Huiabella olukord – kontsaking munades

21-08-2015 | kirjutas: fs

23. augustil klubis Kelm oma Baltikumi minituuri lõpetava punkbändiga Huiabella Fantastica ajas juttu fs. Kuum Eestimaa suvi, kaks intervjuud ühe päeva jooksul, rääkimata mitu päeva kestnud proovisessioonist – see ei olnud muusikutele kerge päev. Seda suurem on iga nende poolt öeldud sõna väärtus.


Kust te bändile nii hea nime saite?

Pets: Siuke bänd oli nagu Huiabella ja selle trummariga me mõtlesime, et kui me kunagi laiali läheme, siis teeme ska projekti Huiabella Fantastica.
Mikko: Aa, kas me peaks ska bändi tegema siis või?
Karu: Peaks hoopis skad mängima, vot mis välja tuli.

Kaua Huiabella Fantastica on tegutsenud?

Pets: A vot, see on hea küsimus. Siin on mitu varianti. Kas me loeme alguseks seda, mis on minu peas olnud või loeme seda, kui me hakkasime Karuga koos mängima. Niisama mängisime. Ei olnudki mingit plaani midagi teha. Minu jaoks on emotsionaalselt kõige õigem – Huiabella Fantastica algas siis kui Mikko tuli.

Ja kaua sellest on?

Pets: Aasta või midagi. Kui me „Tere perestroikat“ tegime (JMKE coverite kogumiku jaoks – toim.). Aa jah, siis kaks aastat saab nüüd täis.
Karu: Kui me „Tere perestroikat“ tegime, siis Mikko mingit pilli ei mänginud, aga ta tuli bäkki laulma.
Pets: Mina mängisin bassi, tema laulis bäkki. Sellest hetkest oli ta Huiabella Fantasticas ikkagi. Kui ta järgmine kord tuli, siis me tegime juba proovi.
Karu: Jaa, siis ta oli juba bassimees.

Kes seal veel selles loos kaasa tegid, Marko Mägi...?

Pets: Hannaliisa Uusmaa, Elmayonesa... Aa, Elmayonesa on praegu Tallinnas. Kolmapäeval pidi hakkama värvima Sookaela juures lage. Selle peaks ära kasutama kuidagi. Väga lahe tüüp. Argentiinas oli staar-metalbändi trummar enne, kui ta tuli siia Eestisse nalja tegema.
Mikko: Mina olen ühe korra joonud temaga. Jumala lahe tüüp. Rohkem ma ei tea.
Pets: Solvus Eesti kliima ja rassistlike väljendite peale. Ta elas ühe talve üle Eestis. Ta ei olnud kunagi midagi sellist näinud ega kuulnud. Ühe talve elas mingis odavas üürikorteris, toas oli ka kümme kraadi külma.

„Tere perestroika“ oli siis Huiabella Fantastica esimene lindistatud lugu üldse?

Pets: Ei olnud! Sel ajal, kui me Karuga niisama jebisime, siis me lindistasime arvutiga. Arvutiga tegime trummid.
Karu: Minu elutoas lindistasime „Superstar Monkey“. Aga mul oli hästi sitt arvuti ja see jooksis kogu aeg kokku. Lõpuks ma pidin arvutiga trummid ja kõik ise tegema. Pets tahtis seal mitu träkki kitra. Iga kord kui midagi sisse sai, siis kogu asi hangus ära ja pidi jälle restarti tegema ja siis kõik kadus ära jälle. Pidime uuesti alustama. Kaheksa tundi.
Pets: Hommikul Karu äratas üles: „Pets-Pets, nüüd on valmis! Nüüd saad sisse laulda.“ Siis hakkasin laulma ja siis vajus ikkagi kõik see asi kokku ja ma läksin koju magama. Suitsud olid otsas, ma mäletan.
Karu: Ja sa olid just abiellunud eelmine päev... või midagi siukest.
Mikko: Mis sa oled abiellunud või?
Pets: Ma arvan, et see oli abielu aastapäev. See ei olnud nii ammu. Ma abiellusin kuradi kümme aastat tagasi. Abielu aastapäev võis olla. Ma ikkagi tulin pärast lõunat ja laulsin sisse selle. Youtube’is on üleval.
Karu: Päris kole, he-he...

