Tuvimeik vastu esiklaasi

17-11-2015 | kirjutas: fs

St. Cheatersburg on isikupärase kõla ja muljetavaldavate live-esinemiste poolest tuntud kidrabänd, võiks koguni öelda, et üks siinse muusika põnevamaid kiikse. Hiljaaegu andsid nad välja nelja looga plaadi „How To Lose Your Value On The Heterosexual Market“.
Kamba glamuurne juhtkuju Chungin nimetab ennast tuviks ja tuvi on ka bändi logol. On see okei? Või lausa lahe? Otsustage ise. Chunginit intervjueeris fs.

Foto: Zbanski Kino
Facebook ütleb, et praegu käib meigivaba nädal. Kuidas sa selle üle elad?

Minu arust on see järjekordne totalitaristlike kalduvustega ekstravertide provokatsioon. Samahästi võiks pihkupeksmisvaba nädala korraldada. Ja siis peaks keegi seda kontrollima ka. Mendid või spetsiaalne komisjon. Või mingid kuradi Euroopa Liidu direktiivid. Haa, kui komisjon, siis võiksid sinna kuuluda Mihkel Raud ja Jaak Madison. Käiksid kitlites ukselt uksele ja kontrolliks vastavate mõõdikutega, kas igas peres on ikka eeskirjadest kinni hoitud.

Oli kunagi selline loll anekdoot: Kaks mees lähevad psühhiaatri juurde ja kurdavad, et nende vend peab ennast kanaks. Psühhiaater vaatab neile üle prillide otsa ja küsib: „Kui kaua see juba on kestnud?“ „Kaks aastat,“ ütlevad vennad. „Aga miks te varem minu juurde ei tulnud?“ „Noh, me lootsime algul, et ehk saame mõne muna ka.“
Kui kaua sa oled juba tuvi olnud ja kuidas sul munadega on?


Kui kaua ma olen tuvi olnud...? Ma arvan, et kauem, kui ma ajas tagasi oskan kerida. Tuviks ei sünnita, vaid saadakse. See on pidev protsess. Muide, siin loos on üks huvitav moment. Oluline pole see, kui absurdselt võib kõlada, kelleks või milleks ennast peetakse, vaid kui usutavalt seda tehakse. Ma võin täna olla tuvi ja homme keegi muu, kui mul vaid selline tunne tuleb. Ja kui ma mängin seda mängu osavalt, siis võivad kõik teised persse käia. Ma olen see, kes ma olen. Jumalad on kinkinud inimesele haruldase võime saada ükskõik kelleks tahes. Tuleb vaid keeli osata ja mänguga kaasa minna. Kusjuures, see on mäng, kus reegleid ei ole ette antud, neid luuakse pidevalt mängu käigus ja mängitakse pidevalt ümber. Tuvi elu on jõgi. See voolavus ja vabadus teebki selle tuvi värgi minu jaoks nii paeluvaks.

St. Cheatersburgi uue EP nimilugu on „How To Lose Your Value On The Heterosexual Market“. Mis värk sul heterotega on?

Heterod on lihtsalt nii lollid, et ajab naerma. Miks? Sest nad võtavad ennast nii tõsiselt ja nii iseenesestmõistetavana, ja mis kõige hullem, jumalast antud normatiivina. Heterote all ma pean silmas eeskätt heterote eest kõnelevat egoistlik-fašistlikku fronti, kes nimetab ennast erinevate nimedega, aga pritsib sama ilget retoorikat. Kõik need valekristlased, kiimas rahvuslased, konservatiivid. Minu arust tuleb kõike iseenesestmõistetavaks peetavat õõnestada nii et tossab. Eriti tüütu on see võimuahne pealetükkivus ja biologism, millega ennast ja heteropraktikaid õigustatakse. Hitler õigustas ka ennast ja oma tegusid looduse tahtega ja vaadake teda nüüd! Kusjuures mulle meenus, et ma tundsin kunagi üht nõida, kelle kass oli Hitleri reinkarnatsioon. Aga see oli ammu. Ühesõnaga, igasugune enamlus on türannia ja piirab õitsemist. Vähemused on ja on alati olnud meie ainuke pääsetee. Lunastus tuleb alati nurgast. Sellepärast tuleb seista traditsiooniliste pedeväärtuste eest!



Millest sa laulad üldse?

