Järgmisele hommikule ette mõtlemata käin välja plaani, et viime asjad korterisse ära ja tuleme seejärel tagasi toidutänavale sööma, kui on muretu ja käed-taskus olla. Pärast korduvaid katseid saame Uberi kaudu sohvri, kes on nõus nii palju kola peale võtma, kui meil on. Sõidame ühes Joonase ja Triinuga asjadega korteri juurde. Kuna olin üles kirjutanud vale aadressi, leiame end korteri lähedal asuvast kõrvaltänavast, kuhu ülejäänud järele jõuavad. Otsime tulutult ust, võõrustaja telefonile ei vasta. “Tundub, nagu see päev ei saakski kunagi läbi,” ütleb Robi. Eksleme kokku tund aega, enne kui leiame üles õige maja. Paneme asjad ära, ühed jäävad korterisse, teised lähevad välja süüa otsima.

Õppetund nr 3: Mõtle kaugemale ette. Kontrolli oma kalendris üle kõik aadressid ja broneeringud.
Mures EhteMures Ehte
24. veebruar – Checkout tuleb teha kell 11.00. Võõrustaja pole hilisema ajaga nõus, kuna uued külalised tulevad peale. Auto tuleb rentida lennujaamast, kus selle ajaga ära ei käi. Jälle tuleb kogu kolaga linna peale minna. Õnneks saavad kutid asjad Forge’i jätta ja veeta veidikenegi vaba aega Londonis Camdeni turul. Läheme Kaspariga uuesti Gatwicki lennujaama, seekord professionaalse ja abivalmima autorendi firma Sixt juurde, kust saame üsna kiirelt masina – 100 naela kallimalt ja üks päev lühemaks perioodiks. Lisaks 70 naela eest täiskindlustuse. Väike summa Kaspari meelerahuks parempoolses liikluses.
Camdeni turgCamdeni turg
14.45 – Jõuame Forge’i ette, kus tüübid juba ootavad. Laadime asjad masinale: esmalt tassime kõik kodinad auto kõrvale, siis hakkame autosse panema. Kõik juubeldavad, et lõpuks ometi on meil auto ja reis Bristolisse võib alata. Seal peaks ees ootama tõhus soundcheck ning seejärel hotell koos basseini ja saunaga.

Viga nr 4: Imelikult pingevaba tunne kestis 5 km läbi tiheda Londoni liikluse. Siis aga tekib tahtmine kaamera haarata, ent autos seda pole. Meenub, et viimati nägime seda Forge Camden'i ees laual.
Pilt kaamerastPilt kaamerast
Sõidame tagasi ja loomulikult pole kaamerat ei laual ega ka klubis – olin jälle unustanud idiot check’i. Hilisema mõttearenduse tulemusena jõuame järeldusele, et kaamera pidi varastatama siis, kui olime auto lähedal ja kogu kraam polnud veel peale laaditud. Mäletatakse üht kahtlast tüüpi, kes sel ajal auto läheduses viibis. Rohkem on kahju kaotatud tujust ja jäädvustatud materjalist, kui kaamerast endast…

Õppetund nr 4: Teosta alati idiot check. Olgu sul pidev ülevaade kogu varustusest ja selle paiknemisest. Ja eriti kui tundub, et kõik sujub, säilita kaine pea.

Teed on täiesti umbes. Tagasi Forge’i sõitmisega kaotame üle tunni sellest ajast, mis oli plaanitud basseini ja saunaga hotellis puhkamiseks pärast soundcheck’i Bristoli klubis Attic Bar. Ummikud on isegi maanteel. Reedene tipptund. Korraldajad nõustuvad soundcheck’i edasi lükkama. Jõuame klubisse õhtul kella kaheksa paiku (plaanitud 17.30 asemel). Heliproov on üsna kiire ja efektiivne. Hotellis saame siiski veidike hinge tõmmata. Ka esinemisaeg lükatakse hilisemaks. Full Moon ühes Attic Bariga on suure hooviga kompleks, kus levib kanepihõng. Teist päeva järjest viibime noorukite hipsterite asustatud piirkonnas, mis on funk-muusika lembelisi inimesi täis. Seinalt leiame kõige suurema postri, mis meist eales on üles pandud. Meil on isegi soojendusbänd Notorius BS3.