See lugu on teil esimese plaadi peal ju ka?

Pets: Jaa, aga see on täiesti teine versioon.
Karu: Hirnlosi esimene plaat on ka seal elutoas tehtud. Ilja trussikute väel karjus. Ma ei tea, mis naabrid mõtlesid.

Sa teed teisi bände ka praegu?

Karu: Praegu ei ole ühtegi aktiivset bändi rohkem. Projektid on, aga need on sellised... Kellelgi ei ole aega. Swarn. Teeme Dekadenzi (Project Dekadenz – toim.) kidramehega.
Siis Roman Vlassoviga on mingi lugu, mida me oleme lindistanud juba rohkem kui aasta. Käisime stuudios, mängisime trummid sisse, kõik kidrad ja asjad on tehtud juba. Siis see mees, kes soolo pidi mängima, jõi kogemata surnuks ennast. Romani parim sõber, kes hullult hästi kitra mängis... Ma ei tea, mida nad seal Narvas jõid, aga igatahes üks hommik ta enam ei ärganud.
RPM – mingi Oi! bänd pasunaga. Hirnlos ei ole ka nagu kunagi laiali läinud. Lihtsalt üks tüüp elab Varssavis ja käib Eestis ainult nii palju, et oma dokumente vahetada. Ja siis tätoveerib siin mõned inimesed täis ja läheb uuesti tagasi koju.

Pets, sa ei tee mingit muud bändi?

Pets: Ma ametlikult olen ZLO bassimees ja... Täht Nimega Päike ei ole ka vist surnud, kuigi see elab ainult Tatari 21b majas Sipsiku peas. Rohkem bände ei ole vist.

Mikko, sa teed Soomes kahte bändi?

Mikko: Jaa. S&M ja Shit Street.
Pets: Päris tihe graafik, nad saavad järjest kuulsamaks. S&M-il tuli alles plaat välja, split ühe teise bändiga. Mis selle bändi nimi on?
Mikko: Lähtevad Kaukojunat.
Karu: Combat Rock Shop annab välja selle plaadi.
Mikko: Järgmise plaadi. Splitti nad ei lasknud välja.

Aga räägi S&M-ist ja Shit Streetist. Need on samad inimesed?

Mikko: Jaa-jaa-jaa, kõik sama küla tüübid. Koos üles kasvand, käime ujumas, sööme maasikaid... S&M-i trummar ei ole meie küla tüüp. See on mingi... ma ei tea, kust Karjalast ta tuleb, päris haige inimene. (Teised naeravad) Ma ei tea, mis tema kohta võiks öelda. Noksu...
Karu: Ta mängib Anal Thunderis ka trumme.
Pets: Noksu on Soomes staar-punkrock-trummar. Ta mängib kümnes bändis, kaasa arvatud Anal Thunderis, mis on Soome üks kuulsamaid punk rock bände.
Karu: Jaa, mängib sitaks hästi. Hästi naljakas tüüp.

Aga kuidas need kaks bändi tekkisid ühel seltskonnal, kas üks oli teise kõrvalprojekt?

