Kõrgete lagedega pub Londoni põhjaosas, Kentish Townis. Seintel ornamentidega raamistatud peeglid, laes lühtrid. Suured aknad niiskusest udused. Kohta istumiseks ei ole. Laudade ümber, baarileti ees ja igal ruutmeetril siin- ja sealpool välisust on üksteise vastu pressitud New Model Army särkide ja pusadega, pikkade hallide juuste või siis kiilaks poleeritud peade ja raskete habemetega inimesed. Neid kutsutakse The Family. Ümber nurga ja üle tee on Forum. Kontserdisaali ukse ees on saba, mis on juba päris pikk ja kasvab mu selja taga aina pikemaks. Mulle on ikka tundunud, et inglased ei kanna riideid selleks, et saada sooja, vaid et näidata oma kuuluvust – edukate, moodsate, lihtsate või alternatiivsete inimeste hulka. See on muidugi stereotüüp. Selles järjekorras saab see klišee aga toitu juurde: ei ole detsember meie poolkeral just kõige soojem kuude hulgast, aga nii mõnigi seisab käisteta särgi väel, keldi mustreid täis joonistatud käed ja õlad paljad. Aga eks sees hakkab soojem. Me oleme tulnud kuulama maailma kõige ägedamat kontsertbändi.
Justin Sullivan: no restGuy Smallman
Aasta 1980. Noor vihane Justin Sullivan, endine kommivabriku liinitööline, kes on mänginud juba paaris Bradfordi bändis, kohtub Joolz Denbyga. Joolz on performance poet. Justin on noore kutina jõudnud kuuluda igasugustesse jõukudesse, sealhulgas vägivaldses Belfastis. Joolzi elukäik ei ole vähem kirju – tema eelmine mees oli motojõugu Satan’s Slaves liige. Joolz julgustab Justinit tegema New Model Armyt, toetab ja on alguses ka bändi mänedžer. Tema on see, kes on kujundanud algusest peale kõik Army plaadid ja merch’i. Praeguseks on ta välja andnud nii luulekogusid kui romaane, samuti luuleplaate, kus tema häält saadavad Justin ja NMA kauaegne löökriistamees Rob Heaton, aga ka Jah Wobble. Joolz Denby on Bradfordi patrioot, väga raju ütlemisega naisterahvas, igapäevaelus tätuukunstnik. Sel kevadel on ta Tallinna kirjandusfestivali külaline.
Enam-vähem kõik, kes on elanud 80ndate Inglismaal, ütlevad, et see oli üks sitt aeg (kui nad seda ka nii ei ütle). Võimul olid konservatiivid eesotsas tigeda Thatcheri-mutiga. Massiline tööpuudus ja lootusetuse meeleolu andsid põhjapoolsetes piirkondades tunda eriti valusalt. Ma ei ole õige inimene tsiteerima kõiki neid vihaseid mõtteid, mida Thatcheri kohta on välja öelnud või laulnud Morrisey. Aga ma võin meenutada 80ndate keskel Inglismaalt lahkunud The Sisters Of Mercy liidri Andrew Eldritchi sõnu, kes lubas, et ei lähe tagasi enne, kui toorid, kes on selle maa infrastruktuuri perse keeranud (ingl k: fucked up the infrastructure), on võimult kadunud. Ta pidas sõna.
New Model Army ei lähe kuhugi. Nad jäävad Bradfordi. Nad valavad ühiskondlikest painetest ja provintsielu survest tuleneva ängi muusikasse. See muusika on raevukas, raev on selle pungilikus kõlas ja sirgjoonelistes sõnades.
Is it a crime to want something else?
Is it a crime to believe in something different?
Is it a crime to want to make things happen?
To spit in the faces of the cynical fools
(„Smalltown England“)
Looking for family…Guy Smallman
Army üks tuntumaid lugusid, ballaad „Green And Grey“ kirjeldab kenloachiliku realismiga elu kolkas, vaadatuna inimese poolt, kes näeb teisi lahkumas:
Nothing changes here very much, I guess you’d say it never will
The pubs are all full on Friday nights and things get started still
We spent hours last week with Billy boy, bleeding, yeah queuing in Casualty
Staring at those posters we used to laugh at:
Never Never Land, palm trees by the sea
Well there was no need for those guys to hurt him so bad
When all they had to do was knock him down
Ent neil on ka „Poison Street“, tahumatu, inimlik ja veenev laul armunute tundest, mis on tugevam kui neid igal sammul ümbritsev vaenulikkus ja kiivus:
We were singing in the rain – like we invented singing
There’s a light in the sky from a million street lights
And we danced all the steps from all those old time movies
Rolling down the hill with laughing hearts
In Poison Street they guard the gates with bitter, bitter tongues
In Poison Street we’ll laugh out loud until the shadows go melt away
On öeldud, et Thatcheri pärand kestab siiani, see ei seisne üksnes sotsiaalsetes haavades, vaid ka ühiskondliku mentaliteedi muutustes – algas egoismi ja kasuahnuse ajastu. Laulus „The Charge“, kus inglise ühiskonda 1980ndail võrreldakse vaenlase tule alla sunnitud sõduritega, on asi ilustamata paika pandud: I’ll screw my only brother for even a glimpse at a piece of the cake. Selles ei ole midagi ilusat, selles ei ole midagi kangelaslikku:
We never felt like heroes or martyrs to a cause
Just battle-weary soldiers in a bloody civil war
Raske aeg sünnitas raske iseloomuga bändi. Mõned näited.
1982. aasta. Et saada tagasi valituks, alustab Thatcher Falklandi sõda.Ta valitaksegi tagasi. Sõjas hukkunud selle peale ellu ei ärka. New Model Army teeb laulu „Spirit Of The Falklands“, kus nimetatakse seda sõda otsesõnu farsiks.
1984. aasta. Thatcheri majanduspoliitika toob kaasa kaevanduste sulgemise. Paljud pered kaotavad ainsa sissetuleku, terved asulad Inglismaal, Šotimaal ja Walesis surevad igaveseks välja. Tuhanded kaevurid streigivad. Thatcher surub läbi seadusemuudatused ja kärbib ametiühingute õigusi. Streikijate nõudmisi ei kuulata, nendega võideldakse nagu välisvaenlasega. Politsei blokeerib maanteid, mitmed piirkonnad on maailmast praktiliselt ära lõigatud. Justin Sullivan teeb kahetähendusliku pealkirjaga loo „1984“.
Thatcherismi mudast roomab välja uus loomaliik – yuppie’d. NMA teeb laulu „Brave New World“:
We are not young and beautiful, we are not rich and bold
And we are not your people who bought the dreams you sold
…looking for tribeGuy Smallman
Aasta 1985. Billy Bragg, Paul Weller ja Jimmy Somerville algatavad liikumise Red Wedge, koondades muusikuid (Jerry Dammers, Madness, Sade, Elvis Costello, The Smiths, Welleri enda bänd The Style Council, Somerville’i Communards jpt) ning näitlejaid, et kuidagi sellest tooride-jamast lahti saada. Liikumise konkreetne eesmärk on toetada 1987. aasta valimistel leiboreid. New Model Army soovib kampaaniast osa võtta. Igaks juhuks jäetakse nad ukse taha – kes teab, millega sellised hakkama saavad.
Bradfordi tänavail levib heroiin. Joolz kujundab särgid kirjaga ONLY STUPID BASTARDS USE HEROIN. New Model Army peab telestuudios sõna „bastards“ kinni katma. Sama tekst, ehkki veel varjatumalt, ilmub Army albumi „The Ghost Of Cain“ kaanel, sedakorda nahkjaki seljale maalituna.
New Model Army tuur USAs jääb viisaprobleemide tõttu ära, korra 80ndail, korra nullindatel. Nad on filminud USA saatkonna ees video loole „51st State“ ja avaldanud arvamust Lahesõja kohta. Hiljem Põhja-Ameerikas siiski esinetakse. 2008. aastal ilmunud kontsertplaat saab nime fraasi järgi, mida New Orleansi publik neile skandeeris – „Fuck Texas, Sing For Us“.
Aasta 1990. Imal heavy-bänd Scorpions laseb Berliini müüri langemise puhul muretut vilet. Loo nimi on „Wind Of Changes“. Army laulus „Lurhstaap“ kõlavad sõnad: these changing winds can turn cold and hostile. Aga NMA ei ilusta ka DDRi. Nende hinnang sellele riigile on tabav: the visionary dreams set hard and grey as flesh made into stone. Muide, „Lurhstaap“ on tähenduseta sõna. Väidetavalt kõlab nii salvestist tagurpidi mängides „bastards“.
Justin Sullivan ise on öelnud, et ta on oma maailmavaatelt sotsialist, aga New Model Army ei ole poliitiline bänd – nagu paljud arvavad. Et tegelikult on nad kogu aeg laulnud inimestest ja inimsuhetest. Tuleb vist nõustuda. Inimlikust vaatepunktist, seda kindlasti. Veel on ta öelnud, et mingist hetkest alates ei ole ta lauludes rääinud enam enda lugusid, vaid teiste. Aga on stooridega, kuidas on, midagi on neis ka jutustajast. Kui algaastate lugudes tunneme ära noore vihase kuti, kes ihkab tähelepanu („Adrenalin“) ja mõtleb rohkem seksist kui muust („Betcha“), siis eelviimasel plaadil on laul „Tomorrow Came“, kust võib kuulda samasuguse aususega elukogenud inimese mõtteid, ka rocki naeruväärsuse kohta:
As we slashed and we burned and laid waste to it all
To the glory and the vanity of rock and roll
Saying I want it all now
As our children stood and watched us in silence
Pray god they’ll forgive us
Et miski pole mustvalge ja Army ei ole punt puritaanlikke fundamentaliste, selle tõestuseks kirjutati juba 1990. aastal folgiliku kõlaga lugu „Purity“ (this purity is a lie).
Suvi, 1993. Tallinn, Rock Summer. Suurel laval lõpetas Faith No More. Tulen päiksest oimetuna väikse lava ette, kus hetk tagasi on alustanud New Model Army. Look out of your windows, watch the skies laulab lavalt katkiste hammastega mees. Ma ei ole varem ühelgi kontserdil niisugust energiat tundnud. See jääb paljudeks aastateks mu elu võimsaimaks live-elamuseks. Merchiletist ostetud bändi märgi kaotan juba samal suvel, plakatit vean ühest elukohast teise, kuni see saab ühes kohas liimiga seina ja sinna ta jääbki. Aga poola kassetid New Model Army muusikaga kõlavad hoopis teistmoodi kui varem, hingestatumalt. Ja hiljem plaadid.
Detsember, 2014. Forum. Esimese asjana torkab lava vaadates silma, et löökriistamehe varustus on tõstetud lava paremasse serva. Lava vasakul pool ripub must plagu kirjaga ST. PAULI GEGEN NAZIS, mille juures pilt haakristi purustavast rusikast. Army toetus vasakpoolset maailmavaadet kandvale Hamburgi jalkaklubile St. Pauli on teada, aga selline slogan ei ole varasematelt tuuridelt mulle silma jäänud. Aga mis siin mõelda. Mis Euroopas toimub? Siin ja sealpool. Selgitus on ka drummer’i tavatule istekohale – keset lava, viimase albumi „Between Wine And Blood“ ümbriselt tuttavate punaste koopajooniste all ootavad teised trummikomplektid.
Avalugu on „Guessing“ äsja ilmunud albumilt. Kaks viimast NMA plaati – „Between Dog And Wolf“ ja uuest stuudio- ning kontsertmaterjalist kokku pandud „Between Wine And Blood“ erinevad kogu senisest Army diskograafiast, olles rohkem Justin Sullivani 2003. a ilmunud sooloplaadi „Navigating By The Stars“ hingesugulased. Kui varem – nii algusaastate pungiliku tooruse, hiljem lisandunud folgilikkuse ja sellele järgnenud tavapärasema rocki puhul võib rääkida pigem lihtsast muusikast, siis neil kahel plaadil, nagu ka Sullivani soolokal, on helid stuudios põhjalikumalt läbi komponeeritud, mäng käib nüanssidel ja helimassiivi on sulatatud ka rock-albumi jaoks tavatumaid pille. Nüüd on ka laval mees idapäraste löökriistadega. Asja arenedes ka neiu viiuliga ja tšellomängija. Ütlen ausalt, et see kirjeldus teeks ka mind kahtlustavaks, nagu ehk mõndagi lugejat. Teame küll, Metallica „S & M“ ja muu säärane jama, kus orkestri kõlad ja bändi loomalik energia teinetest tühistavad… Aga siin on asi on paigas, ei mingit tühja teatraalsust.
„Christian Militia“ – sõnad Everything forgotten in holy wars ja Worshipping the Devil in the name of God – kõlavad neetult ajakohaselt. The Family möllab. Kuidas muidu, on ikka kaasakiskuv rütm ka ses loos. „1984“, asi kisub pööraseks. Eelviimase albumi „Stormclouds“ läheb üle klassikaliseks märulihitiks aastast 1985 – „No Rest“. Särgid on maha võetud. Ma ei tea, kelle higiga ma olen koos.
Kui kõlab laul Ameerika motohullust Evel Knievelist, langeb valgus kitarristi Marsall Gilli peale, kelle lapsepõlvesangarist see lugu räägib. Publiku seas tõustakse õlgadele, ehitatakse inimpüramiide. Ülemine rahvas teeb kätega liigutusi, justkui oleksid nad ise tegelased keldi mustritelt – nagu see NMA kontsertidel on juba aastakümneid olnud.
Siis on laval väike kiilakas päikseprillide ja musta ülikonnaga vanem härra – Mark Feltham, kes mängis 80ndail sisse suupilli loos „Poison Street“. Aga see pole veel kõik. Üks mees tuleb veel. Mees, keda mina nägin viimati oma ihusilmaga tollel 93. aasta Rock Summeri esinemisel ja kes vahepeal ongi teinud muid asju – peamiselt mänginud elektriviiulit tänavamuusikuna. Legendaarne Ed Alleyne-Johnson. „Vagabondsi“ klassikalist videot teavad kõik, kes on viitsinud siiani lugeda. Jah, seesama pikkade juustega viiulimees punases valguses.