Ma laulan igast pasast. Tuvidest, litsidest ja narkokaifidest põhiliselt. Ja siis trippidest ja asjaoludest, kuhu need kaifid ja tegelased ringi purjetavad. Ma arvan, et tekstide puhul on hea, kui on paar konkreetset meeldejäävad fraasi või pilti ja siis ohtralt kahemõttelist porri, siis saab nagu kergesti kaasa minna ja sealt edasi saab juba igaüks vastavalt oma rikutuse astmele ise oma tõe konstrueerida. Noh, ma räägin siin seda tegelikult iseendale, ma peaks rohkem ennast kuulama, muidu ma kukun liiga palju fantaseerima. Kui fantaseerida, siis peab jällegi järjepidevust üles näitama ja loost loosse samu motiive kaasa vedama, et tekiks mingi suurem maailm. Seda ma üritan ka teha.

See on St. Cheatersburgil juba kolmas EP, häid lugusid on rohkem kui rubla eest, aga suurt plaati te miskipärast ei tee. Miks?

See viimane on tegelikult täispikk plaat, kui sa tähele panid. Vaata lugude pikkust! See, et seal on ainult neli lugu, ja tundub, et tegu on EP-ga, on lihtsalt tüng. Positiivne tüng. Võiks isegi öelda, et sellega me tüssame ka kodanliku kapitalismi põhiprintsiipe. Me müüme väiksemas pakendis suuremat küpsist. Inimene ostab heauskselt plaadi ja arvab ise, et sai küll odavalt, aga ainult neli lugu ja siis hakkab kuulama ja pauhti – täispika plaadi jagu mussi! Kaval, ah!?

Kuidas teil bändis asjad käivad, kas sina kirjutad kõik muusika?


No ma kirjutan lood, jah, valmis enamasti ja siis me orkestreerime need ikka kõik koos ja toetame teineteisele hüva nõuga, mida ja kuidas keegi võiks mingit osa mängida – et kõige paremini välja tuua konkreetse loo olemus. Või tuvi olemus. Mõnikord, ma ei teagi miks, kas üllatus- või uudsusjanust, tuleb kange tahtmine murda seda skeemi ja proovida lugusid hoopis teisest otsast leiutada. Näiteks võiks lugu kirjutama asudes hoopis trummibiidist või mingist keha liigutusest kinni hakata. Tahaks üldse rohkem kehaga muusikat kirjutada.
„Tahaks rohkem kehaga muusikat kirjutada.“„Tahaks rohkem kehaga muusikat kirjutada.“Foto: Zbanski Kino
Mis sa sellega mõtled?

Ma olen alati unistanud peegelseinast prooviruumis. Kujutle nüüd, et ruumis on neli tüüpi ja igaüks hakkab ennast liigutama kuidagi, ilma et mingit pilli näpiks ja peegelseinast saab tagasisidet, et kuidas on ja kuidas paremini keha käima panna, et kehad kokku kõlaksid ja siis kui mingi ühine energia ja tunnetus on kätte saadud, siis alles võetakse pillid ja hakatakse heli juurde tootma. Siis kui biit ja lugu juba käib. Saad aru? Selliselt leitud muusika on palju loomulikum ja töötab palju võimsamalt.

Sielun Veljet, üks füüsilisema mõjuga bände, keda ma tean, olevat enne kontserte lukustanud ennast terve kambaga ühte ruumi ja hakanud seal hullu panema – lihtsalt kehasid üles kütma, et lavale tormates oleks juba hoog sees. Mida sa sellisest asjast arvad?

Ma arvan, et nad olid õigel teel. Ma olen ka oma silmaga näinud selliseid bände, kes enne laive mingite misiganes rituaalidega ennast üles kütavad. Meie kütame ennast tavaliselt enne proove nii üles, et mõnitame üksteise riideid ja viskame nalja kui halvasti me välja näeme. See töötab. Mõnitamine teeb ka head sooja.

Sa mängid ka glämmipaugus nimega Rebel Angel, mis su roll seal on?

Seal ma mängin trumme ja vahin samal ajal bändikaaslaste kannikaid.

Olen kuulnud, et sa teed ka sooloplaati. Vastab see jutt tõele ja kui, siis millal see ilmub? Kust sa selle energia võtad? Mitu tundi sul ööpäevas on?

