Mauno Meesit Berliinist ja uuest oma nime alt avaldatud singlist "Blue Bird"

10-12-2014 | kirjutas: ivo

Foto: Renee Altrov
Sinisena tuttav Mauno Meesit avaldas uue laulu "Blue Bird", mis on esimeseks tutvustuseks tema 2015. aastal enda nime all ilmuvale albumile. Uue plaadi materjaliga on Meesit oma loomingus keeranud uue lehekülje ja pakub kuulajale edaspidi, lisaks Sinise elektroonilisele muusikale, ka akustilist ja minimalistlikumat loomingut. Album "Closer" näeb ilmavalgust 2015. aasta esimesel poolel ning selle avaldab Meesiti enda label Grainy Records.

Uues loomingus kõlavad 100 aasta vanune Austria parlor-kitarr, 1940ndate Ameerika mikrofoniga salvestatud vokaalid, häälestamata klaver ning kodusalvestustest sämpeldatud rütmipartiid. "Olen inspireeritud akustilistest instrumentidest ja mikroskoopilistest helidest, mida hakkad tähele panema, kui hetkeks seisma jääd ja kuulatad, kuidas helid vaikusega mängivad. Vaikus ei ole tühjus. Tal on alati enda heli, mis hoiab kõike ümbritsevat koos. Soovisin salvestades tabada seda tunnet, mis mul tekib, kui olen üksi koos kitarriga väikeses hämaras toas ja laulan ainult endale. Salvestasin laulud nii lähedalt ja vaikselt, et kuulajal tekib peaaegu tunne nagu laulaksin neid lugusid tema kõrval. Seepärast kannab minu uus album ka nime "Closer" – lähemal."

Mauno on pea kaks viimast aastat elanud ja tegutsenud Berliinis ja kuna mulle tundub, et vahel on paremaks mõistmiseks vaja astuda paar sammu kaasa, siis uurisin lisaks muusikale ka veidi tema Berliini tegemiste ja linna enda kohta. Pane aga uus singel mängima ning head lugemist!



Kaks aastat on juba päris korralik aeg. Andsid seal ka mingid kontserdid Sinisega, eks?

Rock Summeri esinemisega võtsin enda jaoks taas ühe Sinise etapi kokku ja Berliinis ei ole ma kontserte otsinud, vaid uue muusikaga tööd teinud. Kui uus kava valmis, siis asun ka kontserte bookima. Hiljuti tegin ühe soolo-performance'i elektroonilise instrumentaalkavaga, kui sain kutse soojendada Postbahnhofi klubis Diary of Dreamsi.



Kui Sinine nagunii sinu nägu ja tegu oli, miks nüüd siis pigem oma nime all?

Eelmise Sinise albumiga andsin hästi palju energiat väljapoole ja ühel hetkel tundsin, et järgmise materjaliga pean minema tagasi sissepoole. Tegin teoks enda unistuse massiivsest, suure lava saundiga albumist ja tõin selle bändiga lavadele. Pärast seda tundsin, et kontrastiks on vaja enda ümber vaikus luua, enda sisse vaadata ja asju ainult endale öelda.

Alguses teadsin, et tahan lihtsalt erineva ja seekord stiililiselt ühtlasema saundiga Sinise albumi teha. Samas tekkis mul, lisaks uuele tugevale elektroonilisele materjalile, kõrvale teine eristuv suund – kindla meeleoluga akustiline ja minimalistlikum muusika, mille juures justkui taas avastasin enda jaoks laulmise ja kitarri. Katsetan vanade Saksa ja USA mikrofonidega, salvestan mitmeid akustilisi kitarre väga erinevate medikate ja tehnikatega ja soovin pillid panna kõlama teisiti kui ma seda varem kuulnud olen.

Mida rohkem kontseptsiooni ja tervikuga edasi töötasin, seda rohkem hakkasin mõtlema, et äkki peaks enda loominguga kahes suunas edasi liikuma. Kaalusin seda ligi pool aastat ühele ja teisele poole enne, kui otsustasin. Ratsionaalselt mõeldes ei tundu see ehk kõige targem samm, enda nime all osaliselt algusest alustada, aga elame kõik ühe korra ja usun, et tuleb teha julgeid otsuseid ja ennast pidevalt taasluua. Põnev teadmatus tuleviku ees ja hea sisetunne said võitu. Mul oli vaja enda ümber tühjus luua, et selle asemele saaks jälle midagi uut ja erilist tekkida. Teen muusikat ikkagi selleks, et mul on seda inimesena enda väljendamiseks, defineerimiseks ja ümbritsevaga rahu tegemiseks lihtsalt vaja. Ja praktilistest otsustest tähtsam on sisemine rahulolu.

