Hirmuäratav ja ohtlik muusika

17-04-2017 | kirjutas: Rene13

Oleks sakslased seda teadnud, et Riias sünnib 19. sajandi lõpus poisslaps, kes kinokaugele silmale saab tuttavaks võimsa juuksepahmakaga, aga kinohuvilisele moodsa filmikeele leiutamise tõttu, poleks nad võibolla Riiat asutama hakanud.

Kuna talitati vastupidiselt, lavastas vahepeal Nõukogude Liidu kodanikuks saanud Sergei Eisenstein 1925. aastal mängufilmi "Soomuslaev "Potjomkin"", mis vaatajanumbritelt oli paras läbikukkumine. Riigipoolse komakohtade nihutamise abil, aga ka näiteks tollase filmistaari Douglas Fairbanksi soosingu läbi, suudeti sellegipoolest lindi vastu väljamaa levitajate huvi äratada. Berliini kinodes sai "Nõukogude Liidu kassahitist" tõeline menuk. Lausa sedavõrd edukas, et lindi kohalik levitaja otsustas filmi mannetu orkestripartii oma kulu ja kirjadega millegi uhkema vastu asendada.

Helilooja Edmund Meiselile anti 12 päeva ja vabad käed. Meisel, ajahädas ja Beriliini külastanud Eisensteini juhtnööridest inspireeritud, vehkis muusikalise saate, mis sugugi ei vastanud oma aja filmimuusika kaanonitele - oli mehaaniliselt pulseeriv, plahvatavate trummide ja lausa häbitute kordustega. Mitte ei hõljunud stseenide kohal, vaid montaažirütmiga sammu pidades paisutas ja võimendas tegevust. Praegusele filmivaatajale harjumuspärane, aga omas ajas oli see nii mõjuv, et mõned saksa maavalitsused näitasid filmi tummalt.
Soomuslaeva ähvardav silmavaade.Soomuslaeva ähvardav silmavaade.
Mitte 1905. aasta revolutsiooni romantiseeriv pildirida, vaid selle saateheli peeti riiki ohustavaks. Sakslastel on selle tarvis lausa omaette mõiste - staatsgefährlich. Meiseli süidid olid staatsgefährlich. Vahepeal läksid need mõnekümneks aastaks kaotsi ja hiljem on selle filmi näitamist ükskõik missuguse muusikaga siin ja seal siiski jõudumööda keelatud. Aga enam ei olnud küsimus muusikas, vaid peljati, et film, mille käsitsi ülevärvimata koopiates tõmbavad revolutsioonilised madrused laevamasti valge lipu, võib tekitada vaatajates rumalaid mõtteid. Iroonilisel kombel keelati film hiljem ka Nõukogude Liidus.

1934. aasta 1. jaanuaril marssis üle 3000 iirlase isa Peter Conefrey eestvedamisel läbi tuhandekonna elanikuga Mohilli alevi, avaldades meelt Iirimaale jõudnud jazzmuusika vastu. Lootusetult vaesel ja jätkuvalt viktoriaanlikus vaimus toimetaval agraarsel Iirimaal leiti, et jazz laostab katoliikliku vaimu ja isamaalise meele. Ja lisaks on see ka üks aafrika paganate ja anglosakside koostöös sündinud nurjatus.

Et mentaliteedist paremini aimu saada: pahameelt tekitasid ka moodsad transpordivahendid. Näiteks ohustas moraali jalgratas, sest see võimaldas jumalavallatuid tegusid ka kauge maa taga tegemas käia. Kiriku suure mõju toel võeti Iirimaal 35. aastal vastu tantsusaaliseadus, mis sedastas, et tantsupidude toimumine sõltub edaspidi kohaliku vaimulikkonna heakskiidust ja noorte läbikäimisel tantsusaalis hoiab silma peal saalinurgas istuv preester. Seadus on jõus siiamaani, kuigi selle rakendamisega ülearu vaeva ei nähta. Meelde maksab jätta, et popmuusika mõju osutus sotsiaalselt tegusaks, mõjutas riigidisaini.