Mikko: Shit Street teeb ingliskeelset Oi! punki ja siis me Santtuga mõtlesime, et soomekeelne pop-punk läheb hästi inimestele peale. Et teeme siukse suvise kondoomiloo, saame hästi palju pappi.
Pets: See on selline asi, et enne jaanipäeva on mingi raadiokampaania või, noh, teles ja igal pool, hull kantossireklaami värk. Ja siis mingid bändid saavad iga aasta... nagu meil on see... noortebändi konkurss või midagi. Mingi bänd saab oma loo reklaamile taha ja siis nad saavad pappi ja kuulsust sellega. Ja siis nad mõtlesid, et osalevad ka sellel konkursil. Aga muidugi ei juhtunud midagi.
Mikko: Mis kuradima konkurss? Ei olnud mingit kuradima konkurssi.
Karu: See on mingi Petsi unenägu...
Mikko: Mina ei tea. A noh, igatahes, hakkasime tegema siukest sitta soome poppunki, mis on hästi hea.
Karu: Santtu ja Mikko – bändi nimi tuli ka sealt. S&M.

Kumb bänd Soomes tuntum on? Olete Eestis ka mänginud?

Mikko: S&M on kindlasti tuntum. Mõlemaga oleme mänginud, Tartus ja Tallinnas. S&M on rohkem mänginud.

Mis sa Soomes muidu teed?

Mikko: Hingan.

Kas seal on lahedam hingata kui siin?

Mikko: Ei.

Aga punk on lahedam?

Mikko: Ai, fucking Soome punk on ikka... täielik... ikka punkrock noh.

Siin ei ole?

Mikko: Noo, ma ei tea... Ma pole leidnud eriti... noh muidugi, Punk'n'Roll (festival - toim.) ja Tartu Kroksi klubi ja Ülase, aga massiivset siukest mõnusat punkenrolli pole saanud hingata Eestimaal. A Soomes saab hingata punkrocki.

Millega te veel tegelete?

Pets: Karu läheb jalgpalli Eesti liigasse mängima.
Karu: Tänane päev on üldse täitsa putsis. Ma olen jalgpalliklubis koos Rene13-ga. Täna on liiga mäng ja see hooaeg ma ei olegi ühelegi mängule jõudnud. Siis mõtlesin, et täna peaks minema, et mul on vaba päev ja on võimalik, aga ma ei tea, kas mind platsi peale lubatakse. Ma muud asja ei viitsi teha kui ainult väravas olla.

Miks sind platsi peale ei lubata? Olete liiga palju proovi teinud, mitmes päev läheb juba?

Karu: Liiga palju proovi... (Naerab) Kaks päeva oleme proovi teinud, jah. Tiimi nimi on ka muidugi JK Karsklus. See hooaeg ma ei ole isegi ühtegi trenni jõudnud. Ma olen piltide pealt vähemalt näinud, et nad mängivad päris tõsiselt ikka.
Pets: Ma olen ka seal tiimis. Ühtegi mängu pole teinud. Mul on isegi vorm olemas.
Karu: Jaa, meil mõlemal on vorm olemas.
Pets: Pärast seda, kui ma selle vormi sain, kadus mul igasugune huvi jalgpalli vastu ära.
Karu: Mul kah... Sokid vedelevad...
Mikko: Aga miks mind vastu ei võeta?
Pets: Sa pole küsinud. Sa alles esimest korda kuuled sellest.
Mikko: Põhimõtteliselt ma olen maailma kõige parem kaitsja.
Pets: Ma võin võtta su sinna FC Uus Maailm.
Mikko: Ma ei taha.

Karu, sa korraldad festivali Punk'n'Roll.

Karu: Korraldan festivali... käin tööl... ülikoolis – kognitiivne elektroonika, teen magistrit... siis üritan vahepeal natukene mingit eralelu omada. Vahepeal läheb veits käest ära see kui iga päev ainult viis tundi magada saad, siis nagu... (vilistab)
Mikko: Hull viriseja.
Karu: Sina virised, et oh putsi, et peab duši alla minema.
Mikko: Mina? Ma ei käi duši all.
Pets: Väga õige. That’s my boy.

Kaua sa Punk'n'Rolli oled teinud juba?

