Nädala muusikapai nr 24

Kirjutas Rada7.ee
30-03-2017

Befffriod
Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.

The Horrorist – "One Night In New York City"

Evert: Mõnikord on nii, et parimat asjad on 16-aasta vanused. Või siis… eee, 15-aasta vanused nagu laulab Oliver Chesler. The Horroristi esimene album "Manic Panic" nägi ilmavalgust igal juhul juba 2001. aastal.
Pole teada kui tihti The Horrorist praegu esineb, vist üsna harva, aga härra näiteks eile asus plaadimängijate taha Leipzigi linnas Depeche Mode "Spirit" uue reliisi peol. Facebooki andmetel käis seal ainult 57 inimest ja huvilisi oli 172, oehh.

Anjou – "Glamr"

Marko: See võib paljudele teadmata olla, aga aastal 2001 laiali läinud mega ambient postrock bänd Labradfordist on 2/3 on uuesti kokku tulnud nime all Anjou. See pala on juba nende tulevaselt teiselt plaadilt, pettumust ei ole nad seni suutnud veel valmistada.

Dreamcast – “Liquid Deep”
Tauno Maarpuu: Avastasin Dreamcast’i alles täna Bandcampist, kui püüdsin end kurssi viia Marju Kuudi uue kogumikuga. Dreamcast on Marju ja Uku Kuudi leibelikaaslane, aga minu jaoks sama obskuurne kui Marju Kuut ameeriklaste jaoks. PPU ehk Peoples Potential Unlimited on üks sümpaatse nimega Washingtoni plaadifirma, mis väljastab palju unustatud ja taasavastatud või isegi omal ajal täiesti tähelepanuta jäänud tantsumuusikat. Dreamcast (aka Davon Bryant) tundub küll olevat täiesti uus artist, ja tegutseb ta samuti Washingtoni kandis. Nende kahe loo puhul on tema kanda vokaalpartiid, muusika tegi Sasac Rootsist (kelle enda 2016. aasta albumi eest küsitakse Discogsis 65€). Tõeliselt mõnusa retro-vaibiga soul-funk igatahes.

Poppy Ackroyd – "Timeless"

Merli Antsmaa: Eelmise aasta Jazzkaarel esines briti bänd Hidden Orchestra ja kuna mulle juba The Cinematic Ochestra meeldib ning sarnasusi neil kahel koosseisul on, siis ootasin seda kontserti kohe eriti. Enne festivali sattusin Youtube’s kuulama erinevaid klassikalise-jazzi-elektroonika koosseise ning kuidagi jäi ette ka Poppy Acroyd. Ta mängib viiulit ja klaverit ning luuperitega manipuleerib nende kahe instrumendi helidega. Oma üllatuseks avastasin, et ta mängib ka Hidden Orchestras! Maailm on ikka väike. Kui nüüd mõtlema hakata, siis jõudsin Poppyni hoopis läbi Grandbrothersi lugude – ja see ansambel on ka nüüd aprillis Tallinnasse tulemas. Ja sellelaadse muusikani jõudsin läbi Nils Frahmi, Olafur Arnaldsi ning Hauschka. Viimane kandideeris just filmi "Lõvi" muusika loomisega Oscarile ja Kuldgloobusele ning tuleb juba kolmandat korda Eestisse, seekord Tallinn Music Weeki raames.

Saint Etienne – "Heather"

Ivo: Ma tegelt pole kindel, kas ma suurem austaja kunagi Saint Etienne’l olen olnud, aga mu meelest see uus pala jube hästi kõlab ja on igati mõnus. Tore, et uus album on tulemas üle mitme aasta. Juunis siis täpsemalt, nimeks "Home Counties". Sattusin ka nende Wikilehele, kus nägin žanrilahterdust "indie dance" ning nüüd on ainuke asi peas see, kui painkiller näitas, kuidas indie järgi tantsida…

William Basinski – "For David Robert Jones"

Monopol Entertainment: Unustad ennast loop’i ära, vale kiirusega paitab kõrva isegi rohkem. Usun, et David oleks rahul. Muide plaadi teine pool on sama hea.

Föllakzoid – "Electric"

Herkki Merila: “Electric”, nende kolmandalt ja seni viimaselt plaadilt "III". Oma muusikat nimetavad nad kosmiliseks muusikaks, ise paigutaks nad pigem krautrocki ja psychi vahele, ulmeline kitarritranss. Kui kellelgi peaks huvi olema, näeb neid laivis mais Kopenhagenis ja Göteborgis.

Deaf Radio – "Aggravation"

MC STan B: Viimasest Queens of the Stone Age’i albumist on möödas juba liiga palju aega. Samas aitab tekkinud tühimikku täita Deaf Radio. Hea otsekohene desert rock.

Veel artikleid