Kuula: Sten-Olle - "Kaustik"

EiK - 7 lemmikplaati

15-02-2017 | kirjutas: Ivo Kiviorg


EiK, kellega alles oktoobris ilmus meil pikem usutlus (tollal veel artistinimega EIXD), esineb reedel, 31. märtsil Tallinn Music Weeki raames toimuval Rada7.ee spektaaklil Sinilinnus kell 23.30 ning ka järgneval päeval TMW hip-hop õhtul kell 21.30. Nädalake varem ilmutab ta oma teise täispika "Uinak".

16-aastase Eik Erik Siku loodud muusika kujutab endast art hop'ist, spoken word'ist ning puhtast emakeelsest luulest kokku segatud alternatiivset tervikut, mis kannab endas edasi kirge elu, lingvistikakauniduse ning mõtlemapaneva muusika ja kunsti vastu, läbi poeesiavormi pidevalt areneva kõverpeegli. Püüdes lõhkuda räppmuusikale seatud veidraid stereotüüpe, peegeldab see hoolikalt maailmas üha tõusvamaks muutuvat, rahumeelset ja filosoofilist kunstiräpiliikumist.

Paludes reastada oma seitse lemmikplaati, seletab Eik taustaks: "Ehkki minu teadlik muusikakuulamine sai arvatavasti alguse juba kuskil kolmanda klassi paigus, kui lasin pidevalt oma suurel vennal enda Nokiasse erinevaid möödunud sajandi punklugusid tõmmata, siis kaldusin praeguste lemmikute rittapanekul siiski uuematele radadele. Kui rääkida mu enese muusikaloomest, annab kunagine roki- ja pungihuvi küll kajana juurde pisikesi killukesi tollasest naljaga pooleks tekkinud mässumeelsusest, ent viimase nelja aasta lõikes olen jäägitult armunud siiski räppmuusikasse, eriti aga selle kunstilisematesse vormidesse. Nii ka žanriliste eelistustega: kui keegi peaks eales pärima, milline on mu praegune mõjuandvate artistide paremik, oleks see just taoline, nagu järgnevas nimekirjas näha saab."


“Things That Happen At Day // Things That Happen At Night” (2013) - Milo

Milo on üks mu meelisartiste olnud juba hetkest, mil ma tema loominguga esimese tõsisema kokkupuute lõin. Tema spoken word’i ja unelevaid alternatiivse hip hopi rütme ühendav stiil otsib pidevalt põhjuseid ning seletusi elu udusele absurdile läbi muusiku ja kuulaja vahel toimuva kujuteldava dialoogi, popkultuuriviidete ning eluliste tõsiasjade lahtikonstrueerimise sõnakunsti abil. See on art hop oma kõige segatumal, filosoofilisemal, melanhoolsemal kujul. Just täpselt taoline muusika, mida sa kuulad koos armsama või sõpradega, juues teed ning vaadates tähti.




"The Low End Theory" (1991) - A Tribe Called Quest

It’s 1991 and I refuse to come wack!” Just nende Phife’i poolt lausutud sõnadega võib võtta kokku ka kogu hip hopi ajaloo ühe tuntuma grupeeringu teise albumi. Samal ajal, kui enamik tollast räpimaailma oli keskendunud kurjal häälel tänapäevase getogängsteri kuvandi loomisele, külvas ATCQ üdini positiivseid laineid, rääkides avameelselt teemadest, mis puudutasid pea kõike rõõmsat ja kaasahaaravat, mis 90-te koolkonnaga kaasa käis. Olles pannud aluse täiesti uuele abstraktsele biidiskenele, mis tänini enamikes produtsendikogukondades lokkab, surfasid nad edasi naturaalsete bassipõhjadega taustalainetel, jutustades selgesõnalisi lugusid enese päritolust, inimestevahelistest suhetest ja kasvõi näiteks tervisliku toitumise vajalikkusest.




"Skelethon" (2012) - Aesop Rock

Gümnaasiumis filosoofiaga tutvudes selgines mulle, et olen pea veerandi kõigist ajaloos üleskirjutatud maailmavaatelistest tõekspidamistest omandanud tänu muusikale. Sealhulgas on olnud mõjukalt mängus justnimelt Aesop’i käsi. Mees, kes on kroonitud räpimaailma suurima sõnavaraga kunstnikuks, maalib ka käesoleval plaadil endale omasel kõrvaltvaatajalikul, stoiliselt tüdinud häälel kirkaid pilte, millel jooksevad ringi kõiksugused olevused, alates ürginimestest ning lõpetades küborgidega. Tema read, mille lahtikodeerimiseks läheb tarvis netiteadlaste armeed ja korralikku sõnaraamatut, voolavad aga rasketel taustadel, kujundades ühe tumeda ning sügava kogumiku.




