Foto: Lauri Leis
Juba sel reedel, 13. jaanuaril, esineb Snakehouse’is (Telliskivi 57) ansambel Kurjam kaheosalise mammutkavaga. Legendaarse punkbändi 21. sünnipäeva pidustustel löövad kaasa veel Hello Killu, Huiabella Fantastica ja DJ Uims. Poiss on suureks kasvanud ja sel puhul võttis Lauri Leis bändi ninameestel sabast kinni ja vestles nendega kohe pikemalt.

Viibime ühes kenas Tallinna kohvikus Kurjami liidri Marko Sigusega ja õige pea liitub meiega ansambli basskitarrist Priit Liiviste. Selle intervjuu salvestame välismaalt toodud David Hasselhoffi ehk Michael Knighti kassetile „Looking For Freedom”.

Sigus: Originaallindile läheb vä?

Jah, originaallindile. Te olete ju ka andnud välja hulga kassette…

Sigus: Kaks kassetti vist.

Üks on, eks ole, „Kurjam taevasse ei saa”…

Sigus: Teine oli „Miilits ja koer”.

Ma olen näinud ka mingit kassetti, kus oli Koit Toome pilt peal. Mispärast oli selline?

Sigus: Ma ei teagi, ma ise pole näind nihukest. See oli mingi isetehtud kassett võib-olla?

Järelikult oli piraatkassett.

Sigus: Võib-olla jah.

Ma just lootsin… Kui ma nägin, mind väga huvitas, et mida see sisaldab.

Sigus: Mingeid asju me tegime küll ise, tegime plaate. Tegime ümbrise ja kujunduse. „Rock ja naised” või mis ta nimi oli. Seda vist müüdi… Tiraaž oli kakskend tükki. Aga siis ma mäletan, et kunagi hästi ammu tegime kasseti ka, kus olid mingid Araabia terroristid kasseti peal. Selle kasseti nimi oli vist „Kolõvani kapid”. See oli ka mitteametlik nagu nihukene. Koit Toome näoga kassetist ise küll midagi ei tea. See on kellegi teise autori teos.

Seoses selle Michael Knighti kassetiga, millele me praegu salvestame Kurjami intervjuu, tuli mul üks mõte. Kuna teil on sel reedel 21. sünnipäeva puhul pidu Tallinnas Snakehouse’is, võiksime selle ekslusiivse intervjuuga kasseti anda auhinnaks esimesele piletiostjale, kes sinna kohale jõuab. Helikvaliteet ei ole küll tõenäoliselt maailma parim, aga asja emotsionaalne väärtus on seda suurem. Ainus eksemplar, kui kasseti võitja just ei taha seda paljundada.

Sigus: Kui ta kõrvaklappidega kuulab seda, võib-olla saab midagi aru ka. Eks näis, võib teha küll.

Kurjami laulutekstidest saab küll hästi aru. Mis sa ise arvad, kas bändi edu on tingitud teie sõnumist või on muusikal ka oma osa?

Sigus: Ma arvan, et muusikal on ka suur osa, sest vanasti me tegime nii, et tekstid olid ikka umbes samasugused, aga siis nagu ilgelt suvalt oli peale mängitud ja muusika oli sitt, onju. Siis oli küll niimoodi, et andis tunda, et mõlemad peavad korralikud olema. Et kui sul ikka üks asi täiesti puudu on või mingi suvaline jama sul taga käib, siis see rikub sõnad ka ära, et pole nagu enam äge. Mingit pauerit ja jõudu peab ka ikka muusikas olema, siis läheb nagu kokku, noh.
Selles suhtes ma ei ülehinda oma võimeid. Ma vanasti olen kitra ka mängind ja siis ma alguses ei osand üldse mängida ja siis teised mängisid. Hakkasin mingil suvalisel hetkel mängima ja siis üritasin nagu teiste tehtud lugusid järgi mängida ja niimoodi. Siis lõpuks hiljem mul läks asi kergemaks. Alguses, kui Kurjam pihta hakkas, siis esimese kahe kasseti peal ma ainult laulsin. Siis mina ise ei mängind mingit pilli.

Kas Kurjamis on lubatud ka kitarrisoolod?