Billie Holiday esitab Rezső Seressi komponeeritud Ungari suitsiidilaulu, mis linnalegendi põhjal olla suure hulga inimesi enesetapuni ajanud, sealhulgas loo autori. Küll alles 35 aastat hiljem.

Põrandaalusele keemiatööstusele uut hoogu andnud reivikultuur oli alates kaheksakümnendate lõpust suur asi. Osaliste poolt ei nähtud reivides ainult põrandaaluseid tantsupidusid vaid utoopiaid, kus ei pidanud pead murdma, kuskohast tuleb vesi, kuhu läheb solk ja teised igapäevased taristuküsimused. Maksiimina kehtis PLUR (Peace Love Unity Respect).

Worcestershire krahvkonna Malverni väikelinna lähistel 92. aastal maha peetud nädalapikkune Castlemorton Common festival ei läinud ajalukku kui näide toimivast alternatiivsest ühiskonnast, vaid see sai moraalipaanika plakatinäoks. Kuna reivid olid tooride valijatel hinge täis ajanud, kasutati Castlemortonit ajendina ja 94. aastal pandi maksma seadus, millega keelati vabaõhuüritused, kus mängitakse muusikat, mille põhitunnuseks on korduvad rütmijärgnevused. Muusika ütles taaskord riigiasjades sõna.

Ligikaudu 380 aastat enne meie aega kirja saanud Platoni dialoogi "Riik" IV raamatus leidub passus, milles kaks peategelast, Adeimantus ja Platoni häälega rääkiv Sokrates jõuavad vestluse käigus Damonile omistatava mõtteni, mida sõnasõnalt võttes võib tõesti järeldada, et iga muusikaline (aga ka kehakultuuri puudutav) uuendus ohustab (ideaalset) Riiki. Konteksti arvestades ei ole selle mõtte iva sugugi nii kategooriline - peale uuenduse enda märkamise, soovitatakse arvesse võtta ka uuendaja taotlusi. Ja seda mõeldi ühiskonnas, kus muusika sümboolne tähendus oli märkimisväärne.

Muidugi lauldi ka satiirilisi silloisid ja nelja seina vahel võisid musitseerida isegi naised, aga tarbemuusika kohal kõrgusid nii lauldavad palved kui rammus kiht esoteerilise ja sümboltähendusega sfääride muusikat, mis kätkes universaale, kus proportsioonide kaunidus oli omaette eesmärk. Sellegipoolest annab müüti hirmuäratavast ja ohtlikust muusikast ka Platoni toel kultiveerida.

Kas pole sarnasest kuritarvitamisest sündinud ka legendid, kuidas 80ndate lõpus Eesti lauldi, 2000. aastal Serbia tantsiti ja 2004. aastal Ukraina rokiti vabaks?

Ilusate kujundite sisse vaadates ei jää neist väidetest enam suurt järele, pelk korrelatsioon, ei mingit kausaalsust. Ja keda kõike ei ole Berliini müüri langemise peaosalisteks peetud? Nimekiri ulatub Bowiest Hasselhoffini ja tagasi.

Peentöödeldes annab muusikat kahtlemata ideoloogiatööstuse tarvis rakendada. Sest muusika, va tobe eesel, kannab kõike. Seda tähendas juba Goebbels. Eks kumab sellest läbi ka Voltaire'i torge: "Kui midagi on liiga rumal, et seda öelda, tuleb seda laulda".


Seltskond kohalikke muusikuid tõestab, kuidas propaganda eesmärk on olla populaarne, mitte intellektuaalselt toekas. Propaganda asi ei ole avastada intellektuaalseid tõdesid.

Rangelt meelsuse kujundamiseks loodud muusikapalades, milles jääb vajaka poeetilist ja muusikalist tõde, on alatasa läilalt maagilist mõtlemist ja muusika enda emotsionaalse potentsiaali selget ülehindamist. Aga isegi parimal juhul saavad nende pakutavad ideaalmaailmad olla vaid ajutised, kestes vaid loo pikkuse jagu. Reeglina on need ikka ja ainult koomilised. Selliste tähistamiseks on ka uudismõiste narm.

