HÕFF 2015. Valitud palad.

23-04-2015 | kirjutas: Rene13

Tänavuse HÕFFi programmist jäi sõber Ivole silma kaks filmi, millest ta kirjutada soovitas. Või õigemini, ta valis vähemalt ühe neist täiesti huupi - vahest isegi adumata, missugused sugulussidemed nende kahe filmi vahel valitsevad. Peale kõige ilmsema, et mõlemad filmid linastuvad HÕFFi põhiprogrammis.

Niisiis. Tinglikult ulmepõnevikuks nimetatav film USAst vs tinaraske Hispaania krimka. Hoolimata valmimisajast, milleks on aasta 2014, on mõlemad tugevalt seotud kaheksakümnendatega, mõlemad püüavad pakkuda isikupärast muljet üle-üle eelmisest kümnendist.

The Guest - Adam Wingard

Ellu siseneb mesimagusa olemisega võõrasEllu siseneb mesimagusa olemisega võõras
"The Guest" pajatab kaasajal aset leidva loo, mis hoolimata dekoratsioonidest on pandud kirja kui pesueht kaheksakümnedate b-film. Kui näiteks "The Terminator" on leidnud koha USA Kongressi raamatukogu Riiklikus filmiregistris kui kultuuriliselt, ajalooliselt ja esteetiliselt silmapaistev lint ja "Robocop" on üks arthouse actioni tippfilme, siis "The Guest" võib ju tegeleda maskuliinsuse lahkamisega "The Terminatori" ja "RoboCopi" antud võtmes, aga oma üldistusjõult jääb neile alla.

Viidetega alternatiivmuusikale võibolla tuleks ka võrdlus Richard Stanley küberpunkfilmiga "Hardware" kõne alla, ent see paralleel jääks väga pinnapealseks. Esteetiliselt ja sisuliselt on need kaunis erinevad filmid.

Some gave allSome gave all
Oma haardelt ja sisutiheduselt on "The Guest" pigem suguluses ulmekomöödiaga "Suburban Commando", kus Hulk Hogani kehastatud kosmoseseikleja teiselt planeedilt satub Maale, imbub mõningate talituslike häiretega, ent muidu kombelise keskklassi perekonna liikmeks ja teda tabab pea igal sammul kultuurishokk. "The Guest" ei ole küll sama lapsik, ent selle intriig ei ole kuigivõrd edumeelsem. Sõjaväelaborist pagenud universaalne sõdur, lavastaja enda sõnutsi küborg, varjab end ühe pere keskel, väites, et oli armees hukkunud vanima perepoja väga hea sõber (lausa väga-väga hea sõber, sellega pakutakse vaatajale punast heeringat võimaliku homosuhte asjus). Sündmuste arenedes võtab võõras puuduva poja rolli üha rohkem üle ja asub pereliikmete probleeme oma mehisuse abil lahendama. Kuni lahendused osutuvad karuteeneteks.

Kohe alguses antakse mõista, kus ja millega film lõppebKohe alguses antakse mõista, kus ja millega film lõppeb
"Downton Abbey'st" tuttava nägusmehe Dan Stevensi kehastatud antagonist, kelle identiteedi kiht-kihilt paljastumisele filmi kandev osa ehitatud on, täidab enda rolli muigega suunurgas, meenutades tapamasina asemele rohkem seksirobotit filmist "A.I". Ma ei heida seda ette, eks head massihävitusrelva tulebki hoolikalt maskeerida ja vähemalt osatäitjavalik on selle koha pealt igati õnnestunud. Sellise hurmuriga visatakse väike vimka ka kandilise lõua ja kandilise olekuga kaheksakümnedate küborgide aadressil. Saab nentida, et eks ole tööstusdisain selle ajaga võrreldes tõesti inimkesksemaks muutunud.

Mängu sekkub sõjaväepolitseiMängu sekkub sõjaväepolitsei
Aga siiski, selles on mingisugust süüdimatusele pretendeerivat vaimutsemist, kuidas teatud linateosed, sageli just ulme- ja õudustööstuse festivalide tarvis peenhäälestatud, eskaleeruvad otsekui mõnd klassitsistlikku mudelit järgides mõõdutundetuks verepulmaks. Paralleelide toomine pornograafiaga oleks liialt mage, ütleks pigem, et näiliselt eneseteadlike horrorpõnevike slasheriks taandamise taga on küllalt laisk irooniamõte.