"Natuke veel" (2015) - DVPH

Eestis on vaid käputäis räppmuusikat, mis mul igal aastal taaskuulamisele läheb ning Dragan Volta ja Põhjamaade Hirmu teine koostööüllitis on nende kogumike absoluutses esirinnas. PH 9000-kraadised sõnavigurid on ühtaegu luulelised, haaravad ja lihtsad, ulpides Dragani madalvõnkerohketel ja vinekalt rahulikel biidijalutuskäikudel. Samas on plaadiga kaasas ka naljakas tõsiasi, et kui sageli satuvad ühele rajale kokku mitu eriilmelise stiiliga sõnaseppa, kes kõik alanoodilt siiski oma asja peale suruvad, siis siinsel sagedusel ujub iga jõgi justkui ühte veidrasse ookeanisse, mis paneb varem agaralt edasi kihutanud agressiooni hetkeks vaguralt voolama. See on nagu muusikasse seatud luulekogu, mis kummalisel kombel kõik almanahhi kaante vahele kogutud tekstikillud ja emotsioonid sarnasesse trükivärvi ühendab.




"Mm...Food" (2004) - MF Doom

On üsna tõelähedane väita, et peaaegu iga räppar kõlaks seda superpahalast tsiteerides üsna tõsiseltvõetava MC-na. Üleüldse on too kähedahäälselt mitmetasandiliste riimikonstruktsioonidega maskikandja ka mulle üsna müstiliseks jäänud, täites samas nõnda ka oma raudse imagoga kaasaskäiva pealisülesande. Tõepoolest, kui miskigi siin ilmas on geniaalne, siis on selleks otsus võtta enda artistiomadusteks kõik ühe veidra koomiksikurjamiga seonduv ning hakata laduma riime, suurepäraseid riime, suurepärastele taustadele.




“Perfect Hair” (2015) - Busdriver

Bussijuhi kümnes stuudioalbum veab endaga kaasas hulljulgeist katsetustest pakatavat pakiruumi ning on arvatavasti üks neid põhjuseid, miks mu huvi käsitletavasse helisuunda pärast esimesi endapoolseid proove sügavalt süvenes. Sind haaratakse kaasa lärmakale ning piinlikabsurdsele rallisõidule, kus põrkavad kokku värvipritsmetena lõuendile virutatud kontrastsed sõnad, vahetu originaalsus ja hakitud ning pidurdamatud instrumentaaliliinid. Kroonika, kus turris juustega kreatiivsusvulkaan matab enese tuha alla absoluutselt iga lõuendi, mis ette jääb.




“Floss” (2016) - Injury Reserve

Ehkki tegu on äärmiselt värske loomingukettaga, ei vähenda see sugugi tolle ürgsest energiast põleva bändi legendaarsust. Kui hakata kümne aasta pärast loetlema põrandaaluseid räpigruppe, mis on end sel konarlikul maastikul igakülgselt tõestanud, jõuaksime arvatavasti üsna kiirelt justnimelt Injury Reserve’ini. On täiesti jalustrabav, kuidas võetakse üks ääretult stereotüüpne teema modernses muusikas ja luuakse sellest terve arsenal palasid, milles on miljoneid kordi rohkem näljast energeetilisust, kui kõigis tavavooluräpparite singlites kokku. “Floss” rebib su oma iroonilise tooniga pikali ja tirib siis taas maast lahti, vetrumaks hiigelsuurtest kõlaritest tümitava muusika rütmis. Arutult head refräänid.

Ivo Kiviorg
Ivo on olnud radaseitsme aegade algusest selle eestvedaja ja üks kirjutajatest. Aja jooksul teinud kaastööd pea kõikidesse kohalikesse päevalehtedesse ja hunnikusse ajakirjadesse ning olnud nõu ja jõuga abiks mitmete ürituste ja festivalide korraldamisel.

Vaata selle autori kõiki artikleid »