See reha on olnud jalus praktiliselt kõikidel muusikapõhistel kontrakultuuridel, mis oma praktikatelt meenutavad Tanna saarel levinud kargokultust - suvalisest risust on rajatud lennuväljade makette, lootes et sinna hakkavad maanduma noosi pilgeni täis lennukid nagu II maailmasõja ajal, kui saarel asusid Ühendriikide lennuväebaasid. Siiamaani ei ole veel ükski lennuk maandunud, lennuväljade rituaalne imiteerimine jätkub sellegipoolest.

Märtsis 1965 jõudis Tšehhoslovakkiasse biitnik Allen Ginsberg. Ta küll saadeti paar kuud hiljem riigist välja, aga tema visiit avaldas mõju. Máničky, nagu pikajuukselisi meesterahvaid Tšehhoslovakkias kutsuti, said korraga avaliku tähelepanu osalisteks. Mitmes linnas keelati neil ühistranspordi kasutamine, Prahas ei lastud neid kõrgema järgu restoranidesse. 66. aastal organiseeris Tšehhoslovakkia kommunistlik partei miilitsa kaasabil 4000 noormehe pügamise. Mõned pandi soengu eest lausa vangi.

Kuu pärast 1968. aasta sündmuste lõppmängu, pärast Praha kevadet, mille järel eelkirjeldatud tegevus intensiivistus, asutas Velvet Undergroundist ja Frank Zappast vaimustunud 17-aastane Praha mánička Milan "Mejla" Hlavsa bändi Plastic People of the Universe. Ainuüksi Prahas oli sarnaseid bände sadu, omakeskis kutsuti neid saunde big beat eeskujul bigbit ning kaveritest seal sageli kaugemale ei jõutud. Ei jõudnud ka Plastic People of the Universe.
PPOTU 73. aastalPPOTU 73. aastal
2 aastat hiljem võeti bändilt litsents ja kuna litsentsita ei saanud ametlikult esineda, läks bänd põranda alla, viljeles nn "amatöörmuusikat". Bändi manager ja ideoloogiline juht Ivan "Magor" Jirous nimetas selle liikumise "Teiseks Kultuuriks" ja korraldas mõnesajapealisele aktiivile salajasi festivale.

1976 otsustati, et selline tegevus tuleb lõpetada, näidisprotsessi tarvis võeti kinni 27 muusikut ja nende sõpra. Jirous pandi organiseeritud rahurikkumise ettekäändel pooleteiseks aastaks istuma. Partei kutsus selliseid arenguid eufemistlikult normaliseerimiseks.

Osaliselt "Teise Kultuuri" kimbutamisest inspireerituna koostati Harta 77, tšehhi- ja slovakipäraselt Charta 77. Tšehhoslovakkia dissidentlike mõtlejate allkirjastatud õiend riigile, millest kohapeal ei olnud esialgu muud tolku, kui et hulk dissidente sai omavahel tuttavaks ja mõned neist said ka vanglaleiba maitsta. Väljapool raudset eeriiet asus manifest oma elu elama, selle vaimus koostati mitmeid teisigi.

Nende sündmuste kombinatsioonina saavutasid Charta 77 arhitektid märtristaatuse, 89. aasta Sametrevolutsiooni ajal usaldati neid võimust loobuda otsustanud kommunistidega asju ajama, mille järel sai Charta 77 ühest algatajast, rokisõbrast Václav Havelist föderaalse Tšehhoslovakkia president. Selle mängu kõrvalrollis tegi kaasa bänd, kes ei olnud end poliitilisena määratlenud. Piisas peajoonele alternatiivses laadis musitseerimisest. Ja küllap ka soengutest. Ametlikult vabastati bändiliikmed süüdistustest aastal 2003, kui Praha ringkonnaprokurör juhtumi üle vaatas.
Fragment bändi Bikini Kill liidri Kathleen Hanna koostatud flaierist.Fragment bändi Bikini Kill liidri Kathleen Hanna koostatud flaierist.
90. alguses Washingtoni osariigis alguse saanud riot grrrl liikumine väljendas peamiselt valgete hilisteismeliste sõjakat feminismi ühesuguse innuga nii muusika kui manifestide läbi. Võimalik, et tegemist on ühe kõige enam manifeste ja kõige vähem tugevaid refrääne kirjutanud noortekultuuriga. Viimane võib selgitada ka liikumise lennukaare madalaks jäänud nurka.