Mult küsiti just ükspäev ühe rüütlietenduse esika banketilauas, et kuidas ma jaksan nii palju pugida. Ma vastasin, et söön palju! Aga tegelikult ma olen muusikaga tegelenud kogu elu ja nii need ideed ja asjad vaikselt kuhjuvad ja siis mingis aegpunktis plahvatavad ja nii võib jääda mulje mingist ilgest tootlikkusest. Tegelikult pole asi üldse nii hull. Sooloplaat on tõsi ja peaks ilmuma naistepäevaks.

Kunagi oli sul punt nimega Chungin & The Strap-On Faggots. Mis bände ja projekte veel oled teinud, saab neid kuskilt kuulata ka?

Noh, neid bände on omajagu olnud, jah. Netist leiab nii mõndagi. Sa mainisid Chungin & The Strap-On Faggotsit, ma mainiksin ära veel Maikameikersit, kus ma peksin trumme.
„Tuleb seista traditsiooniliste pedeväärtuste eest!“„Tuleb seista traditsiooniliste pedeväärtuste eest!“Foto: Zbanski Kino
Õige jah, see oli äge bänd, ei olegi neist ammu midagi kuulnud.

Maikameikers oli huvitav nähtus, kuna seal ei olnud idee poolest mingeid lugusid tavapärases mõttes. Meie algseks ideeks oli teha mittemuusikat, midagi haaramatut ja ohjeldamatut. Tüssata aju. Petta kõrva ja publikut. Edastada kontsertidel visuaalselt ja heliliselt vastandlikke signaale. Me andsime isegi kontserte tühjades köökides või tänaval kell kuus hommikul, et nihestada nii kontserdiandmise kogemust, kui ka vaadata, mida inimesed teevad selle peale. Või siis mitteinimesed. Tühjus. Meie ideaaliks oli luua teos, kus poleks ühtegi etteaimatavat nooti. Helistik kui mõiste ja muud fašistlikud terminid olid vahepeal päris põlu all. Ma mäletan, et meil oli üks proov, kus me kõik võidu sahistasime kilekotte ja pillasime asju maha. Ja see kestis tunde. Ja kui me „päris pille“ kasutasime, siis ei tohtinud isegi see füüsiline tegevus, kuidas mingi konkreetse instrumendiga manipuleeritakse, tunduda pillimängimisena tavapärases mõttes. Selleks, et heli ja pilt kokku ei läheks, oli vaja leiutada uus koreograafia suhtlemisel pilliga. Heliliselt pidi välja tulema mitte lihtsalt noise, vaid mingi abstraktne artikuleerimatu edastus, mis oleks ometi väga konkreetne. Füüsiline ja lehkav mittemuusika. Jaa, mingi aeg huvitas mind muusika juures enim lõhn. Mida aeg edasi, seda enam ujus pinnale n-ö kõrvalsaadustena selgepiirilisemaid motiive ja lugusid, mis võtsid meid lõpuks üle ja me andsime alla. Me mugandusime ja mandusime. Mingil hetkel tundus see ka põnev, sest see oli risti vastupidi sellele, millised olid meie taotlused alguses. Siis tundus see kui järjekordne viis endalt tool alt ära tõmmata, võibolla isegi progress ja areng, aga tegelikult me käisime sellega alla, et hakkasime näiteks kontsertidel esitama lugusid n-ö rahva tungival soovil. Masendav. Aga mõnes mõttes oli see jällegi Maikameikersi arenemiskõvera loogiline ots. Kokkuvõttes oli väga huvitav periood. Muide, Maikameikersil tuleb varsti video välja. Postuumselt.

Sa õppisid Tartu Ülikoolis usuteadust. Mis huvi sul selle vastu oli? Kogusid teadmisi, et oma sekti luua?

Ma hakkasin juba põhikooli algklassides kahtlema n-ö terves kodanlikus mõistuses. Keskkoolis need kahtlused aina süvenesid. Ja kuna ma maalida või muud hingekosutavat käsitööd ei osanud, siis tuli valik usuteaduse kasuks ootamatult sujuvalt. Aga võibolla tundub see mulle tagantjärele ainult nii. Eks mul olid omad kahtlused ka, ma mäletan. Ega ma alguses ei kujutanud üldse ette, mida värki seal usuteaduskonnas aetakse, aga miski tõmbas.
A muide, jaa, mul on nüüd oma tuvisekt. Nagu näed. Tahad liituda?

Mis selleks tegema peaks?

Uskuma, et sa oled tuvi. Ja käituma vastavalt.