Niisiis ühe albumi asemel on mul töös kaks ja peale enda nime all akustilise plaadi valmis saamist ja avaldamist, töötan ma edasi Sinise elektroonilise albumiga, mis saab samuti olema erinev eelmistest.



Berliini teemasse tagasi hüpates, meenus just Müürilehes Barthol Lo Mejori video arvustus, kus arvustaja teatas, et selline see Berliin küll pole. Ilmselt eri seltskondade ja ringide küsimus tegelikult? 


Jah, sul on õigus, igaüks leiab oma ja Berliinil võib olla päris mitu nägu. Samas on siin ka väga palju sarnasusi nii Tallinna kui Tartuga ja eestlase jaoks on see kohati päris kodune linn. Esimene erinevus, mis silma hakkab on see, et inimesed oskavad rohkem ennast ja teisi nautida, väljas istuda ja jalutada.

Ka siin on oma tüüpilised turistide ja suurlinna alad, mis ei erine palju teistest Euroopa suurlinnadest ja ka oma Lasnamäe sarnased rajoonid. Aga linnaosad, mis nendest kõrvale jäävad, on oluliselt vaiksemad ja hubasemad ning ei meenuta mulle üldsegi tüüpilist ettekujutust suurlinnast.

Üldiselt ei kipu ma muuseumide ja hotellide piirkondadesse turistidega trügima, sest põnevamad inimesed, kontserdid ja kultuur liigub paaris teises linnajaos. Naudin jõgesid ja kanaleid, kohvikutänavaid ja hubast värki, mida Berliinis hästi palju. Igale poole jõuab jalgrattaga nagu oleks see väiksem linn kui Tallinn ja metrood ma peaaegu ei kasutagi. Pariisi ja Londoniga ei anna võrrelda.

Kui ma tahan tunda end kui Mauno Meesit Berliinis (nagu paljud käivad Pariisis kirjanike kunagisi lemmarbaare läbi jne), siis milline mu rada olema peaks?

Neuköllnis, Kreuzbergis ja Friedrichschainis on palju hubaseid kohvikuid ja baare ja ilusa arhitektuuri ja meeleoluga tänavaid, mis mulle väga istuvad. Muusikabaaridest võin ära mainida Madame Claude'i Kreuzbergis, kus lauad ja toolid laest vastu vaatavad ja laval enamasti akustilised esinejad. Neuköllnis asub väike ja hubane Malena baar, kus leti taga klaas-silmaga, piraadi moodi baarman ja iga kord on seal käies esinenud mõni jaburalt eksootiline bänd. Hasenheide pargis on suvel lahe sõpradega kubbi mängida või Paul Linke Uferil kanali ääres veini ja vaadet nautida. Sellisena näen mina Berliini.
Foto: Renee Altrov

Miks üldse Berliin? Praktilist elu-olu, millest sa elad ja hingad?

Kui mu abikaasal Annel oli soov Eestist väljaspool praktikakoht leida, siis otsustasime koos Berliini kasuks, kus meil mõlemal piisavalt põnevat toimumas. Mul enda muusikaga, kuna Sinise plaadid on ilmunud koostöös Saksa leibeliga ja Annele pakuti siin tööd käekoti-kollektsioonide disainerina.

Kuna olen aga lisaks muusikale juba ligi 10 aastat tegelenud graafilise disaini ja reklaamiga, siis lõin hiljuti enda disainifirma Brandon ja tegelen siin ka sellega. Visuaalse identiteedi- ja pakendidisainitööde kõrval olen hiljuti aidanud kujundada ka näiteks Tiger Milki, State of Zoe'i, Iirise ja Tanja visuaalset külge. Kogu stuudiokraami ja pillid vedasin ka Eestist kaasa ja Berliinis olles tekib neid paratamatult ainult juurde. Nii, et mõnda aega saab kõik vajalik siin tehtud.