Klubi on parajalt hubane, mahutab umbes 200 inimest ja on rahvast täis. Soojendav bänd lõpetab ja asume oma asja kallale. Millegipärast oli võimendi asetatud ratastega lauale. Kontsert sujub, kuni bassivõimendi maha kukub. Aga see ei morjenda. Laksberg teeb kiired ümberkorraldused. Bassikapp jäi terveks, Kaspar paneb monitorist bassi põhja ja kontsert antakse võiduka lõpuni. Meile öeldakse, et Bristoli rahvast on eriti raske köita. Aga saal oli vaimustunud. Merch siiski eriti ei müü. Publiku hulgas on ka Tony Lansdowne – Bristoli DJ ja ajakirjanik, kelle arvustus aitaski meil jala ukse vahele saada. Saame tuttavaks, surume kätt ja veedame lava taga aega. Ta ütleb, et UK funk-skenes on palju bände, ent enamik neist on kehvad. Tema hinnangul on Lexsoul tõeliste funk-bändide hulgas üks maailma parimaid, tehes maatasa ka sellised suur nimed nagu Cookin on 3 Burners ja The Bamboos, The New Mastersounds ja Breakestra. Need olla tema jaoks igavad.
The Jump @ BristolThe Jump @ Bristol
Teeme üsna kiire load-out’i (s.t laadime tehnika autole) ja jõuame hotelli, kus saame puhata hommiku kella kümneni. Käime söömas, saunas ja ujumas. Vähemalt mingi uus hingamine on sees, kõige tähtsam päev alles ees. Jõuame tõrgetata Manchesteri BBC stuudiote kvartalisse. Tund aega parajaks teha, lähme Dock Yardi, et teha ühed õlled. Ootamatult astub sisse Craig Charles. Surume kätt ja kuuleme, kuidas too pole pärast eilset DJ-pidu ja tagasireisi magama saanudki. Saame tuttavaks, jagame muljeid. Jõuab kohale, kui eksootiline punt me inglaste jaoks tegelikult oleme. Craig küsib, kas meil ikka on oma keel. Käime intervjuul, mis kulgeb lõbusates toonides. Lepime kokku ka tulevikuplaani saata neile bändi stuudisessioon. Jagame kingitustena ära huulepalsami ja plaadi. Meid peetakse sealmaal Ida-Euroopa eksootikaks: kui siin tundub purgiubade ja huulepalsami müümine leidliku bändikauba ideena, siis sealsetele näis vist nii, et oleme sunnitud seda tegema, et üldse elus püsida.
BBC-s käikBBC-s käik
Jõuame õigeks ajaks Band on the Walli soundcheck’i. Seal aga alles oodatakse trumme ja lava on ette valmistamata. Teeme tutvust koha enda ja töötajatega, selgitame välja merch’i leti ja kohalikud tehnikaolud, mis on kogu tuuri kõige paremad – maiuspala Kasparile. Teeme kõrvalasuvasse hotelli check-in’i. Tagasi tulles ikka veel trumme pole. Väärtuslik puhkeaeg jälle raisus.
KasparKaspar
20.50 – Saame lõpuks tulema, uksed avatakse 21.00. Kusjuures järjekord on ukse taga juba enne avamist. Viimased 50 piletit läksid alles siis müüki. 450 külastajat mahutav klubi on õhtuks välja müüdud. Me ei hellita end, arvates et meie pärast – peamiselt ikka Craig Charlesi, kohaliku tele- ja raadiofiguuri, menuka klubiõhtu sissetöötajast peaesineja tõttu. Võtame klubi kõrvalt toidu hotelli kaasa.