Vastavalt millele?


Tuleb käituda nagu tuvi. Sa pead lihtsalt tsiteerima tuvikäitumise praktikaid. Millised need on, selle sa pead ise välja mõtlema. Etteantud lahendusi siin ei ole.

Sa oled pärit Kirde-Eestist. Kas see on lahe?


Idablokk on muidugi lahe. Enamus inimkonda ei ole sealt pärit ja paras meile.

Millist rada sa kuulaksid seitse korda järjest?

Viimati kuulasin 7 korda järjest Velly Joonase lugu „Stopp, seisku aeg!“
„Ita Ever mängiks soliidses eas Pipi Pikksukka ja mina Härra Nilssonit.“„Ita Ever mängiks soliidses eas Pipi Pikksukka ja mina Härra Nilssonit.“Foto: Zbanski Kino
Millise kuulsa muusiku või muidu kuulsa inimesega sa tahaksid koostööd teha ja mida?

Ma tahaksin Ita Everiga performance’it teha. Ita Ever mängiks soliidses eas Pipi Pikksukka ja mina Härra Nilssonit. Tegevus toimuks mõistagi Segasummasuvilas. Tegemist oleks feministliku tükiga. Ja seejuures väga mitte-aristotelesliku tükiga. Ideelisteks peategelasteks oleks XX sajandi kolm feminismilainet ja Pipi kujutaks nende ideede inkarneerunud dialektikat. Härra Nilsson oleks lihtsalt vestluspartner, kellega vana Pipi räägiks oma lugusid, et publik kuuleks Pipi suuri mõtteid. Kuna Nilsson rääkida ei oskaks, siis paneks ta kehakeelt ja teeks oma ahvitempe. Jaa, härra Nilsson kujutaks kiimas meessugu. Väga hea! Ta võiks parajal hetkel midagi täiesti ootamatut teha, mis pööraks kogu sinatse elu pea peale. Ilmtingimata on mingit pööret vaja! Võis siis just ei ole vaja mingit pööret! Just, sest seda ju kõik eeldavad. Ja ootavad! Mingu põrgusse oma pöördega! Koer on see, kes publiku ootusi rahuldab! Võibolla võiks keegi pigem külla tulla. Jah, mõni ootamatu külaline. Aga kes? Mendid? – Ei! Mnjaa! Kindlasti peaks lool olema kaks lõppu. Siis saab igaüks vastavalt oma maitsele lõpu valida. Aga kumbki valik ei annaks rahulolutunnet, sest tegelikult on ju kaks lõppu!

Mida sa veel lisaks muusika tegemisele teed?


Loen ajalehte.

Mis sa sealt loed?

Järjekordset tõestust sellele, kui mõttetu see on!

Mis nüüd saab?

Paneme meiki!


Bandcamp: https://cheatersburg.bandcamp.com

fs
Tätoveeritud surikaat. Enda sõnul teab peale The Sisters Of Mercy veel mitut bändi. On kirjutanud artikleid ja teinud intervjuusid, algatas traadimuusika peo Floorshow. Mõnikord on raadios. Kasutab ka nime Indrek Mesikepp.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

kodutööstus
17-11-2015
kell 11:44

Chunkini projektid pole never minu jaoks toiminud. Samas sellega tuleb küll nõustuda, et Velly Joonase "Stopp, seisku aeg!" on lugu mida võib 7 korda järjest kuulata.

aksel
17-11-2015
kell 12:17

Pealiskaudsel vaatlusel jääb mulje, et kontseptsioonid ja suured sõnad kipuvad muusikalist külge varju jätma. Loodetavasti ma eksin. Mingi ammune straponfaggotsi lugu kõlas küll rajult, detaile ei mäleta.

urb
17-11-2015
kell 16:21

Intervjuu on Chunginiga, mitte bändiga. Ärge arvake, et ta on mingi kuri geenius, kes on kogu selle muusika ise valmis teinud. See nihilistlik ärplemine ja hämamine on tal kõigest viis ennast esile tõsta. Ma ei saa öelda, et ma temaga paljus nõustuksin...

evertp
18-11-2015
kell 14:54

Kasulikke linke

BlackSmoke
18-11-2015
kell 15:33

see uus lugu meenutab täiega Sonic Youth-i - Dirty boots-i.

evertp
27-11-2015
kell 08:58

Ühes siin üritavad juba kaverbändi teha.