Sigus: Soolod on hästi lubatud. Keegi ei suuda neid lihtsalt mängida! Ma ei tea, peab mõtlema. Loos „Kuumalaine Stroomi rannas” on mingi hästi väike soolo. Tavaliselt mingid tüübid on stuudios, kes sisse aitavad mängida. Näiteks Tursk mängis peale igasuguseid niinimetatud ägedaid soolosid. Aga see ikka… ei hakka keegi mingit soolot mängima, sest noh… Ise nagu kitra mängid, rütmi taha. Ma ei saa ju soolot mängida, sest kogu aeg laul, tekst on igal pool. Ei jäägi sooloks kohti, eks ole. Selles on ka asi. Muidu vist nagu ei käi asja juurde ka ju punkbändides soolod. Vähemalt nihukesi ägedaid hevisoolosid väga ei ole. Tead mõnda bändi, kus oleksid nihuksed võimsad pikad soolod? J.M.K.E.-s on vist aeg-ajalt mingid tohutud soolokohad… Vahepeal tuli üks bändimees veel intervjuud andma, aga ta läks sissejuhatuseks õlut ostma. Ise söön pelmeene parajasti, päris hea.

Kindlasti oled kokku puutunud sellega, et Kurjamit peetakse mingit sorti naljabändiks. Oled sa sellega nõus või on sul tõsi taga?

Sigus: Päris palaganibände on ka olemas. Meil on ikka nii, et nalja on sõnades, aga mõnes loos on ka tõsistel teemadel nalja tehtud. Must huumor või nihuke. Päris pula ei ole, vähemalt loodetavasti. Aga muidu nali kuulub punkmuusika juurde. Kõik vanad Eesti bändid… Ma ei tea, kas Genekas on väga naljakas või Vennaskond, seal vist pole väga naljakaid asju. J.M.K.E. oli küll naljakas kunagi minu arust. Ramonesi sõnad on ka natuke naljakad, algusest peale on olnud. Tõsiselt on raske midagi öelda ka, siis peavad mingid kindlad veendumused ja seisukohad olema. Tahad sada tõsist laulu kirjutada, siis pead ikka paras psühhopaat olema. Et sul on ikka saja laulu jagu mingit tõsist sõnumit öelda kellelegi… Liiga suured põhimõtted peavad siis olema. Aga noh, mõned on romantilised bändid, eks ole. Tõsiseid bände vaevalt väga on. Sa tead mõnda tõsist punkbändi?
Liiviste: Eestis või?
Sigus: Nojah, kes ei ole nagu naljapunk ega romantiline, aga on tõsine punk.
Liiviste: Vist on neid, aga ma arvan, et ma ei tea neid lihtsalt kõiki. Siis peab pikalt analüüsima ja mingi Exceli tabel tegema. Õiged punkbändid on veel sügaval põranda all. Kõige õigem punk ongi seal, kus sa veel ei tea, ei oska arvatagi. Võib-olla ongi nii, et punk ongi natuke nagu populaarne või nagu popmuusika, aga tõsised mehed on nii põranda all, et neist isegi meie ei tea mitte midagi.

Kuule, aga üks teie lugu on ju eriti populaarne. Mitmeid teie lugusid on Youtube’is vaadatud kümneid tuhandeid kordi, aga „Pohmakaga tööl” videot on vaadatud juba rohkem kui 195 000 korda. Kas see toob teile midagi sisse ka?

Liiviste: Tohutul hulgal feimi tuleb ainult. Youtube’is vist alates miljonist alates hakkab üldse midagi toimuma, enne seda ei ole sa nende jaoks mitte midagi väärt.
Foto: Lauri Leis
Marko, aga teie tekstid on vist kõik sinu tehtud?

