Intervjuu: Sólstafir. „Me ei plaani rumalaid asju, need tulevad ise meie juurde.“

Kirjutas Ivo Kiviorg
06-02-2015


11. veebruaril võib Tallinnas, klubis Tapper, näha kindlasti ühte põnevamat Islandi bändi Sòlstafir. Pressiteksti järgi on oodata lausa kahetunnist kava, mida aitavad sisse juhatada Omertà Lätist ja kodumaine Ocean Districts.

Metalskene inimestele on tõenäoliselt tegemist vana tuttavaga – Sòlstafiri esimene demoplaat „Í Norðri” ilmus juba aastal 1995. Hüpates kiiruga paarkümmend aastat ajas edasi, siis Tallinnasse toob neid eelmisel aastal ilmunud album „Òtta”, millega on nad aga tuntust kogunud juba oluliselt suuremas ringis. Iseendale üllatuseks leidsin nende plaadi kiidetuna paljudes eri ajakirjades ning album jäi silma ka mitmes kriitikute edetabelis.

Mulle tundub, et aeg on bändile ainult kasuks tulnud. „Oma saund“ ja idee töötavad ning see on andnud neile vabaduse katsetada žanripiirideta. Ehkki ise olen ilmselt paratamatult veidi kinni oma vanas lemmikus, 2009. aasta plaadis „Köld”, siis pean tunnistama, et ka uus album on tõesti väga hea.

Ühtlasi leidsin nad aasta alguses toimunud Eurosonic Noorderslagi, Euroopa suurima talendifestivali, esinejate nimekirjast. Kui paarkümmend aastat tagasi oleks enne Sòlstafiri lavaletulekut mainitud stiilina black metalit, siis 15. jaanuari kontserdil kasutas härra tutvustaja nende puhul sõnapaari „atmospheric rock“. Kontsert ise oli aga täpselt õige. Sain, mida ootasin ja rohkem veel. Julgen soovitada.

Enne kontserti kohtusin aga kiireks intervjuuks Aðalbjörn "Addi" Tryggvasoniga, bändi lauljaga, kelle käes on ka bändi üks kitarridest. Tuurimanager Erin juhatas minu ja parajasti suitsetamist mahajätva Addi backstage’i mingisse ruumi, kus parajasti keegi muidugi suitsetas… Pinge kasvas.

Niisiis, intervjuu bändiga Satanic Goat…
Satanic Goat!?! Japp, see me oleme!

Mis sa arvad, palju teis on jäänud alles sarnast suhtumist, kui ajal, mil kaalusite sellist nime?
Tegelikult oli see Satanic Corpse (trummar Guðmundur Óli Pálmason väitis kunagises intervjuus esimest varianti. – toim.). See oli küll lihtsalt nali. Tead, jube raske on nime valida. Võib vedada ja võid täielikult alt minna. Võid valida midagi, mis on antud ajahetkel isegi äge. Näiteks midagi, mis kõlab väga lahedalt siis, kui oled 16-aastane, aga kui oled juba 17-aastane, siis see ei kõla enam üldse nii hästi. Ja kui oled 37, siis on see naeruväärne. Ja mulle tundub, et meil vedas – mõne inglisekeelse nime asemel võtsime veidi veidra islandikeelse nime, millega oleme täna väga rahul. See on veidi nagu loterii. Ja mul on igatahes hea meel, et Satanic Corpse või Goat asemel valisime Sólstafiri.

Aga siiski, tol kümnendil oli väga „satanic“ ja väga „black metal“ suhtumist teis ju rohkem ikkagi?
Uh, ma ei tea, kas meis oli üldse midagi väga sellist, pigem otsiks vastust kuskilt heavy metali vaimust. Muidugi, kuulan tänagi kõvasti black metalit, küll mitte nii palju kui 20 aastat tagasi. Ma ei tea. Ma olen ikka sama tüüp, mul lihtsalt pole enam Darkthrone’i T-särke. Ma küll ostan kindlasti uue Darkthrone’i albumi, kui see välja tuleb. See kõik on endiselt sama.

No aga nüüd – uuel albumil on bandžo! Bandžo metalbändis? Olgem nüüd mõistlikud, mida te küll mõtlesite?
Ma tean, ma tean… Aga! Kõige rumalamad ideed on alati parimad. „No appi, kui loll idee, me peame vist su bändist välja viskama.“ Aga hei, see on tegelikult väga hea mõte, lausa suurepärane. Kui sa ütled bandžo, siis sa naerad: „Hahahaa, bandžo!“. See on naljakas, muidugi, kasutada seda kuradi bandžot, aga kui sa esimest korda seda lugu kuulsid, siis sa tõenäoliselt ei naernud. See on pigem õnnetu, haletsusväärne bandžo. Seega, kui suudad selle bandžo melanhoolselt kõlama panna, siis teed ikkagi midagi õigesti. Me isegi häälestasime selle madalamaks. Aga jah, mis ma oskan öelda… ega me ei plaani rumalaid asju, need tulevad ise meie juurde, nagu lendavad sead või midagi.

Aga „Òtta” on saundilt, võrreldes eelnevatega, siiski ka nö ligipääsetavam album.
Me tahtsime teha sellist „ajatut“ albumit. Ei ole nii, et paned plaadi mängijasse ja mõtled, et see on salvestatud aastal 1986 või 2006 või 2014. Vähemalt me püüdlesime selle poole. Kasutasime palju vintage geari, mis teeb ka kõla vähem metaliks. Metalalbumite puhul üldjuhul siiski plaati kuulates võib öelda, kas see on valminud 1996. või 2006. aastal. „Òtta” on rohkem naturaalse kõlaga instrumentidega, võib-olla natuke neilyoungilikku kitarri siin, võib-olla natuke Entombed-kõlaga bassi seal, selline segu.

Mind paneb see vintage-gear jutt kõrvu liigutama. Miksimine kõlab ikka veidi 2014, kasvõi raugeva loudness wari järelmõjude taustal?
Oioi, kui me osaleks loudness waris, siis me kaotaksime. Seda mängu me ei taha mängida. Albumi masteri tegi ka korralik vanakooli mees – Andy Jackson, kes oli kunagi näiteks Pink Floydi sound engineer. Ta on teinud näiteks koostööd ka Fields of the Nephilimiga.

Ahaa! Vaatasin teie promopilte intervjuuks valmistudes ja kangesti kippus pähe võrdlus Fields of the Nephilimiga.
Ai, sa oled andekas!

On nad teie mõjutajad, vähemalt visuaalselt?
Ma arvan, et nad võtsid meilt malli! No muidugi, neil on olnud kindlasti suur mõju. Võid meid nimetada „tribute“ või „rip-off“. Viimane küll ei kõla hästi, „tribute“ kõlab oluliselt paremini, aga ilmselt kehtivad mõlemad.

Või olete lisaks ka spagettivesterneid liiga palju vaadanud?
Noh, tead küll, eks Nephilim selle omakorda just sealt allikast varastas.

Ja lisaks veidi post-apocalyptic kraami…
Jaa, tõsi. No olgem ausad, kui poleks olnud bände nagu Darkthrone, The Smashing Pumpkins ja Fields of the Nephilim, siis ei oleks ka Sòlstafiri sellisel kujul nagu praegu. Neil on kindlasti arvestatav osa meie eksistentsis ja olemuses.

Tuleksin korra veel tagasi saundi- ja vintage gear’i teema juurde. Viimasel ajal tundub see olevat kõva trend, näiteks Depeche Mode teatas, et tegid uue albumi samade süntidega, millega sada aastat tagasi. Samas Gary Numan jällegi ütles mulle intervjuus, et ta on täiesti risti vastupidise suhtumisega – miks peaks kasutama seda vana ja ebamugavat kraami, kui on olemas hea ja uus?
Hmm, mu meelest osa sellest kraamist on lihtsalt ajatu. Me kasutame elektrikitarre – need pole muutunud alates 1930ndatest ja võimendid on nagu võimendid ikka. Trummikomplekt on samuti täiesti trummikomplekt juba aastaid. Vahel kasutame orelit, Hammond – see on ju vana kirikuorel. Mis on täitsa uus, mida kasutame? Wireless kitarridele, see on kindlasti uus. Kasutame iPode – meil on playback iPodil.
Ma ei tea, selles kõiges pole ju üldiselt tegelikult midagi väga uut. Ma saan aru, see kõlab muidugi väga hipsterilt… Ahhaa, seda sa üritasidki välja pressida, jah? Muidugi oleme väga vintage bänd, hehe. Aga me ei kasuta seda kraami kontserdil, sest albumi salvestamine on hoopis teine asi, kui bändiga laval mängimine. Samas, paljude asjade disain on ju 60-70 aastat vana, ehkki toodetud alles hiljuti.