Karu: 2002. aastast. See tüüp, kes RPM-is laulab, Timo Ossipov, ZLOs mängis kitra vahepeal... tema otsustas mingi hetk, et oleks vaja mingi suurem punk rock party teha Kilingi–Nõmmes. Esimese aasta (1998 – toim.) tegi ta täitsa üksinda. Mingi hetk siuke tüüp nagu Robi, vanakooli punk, tema oma töö juurest sebis mingi mega sponsi, siis oli kohe Vennaskond ja JMKE... see oli 1999. See lõppes muidugi täieliku katastroofiga. Ma ei tea, mis inimestel peas toimus, aga postimaja vitriin, suured uksed, maast laeni aknad visati sisse.
Siis jäi üks aasta vahele, aga meie tegime siukest bändi tol ajal nagu ansambel Paragrahv. Siis minul oli üheksanda klassi lõpupidu. Ma ei läinud klassikaaslastega jooma, vaid bändikaaslastega metsa. Jõime õltsi ja mõtlesime, fuck, teeme see aasta siis ise. Tegime bändiga koos seda, siis tulid välja inimeste... iseloomujooned või kuidas seda öelda. Kidramees pidi ainult tund aega piletiletis istuma ja siis hakkas pillima, et miks ta nii palju tööd peab tegema. Aga tema ei rääkinud politseiga, tema ei rääkinud päästeametiga, tema ei rääkinud linnavalitsusega, tema ei rääkinud bändidega, tema ei majandanud joodikute ja rahadega ega mitte millegagi ja siis ta pidi tund aega piletiletis lihtsalt istuma ja siis ta hakkas pillima sellepärast: „Fuck, miks ma nii palju tööd pean tegema?“ Siis selle bändiga nagu põhimõtteliselt lõppes asi ära. Õnneks kõik inimesed kolisid ära, välja arvatud mina, sest mina pidin ikkagi samas kohalikus keskkoolis edasi käima.
Ja siis ma tegin vahepeal ühe aasta täiesti üksinda, siis girlfriend aitas 2006 teha seda... Vahepeal on midagi veits putsi ka läind... ära jäänud... Erinevate asjade kokkulangevusel. Üks inimene ei jõua nagu....
Pets: 150 tonnine kahjum oli üks aasta.
Karu: Aa, see oli 2008, see oli mul epic... Fuck, kusagil on isegi see pilt alles! See, kui... (Filosoofiliselt) Ma ei oska seletada, milline enesetunne võib inimesel olla... Okei, sa tead, et sa oled 100 000 krooni võlgu – sellepärast, et sa tegid šefi festivali. Need tondid, kes said tasuta sisse, sellepärast, et nad pidid appi tulema... „Ma olen haige...“ Suvel nagu, eksole. Jah, ma saan aru, et sul on pohmell. Aga meil on vaja 250 meetrit ehitusaedasid kokku panna. Võibolla nagu veits raske, eks ole. Siis seal oli platsi peal veel veega peldik, aga öösel sadas vihma ja siis teed selle peldiku – selline koos duširuumiga hullult fancy puhkekeskuse peldik, eks – teed selle ukse lahti – kõik muda täis. Mille jaoks sa käid, inimene, saapaid pesemas seal, eksole. Ja siis vaatad seda peldikupotti – prill-laud on ja siis seal on nagu siuke kuhi ja siis seal otsas on veel üks verine tampoon. Ja sa tead, et kui sa seda sitta ära ei korista, siis sa jääd veel rohkem võlgu. Okei, anna mulle üks kahesajaliitrine kott...
Pets: Nüüd sa teed Rolli ja Oleviga (Olev Roots – toim.) koos...
Karu: Jah, samal aastal tüübid Motörheadbängers Estoniast, Motörheadi fännklubi, päris tõsiselt head sõbrad, need tüübid aitasid kogu selle pasa ära koristada ja peale seda oleme koos teinud.
Mikko: Enne suve Karu ütles, et loodetavasti see aasta läheb Punk'n'Roll nii putsi, et ta ei peaks enam mitte kunagi enam tegema seda. Hehe. A läks või?
Pets: Ei läind. Vastupidi. Ta ütles, et on kaks võimalust – kas läheb sitaks hästi või läheb nii putsi, et nagu mingi pauguga lõpeb, et mitte kunagi tegema ei pea enam. A läks hoopiski hästi.
Karu: Päris tõsiselt lootsin, et kõik inimesed lähevad nii tülli, et on mingi viis politseiautot ja keegi tapetakse ära seal kuskil...
Pets: Mõni aasta on olnud nii, et kiirabid voorivad.