Sigus: Teised on ka kaasa aidanud. Liiviste näiteks on kirjutanud ühel kolmesalmisel laulul esimese salmi. Ühe kolmandiku loost „Suurlinna tuled”. Ta tegi laulu valmis ja ma vist vaatasin, et liiga lühike on, kirjutasin kaks salmi juurde. Samamoodi loo „Mees sa ei tea, kui kiiresti ma löön” tegime koos.
Liiviste: Sõnad on ikkagi sinu tehtud seal.
Sigus: See oli hoopis nii, et käisime mingil bussireisil. Batsill korraldas mingi tuuri „Triksis-traksis” kuskil ümber Eesti. Oja ronis bussis ette, sel ajal mängis Kurjamis üks selline tüüp, Indrek Oja. Ta luges seal teksti „Põrnahaige pederast” ja nihukesi luuletusi üle bussi. Ma mõtlesin, et peaks ka luuletusi kirjutama, et oleks midagi ette lugeda. Ja siis seal tund aega kirjutasin ja siis lugesin ette selle „Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön”. Pärast mõned vist täiendasid seda.
Liiviste: Aga see tuli üldse sellest, et mingi paar nädalat varem olime seal Viru hotelli juures marsapeatuses…
Sigus: Sellest tuli idee, jah, aga reaalselt lugu sündis paar nädalat hiljem.
Liiviste: See pätt, kes meile seal molli andis…
Sigus: Aa, jah, üks pätt, hakkas seal mingi nukirauaga vehkima…
Liiviste: Vehkis oma nukiraudadega ja siis rääkis, et „mees, sa oled nõrk!” ja siis me põgenesime. Mitte otseselt ei põgenenud ka, aga…
Sigus: Me tegelikult ikkagi põgenesime.
Liiviste: Pool-joostes… Sigus esimesena hüppas marsasse ja siis see tüüp mind tiris välja veel ja ütles, et ütle oma sõbrale, et ta on nõrk. Nad ei hakanud seal midagi muud tegema, aga nad tahtsid, et ma ütleksin, et…
Sigus: Seal palju inimesi nägi pealt ja siis nad ei julgenud seal oma suure võimsa relvaga vehkida.
Liiviste: Siis olid veel vanad head RAF-bussid marsadeks. Ilusad hetked… Nad olid muidu mingid suva tüübid, aga ei viitsi mingi nukirauaga vastu nägemist saada. Ei ole mugav. Me olime ise ka päris korras poisid.
Sigus: Jaa, seda küll, jah…
Liiviste: Õhtu oli päris pikaks läinud.
Sigus: Siis oli see jama, et see marsa vedas meid Lasnamäele ja siis…
Liiviste: Passisime seal bussipeatuses, siis sai öösel veel putkast õlut osta. Siis vähemalt Lasnamäel pidu jätkus, kuigi pidime tegelikult hoopis kuskile mujale minema.
Sigus: Pidme hoopis Mustamäele minema.
Liiviste: Õigus, jah. Pidime hoopis Mustamäele jõudma kuidagi. Kuradi jama küll, raisk, aga… Tulime sealt Kunstiülikoolist välja ja siis need jõmmid vaatasid kohe, et Kunstiülikoolist tulevad välja mingid… Et need on kerge saak, näevad hipid välja ka, raisk, et nendele anname kindlalt molli, kurat!
Sigus: Ja siis, kurat… Ei, nad ütlesid mulle, et sa oled nõrk ja…
Liiviste: Et „mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön”…
Sigus: Ei, seda ei ütelnd see, seda ütles üks mingi Tiidekas. Üks tüüp oli, kes tegi performance’id Vabaduse väljakul ja siis mingi mees pani näo vastu aknaklaasi ja vehkles seal midagi ja näitas, et tule välja. Ja siis ta läks sealt Vabaduse väljakult perfokatoast välja ja siis keegi tänava pealt, pisike mees, karjus, et „mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön!” Ma panin selle kokku igasugustest ütlustest, mis ma olin kuulnud, mida mulle öeldi ja teistele öeldi. See ongi nagu folkloor, noh.

Mingid teie teised laulud käsitlevad ka äärelinna- ja aguliteemasid.

Sigus: No ei tea, need mõlemad sündmused juhtusid ju kesklinnas. Need ei ole agulilaulud.
Liiviste: Aga need getolaulud ju räägivad Kalamajast.
Sigus: Seda küll. Lasnamäest on laul ja kõigist linnaosadest.

Kas oled neid asju, millest seal räägitakse, ka omal nahal kogenud?