Manchesteris kohtun ka Ema Nosurakiga, kellega arutame suviseid plaane ning räägime tuurimänedžeri töö rõõmudest ja valudest.
Jump @ ManuJump @ Manu
22.45 – Algab laiv, klubi peal laiali olevad inimesed valguvad saali ja antakse kuuma. Õhus on tunda õiget Lexsouli hõngu, s.t higi. Trambitakse ja plaksutatakse kaasa. Lauldakse, kui Robi ütleb “Coco”; hüpatakse, kui Robi käsib hüpata. Kusjuures lauldakse kaasa ka nendele lugudele, mida raadios pole mängitud. Peale sealmaal kuulsaima loo “Beef Grinderi” sõnadele teatakse ka “Tell Me, Tell Me” fraase. Hinnatakse meisterlikkust, soolosid saadavad plaksutused. 20-50 a. publik tantsib vahetpidamata. Lisalugu. Rõkked. Siis kiiresti lavalt minema, et teha ruumi Craigile. Saame bändiga kokku merch’i leti juures. Mõtleme, et kui bänd on ka seal, siis tuleb rahvas julgemini ligi. Nii ongi. Tullakse tänama, jagatakse muljeid, tehakse koos Robiga pilti. Tehakse isegi CD-st pilti, aga ostma ei kipu ükski käsi. Küsitakse, kas allalaadimiskoodi pole. Tundub, et füüsiline bändikaup ei paku kogu õhtu pidutsevale publikule, mis jäi 20–50-aastaste kanti, huvi. Veedame aega, kuulame Craigi esitust ja juba varsti liigume hotelli.
MerchiletisMerchiletis
Kõige pikemalt aega ringi vaadata ongi meil Manchesteris, seal on avatud plaadipoed. Müüme 5 koopiat Lexsouli albumit kohalikus plaadipoes. Hangime meeneid ja naudime hingetõmbeaega.
PlaadipoesPlaadipoes
Leedsi poole reisides vahetan kirju ja helistan Hi-Fi klubile, et küsida üle tehnika kohta. Tegemist paistab olevat ühe tõeliselt põlve otsas asju ajava klubiga. Üleüldse näib kõiki klubipidajaid saatvat selline muretu suhtumine. Annan mõista, et asjad peavad tehtud saama. Alguses pakutakse meile klubis trummi- ja klahvitoolide asemel kaste. Samuti on elektrikidra võimendi allapoole igasugust arvestust. Tehnilise rider’i võib edastada, aga selle täitmist ei oska ette aimata. Tingimusi eirati igal pool, v.a Band on the Wallis. Õnneks on bänd ja Kaspar nii profid, et panevad asja toimima ka vähemaga. Jõuab kohale, miks Elephants From Neptune ja Draakonid reisivad oma backline’iga – see hõlbustab nii klubidega diilide tegemist kui ka kindlustab tehnika kvaliteedi.

22.15 – Peame esinema 23.15 pühapäevasel päeval. Meile üllatuseks on tänavad täis pidutsejaid; keldriklubis, kuhu oleme paigutunud, viibib enne kontserti aga ainult 4–5 inimest, kellest kaks on tuttavad. Mõtleme, kas nüüd tulebki ära see moment, mida nii mõnigi Eesti bänd on välismaal tunda saanud – mängitakse peaaegu tühjale saalile. Lükkame alguse 10 minuti võrra edasi ja selleks ajaks kogunebki saal täis rahvast, kes on kohe peotujus. Ilmselt teati, et klubisse sissepääs on tasuta ja et bänd esineb tavaliselt just sel kellaajal. Tuleb üks mõnusamaid, laupäevase tähtsaima kontserdi järgsest pingelangusest tingituna vaba hingamisega laive. Kõik naudivad ennast ja sujub. Siin ostetakse ka kõige rohkem merch’i ja saame näppu visiitkaarte festivalide korraldajatelt.

01.00 – Sõidame ilma ööbimata Bristolist otse Londoni lennujaama suunas, kust lend väljub hommikul kell 7.55. Sõidu alguses hoiame peotuju üleval. Sekeldustest hoolimata on Laksberg ülendatud tujus edukast tuurist ja lahutab paar tundi teiste meelt, kuni kõik üksteise järel kustuvad. Vahetame Kaspari kõrval kohti, et vestlust üleval hoida ja juhi väsimust peletada. Esmaspäeva õhtuks, kui Tallinnas ka asjad aetud, saan esimest korda 36 tunni jooksul magama. Aga tuju on hea.

III Tuuri järel

Asun tegelema samal reedel Tallinnas Nõmmel toimuva Lexsouli kontserdi promoga. Panen üles Inglismaal tehtud videoid ning kutsun eelmüügist pileteid ostma nii meid Hooandja kaudu toetanuid kui ka meie Facebooki ja Instagrami jälgijaid. Õnneks on pool aastat Lexsouli nägemata publik näljane ja müük sujub. Ajan korda viimased asjad üritust korraldava tiimiga.

Annan Londoni politseile teada kaamera vargusest ja võtan hüvitise asjus kindlustusega ühendust. Tegelen Inglismaal kontserdil käinute tänamise ja meelespidamisega. Nii Facebooki kui ka Twitteri kaudu jõuab minuni vaimustunud tagasisidet ja saame uusi fänne.

1. märts – Saan teada, et saime EAÜ-st 1500 eurot toetust. Esmalt tuleb tuur ikka omade jõududega teostada, kui taotlus kiidetakse heaks saab tagantjärgi kulude katteks summa, mis komitee heaks kiidab. Kokkuvõtete tegemine kestab veel paar nädalat. Kindlustusest kaamera eest hüvitise saamine seisab veel Londoni politsei kafkaliku protsessi taga, ent lõpuks õnnestub see saada.