Oma algusaegadel vaid Ühendkuningriigi fenomenina eksisteerinud rock against communism (RAC) sai alguse 70ndate lõpus peetud rõhutatult poliitilistest konsterdisarjadest. Praegu kasutatakse seda üheselt mõistetava koodnimetusena äärmusparempoolsele punkrockile, sotsiaalse mõjuteguriga ümmargune null.

90ndate alguse ja keskpaiga kollase meedia, aga ka mõnede asjaosaliste praalivate intervjuude põhjal oleks Norras justkui tegutsenud "Black Metal Inner Circle". Algatuse oluliseks kandjaks oli muusika. Vaevalt, et asjasosalised neid ideaale isegi tõsiselt võtsid, aga moraalipaanikana läks selline kuvand asja ette - pimetestis oleks tollase blackmetali ja praeguste Islamiriigi džihadistide ideaale raske eristada olnud. Pealegi armastavad mõlema viljelejad propagandapiltidel kanda musta ja rõhutada kultuurimälestiste hävitamise olulisust. Revolutsiooni tipphetkedeks jäidki arreteerimised koguduste vara hävitamise ja mõrvade eest, erikohtlemist ei kaasnenud.


Ühest küljest revolutsioonikitši klassika, aga nõudmiste kiuste ei mänginud lugu Nelson Mandela vabastamise juures mingisugust rolli. Teisalt pedagoogiliselt õnnestunud pala, sest singel jõudis mitmete edetabelite kõrgematele positsioonidele, misläbi hulk inimesi võis saada teada, mis vaevab Nelson Mandelat.

Loetletud liikumised sündisid igaval ajal ja arenenud õigusriikides. Ajalooõpikutesse jõudmise asemel on need kõigest ühed paljudest popmuusikaajaloo kurioosumitest. Paistab lausa, et hoolimata bravuurist, jäävadki muusikapõhiste kontrakultuuride lubatud revolutsioonid ja reformid vaid ilukõneks või kitsalt popmuusika enda siseasjaks. Asjaosaliste erinevaid huligaansuseid kõrvale jättes, on need sotsiaalselt nii hambutud, et selliseid liikumisi ei ole arenenud maailmas siiamaani süsteemselt vaikima sunnitud. Kuigi on proovitud.

Mary Aitcheson oli mitmekülgsete huvidega keskkoolitüdruk, kes mängis trumme parimal juhul vaid kohaliku tähtsusega tüdrukutebändis The Wildcats. Selliseid kaveripunte on igas keskkoolis nagu kirjusid koeri, esinetakse mõned korrad ja keskkooli lõppedes minnakse laiali. Hiljem Mary abiellus ja tegutses fotograafina. Mary abikaasa Albert tegi head karjääri, temast sai Tennessee osariigi senaator ja Clintoni Ühendriikide asepresident.

85. aastal läks Mary "Tipper" Gore endast välja. Süvenedes 11-aastasele tütrele meeldinud Prince'i pala "Darling Nikki" sõnadesse, tabas teda rikutud tuju. Sõnad rääkisid käsikiimlusest ja tal hakkas piinlik.
90ndatel cool olnud Woody Harrelson kannab märki filmis "White Men Can't Jump"90ndatel cool olnud Woody Harrelson kannab märki filmis "White Men Can't Jump"
Tegusa naisena organiseeris Tipper mõjukate meeste abikaasadest aktiivi, millest kasvas komitee PMRC (Parents Music Resource Center). Töövõiduna presenteeriti nn "pornorocki" teemalist kuulamist Senatis, kuhu olid seletust andma kutsutud Frank Zappa, Dee Snider ja John Denver. Viimane oli seal peamiselt loo "Rocky Mountain High" tõttu, aga temalt kui mahedalt folkrokkarilt eeldati siiski "pornorocki" hukkamõistu. Vastupidiselt ootustele võrdles ta oma kõnes PMRC tegevust raamatute põletamisega.