Sigus: Stroomi rannas oli küll nii, jah. Käisime mingil rattamatkal ja siis see päädis mingi metsiku joomisega kuskil seal Stroomi rannas, siis kui Tallinnasse jõudsime. Viimasel päeval sõitsime üldse päev otsa… Olime peaaegu Tallinnasse jõudmas, siis ei jõudnud enam sõita, telkisime seal. Siis jõudsime Stroomi randa sõita mingi seitse või kaheksa kilomeetrit. Hakkasime seal jooma ja siis päev otsa nägime neid tüüpe, kes seal käisid, eks ole. Siis jäi nagu mälupilt silme ette.
Liiviste: Ega mitte ainult enda elust, selles mõttes, et pead kirjutama heidikute vaatevinklist ka. Keegi ei taha kuulata lava pealt, et mul on kõik hästi. Inimene tahab seda näha, et näed, lava peal on tüüp, kellel on veel rohkem perses kui mul. Selles mõttes see viis euri või kümme euri, mis ma pileti eest maksin, see tasus ära. Mina tunnen ennast pooleks tunniks jälle nagu natuke normaalsemana.
Sigus: Osa laule on ka rikastest. „Ka rikkad nutavad”, näiteks.
Liiviste: Ega neil ka kerge ei ole.
Sigus: Jaa-jaa, aga see on ainult refrään, laulu tekst on kõik sellest, kui kõva mees see rikas mees on. Selles suhtes see ei mõnita nagu neid vaeseid, vaid ka rikastest on laule.
Liiviste: Kõik saavad võrdselt, jah.
Sigus: Ei tasu mingit seisukohta võtta, kõiki peab kogu aeg mõnitama ikka.
Liiviste: Mõned ei saa aru lihtsalt. Muuseas, vahepalana võiks mainida, et pühapäeva õhtul käisin „Krooksus”. Mis pühapäeval… Meil hakkas kontsert reedel… Aa, laupäeval oli kontsert, siis on okei. Pühapäeva õhtul käisime „Krooksus”, jõime oma õlle ära, tulime uksest välja ja CD-lt hakkas mängima „Hitleri vaim” ja siis kaks mingit noort natsi jooksid uksest sisse, et jõuaks ikka kogu loo ära kuulata. Reaalselt nad ei saa aru…

See on teie lugu, jah?

Sigus: „Hitleri vaim”, jah. Ükskord oli nihuke asi, mida ma ise ei näind pealt, aga räägiti, et siis kui me mängisime „Rabarockil”… Siis oli nii, et üks neonats oli seal õllejärjekorras ja kui ta kuulis., et Kurjam tegi soundcheckis „Hitleri vaimu”, siis ta jättis järjekorra sinnapaika ja jooksis ummisjalu sinna lava ette. Kurat, mina ei tea, ega see lugu ei ole ju otseselt… Vaata, ajad on nii palju muutund, et kui me selle loo kunagi tegime, siis oli ta lihtsalt selle pärast tehtud, et üksikuid nii vähe oli neid Eestisse sattund mingeid pagulasi. Neid oli nõme nagu kiusata, eks ole. Praegu on neid võib-olla samamoodi vähe, aga võib-olla mingitest riikidest tuleb ilgelt palju, onju. Ja siis kui mingi kümne aasta pärast seda lugu kuulata, siis jääb nihuke mulje, et nagu… Noh, et ei ole põhjust olnd nagu üldse, eks ole… Alusetu on neid natse süüdistada. Aga siis nagu oli, et… Sel ajal tehtud lugu. Ma ei tea, kurat võtaks, ma ei tea, miks nad seda kuulavad… Kas siis ei saa aru või lihtsalt vahet pole, et kui Hitlerit mainitakse või…
Liiviste: Lihtsad inimesed, need ongi lihtsad lood…
Sigus: Läheb teemasse. Jaa, nigu selle „Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön” looga seal… kui kuskil Vormsil mängisime, kus kohalikud mehed tulid mulle oma taskunugasid ja mingeid igasuguseid käsirelvasid näitama.
Liiviste: Tõstamaal oli ka… Paljud võtavad liiga tõsiselt. Kui laulavad narkoärist, siis järelikult seda teevadki täpselt.