Te olete Huiabella Fantasticaga suhteliselt lühikese aja jooksul kaks EP-d välja andnud. Miks te ei ole oodanud, et kohe suur plaat teha?

Pets: Meil on soomlane või see lääne tüüp bändis, tema ütles, et niimoodi tehakse välismaal. Jupikaupa.
Mikko: Mida vittu?
Karu: Ei, siukest juttu küll ei ole olnud, lihtsalt praktilistel põhjustel on juhtunud nii.
Pets: Meil on nii, et esimene kord me tahtsime teha ühte lugu. Meil oli paar tundi aega. Pool päeva, oletame, eksju. Ja siis läksime stuudiosse, veits jõime purju ennast ja kogemata tegime neli lugu. Ja siis tundus, et see oleks nagu EP-na paras välja lasta juba.
Karu: Aigro tegi kohe miksi ka. „Oot, ma lähen toon selle viina ära“ ja siis tegi kohe miksi valmis. Ja kõik oligi valmis.
Pets: Ja teine kord me juba teadsime, et me teeme EP nelja looga. Aga aega oli oluliselt vähem kui esimene kord. Kuna inimesed ärkavad hilja.
Mikko: Ja kes viitsib kuulata mingit punkrocki kaksteist lugu järjest?

[video]https://www.youtube.com/watch?v=DhjQv2Pve_I&feature=youtu.be[/video]

Vanasti tehti ju pooletunniseid plaate. 80ndate alguses.

Mikko: Mina sündisin alles siis. Ma ei tea.
Karu: Mina sündisin vabšee 86, ma ei tea üldse sellest ajast.
Pets: Meil on bändis lapspunkareid.
Karu: No need vanamehed siin jah mõnitavad kogu aeg.
Mikko (madala elevandi-häälega): „Mina olen punkrocki teind“... he he.
Pets: Ma parandasin videomakke, kui tema alles sündis.

Aga suurt plaati ei plaanigi?

Pets: Järgmine tuleb suur.
Karu: Plaan on vähemalt selline.
Mikko: Mina ei usu sellesse.
Karu: Sina ise pakkusid välja, et siis kui soojad ilmad ära lõppevad, sügisel teeme.
Mikko: Ma ei tea, keegi ei rääkinud mingist plaadist. Ma mõtlesin, et läheme Aigro juurde, neli lugu ja viin...
Pets: Karu on ammu rääkinud sellest, et järgmine tuleb täispikk.
Mikko: No kes viitsib.
Karu: No peab proovima.
Pets: Lausa viis tundi peab seda stuudios tegema siis.

Aga kuidas te proovite, Hooandjaga või saate ilma?


Mikko: Mis see hoo-andja on?
Karu: See on, et nagu kerjad, aga internetis.
Mikko: Pfff... Hähähää! Meil on hobi ja mõnus kokkusaamine, teeme mussi, mis ma muidu tuleks Tallinnasse, kui ei oleks siin Petsi ja Karu. Ma ei tea, mingi fuck, mingi müümine...
Pets: Meil on väga hea kuradi super tšello Alar Aigro, kes teeb meile alati häid soodustusi. Punkrock ei peagi kasumit tootma. Võiks ju küll rutsi saada, aga anyway me jääme miinusesse.

Aga Hooandja ei olegi ju kasumi jaoks. Sa maksad ette ja kui sa tahad autogrammiga plaati või särki või midagi, siis maksad rohkem.