Õhus oli üldse mitmesugust pinget. Komitees istunud Al Gore ei toetanud abikaasa ristisõda sugugi kõige innukamalt ja Dee Sniderit küsitledes tunnistas ta koguni, et kuulab John Denverit meelsasti. PMRC oli küll juba varem suutnud RIAA'd veenda, et kahtlasevõitu sisuga plaate tuleks eraldi märgistada, aga hoiatuskleebis sai õige hoo sisse pärast Senatis toimunut, kui selgus, et PMRC radikaalsemad plaanid läbi ei lähe.

Kleebisest sai ühtaegu visuaalne signaal agarale lapsevanemale kui ka nimme nurjatust sisust huvitatud muusikaostjale, märgistus muutis sellesisulise kraami leidmise hõlpsamaks.

Mitte et muusikakuulajad sõnalisele poolele ülearu tähelepanu pööraks, oli reaktsiooniks ikkagi psühholoogiline vastulöök. Kui märgi kujundust 1990. muudeti, sai sellest omamoodi ikoon. See võeti mässumeelse noortekultuuri dekoratiivseks osaks.

Õige huvitavalt reageeris kvartett Rage Against The Machine 1993. aasta Lollapaloozal kui mängimise asemel roniti lavale alasti, suud kinni teibitud ja rinnale musta markeriga PMRC kirjutatud. See oli ilmselt esimene kord kui PMRC'l õnnestus kedagi vaigistada ja sedagi mitte sunniviisiliselt.


Prantsusmaa tuneeslaste jaoks oli tegemist järjekordse poliitilise räpiga. Pala sai suure algustähega protestilauluks pärast ebaproportisonaalselt suurt režiimipoolset huvi selle esitaja vastu.

21-aastane Tuneesia räppar El Général oli praktiliselt tundmatu suurus ka oma kodulinnas Sfaxis kui pani 2010. aasta detsembris facebooki koduste vahendite toel valminud videoloo "Rais Lebled", milles ei valitud end võimu ja riigikassa külge imenud president Zine el Abidine Ben Ali meetodeid kirjeldades sõnu. Nädalapäevad varem olid wikileaksis ja maailma juhtivates päevalehtedes ilmunud dokumendid, milles paljastus Tuneesia võimumeeste korruptsiooni ulatus.

Pahameelepuhang oli olemas, täiuslikust tormist oli puudu vaid sümbol. 17. detsembril süütas Sidi Bouzidi linna ametnike ülekohtust surmtüdinud tänavakaupmees Mohamed "Basboosa" Bouazizi end kohalikus valitsushoones põlema, mille järel inimesed kohaliku valitsusasutuse ette esialgu spontaanse ja rahumeelsele demonstratsiooni korraldasid. Riigimeedia vaikis, aga sotsmeedias liikus info, et politsei oli käitunud olukorda arvestades ülearu agaralt, misjärel mäsu jätkus. El Général avaldas sellest liigutatuna uue räpi "Tounes Lebled", mille peale salapolitsei ta 6. jaanuaril kinni pidas. Tänavatele tormanud avalik arvamus oli taas marus. Viis päeva hiljem El Général vabastati, aga politseisõidukist väljudes oli ta juba teise jasmiinrevolutsiooni hääl.

Solidaarsusest Sidi Bouzidi elanikega, asuti protesteerima ka pealinnas Tunises. 14. jaanuaril pages Ben Ali Tuneesiast ja "Rais Lebled" kõlas juba Egiptuses, kus toimus Araabia kevade järgmine vaatus.
Tuareegid 2012. aasta kõrbefestivalil.Tuareegid 2012. aasta kõrbefestivalil.
Sahara kõrbes elutsev berberi rahvas tuareegid on koloniaalaegadest saadik ripakil, tegutsedes peamiselt Mali, Nigeri ja Alžeeria territooriumitel. Eelkõige ollakse tuntud siniselembuse, regulaarsete Mali keskvalitsuse vastaste ülestõusude, ühe Volkswageni mudeli ja viimastel aegadel ka kõrbebluusi poolest.