Kaheksakümnedad tagaaetava teismelise näol ja ümberKaheksakümnedad tagaaetava teismelise näol ja ümber
Slasher on muidugi omaette ja täiesti elujõuline õuduskino alamþanr, film "The Guest" ei ole mingi põhjus selle žanri materdamiseks. Kasvõi juba seetõttu, et käesolevale filmile samuti eeskujuks olnud "Halloween" on ka USA Kongressi raamatukogu fondides silmapaistva teetähisena talletatud.
Eks siin tuleks arvestada lavastaja kunstiliste taotlustega. Adam Wingard on püüdnud pea igal sammul endale väljapääsu vabandada, kuidas tegu ongi standardse kaheksakümnedate mudeli taaselustamise, mitte taasleiutamisega. Ongi nüri meelelahutus, kergemeelne pastišš.

Taustamuusika valimisega olla eriti vaeva nähtud, mulje süvendamiseks vastutavad muusikalise kujunduse eest Love and Rockets, Clan of Xymox, DAF, The Sisters of Mercy ja teised kaheksakümnedate gootihiiud. Aga see film ei ärata valitud saatemuusikat ellu ega oma kuigi mõtestatud suhet ajastuvaimuga, mida valitud lood endas kannavad, dialoog puudub ka teistpidises suunas. Pigem jääbki valik pelgaks namedropinguks ja siia, ma leian, ongi koer maetud. Selle filmi puhul on ühel duuril kõlava kaheksakümnedate põneviku vahendamiseks võibolla kontseptsiooniga liialt pead vaevatud ja seetõttu ei ole kumbki väga hästi välja kukkunud. Ei ideefilm nägusast taparobotist ega kummardus mõõdanikukinole.

La Isla Minima - Alberto Rodriguez

Idüll Guadalquiviri soodesIdüll Guadalquiviri soodes
Hispaanlaste "La Isla Minima (Marshland)" on sootuks tahedam tükk. Hea näha, et õudusfilmifestival ei panusta vaid ühele kaardile, vaid pakub otsekohese ja ehmatama disainitud horrori vahele lausa sotsiopoliitilise aktsendiga olemise aluseid loksutavat õõva.

Aasta on 1980, generalissimus Franco on juba mõnda aega mulla all olnud ja Juan Carlos esimese valitsetavas kuningriigis on jää liikuma läinud. Poliitilise jäämineku aegu on hakanud Andaluusias, kuskil Guadalquiviri soodes asuvas unustatud linnakeses kaduma teismelisi tütarlapsi. Õhustik on kui tihedamalt läbi kirjutatud "True Detective", ka peategelased on sarnased, üksteise vastanditest politseiuurijad.

Hispaanlaste vastandid, muidugi mõista, ei ole vaid erinevat õllesorti eelistavad vennad, vaid teistsuguses olukorras üksteist lausa välistavad tüübid. Juan, ühe jalaga hauas, sümboolselt kaugelearenenud eesnäärmevähki põdev uurija, on francoaegsest valgest terrorist osa võtnud endine timukas, kes nüüd kurjategijaid tabades lunastust otsib. Tema noorem kolleeg Pedro on kui liberaalsema Hispaania kujutlus vuntsistatud mehekehas, kelle ideaaliks on ehitada uut Hispaaniat. 80. aasta siirdeühiskonnas paistavad nad mõlemad parajad muulased olevat, kes on olude tõttu koostööle suunnitud. Peale selle peavad neid kahtlasteks ka kohalikud. See on süngemates väikeasulakrimkades üks põhikujundeid, kuidas tigestunud maakad suhtuvad uurijatesse sama sallimatult nagu kurjategijatesse ja üksteisesse. Mis nad siis tulevad, kontvõõrad Madriidist oma nina teiste asjadesse toppima.

Uurijad Pedro ja Juan maakohasUurijad Pedro ja Juan maakohas
Kaunis moment on filmis, kuidas end purupurju joonud maamees, kes peale peatäie on julgustuseks jahipüssigi kaasa võtnud, nõuab kokkusaamist uurijatega, et pajatada neile lugu, kuidas aastate eest tema silmarõõm samuti kahtlastel asjaoludel kaduma läks. Kohati vaatad nagu eriti machode kujunditega Eesti filmi, kus on õnnestunud ka stsenaristi kasutada.

