Täna, 5. detsemberil toimub Tartus, Genialistide klubis kontsert, mille kirjeldusest leiab ka sõnad „Luminaliga tõmmatakse lõplikult otsad kokku“. Ning tõsi ta on, saabumas on viimased võimalused bändi kontserti näha, aga vast siiski suurema matusemeeleoluta – sealsamas esitletava Metro Luminalist rääkiva raamatu pealkirigi ütleb, et seal tunneli lõpus on siiski valgus ning pigem on see algus millelegi uuele. Paanikahoos fännidele võib lohutuseks öelda, et kui täna kohe kuidagi Tartu ei jõua – ehkki muidugi peaksite – siis päris-päris viimane peaks aset leidma 27. detsembril Rock Cafes.
Rainer Jancis seletab, et ühest vastust tal raamatu kirjutamise „miks“ küsimusele ei ole. „Tundub nagu poleks mingit otsust üldse kunagi teinudki, vaid asjad kuidagi ise-enesest arenesid sinnani, et ükshetk avastasin ennast kirjutamast. Genereerisin tõesti kirjastusele idee Metro Luminalist raamat kirjutada, mis neile meeldis, ent peale ebaõnnestunud katset ülesanne Mait Vaigule sokutada, seisin silmitsi tõsi asjaga, et pean ikkagi ise sule haarama. Hakatuseks kirjutasin 5 peatükki ja otsustasin, et kui need kirjastusele meeldivad, siis jätkan. Kuna kohe saabus roheline tuli, siis lõime käed ja hakkasin päriselt tööle.“
„Kirjutanud olen varemgi, 80ndate lõpus. Sel ajal oli ju Metro Luminali lüürika ka suurelt minu pastakast pigistatud, ent nii suuremahuline töö ajas ikka hirmu nahka. Igatahes on see raamat mulle endalegi suureks üllatuseks valmis ja tuli vist parem, kui julgesin oodata. Metro Luminali lugu on nüüd kaantevahel ja sinna ta jääb pikaks ajaks. Aina rohkem tundub, et oli hea mõte raamatuga otsad kokku tõmmata, kuigi algselt pidi raamat olema hoopis uue plaadi kõrvalprodukt. Plaati aga praeguse seisuga ei tulnud ja kes raamatu läbi loeb, saab aru, millest räägin. Kahtlemata muutis "Valgus tunneli lõpus" kirjutamine ka minu enda nägemust Metro Luminalist ja paljust muustki. Nimesid mainimata, olen nüüd palju paremas läbisaamises mõne inimesega, kellest raamatus juttu ja asjad on kuidagi piisavalt selged, et siit nüüd midagi uut ja ilusat tekkida võiks. Plaadi, mis oli algselt mõeldud Metro Luminalina, tahaks ent ikkagi valmis teha, aga avaldan selle ilmselt oma sooloplaadina, või siis muu nime all. Kui seda materjali elusalt esitada ei õnnestu, siis äkki jääbki stuudiomaterjaliks,“ võtab Jancis teema kokku.
Raamatut lugenuna julgen seda kiita. Eks ajas kindlasti mõned seigad peas omandavad teistsuguse tähenduse ja vahel lausa teistsuguse nüansi – mistõttu ei imestaks kui mõned loos osalenud tegelased mõne detaili lisada või hoopiski ära muuta sooviks. Samas inimene pole masin ning just nii ongi see ehk huvitavamgi. Lisaks sündmustele ning värvikatele kirjeldustele tahan eraldi ülistada säravaid kõrvalepõikeid, mis annavad võimaluse paremini tunnetada selle aja olmetingimusi. Ilma selle tunnetuseta võivad mõned asjad vastava mälupildita sürreaalsed ja arusaamatud olla. Siin aga on võimalik reisida ajas hästi. Lisan mõned lõigukesed raamatust, et anda maitset – sündmuste käiku ennast vast parem tervikuna nautida.