„Vagabonds“, üks kontserdi tipphetki. Kui juba enne on trummikomplektide taga olnud korraga kolm ja neli inimest, siis nüüd on sinna kolinud nii noor bassimees Ceri Monger, tšellist Tobias Unterberg, viiuldaja Shir-Ran Yinon ja Marshall Gill – koos täiskohaga drummer’i Michael Deani ja enne eksootilisi löökriistu mänginud Andy Woodwardiga siis kuus inimest. Ed Alleyne-Johnsoni ja Justin Sullivani kõrval mängib bassi klahvimees Dean White. Trummide sünkroonne tribal sound kõlab võimsalt nagu industrial.
We are old, we are young, we are in this together
Vagabonds and children, prisoners forever
„Vagabondsi“ järel mängitakse Kinksi „Till The End Of The Day“ kaverit, viimase lisalugude seti lõpetavad debüütalbumi nimilugu „Vengeance“ ja „Green And Grey“. Meid ei ole petetud. Jõulud New Model Army moodi on midagi erilist – võimas paganlik hõimurituaal.
Ceri Monger, young braveGuy Smallman
Olen otsustanud, et järgmisel päeval Londonis esinevad Anna Calvi ja Public Image Limited jäävad minust seekord nägemata. Olen neid mõlemaid näinud seni kolmel korral (ehk siis vähem kui Armyt) ja kindlasti tahaks veel. Ma olen nende mõlema fänn. Aga ei. Asi ei ole nendes. Asi ei ole ka selles, et oleksin suurem New Model Army fänn. Ma ei tea, võibolla olen, võibolla mitte. Kuidas sa armastust ja fännimist mõõdad? Asi on muus. Räägitakse, et mõnele hakkab joomine alles teisest päevast meeldima. Võrdlus on muidugi jäme, võibolla oleks parem võrrelda millegi muuga, aga ka teine võrdlus, mis mu peast läbi käib, võib mõjuda kohatult. Nii või teisiti, on kogemusi, mille mõju kordudes kasvab. Uus päev, uus venue, mõned näod ümberringi on samad, introt kuuldes oled juba asja sees, aga õnneks ei tea kunagi, kuidas kõik lõpeb. Isegi kui setlist on täpselt sama, mis eelmisel päeval.
Järgmisel päeval olen Nottinghamis. Rock City, üleni mustaks värvitud maja Talboti tänaval, klubi, mida peavad põrguinglid – nii mulle räägiti. Mitu tundi enne kontserti näen tänaval puutallaga saapaid kandvat meest ja New Model Army hoodie’ga naist. Äratundmiseks piisab puukottadest. Legendary clocks. Jalanõud, mida Inglismaal on sajandeid valmistatud ja mida Joolz ja Justin ja teised Army inimesed hakkasid 80ndatel kandma. Kantuna ludiitlikust vaimust, poolehoiuavaldusena käsitsitööle, osana oma esteetikast, oma traditsioonidest. Perevärk. Idealism, omamoodi romantika, usk oma kogukonda.
Justin Sullivan: I still hear that callGuy Smallman
Aasta 2008. Kena suvepäev Portugalis. Istume kuumadel tänavakividel, kümmekond Sistersi fänni. Mõned meist on ka Army fännid. Räägime muusikast. Noobel keigar Londonist avaldab arvamust, et Justin Sullivan on tore mees, aga tal on üks viga – ei ole huumorimeelt. „Justinil on hea huumorimeel,“ vastab talle teine inglane. „Aga ta unustab selle lavale minnes alati ära.“
Olen hiljem nende sõnade peale korduvalt mõelnud. Mida aeg edasi, seda rohkem olen leidnud, et päris nii see vist ikka ei ole. Võibolla varem oli, siis kui Justin Sullivan ennast Slade The Levelleriks nimetas, ma ei tea. Nüüd sarnaneb ta enda üle nalja tehes ja enda ekslikkust tunnistades isegi natuke meie Villu Tammega. Minu arust on see inimlik ja lahe. Tõsi, seda on Sullivan küll öelnud, et inglastel on siirusega mingi probleem. Oled siiras ja sa ei meeldi oma kodumaal. Ikka peab olema sarkastiline küünik. Eks ta ole, see võib seletada ka Sistersi-fännide dialoogi. Muidugi, vaimukas künism võib olla võluv, aga mulle ikka väga meeldib see NMA logoga T-särk, mille selja peale on kirjutatud: „There is always something new to fall in love with.“
Avalehe foto: Guy Smallman