Nagu linnuke, kes eksinud tuppaNagu linnuke, kes eksinud tuppa
Üleloomulik aspekt selles filmis praktiliselt puudub ja jutud "True Detective" tagant virutamisest oleks antud juhul sama head kui väita, et "True Detective" on Alan Moore'i või Robert W. Chambers'i pealt maha kirjutatud. Selliseid laenatud motiivide ahelaid võib muidugi tõmbama jäädagi, nagu intertekstuaalsus oleks mingi eilne leid. Jah, mõningatel puhkudel annab sellist viitesüsteemide paljastamist lausa eraldi spordialana võtta aga "La Isla Minima" puhul ei ole selle meetodiga midagi peale hakata. Tegu on iseseisva teosega, mille usalduskrediit põhineb Hispaania lähiajalool, mitte vaimukustel, mida võib pakkuda filmi kujule viidud hüpertekst nagu "The Guest".

Nii annabki tänavune HÕFF hea võimaluse tutvuda läbi mängufilmide kaheksakümnendate kui vaatemängu või mängulise ajaloolise faktina. Kuidas just parasjagu himu on.

Rene13
Sage kirjasaatja Tallinnast. Eelkõige huvitatud sigakoertest.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

ivo
23-04-2015
kell 14:30

Noh, mitte päris huupi, mingit seost arvasin. Aga The Guesti olen vaatanud. Ja mulle meeldis väga.

Ja nagu Rene viitas, lähevad ka internetis arvamused lahku, seda üpris radikaalselt ühele või teisele poole. Meie arvamuse erinevuse puhul võib, aga ei pruugi, peamist rolli mängida see, et minu aastas vaadatavate filmide arv on oluliselt väiksem kui Rene kuus vaadatavate filmide. Võibolla isegi ühes nädalas. Tõenäoliselt ühe korraliku pohmakaga isegi vaatab ta päevaga rohkem filme kui ma aastas.

See muidugi ei välista, et mul on suurepärane maitse filmide kohalt, hehe.

Lihtsalt mind see formaat ülearu ei huvita ja enamasti eelistan süüa lugusid trükitult. Ja kui ma isegi jälgin aegajalt filmide teemat vabateema all ja mõni isegi tundub huvitav, siis enamasti ei kõneta see nii palju, et panna selle alla see aeg, et päriselt film ära vaadata. Aga vahel harva mõni tekst või ettejuhtunud treiler ahvatleb.

Ja The Guest tundus huvitav. Kui üks oluline sisupöörde lahendus välja jätta, mis käis, kui päris aus olla, eriti retsilt närvidele, siis see, kuidas lugu üldiselt lahti rullis, oli mu meelest väga nauditav. Hüpertekst samuti kindlasti, aga eelpool viidatud põhjustel ma ilmselt enamus tsitaate läbi ei hammusta. A kellele meeldis nt Ryan Goslinguga Drive, siis vähemalt filmi esimene pool peaks klappima küll väga hästi.

Mis saundträkki puutub, siis mu meelest on see lihtsalt äge ja sobitus filmi muusikaliselt hästi. Kas sisul ja träkkide sõnumil mingi ühisosa on, see juba hoopis teine teema.

HÕFF ise muidugi on midagi enamat kui kinoskäik. See kvalifitseerub pigem olenguna ja kevadises Haapsalus töllerdada ja mõned head ja halvad filmid vaadata on väga tore. Kes pole proovinud ja muidu võibolla õudusfilmide peale pöördesse ei lähe, sel võib täitsa soovitada proovida. Õhtul on disko kah.

ivo
23-04-2015
kell 14:31

Jahutud saundtrackile lisaks viide: http://en.wikipedia.org/wiki/The_Guest_(film)#Soundtrack

ivo
23-04-2015
kell 14:41

Ahjaa, miks üldsegi antagonist, mitte protagonist? :)

evertp
23-04-2015
kell 20:37

Siia lugemise kõrvale sooviks isegi popcorni. Kinos aga võiks paugumais keelatud olla.