/…/ Olin läbi häda ja endalegi suureks üllatuseks muusikakooli sisse saanud, mida veel 1985. aasta suvel ei uskunud isegi mu klaveriõpetaja Sven Kullerkupp – mees, kes improviseeris osavalt Chopini etüüdidest ragtime’i, transponeerides neid vabalt mis tahes helistikku. Selle nägemine tundus mulle olevat soliidne põhjus pöördumaks tagasi muusika juurde. Tegin kõvasti tööd ja saingi sisse, vaatamata sellele, et mu solfedžo oli allapoole arvestust. Üks tuntud muusik, kes minuga koos sisse astus – Ülo Mälgand ansamblist Modern Fox –, on hiljem rääkinud minu solfedžoeksamist. Nimelt oli kõigile teada, et olen nõrk ja eksamit võttis vastu legendaarne Anti Marguste, kelle ees kõik värisesid. Kui mina olin klassi sisenenud, seisid kõik uksetagused nagu üks mees, kõrvad surutud vastu ust. Pärast mitut valet vastust olevat ma öelnud: “Hea küll, see selleks, aga tohib, ma mängin parem klaverit?” Ootamata ära vastust, olin juba klaveri taha tormanud ning kõlama hakkas mingi ragtime’i-laadne boogiewoogie’lik improvisatsioon. Asi lõppes sellega, et Marguste pani mulle kolme ja mind võeti Otsa-kooli sisse. Tudeerisin estraadi-klaverit Margus Kappeli juures. Nägin teda kaks korda kogu oma õpiaja jooksul. Esimest korda siis, kui ta andis mulle noodid, öeldes: “Õpi selgeks.” Teist korda nägin teda umbes pool aastat hiljem, kui ta küsis: “Kas on selge?” Vastasin eitavalt ja palusin ennast estraadi-kitarri üle kanda./…/
/…/ Tsüklodool ehk Vene LSD oli hullumaja ravim, mis muutus punkarite seas popiks kui nägemusi tekitav medikament. Millegipärast meenutab järgnev mulle selle kaifi. /…/ Aga tulles tagasi tsüklodooli juurde… Tsüklodool oli Vene LSD, jube keemia, mida kellelegi ei soovita. Sisse tuli võtta 30 tabletti, misjärel “Nu, Pogodi!” multika süžee kandus üle reaalsuseks. Halvemal juhul tuli kutsuda kiirabi – see ravim ei olnud sellise koguse sissevõtmise jaoks mõeldud. Samamoodi kui tsüklodool andis LSD-laadse tulemuse “jutumärkides, pudelikorkides”, saime meie aparatuuriga, mis ei olnud selleks mõeldud, mingisuguse rokilaadse tulemuse. /…/
/…/ Parfümeeriakaupluses. “Kas teil sellist odekolonni on?” küsib klient müüjalt ja hingab talle näkku. “Ei, sellist meil ei ole! On ainult sellist,” vastab müüja ja hingab kliendile näkku.
Reaalsus, mis tundus meile loomulik ja loogiline, kipub ununema. Oli aeg, kus alkoholipiirangute tõttu tegid inimesed koduselt kohutavaid jooke. Üks levinud retsept oli Gorbatšovi käsi. Tuli osta metallpurk viinamarjamahla, torgata kaande kaks auku, ühest toppida sisse pärm, teisest suhkur ja peale tõmmata kummikinnas. Kui kummikinnas kerkis püsti, oli jook valmis ja maitses jälgilt. Veel oli mingi alkohol, mida sai teha pesumasinas teatud tüüpi hambapastast. Ostsid hambapasta, tühjendasid pesumasinasse mingi arvu tuube, tomatipasta, kaks kilo suhkrut, ning siis pesumasin tööle. Kuue tunniga olevat valminud selline jook, mis pähe hakkab. Vot seda ma proovinud ei ole. Kogu aeg oli mingi tüütu kepp alkoholi kättesaamisega. Spekulandid müüsid salaviina, mida sai taksodest osta ja mis oli tuntud taksoviina nime all. Liviko võiks arendada uue nostalgilise brändi, mil nimeks Taksoviin. /…/
/…/ Ja enne, kui unustan, tuli meelde, et talongide ajal oli nii peetis, et mingid tüübid müüsid turul kolmeliitristes purkides konisid. Mingil määral kattus see meie haigla-perioodiga. Pärast “Vremjat”, mis oli Nõukogude Liidu suurim uudistesaade, tulid ekstrasenss Anatoli Kaspirovski seansid. Mees hüpnotiseeris tervet NL-i. Kas kujutaksite ette, et praegu midagi sellist toimuks? Hüpnoosiseanss pärast “AK-d”? Ainus asi, mida telekast vaadata tasus, oli “Twin Peaks”. Miskipärast jooksis see müstiline ja õudne teleseriaal Kesktelevisioonist. Vist kohe pärast Kaspirovski seanssi. Olen õnnelik, et olen elanud sellisel ajal, kui see võimalik oli. Metro Luminali esimest albumit tuleks vaadelda selles kontekstis. Materjali salvestasime 1990. aasta suvel Linnahalli stuudios. /…/