Räägitakse, et inimeste irooniataju on pragusel ajal varasemaga võrreldes veel kehvemaks muutunud.

Liiviste: Täitsa võimalik, jah.
Sigus: Mõned ei ole, vaata, laulusõnu ka kuulnud. Nad teavad sul mõnda pealkirja ja siis näevad seda meest ja siis hakkavad sulle rääkima. Seal hip-hopi festaril käisime ka, siis mingid Lõuna-Eesti kõige kõvemad mingid ma-ei-tea-mis…
Liiviste: Räpinoored…
Sigus: Nojah, räpinoored. Hakkasid kiitlema, kui kõva kuriteoga üks või teine hakkama saanud on. Arvatakse, et ma olen mingi kõige kõvem vend! Tegelikult olen kõige suvalisem, ma pole vist kogu elu jooksul ühtegi korda kriminaalkorras karistatud. Jama küll, raisk, aga jõuab veel. Aga vaat see ongi nii, et kõva vend on kõva, eks ole. Ise ei pea üldse kõva mees olemagi.
Liiviste: Peaasi, et sa ise kõva häälega ütled, et sa kõva mees oled. Kes see ikka kontrollima hakkab.

Priit, kas Marko on bändis hea ülemus?

Liiviste: On küll, jah, sest et kui talle öelda, et see asi ikka ei lähe mitte, siis ta ütleb, et nojah. Ta ei ole väga põikpäine. Vahepeal on, aga üldiselt ikka koostöö on suht ladus.
Sigus: Nojah… Ma pole kunagi öelnud, missugune mingi muusika või värk olema peab, see on nagu teiste rida.
Liiviste: Põhimõtteliselt asi on tehniliselt lihtne. Saame kokku, eksju, Markol on mingi idee või kellelgi teisel on mingi idee ja siis hakkame seda tegema ja siis sujuvalt praagitakse see osa välja, mis ei sobi.

Rääkige oma teistest bändikaaslastest, milline on nende roll bändis?

Sigus: Trummar näiteks, tema roll on trumme mängida.
Liiviste: Olavi ei osale lugude kirjutamises. Kristjan teinekord võtab osa, aga peamiselt meie kahekesi paneme need põhiasjad paika ja siis Kristjan tuleb ja mängib juurde ühe rea kitarri ja Olavi vaatab, et ta oma pulkadega hakkama saab.
Sigus: Trummimängijal on raske osaleda loometegevuses, ta mängib ikka, kuidas läheb.
Liiviste: Kõik on olulised, meie oleme lihtsalt olulisemad.

Jätame siia kasseti lõppu kassetivõitja rõõmuks natuke Michael Knighti ja siis ma kerin selle poole lõppu ja hakkan teiselt poolt uuesti salvestama… Kurjam on tegutsenud 21 aastat. Kas teie tegevus on olnud järjepidev või on teil olnud ka mõni pikem paus?

Sigus: Minu puhul vist on olnud järjepidev, ma pole kunagi jätnud pikemat pausi kui paar kuud. Vähemalt viimasel viiel aastal on väga tihedalt kontserte olnud. Esimesel viiel aastal oli ka tihedamalt, keskmisel kümnel aastal oli võib-olla harvemini.

Mitu aastat on Priit Kurjamis kaasa teinud?

Liiviste: Nüüd on vist… Varsti saab üheksa aastat. Ma tulin Peeter Tumerohelise kutsel. Tema mängis tol hetkel Kurjamis trumme. Alguses oli jutt, et üks laiv oleks vaja teha ja siis sujuvalt sai sellest üheksa aastat.
Sigus: Ühest laivist sai 500.
Liiviste: Umbes nii, jah.
Sigus: Võib-olla tõesti on nii palju.
Liiviste: 2011. oli juba üle viiekümne või midagi… Aga ei jaksa ka ju iga nädalavahetus kusagil ära olla, teise Eesti otsa sõita.
Sigus: Aga siis oligi vist iga nädal.
Liiviste: Siis oligi vist kaks tükki nädalas, see oli mingi kuldne aeg. Iga tüüp arvas, et ta teeb rokiklubi, igas Eesti linnas oli keegi, kes midagi tegi. Üksteise järel käisime need kohad läbi, nüüd ongi ainult Tallinn ja Tartu alles jäänud.

Kurjami üks meeldejäävamaid liikmeid on olnud Indrek Oja. Mis temast on saanud, kas ta teeb veel muusikat?

Sigus: Ma arvan, et ta ei tee enam muusikat. Nüüdseks hetkeks juba viisteist aastat tagasi ta tegi meile lugusid. Või juba seitseteist. Siis ta mingil hetkel lihtsalt loobus sellest, enam pole kuulda olnud, et ta kitarri mängiks või midagi teeks.
Liiviste: Sukeldus elumere lainetesse.
Sigus: Elumere lained käisid üle pea… Aga kuskil ta selles… feissbukis elab veel, seal ta aeg-ajalt võtab sõna.

Ütleme intervjuu lugejatele selgituseks, et Indrek Oja viisistas Kurjami getoperioodi lood.

Liiviste: Need põhi-getolood on aastal 2000 tema tohutu uusaegse arvutiga salvestatud.
Sigus: Ta läks siis tööle uudisteagentuuri ETA ja ostis oma esimese palga eest arvuti ja hakkas sellega muusikat tegema. Siis käisime veel Kadaka turul ostmas muusikaplaate. Ma ei mäleta selleaegseid hindasid, aga tänapäeval oleks see paar krooni, mingi nihuke raha oli. Selle eest ostsime mingi CD, kus oli 50 erinevat maailma kõige vingemat muusikaprogrammi peal. Siis ta installis need kõik oma arvutisse ja esimese matsuga läks arvuti nii täis neid settinguid, et arvuti ei läind enam tööle. Ta pidevalt üritas oma arvutit kiiremaks teha ja siis tal ei kadunud ära mitte ainult üksikuid faile, vaid terveid partitsioone.
Liiviste: Selle 2000. aasta plaadiga oli nii, et ma lihtsalt võtsin Oja käest need failid. Ma nägin, et tal hakkas see peaaegu valmis saama ja mõtlesin, et lihtsalt kuulan kodus. Mingil hetkel Oja hakkas arvutit tuunima jälle ja see asi lõppes sellega, et kõik failid hävinesid. Need, mis minu käes olid, need olidki ainukesed, mis alles jäid. Need andsin talle tagasi.
Sigus: Siis tal tekkis suur arvutihuvi, ta üritas kõiki arvuteid kiiremaks teha. Ma mäletan, et me saime endale prooviruumi Kunstiülikooli õpilasvalitsuse ruumides ja siis ta vaatas kohe, et selle õpilasvalitsuse arvuti on liiga aeglane ja hakkas seda kiiremaks tegema. Siis ta installis sinna oma muusikaprogrammid sisse ja natuke tegi sellega. Siis ta tuunis seda ja see ei läind enam tööle. Siis ta kasutas ära neid mingeid üliõpilaskaarte, mida siis välja anti. Sinna sai ise peale trükkida, et kus ülikoolis sa käid ja mis su ametinimetus on. Siis tal oli kuus või seitse üliõpilaskaarti korraga, üks oli uhkem ülikool kui teine ja üks kraad oli kõvem kui teine.
Liiviste: Minu meelest Harvardis oli ka tal…
Sigus: Harvardis ta oli professor. Siis kui rongiga sõitsime ja vahele jäime, siis ta näitas seda kaarti. Ühekorra ikka oli nii, et sellest kaardist polnd kasu. Rong pandi kahe jaama vahel seisma ja Harvardi professor pidi jala käima mitu kilomeetrit.
Liiviste: Rasked ajad olid, jah.

Kas teil on meeles veel mõni värvikas seik bändi ajaloost, mis vääriks meenutamist?