Mikko: No kui on küsimus, et mis on punk, see vähemalt ei ole punk.
Pets: Ei-ei-ei, me ei taha mingeid toetusi ega almuseid. Nahhui, raisk.
Karu: Pohui, viime taarat pigem, kui sellist lollust hakkame tegema.

Mina ei tea, misasi see punk on, kas teie teate?


Pets: Ei tea.
Mikko: Mina ei tea...

Kas see, mis teie teete, on punk?


Pets: Võibolla.
Karu: Punkrock on ee... see, kui ise suudad endaks jääda ja...
Pets: Kas ma olen punkar? Kindlasti mitte. Kui ma peaks ütlema, misasi ma olen, parimal juhul võin öelda, et punkrokkar. Muusikalises mõttes ma teen punkrocki... vist... jah, muidugi see on ikka punkrock.
Karu: Vist on.
Pets: Punkarite jaoks ma ei ole ammu enam punkar.
Mikko: Mina ei ole punkrokkar. Täielik punk on see, kui igasugu telekad ja reklaamid ja pangad ja riigid tulevad sinule ütlema... kui ma saan peksa kogu aeg natside käest... Fuck, siis ma ei tea, sel juhul ma võiks olla punkar.

Kas Soomes saab natside käest pidevalt tappa?

Mikko: Mitte pidevalt, aga sageli. Kogu aeg marsivad seal. Mingu putsi.
Karu: Vahemärkuseks, et see poiss ei ole eestlane ega soomlane. Ingerlane.
Pets: See ei ole ka kindel.
Mikko: Olematus olen. Punkrock.

Lähete nüüd kohe tuurile.

Pets: Alustuseks läheme Leetu ühele festivalile, Mano ir Tavo. Ta on nagu Leedu Punk'n'Roll, aga veits karmim vist. Seal on päris palju Poola hardcore’i ja päris karme bände.
Karu: Toro Bravo on mingi väga vanakooli bänd neil.
Mikko: Ma kogu aeg vaatasin listist, et – türa, kui palju Itaalia bände! Aga see ei olnudki „it“, see oli „lt“.
Pets: Seal festivalil mängib Soome punk'n'roll bänd, nad nimetavad oma stiili nii – Relentless. Nendega koos tuleme tagasi. Siis teeme Riias kontserdi ja siis lõpetame selle Pribaltika tuuri Kelmis 23. augustil. Ja siis seal on veel Psychoterror ja lisandus veel Project Decadenz, kes tuleb parasjagu Soomest. See saab päris lahe pidu olema.
Karu: Mõnel inimesel saab päris halb pohmell olema esmaspäeval.
Pets: Paljudel. Paljudel.

Teie olete DIY bänd, teete plaadikujundused ja kõik muu ise?

Pets: Jah, kõik ise. Panime nalja pärast plaadi peale kirja HBF Records, aga isegi seda ei ole olemas.
Karu: Meil ei ole mingit labelit. Lihtsalt leidsime augu, kust saab tellida normaalse trükiga plaadid ja pannakse kile sisse.
Pets: Meil on ülilahedaid sõpru, kes teevad lahedaid kujundusi.
Karu: Kujunduse eest peab Gertyle (Gerty Villo – toim.) tänu avaldama.
Pets: Viimase albumi esikaane pildi tegi Tafka, kujunduse tegi Gerty. Ta teeb kogu plaadi kujunduse alati. Isegi kui mingil väärakal põhjusel peaksime saama maailmakuulsaks, siis ma arvan küll, et me ei muuda seda stiili nagu. Ikka lähme Aigro juurde ja ikka Gerty teeb kujunduse.
Karu: Siis mina ise võibolla isegi ei mängi enam selles bändis, kui te räägite maailmakuulsaks saamisest.
Pets: Aga seda ei juhtu anyway.
Mikko: Ära karda.

Kes selle valge särgi kujunduse tegi?