/…/ Kuna kassett, mille avaldasime teisena, ent mis tegelikult oli salvestatud esimesena, oli ilma kirjadeta, siis minu algne idee oli, et see võiks saada tuntuks kui Metro Luminal self titled. Nagu mainitud, “Coca Colaks” muutis ta ennast hiljem ise. Varem olime üritanud korra seda kujundada kui “Coca Colat” Arbo Tammiksaarega. Allanile nimi meeldis, Arbo oli vastu. Kartis, et tekivad brändi nime kasutamisega seotud probleemid. Vaatamata sellele, et olin nime ise välja pakkunud, ei tundunud see ka mulle enam selles faasis üldse atraktiivne. Nime kinnistumine toimus tänu Allanile, kes suusõnaliselt levitas infot, justkui oleks kasseti tegelik nimi “Coca Cola”, ehkki me seda ametlikult kusagil nii ei nimetanud. Pikk jutt lühidalt kokkuvõetult ja fännidele teadmiseks: kassett, mida tuntakse “Coca Cola” nime all, ei kanna tegelikult seda nime ning küsimus on siiamaani lahtine ja lahendamata. /…/
/…/ Nõukogude Liit muudkui sulas ja kõik rääkisid turismireisidega läände põgenemisest. Vennaskond kavandas grupiviisilist pagemist Soome. Mina ei teadnud neist plaanidest midagi hetkeni, mil nad ära läksid. Olin hingepõhjani solvunud, et mind saladusse ei pühendatud. Eriti Allani peale. Supposed to be a friend. No muidugi lapsik. Mina pagesin kuu aega hiljem Rootsi. Olin omadega täiesti läbi. Ma ei uskunud endasse ei kitarristi ega heliloojana. Ainus, mida soovisin, oli saada normaalseks, minna kooli, lõpetada joomine. Seda ma ka tegin. Kui olin Anneliga Rootsis asüüli palunud põhjendusega, et Vene armee kiusab taga (olles ise tegelikult hullariga ammu ära pääsenud), sattusin Karlslundi põgenikelaagri sööklas kokku laulja Tõnis Mäega. Selline oli seis aastal 1991, see oli poliitika! Fakte ei kontrollitud. Ütlesid, et Nõukogude armee kiusab ja anti kohe korter ja elatusraha. Rootsis töötu abirahast kõrvale pandud säästudega ostsin endale kitarri, millega sai sisse mängitud album “Ainult rottidele”. /…/
/…/ Üldiselt sai kogu “Ainult rottidele” tegemise ajal palju joodud. Mulle tundus, et inimesed tahavad näha rokkmuusikas enesehävitamist, millega igaüks oskab end seostada. Enamasti seisneb inimese elu tasa-tasa mäest alla libisemises. Libisemine on nii vaikne, et tundub, nagu polekski põhjust millestki kinni haarata ja ennast ülespoole upitada. Lõpuks näib, et selles mandumises polegi midagi õudset. Kui keegi end kiirelt ja silmnähtavalt pihuks ja põrmuks teeb, tekitab see vaikselt libisejates rahuldustunnet. Nendega on ju kõik korras. Mina ise kelgutasin täiega tol ajal. Kindlasti oli selles kõiges ka mingi teismelise-värk peidus. Kartsin minna näiteks meie kontserdile Nõmme kultuurimajja, sest olin kindel, et vene satanistid ansamblist Rattler tahavad mind risti lüüa. Kristo ja Kalle nägid hullu vaeva, et mind sinna kohale saada. Oma otsust, miks ma seal mängida ei saa, ma ei põhjendanud. Lõpuks aktsepteerisin surma ja läksin ikkagi kohale. See oli üks meie halvimaid kontserte. Esimese loo ajal läks minu kitarril keel, Allan tuli kohale purupurjus olekus ning vaid lalises. Ootasin, kuidas täpselt toimub minu kinninabimine ja ohverduspaigale toimetamine. Mind halvanud paranoia oligi võib-olla lihtsalt ebaõnnestunud kontserdi eelaimus. /…/
Vaata lisaks:
05-12-2014 Metro Luminal "Valgus tunneli lõpus" esitlus
27-12-2014 Metro Luminali viimane kontsert
Loe vanemaid artikleid:
Rainer Jancis: "Oleks palju romantilisemaid põhjuseid mitterokkimiseks.", 13-07-2013, MC STan B
Kuidas isa süntesaatoriga koju tuli, 06-01-2009, kodutööstus