Samal ajal on välja kuulutatud Craig Charlesi esimene suvefestival, mis toimub 13.–17. juulil Horvaatias ja mida korraldatakse koostöös Croatian Funk Delegacyga, rühmitusega, kes tänu EFE-le on mulle juba varasemast tuttav. Võtan nendega ühendust ja teen ettepaneku koostööd teha. Kirjutan Emale, et oleme festivalist huvitatud. Nädal aega hiljem saame kutse nii Lexsouli kui ka DJ-dega ühineda festivali line-up’i ja olla osa esimesest väljakuulutamisringist. 2017. a üritusel osalemine jääb eelarve taha, proovime uuesti 2018.

11. märts – Eetrisse läheb Craig Charlesi saate jaoks tehtud intervjuu, mille ajal ja järel näeme kõigis sotsiaalmeedia kanaleis meie jälgijate hulga märkimisväärset kasvu. Postkasti laekuvad kirjad, et tulge juba tagasi.
GrupipiltGrupipilt
Kokkuvõtteks

Kõik kontserdid läksid hästi, publikut oli piisavalt, ehkki võinuks teha aegsamini ja rohkem tööd kohapealse muusikatööstuse esindajate ja muusikaajakirjanike kutsete kallal. Selgus aga, et promootorid, kes meid võõrustasid, olidki ühed võtmefiguurid ja soovisid meid tagasi. Videomaterjal ja hea sõna, millega meid meenutatakse, tagab järgmisel korral paremad diilid ja suurema võimaluse rohkem kõmu tekitada. Esinemised olid tasemel ja maja publikut täis – nii et saime kolmes kohas neljast veidi rohkem honorari, kui algselt oli lubatud.

Ehkki logistiliselt oli meil palju raskusi, võib tuuri õnnestunuks lugeda. Et ületada selliseid takistusi, nagu meil reisi algul tekkisid, on vaja pundi head keemiat. Tundsin end vastutavana ja tegin kõik endast oleneva, et olukorda parandada. Keegi ei vihastanud, vaadati mööda kehalistest vajadustest ja säilitati kaine pea. Vähe nõrgema närviga pundi puhul võinuks asi päris nutuselt lõppeda. Kui poleks olnud niivõrd kogenud Kaspar Brandti, poleks tuuri õnnestumine olnud võimalik. Ehkki samavõrra tähtis oli ka see, et olenemata tingimustest ja tehnikast ning omaenda kaladest, andsid Lexsouli tüübid laval endast parima ning sai istutatud seeme minna tagasi pikemaks ja tulusamaks tuuriks.

Henrik Ehte
Henrik edendab funk-soul-disko skenet Estonian Funk Embassy saadikuna, veab samanimelist saadet Raadio 2-s ja on Lexsoul Dancemachine'i ning Estrada Orchestra manager.

Vaata selle autori kõiki artikleid »


Käesolev artikkel on üks osa artikliseeriast, mille loomist on rahastanud Eesti Autorite Ühing.

khi
04-07-2017
kell 11:43

good shit (Y)

Kirill
04-07-2017
kell 13:46

Tehakse isegi CD-st pilti, aga ostma ei kipu ükski käsi. Küsitakse, kas allalaadimiskoodi pole. Tundub, et füüsiline bändikaup ei paku kogu õhtu pidutsevale publikule, mis jäi 20–50-aastaste kanti, huvi.see hea mõte tõesti, võiks müüa digitaalset reliisi ka letis

ivo
05-07-2017
kell 09:49

kui siin tundub purgiubade ja huulepalsami müümine leidliku bändikauba ideena, siis sealsetele näis vist nii, et oleme sunnitud seda tegema, et üldse elus püsida

See oli ka päris huvitav tõdemus. Bändi huulepalsam tundub ju päris fancy, ei? :D

fleik
06-07-2017
kell 13:45

väga hea lugemine

aksel
15-07-2017
kell 21:52

Tehakse isegi CD-st pilti, aga ostma ei kipu ükski käsi. Küsitakse, kas allalaadimiskoodi pole. Tundub, et füüsiline bändikaup ei paku kogu õhtu pidutsevale publikule, mis jäi 20–50-aastaste kanti, huvi.see hea mõte tõesti, võiks müüa digitaalset reliisi ka letis

Kas just müüa, aga ntx Spotify bändilehe QR kood võiks merchiletis olla küll.

aksel
15-07-2017
kell 21:52

Ja super lugemine, thx!