Mikko: Tüübid ei viitsinud ise joonistada, siis internetist varastasid.
Karu: Idee oli veel haigem, räägi sellest ideest.
Pets: See oli vist plaadi kaanepildi mõte. Et mingi eriti seksikas tsikk hoiab püstolit suus kellelgi, oletame, et mina oleks olnud modell, üleni paljalt pikali maas ja ise sihin samamoodi vastu. See ongi Huiabella Situation. Kontsaking munades.
Aga meil läks hästi kiireks. Ma leidsin modellid ja leidsin relva, teise relva oleks vist saanud Bonne käest. Aga kuidagi kiireks läks fotošuudiga. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis ma lihtsalt võtsin internetist suvalise pildi, kus mingi tšikk sihib relvaga iseenda varju ja see vari on mees.
Karu: Siis ma natuke pahandasin ta peale, et varastad nagu siukest asja, aga siis tuunisime selle pildi niimoodi ära, et ei ole võimalik ära tunda. Kirjastiili valik oli minu poolt. Et peaks nägema välja nagu mingi nõuka poe silt.
Pets: Aga särkide kunstnik on Masha Maria, kes on üliproff. Ta tegi selle pildi veel ümber omakorda.

Te olete Marko Mägiga ka koos esinenud.

Pets: Aa, muidugi, jaa. Meil oli tuur Marko Mägiga koos lausa. Kultuuritolmul ja järgmine päev oli Punk'n'Rollil.
Meil oli ülicool laiv Von Krahlis ükskord, kus me Karuga mängisime talle taustaks, Huiabella Fantastica nime alla siis juba. Meil oli Zavoodis ka kontsert selle nime all.
Karu: Tegelikult võikski ikkagi selle Zavoodi kontserdi võtta HB sünniajaks – 2013 mai.

Kas te Onu Bellaga ei tahaks midagi koos teha? Huiabella ja Onu Bella – see kõlaks lahedalt.

Pets: Muidugi tahaks.
Mikko: Kes see Onu Bella on üldse? Ma polegi kuulnud. (Pets ja Karu hakkavad laulma Bella laule.)
Karu: Seesama Punk'n'Roll, kus ma verise tampooni ära koristasin eksole, saime sponsiks terve kastitäie kantosse ja libesteid. Siis tüübid libestasid lauajalkat selle kuradi libestiga... Kuhu sa topid neid libesteid. Lõpuks Onu Bella mängis Undergroundis plaate ja loopis neid asju inimestele.

Kunagi tegi Onu Bella lava peal ühe tüdrukuga tükke. Kui teie oleks OB-ga laval, kas teie paneks teda või tema paneks teid?

Mikko: Mina paneks kindlasti teda. Ma ei tea, missugune ta on. (Vali naer ümberringi)
Pets: Oleneb alkoholikogusest ja kui keegi selle kinni maksab, siis ta teoorias võiks lahti taguda.
Karu: Mina ei tahaks kuskil seal isegi vahel olla, ma võin trumme mängida taustal. Või bongot. Suitsu paneks ette ja mängiks bongosid taustal.
Pets: Hardcore trummi. Samal ajal Onu Bella taob minul ja Mikkol lahti.
Karu: Jaa, see oleks ka päris naljakas.

Huiabella Situation EP Bandcampis.

fs
Tätoveeritud surikaat. Enda sõnul teab peale The Sisters Of Mercy veel mitut bändi. On kirjutanud artikleid ja teinud intervjuusid, algatas traadimuusika peo Floorshow. Mõnikord on raadios. Kasutab ka nime Indrek Mesikepp.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

tess
21-08-2015
kell 15:08

Karu: Punkrock on ee... see, kui ise suudad endaks jääda ja...

Ma ei saa sellest lausest üle...lemmik... y

mart
25-08-2015
kell 00:23

Peale nädalavahetust, kus keskealised prouad ja härrad on lõbutsenud oma frisüüride kallal laki ja spreivärvidega, mõjus see pisike vestlus nagu palsam vägistatud hingele :)