Klubis Studio alustab uus peosari Machine Nation, kus mängitakse linna parimat technot. Peo resident Merimell Sokk aka Merimell räägib, mis tõi teda technoni ning kuidas tal läinud samanimelise saatega Raadio2-s.
Esiteks, palju õnne uue Raadio2 saate Machine Nation puhul. Oled juba üle kuu aja saadet teinud, kuidas meeldib? Pabistasid esimesel korral hirmsasti või läks lihtsalt?
Aitäh! Eeldasin, et pabistan, aga läks ootamatult lihtsalt. Käisin juba enne esimest saadet kohapeal vaatamas, kuidas mis käib ja siis said näpud soojaks tehtud. Pabina lõi veidi sisse aga see, milline on inimeste vastukaja pärast saadet – kas keegi üldse kuulab ja kuidas inimestele see techno üldse peale läheb? Minu üllatuseks oli kuulajaid veel rohkemgi, kui loota oskasin ja kuulsin ainult positiivset vastukaja. Tore, kui sulle pöialt hoitakse.
Provotseerin sind veidi. Raadio2s üldjuhul saatejuhid enda bändide loomingut ei mängi, Sulle keegi pahaks ei pannud, et viimases saates ühe enda loo sisse miksisid?
Mina olen ainult selle poolt, et saatejuhid ka enda loomingut mängiksid. Arvan, et kui artist tahab maailmas läbi lüüa, siis ainult plaadikeerutamisest ei piisa ja peaks ka ise muusikat produtseerima. Oma saade on enda lugude mängimiseks suurepärane koht. Selle kaudu saab testida äsja valminud lugusid ja tutvustada enda vanemat loomingut.
Kas techno on viimane täitmata nišš Raadio2s või on sinu meelest veel ruumi mõnele suuremale muusikastiilile?
Ei tea, kas tunnetan mingi konkreetse muusikastiili puudust, kuid hullult äge oleks, kui näiteks erinevatel Eesti ja välismaa artistidel oleks oma ühekordne saade. Mitte külalismix või intervjuu, vaid nagu näiteks Rinse FMil Londonis – erinevate artistide special ühekordsed saated. Oleks huvitav!
Ühes intervjuus ütlesid, et jõudsid technoni hardstyle’i kaudu. Mis sind võlus techno juures?
Jah, mäletan, et nooremana erinevatel noortepidudel käies, hakkas mind huvitama DJ-karjäär ja tol hetkel oli noorte seas maru popp ja moes hardstyle. Proovisin omaette DJ-tehnika taga kätt ja hakkasin harjutama ning jutu levides kutsuti mind peagi ühele noortepeole esinema, kus siis sai tehtud hardstylei special set. Veidi aja möödudes sattusin ma aga underground klubidesse, kus kuulsin esmalt technot. Mulle meeldib techno juures see, et sa pead loost ise aru saama ja seda tunnetama. Sulle pole ette öeldud, kuna pead mingisugust kindlat emotsiooni tundma, vaid technos (võrdluseks nt. EDMi ettekirjutatud drop) tead sa ise, kuna on SEE hetk, millal tuleb käed rohkem üles poole tõsta ja millal on techno loo ’dropi’ koht. Mulle meeldib techno lihtsus.
Sa oled viimased 4 aastat ka ise edukalt muusikat välja andnud. Oli sul eelnevalt muusikaharidus olemas või toimus algul kõik katse-eksitus meetodil? Kas keegi oli mentoriks ka?
Jah, umbes 3-4 aastat olen muusika produtseerimisega tegelenud. Olen käinud erinevates muusikakoolides, õppinud erinevaid pille ja laulnud koorides, kuid mingi aeg avastasin, et see pole päris see. Pärast mõnda aega, käies erinevates klubides ja kaasa haaranud DJ-hobi, tirisin endale 2009. aastal alla Fruity Loops’i. Fruity Loops on siis muusika tegemise programm. Ütlen ausalt, et olen laisk ja selle programmi õpetusi ma vaadata ei viitsinud. Hakkasin siis vahepeal igavusest niisama Fruity Loopsi näppima ja võib siis öelda, et muusika produtseerimiseni jõudsin katse-eksitusel, kuid tundub, et oli hea eksitus. Võib öelda, et mentoriks oli omamoodi Meelis Meri, kellele sai kunagi oma demosid saadetud ja lugude heakskiitu saades, tõusis ka motivatsioon, mis mind edasi produtseerima jättis.
Milline su lugudest on kodus või välismaal kõige paremini vastu võetud? Kui oluline on, et su lood ilmuksid ka vinüülil? Ma eeldan, et kasseti vaimustust sul pole.
Siiani kõige suuremat edu on saatnud minu viimane EP ”Cyber Seduction”, mis ilmus Loco Dice’i labeli ‘Desolat’ alt. Suurem edu just sellepärast, et tegu on väga tuntud labeliga. Sealt EPlt mängiti enim ”Back”i ja ”Drop It’i ja videotõestus näitas, et just neid lugusid mängisid näiteks Richie Hawtin ja Dubfire. See oli äge! EP ilmumine vinüülil on ikka üsna big deal, sest tänapäeval ei tehta minu meelest neid enam lihtsalt niisama, vaid siis, kui label usub artisti lugudesse. Vinüüli tegemine nõuab aega ja raha, seega olen väga rõõmus, et Desolat selle ka vinüülile otsustas panna! Kassett pole aga minu aja värk, seega ei oska väga taga igatseda. Praegu on kõik maru lihtsaks tehtud – USB pulgad taskusse ja minek!