79. aastal muusikaprobleemiga mässuliste tuareegide poolt asutatud Tinariwen on tuntud nii siin kui sealpool Atlandi ookeani ja Vahemerd. Need käed on hoidnud nii kitarri kui kalašnikovi. Bändi vahepealne manager Mohamed Aly "Manny" Ansar asutas 2001. peamiselt tuareegi muusikale ja väljamaa staaridele keskendunud festivali "Festival au Désert". Sõna otseses mõttes düünide vahele püsti pandud laval on teiste seas ülesse astunud nii Bono kui Robert Plant.

Kui 2012. aasta festival oli jaanuarikuus lõppeda jõudnud, algas Põhja-Mali konflikt. Saudi-Araabiast eksporditud salafismi omaks võtnud tuareegi mässulised alustasid ülestõusu, millele Mali keskvalitsus ei jõudnud otsustavalt reageerida, mispeale Mali armee leidis kõige oivalisema aja riigipöörde korraldamiseks, andes tuareegi mässulistele vabad käed suure osa Põhja-Mali hõivamiseks.

Alistatud territooriumil, mis hõlmas 2/3 Malist, pani rühmitus Ansar Dine maksma valju šariaadi. Muuhulgas keelustati terveks aastaks (mittereligioosne) muusika, kaasa arvatud mobiilihelinad. Fundamentalistide eesotsas oli Iyad Ag Ghaly - endine hobimuusik ja -poeet, Tinariweni liikmete sõber ja Kõrbefestivali soosija.

2013. aasta alguses sekkus konflikti Prantsusmaa, pisut hiljem ka Niger ja Chad. 18. juunil sõlmiti üsna hapralt pidama jäänud rahu. Vähemalt muusika oli taas legaalne, kuigi turvakaalutlustel toimub "Festival au Désert" siiamaani eksiilis.

Sotsiaalne eksperiment Taliban püüdis Afghanistanis alates aastast 96 tarbemuusikat välja juurida kuni nad 2001. aastal ise riigist välja kihutati. 17. sajandi Inglismaal olid ka kveekerid seda meelt, et muusikast tuleb esmalt kirikus ja seejärel igapäevaelus lahti saada.
Mida endiselt pole, on vaikus.


Marx, Engels ja keegi kolmas habemik (Feuerbach?) uurivad, kuhu on jäänud revolutsioon?

2014. aastal Ühendriikide turu-uuringute firma Edison Research poolt 3000 vastaja peal läbi viidud küsitlusest selgus, et keskmiselt kuulab ameeriklane päevas 4 tunni ja 5 minuti jagu muusikat. Keskmise eluea peale jagatuna teeb see üle 13 aasta.

Aasta hiljem BPI (British Phonographic Industry) ja ERA (Entertainment Retailers Association) tellitud küsitluse kokkuvõttes seisab, et üle kolmandiku vastanutest kuulab muusikat üle kolme tunni päevas. Valimiks oli 1000 Ühendkuningriiklast.

Vast viibiksime ühes äärmiselt kentsakas biheivioristlikus düstoopias kui kasvõi murdosa sellest tohutust ärakuulatud muusika hulgast ühiskondlikult kuidagimoodi resoneeruks. Kui muusika pakuks paremaid pealkirju kui poliitika, avaldaks regulaarselt mõju seadusloomele või vorstihinnale.

Mitte et alkeemikud prooviruumides universaalse mäsukäivitaja konstrueerimisest loobuma peaksid. Kuigi isegi nimme hirmuäratavaks ja ohtlikuks disainitud muusika kipub jääma ainult väikese grupi sotsiaalseks kleepaineks või heal juhul suuremate gruppide jutuaineks, on popmuusika suurim võlu võibolla ikkagi selles, et see ei olegi utilitaarne ega kuigi sisukas, vaid ekspluateerib seda, mis oli inimloomuse pärisosa juba kiviajal. Seda ka tööstusliku reproduktsiooni ajastul.