Òtta tähendab vana Islandi ajaarvamissüsteemi ning plaadi lugude nimed põhinevad ka sellel (süsteem jaotab päeva kaheksaks osaks, alustades südaööst, samamoodi on albumil kaheksa lugu), aga kas võiksid lühidalt öelda, millest need lood räägivad? Mu islandi keel vajab veel veidi harjutamist…
Lood on… armastusest, armastuse lõppemisest, narkosõltuvusest, viimasest lahtisaamisest, purjus olemisest, kaineks saamisest, eelnevast ülesaamisest ja enda paremini tundmisest, veelkord armastusest… Elust, surmast, narkootikumidest – elust üldiselt, võiks vist öelda?

Kas see on elu, mida sa elad?
See on elu, mida ma elasin. Ja mille eest ma põgenesin.

Ja nüüd jätad isegi suitsetamise maha?
Jah, kuid see oli kogemata, mitte planeeritult. Seni on kokku vaid 12 päeva. Kuid suitsetamise mahajätmine, isegi siis, kui oled väga pikka aega suitsetanud, on midagi hoopis erinevat narko- või alkoholiprobleemist. See mõjub sulle hoopis teistsugusel moel. Ja ega ei hakka ju kirjutama laulusõnu suitsetamise mahajätmisest.

Miks mitte? Eluline probleem seegi ju.
Jah, jah, jah, võib-olla järgmine album meil on tõesti suitsetamise mahajätmisest.

Ma eeldan, et uus album on toonud ka laiema kuulajaskonna?
Sa pead silmas, et rohkem pakse inimesi kuulab meid?

Jah, muidugi, oluliselt lihtsam kontserdisaale nii täita. Aga lisaks sellele pean ka metalskenest välja murdmist silmas.
See on tõsi. Tead, kui oled nii kaua aktiivne olnud, siis pole ülearu raske anda välja uus album ja mängida näiteks Party.Sanil ja Wackenil. Kõik see tavaline värk. Kuid see on üpris piiratud ja me pole mingi piiratud bänd. Meil on ikkagi bänd, ära seda unusta, ja meile meeldib veidi avastada. Ja kui mängid festaril nagu näiteks Party.San, siis vahel tunned end laval kui Deep Purple… Saad aru küll. Me oleme küll südames endiselt metalbänd, isegi kui mõne jaoks me ei kõla enam kui metalbänd. Võib-olla siin Eurosonicul, need inimesed, kes avastavad meid täna õhtul, ei teagi, et me olime black metal bänd. Saame seda ära kasutada, võime näiteks teeselda, et oleme popbänd. Kapimetalbänd, hahaa!

Mis on teie eesmärgid Eurosonicul? Festivalisuveks valmistumine?
Ei-ei, no me oleme harjunud tegema tavalisi festivale. Metalfestivale siis. Seega see on lihtsalt… erinev rahvas. Tavaliselt me jooksime õlut nende samade toimetajatega, samade plaadifirmatüüpidega, samade bändidega. Juba aastaid. Seega Eurosonic on nagu reisile minek. Veidi värsket õhku.

Mängite 11. veebruaril Tallinnas väga metal-klubis. Mis teie setlist sel tuuril on?
Mängime peamiselt kolme viimase albumi lugusid, varasemat materjali pole me enam tükk aega esitanud. Mulle tundub, et üldiselt on ka publikus inimesed, kes soovivad just seda uuemat kuulata. Muidugi on alati publikus ka keegi, kes karjub selle eriti varajasema järgi, aga meil on siiski vedanud ja pigem soovitakse just uut materjali.

Kontserdi lisainfo: 11-02-2015 Sólstafir

Veel artikleid