Technos, nagu tõenäoliselt igas teiseski stiilis, on alati puritaane, kellel on väga kindel seisukoht, mis on see õige techno ja mis mitte. Kui jäik sa ise selles suhtes oled?
Mõnedele inimestele meeldib žanrite üle vaielda, aga mina lihtsalt ütlen, et technol ja technol on vahe. Kõik žanrid, nagu ka techno, jagunevad mitmeks erinevaks alažanriks, seega variante on palju! Mina ise ei kuula näiteks housei ega mängi seda, kuna see pole minu maitse – aga meenub, et kord kuulates üht lugu, mis oli tech-house, tuli sõber mind tögama, et räägin endale ju vastu. Googeldasin ekstra välja, et tech-house on techno alažanr ja näitasin talle koha kätte! Aga tegelikult ei peaks ju sellist vaidlust üldse olema. Kuula seda, mis sulle meeldib!
Iga stiiliga võib tihtipeale tulla tunne, et kõik on justkui tehtud ja keegi midagi uut ja huvitavat enam žanrisse ei too. Läheb aga veidi aega mööda ning ootamatult on mõni artist leidnud uue huvitava lähenemisnurga. Kes sinu meelest hetkel kõige huvitavamad artistid on?
Oioi… otseloomulikult Gesaffelstein. Tema teeb technot, aga väga teistsugust technot. Just samamoodi jaguneb ka tema techno mitmeks erinevaks techno alažanriks ja see on huvitav! Sama käib Maelstrom’i, Djedjotronic’u, Arnaud Rebotin’i kohta – muidugi kõik prantslased. Aga kui sul on omada selline analoogtehnika hunnik kodus nagu neil, siis minu meelest ei saagi muusika kunagi igavaks minna. Samuti meeldib, kui technosse on sisse toodud mingit teist žanri – põhi on techno, aga mingid muud elemendid on näiteks trapist, drum and bassist või üldse sämplitud klassikalisest muusikast.
Lisaks saatele, oled ka klubi Studio uue peosarja üks residentidest. Kui tumedaks saab üldse suuremas klubis technot mängides minna? Berliinis Berghainis ilmselt väga, aga Tallinnas?
Tumedaks. Võib-olla 3-4 aastat tagasi poleks saanud, et nüüd keegi DJ tuleb ja hakkab kõmmutama. Aga selle ajaga, kui olen plaate keerutanud, olen üritanud inimesi vaikselt selle muusikaga harjutada, tutvustada erinevate artistide pehmemat ja karmimat loomingut, kuid tehes seda samm-sammult. Usun, et nüüdseks on see aeg käes, kus inimesed julgevad tulla techno peole ja teavad, mis see on. See pole mingi kommimuusika ja vaibaklopp, mida võib-olla keegi mitteteadja arvab. Ei, see on muusika, mille järgi saab ennast tantsupõrandal välja elada ja mida saab ka kodus rahulikult põlve nõksutades diivanil kuulata.
Esimeseks väliskülaliseks on teil Secret Cinema, kes väidetavalt on live‘s väga hea. Miks just tema? On mingeid unistusi ka, kes võiks kindlasti Machine Nationit külastada?
Secret Cinema oli üks mu esimesi techno lemmikartiste. Mäletan, kui alustasin dj-karjääri, siis tema lugusid oli mul plaadikohvris kõige rohkem. Nüüd, kui oli võimalus ta saada siia, Studiosse, olin ma kahe käega poolt. Ta on boss! Otseloomulikult esimeseks artistiks, keda veel masina peole tahaksin. oleks Gesaffelstein. Edasi kohe eelpool mainitud Maelstrom, Djedjotronic, Kalyde, Strip Steve, PILO, Brodinski ja Boddika. Minu lemmik DJ-d ja produtsendid hetkel.
Paar traditsioonilist küsimust ka: mis on pikim sett, mis sa eales järjest mänginud oled? Pikim sett, mille järgi ise tantsinud?
DJ-kärjääri algusaastatel sai ikka kuskil suvamuusika lounges terve õhtu, kellegi kokteilitamise taustaks mängitud. Aga kui nüüd veidi tõsisemate gig’ide peale mõelda, siis vast 4 tundi jutti, kui ma ei eksi, ja see oli Garage Unlimitedi 36h peol Pärnus. See oli lege!
Pikim sett, mille järgi tantsinud olen – Gesaffelsteini 3-4 tunnine set Pariisis, Social Clubis. Life changing, ma ütleks!
Lemmik rada 7?
Jätkame siis fangirli imagoga ja albumiks Gesaffelstein ”Aleph” ja lugu nr.7 ”Wall of Memories".
Machine Nation juba sel laupäeval 24. oktoobril klubis Studio