On palju ette heidetud, et ameerika showmaadluses päris heast peast üksteisele tagumikku pidi näkku ei hüpata ja pealegi on ka tulemused kokku lepitud.

Aga mis siis.

Rene13
Sage kirjasaatja Tallinnast. Eelkõige huvitatud sigakoertest.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

HaraldHaak
25-05-2017
kell 09:28

Viimasel ajal pole agitproppi palju ette sattunud, aga Gruusia uimastipoliitika reformimise ühenduse White Noise toetuseks tehtud pala "სისტემა გვიჭერს" Erekle Deisadzelt tundub üsna vägeva võitluslauluna.

ivo
05-06-2017
kell 14:30

Algav suvi pakub põnevust Raadio 2 programmis - eetrisse jõuab hulk uusi ja põnevaid sarju ning meelelahutust jätkub igale maitsele.
/.../
"Laulvad revolutsioonid" (eetris reedeti kell 14)
Maarja Merivoo-Parro suvine saatesari toob eetrisse inimesed, kes on erinevate vabaduste eest võideldes haaranud sama relva - muusika. Kõlab värske, vaba ja ennekuulmatu kraam välisläti pungist araabia kevade hip-hopini.

Rene13
06-06-2017
kell 18:50

Tiptop algatus, heameelega kuulan. Otse eraldi soovin kiita, et kohe julge samm edasi standardist, justkui muusikast kõnelemine saakski toimuda ainult elustiilikategooriates. Tuleb välja, et muusikast ja selle toel saab vesta ka huvitavamaid lugusid.

Alustan küll seisukohalt, et erinevate vabaduste eest võideldes võib haarata ükskama mida, kas muusika või kirde saia, see ei ole omaette veel mingi näitaja. Tibusid loetakse ikkagi sügisel. Pole veel ühtegi näind aga uue info ilmnedes pole mure seda seisukohta korrigeerida, sest ma pole selles küsimuses eriti kopenhaagen nagunii.

Kõige enam soovin, et seal astuks ülesse ka vabaduslaulik tõnismägi, kes esitab lugu "Toit".

PS
Uitmõttena. Maakeelsena on väljapool kirjasõna populaarses keeles praktiliselt käsitlemata muusikapsühholoogia. Muusika kontektsis saab vesta ka hulkade psühholoogiast (seda vist küll ainult sarkastilises võtmes?), erinevatest rakendusteadustest ja loomulikult majandusest. Kahtlemata oleks oma huvitavad killud lisada ka etoloogial. Jaan Ross, Tiit Kändler (mõlemad ka vastavaid raamatuid avaldanud) ja zoosemiootikute bande on endiselt kõbusad.
Sest see muusika on ju tegelt üsna äge asi.

pta
06-06-2017
kell 23:10

Tra, mai tea, kas ma olen vist vindine praegu, aga ma ei saa, Rene13, su tekstist muhvigi aru. Liiga sügav, pean arenema minema...

Rene13
07-06-2017
kell 13:10

Eks ma olen diip vend ka.
Selline Gaahl stayla vähemalt, ma loodan.

Osmium
07-06-2017
kell 20:32

Mul on põhjust arvata et osade black metali kuulajatele oli see ikooniline etteaste hirmuäratav, vähemalt videole on 17 dislike'i pandud - kuskil 2 % olid hirmul

Osmium
07-06-2017
kell 20:46

Kõrvalepõige autobiograafiasse. Gümnaasiumis oli mingi periood kui klassihommikutel pidi tutvustama oma hobi. Räägiti golfist ja moest ja mina lasin makist Black Sabbathit. Mind kusjuures keegi deidile ei kutsunud - äkki jätsin ohtliku ja hirmuäratava mulje? Nojah, õppisin küll tüdrukute klassis..deidile oleks võinud ikka kutsuda