Sigus: Neid seiku on nii palju, et üks matab teise ära.
Liiviste: Üks asi, mis tuleb siiski meelde päris tihti, on see, kui käisime Viljandis kontserdil. Kui jõudsime kohale, siis korraldaja ütles, et ta unustas reklaami teha, aga ta loodab, et inimesi tuleb. Ma ei mäleta, mis koht see oli, mingi väike urgas.
Sigus: Võib-olla see ei olndki üldse kontserdikoht.
Liiviste: Iva on selles, et kogu kontserdi jooksul ei tulndki mitte ühtegi piletiostjat ja vahepeal läksid korraga suitsu tegema nii korraldaja, baaridaam kui helimees, nii et me mängisime lihtsalt tühjale saalile. Aga pärast ikkagi korraldaja oli nii viisakas, et kogus viimased sendid kokku ja andis suure paki kahekrooniseid meile.
Sigus: Seal oli kellegi sünnipäev, ta oli kutsunud sinna esinema ka mingi tuuril oleva Venemaa bändi.
Liiviste: Need olid täiesti ahastuses, veel suuremas ahastuses kui meie, sest nemad ei saand raha ka, nad said lihtsalt suppi süüa.
Sigus: Me saime tühjale saalile raha eest mängida, aga nemad pidid seda niisama tegema.
Liiviste: See oli just siis, kui meil hakkas hästi minema. Me olime nädal aega varem esinenud umbes viiesajale inimesele ja järgmine hetk ei tule sind vaatama mitte ühtki inimest.
Sigus: Teist korda pole niimoodi enam õnnestunud. Mõned kuulsad bändid kiitlevad, et kui nad alustasid, siis neil oli mingisugune kaksteist inimest saalis või midagi nihukest, aga meil oli kindlalt null.

Smilersi esimesel Eesti kontserdil oli ka vist umbes seitse inimest.

Sigus: See rekord on kaugelt üle löödud. Ja nii kõvasti üle löödud, et keegi ei suuda enam kunagi sellest vähemat saavutada.
Liiviste: Sellest vähem ei saa enam tullagi.
Sigus: Nii ta on.

Kui Kurjamil oleks reaalne võimalus otsustada riigiasjade üle, mida te Eestis teisiti teeksite?

Sigus: Kurjami viimane laul räägib keskaja hirmsast elust.
Kui oli keskaeg pime
elu oli sünge ja julm
ei olnud mingi ime
kui inimese ära tappis surm.
Ükskord suvel oli mingi arvamusfestival. Igor Mang pidas seal Ergmaga väitlust ja karjus seal, et keskaeg tuleb tagasi ja et see on keskaja renessanss, mida me elame. Poliitikuna sooviksin, et keskaeg võiks tagasi tulla ja see Kurjami laul „Surm tappis ära” võiks mängida ööd-päevad läbi suurtest valjuhäälditest linna kohal. Nihuksed ambitsioonid on mul poliitikuna.
Liiviste: Varsti on valimised tulemas jälle – Sigus, tee ära!
Sigus: Ja-jah, ongi aeg poliitikasse minna, kaua ma siin jaman selle pungiga!
Liiviste: Iga punkar peab ükskord parteisse astuma.
Sigus: Ühe korra on kõik punkarid ikka parteisse astunud. Meil on ju sellest laul ka. Mis selle nimi oligi… „Punk sureb vaikselt”. Nüüd on minu kord parteisse astuda. Keskaegsesse parteisse.
Liiviste: Igor Mangiga hakkate tegema midagi.
Sigus: Jaa-jaa, Igor Mangiga koos.
Liiviste: Tema tuleb su nõunikuks.
Sigus: See, mida Igor Mang ennustab, selle teen mina teoks.

Nende mõtetega võikski hakata intervjuu otsi kokku tõmbama. On teil ehk veel kellelegi edastada mõni tervitus või hoiatus? Praegu oleks selleks hea võimalus.

Liiviste: Peaksime hoiatama meie trummar Olavit.
Sigus: Viimasel ajal on ta käest ära läind, jah. Liiviste rentis endale üürikorteri ja pärast kontserti Olavi hakkas seal uksepiitasid küljest ära kangutama.
Liiviste: Liiste ära tirima.
Sigus: Ja aknalaudasid. Öeldes, et need pole korralikult paigutatud. Kuna ta ise on ehitaja, siis tal vist lõi mingi korraarmastus välja.
Liiviste: Hommikul kell kuus, pärast öö läbi joomist.
Sigus: Vaat nihukese asja eest tuleks inimesi hoiatada.
Liiviste: Ärge lubage endale igasuguseid inimesi tuppa!