On jäänud mulje, et viimasel ajal lähevad kõik Berliini.

Tõsi. Enne siia tulekut ei teadnud ma, et Berliinis nii palju eestlasi liigub. Pidevalt satub keegi tegus ja andekas sõber siit läbi käima või külla. Mõnda aega tagasi sattusime näiteks Kenega sama lennuki peale. Sain siin enda fotoshooti teha Renee Altroviga, kes kõrvaltänavas elas. Üks Eesti kutt peab siin oma plaadipoodi. Laenasin salvestuseks ühte kitarri sõber Kaarel Malkenilt, kes siin aastaid elab ja muusikat teeb jne. Väike maailm. Olen siin olles kohtunud ka mitmete sõpradega Rootsist, Venemaalt, USAst jne. Berliin on saanud Euroopas nagu omaette kohtumispunktiks tegusatele ja loomingulistele inimestele.

Loomulikult olen siin tutvunud ka mitmete Saksa muusikute ja kunstnikega ja käinud mitmetel põnevatel kontsertidel ja festivalidel. Viimased suurimad kontserdielamused sain Lubomyr Melnyku ja Nils Frahmi klaverikontsertidelt. Tänaval võib päris juhuslikult kohata tuntud artiste ja siin olles saab selgeks, kuidas kõik omavahel seotud on ja koostööd teevad. Tegelikult on ju Eestis samuti, ainult mastaabid on teised.

Aga üldiselt ei tulnud ma Berliini puhkama ja keskendun siin rohkem enda muusikale. Siia tulemine sattus just ajale, kui tunnen, et pean enda loominguga palju tööd tegema ja inspiratsiooni ära kasutama. See on kohati isegi tobe, et ma ei saa vaba mehena, kaks kätt taskus tänavatel lonkida ja linna avastada. Teen ka seda, aga suurema osa ajast viibin ilmselt mitte Berliinis, vaid enda peas albumi ja lugudega tegeledes.

Millal Eestit külastad vahelduseks taas?

Tulengi aasta lõpus Eestisse, et seal osadele lugudele viimane lihv anda. Spordiauhindadele teen ja esitan ka vahekõllid ja Beats From The Vaulti üritusel mängin eritunni DJ seti. Sel korral on Saksa avant-garde/darkwave bändi Deine Lakaien eritund. Loodan kindlasti ka mõnele kontserdile jõuda.

www.maunomeesit.com

Ivo Kiviorg
Ivo on olnud radaseitsme aegade algusest selle eestvedaja ja üks kirjutajatest. Aja jooksul teinud kaastööd pea kõikidesse kohalikesse päevalehtedesse ja hunnikusse ajakirjadesse ning olnud nõu ja jõuga abiks mitmete ürituste ja festivalide korraldamisel.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

ivo
10-12-2014
kell 13:48

Hea, et mitu päeva ei võtnud märkamaks - singlinimes ikka sinine ka :)

maunz
10-12-2014
kell 14:01

Ei olnud see seos nii plaanitud aga ei saa ma sellest ikka üle ega ümber jah :)

painkiller
10-12-2014
kell 14:06

mis imelik hääl see on?

maunz
10-12-2014
kell 14:15

Millist nendest imelikest häältest mõtled? :) Päris palju olen salvestades tegelenud sellega, et ükski instrument ei kõlaks päris harjumuspäraselt, ja et klappidega kuulates oleks mida avastada. Selles loos salvestasin kõik kitarrid selle pildil oleva vana Austria kitarriga (mitte tavalise medikaga ega sõrmitsedes) ja laulud 40ndate Usa Turner mikrofoniga, mis lisab samuti oma tooni aga eks olen ka erinevalt laulma hakanud.

tess
10-12-2014
kell 14:49

see alguse vokaal kõlab ka jah, nagu mees oleks sama vana kui see kitarr...

maunz
10-12-2014
kell 15:01

hahaa, ausõna ei pannud seal kellegi vanaisa laulma! See alguse kitarr ja vokaal 50ndate Shure vedurimikrofoniga salvestatud :)

Rob
11-12-2014
kell 12:45

Hahaa, mul oli sama tunne kui laulma hakkasid, et krt Mauno on vanaks jäänud kuidagi :)

ivo
18-03-2015
kell 17:55

Teine lugu plaadilt: