Faun Racket: „Sina kuulaja, peaksid olema meie väljamõtleja, meie jumal ja ussisõnade lausuja!”

15-09-2014 | kirjutas: tess

Rütm, bass, pop ja linnadžungli hääled, Talis Paide ja Andres Lõo, kõik kokku moodustab koosluse nimega Faun Racket, kes juba sel laupäeval, 20. septembril, astub üles Rada7.ee suurejoonelisel 15. sünnipäevakontserdil Padise kloostri paksude müüride vahel. Lisaks elamusi pakkuvale kontserdile, saab kuulda täiesti uusi lugusid, mis pärinevad Faun Racketi uhiuuelt singlilt, mida ka sel kahtlemata meeleolukal peol esmakordselt esitletakse. Palju õnne Faun Racket ja palju õnne Rada7!

Foto: Evert Palmets
Kuidas Faun Racketil läheb? Ja kuidas on läinud esimesel albumil „Enter Projector”?

Andres Lõo: Me läheme järjest ilusamaks ja meil läheb päris hästi. Hetkel on selline seis, et album, mis Eestis juba detsembris, napilt enne aastavahetust välja sai antud (ja mis samahästi 2014. aasta album võiks olla), on nüüd varsti suuremalt ilmumas Euroopa reliisina.
Talis Paide: Koos singlite ja remikside ja kõige sellisega.
Andres: Praeguse hetke big-big news ongi see, et meil on välja tulemas kahe looga singel, mida esitleme Rada7 sünnipäevapeol!
Talis: Seda ei ole keegi veel kuulnud...
Andres: Seda ei ole keegi veel kuulnud jah. Singel sisaldab lugusid „Death Is Always at Hand” ja „Lullaby” ja mis on pressitud 10-tollisele vinüülile ja näeb väga ilus välja.
Talis: Singel on poodides arvatavasti juba ülejärgmine nädal. Digitaalse reliisiga on plaan umbes selline, et kui ülemaailmselt läheb meil plaat digitaali novembris ja digitaalne singel tuleb välja vast nädal-paar enne seda. Kuupäevi ma ei oska täpselt öelda, sest me ei ole ise ka neid veel täpselt paika pannud.
Andres: Plaan on teha mõned kontserdid väljaspool Eestit ja meid on nüüd aitamas ka inimene, kelle leidsime TMW kontaktide kaudu ja kes teeb meile PR-i ja kuulutab meie nime rahvusvahelises pressis ja saab selle eest palka natukene. Meie asi on talle materjale pakkuda ja üheskoos muljet avaldada Euroopa publikule. Ta on ajakirjanik, aga lähemalt saab sellest kõigest rääkida kuu-paari pärast.

Milline plaadifirma albumi välja annab?

Andres: Plaadifirma oleme meie ise ikka või tegelikult mitte meie ise, vaid meie plaadifirma Vitamiin Loft Records, mis selle singli näol siis jõuab oma neljanda füüsilise väljaandeni, arvestamata digireliise.
Singel „Death Is Always at Hand”/„Lullaby”Singel „Death Is Always at Hand”/„Lullaby”
Mida Vitamiin Loft veel välja on andnud?

Andres: Vitamiin Loft on välja andnud asju, mis on minuga seotud, nagu näiteks minu teine sooloalbum „Love Bomb Letter” ja juba kõne all olnud Faun Racketi album „Enter Projector” mõlemas formaadis. Alustas „Stalking Stalker: Stalkeri jälgedes” nimelise publikatsiooni ja kogumikplaadiga – see oli siis esseede kogumik Stalkeri-teemaliste piltide ja muu sellise põneva infoga pluss kogumikalbum, kus on muusikat Hype Williamsist Arvo Pärdini, Lauri-Dag Tüür, Erkki-Sven Tüür, Taavi Tulev ja teised. Ütleme, et selline Avant-popi ja eksperimentaalse muusika kogumik. Mingis mõttes see kogumik panigi meie profiili paika, et ka Faun Racket ei ole tingimata täiesti selge, üheselt mõistetava raadiopopi bänd. See pop on seal selline...vaieldav.
Talis: Aga pop on seal olemas, pop on meie sees olemas.

Mis lisaks popile Faun Racketis veel on?

Andres: Tegelikult mulle tundub, et see pop on nii illusoorne. Mulle endale tundub, et see on popmuusika, aga kui ma sellest inimestega räägin, siis tekivad arusaamatud näoilmed „Mis? Popmuusika see küll ei ole...”. Ma ei oska öelda, minuarust on meil poppe lugusid küll, me oleme ikka teinud popmuusikat.
Talis: Keegi ütles väga hea tsitaadi meie musa kohta, üks tüüpidest, kes TMW-l käis. Ma ei mäleta seda peast nüüd täpselt, aga sealt käisid kõik nimed läbi – umbes, et David Bowie meets melodrama meets pop-electro on acid. ("Think late-era Bowie meets late-era Scott Walker, delivered by mid-era Gary Numan; mid-length hair, mid-rent gear, synth-warriors suited and shirted. An element in the music is terribly dark yet beaming somehow, plastically iridescent." Jazz Monroe / Drowned in Sound)
Andres: Meil on enesedefineerimisega suuri raskusi, püüame küll natukenegi sõnastada – läbi käivad sõnad bass, electro, aga seal on ka improvisatsioonilist elementi, esinemised on attitude'i mõttes pigem nagu rokkbändi tunnetusega, samas muusika on midagi muud.

Teil on „kaks meest ja süntesaator”-tüüpi bänd, millistel tihtipeale on probleeme nö. lava täitmisega? Kuidas te ennast laval tunnete, naudite kontserte?

Andres: Me saame sulle näidata väga head footage'it, mis me viimaselt kontserdilt Tartus saime. Nüüd just panime üles, fännidele ka sellist mõnusat lisamaterjali.
Talis: Me tunneme ennast kahekesi laval päris hästi. Ainuke mure ongi, et kaks inimest ei täida lava väga hästi ära, selle tõttu me oleme päris palju rõhku pannud visuaalidele ja valgusele. Ja Tartus, kus meil oli kontsert Tartu Music Weekil, tuli see kõik perfektselt välja. Videost näeb, et asi toimib väga hästi.
Andres: Lava on parim ja kõige mõnusam koht. Lava on meie jaoks nagu emaüsa, see on see moment, kus sa tunned, et kõik on liiga hästi, aga sa ei tea, et see on liiga hästi, mistõttu sa ei mõtle selle peale. Mingit muret ei ole.
[video]http://www.youtube.com/watch?v=1eS7kiKcXv4&index=1&list=PLD_g05M4M88kfmneoOPDqYJ8btUaoVnoO[/video]

Ei ole sellist eufooriahoogu lava peal, et „oo, kui äge”?

Andres: Sellega ei riski, siis võib endast üsna imeliku mulje jätta. Omaette trippima jääda lihtsalt. Ei, me ikka teame, et publik on ka kohal.

Singli ja plaadi annate välja vinüülil, olete vinüüliusku? Peate vinüüli visuaalselt ilusamaks kui CD-d näiteks?

Andres: Vinüül on ilus formaat, teised füüsilised formaadid ju ei tule kõne allagi. Ma arvan, et me usume objekti, asja, mis sul käes on ja mis kirjeldab kogu seda meie maailma. Virtuaalne versioon ei ole ikka see, aga ta on selgelt midagi muud kui live jällegi. Need on kaks täiesti eri maailma ja meil need ei kopeeri üksteist või ei püüa olla üksteise sarnased tingimata.
Vinüül on lihtsalt esemena nii palju mõnusam. Palju suurem, seal on seda ilusat visuaalset pinda, mida saab käega katsuda. CD ei ole kunagi päriselt cool olnudki, olgem ausad, ükskõik kui ägedat karpi talle ei ole tehtud. CD-l on helikvaliteet, mis hüppeliselt tõusis ja seda saab väga mugavalt autos peale panna, erinevalt vinüülist. Nagu kassett, aga kvaliteetsem. Puht funktsionaalsus on CD puhul, eksole.
Vinüül on teistmoodi. Kinnitab fakti, et ilmub album - see on tegelikult tema funktsioon. Eriti meil siin Eestis ja isegi tiraažidega nagu meil...me lendasime lausa 500-ga otse sinna posti tippu, see on väga suur kogus Eesti ansambli kohta.

Kasseti jaoks olete liiga populaarsed?


Talis: Kassett on huvitav formaat. Ma arvan, et kasseti formaadi puhul peab seal olema midagi väga erilist või teistmoodi, et sa tahaksid reaalselt seda kassetti kuulata, mitte sa ei soeta seda kassetti endale sellepärast, et see lihtsalt on kassett. Sa kujuta ette, ma pean seda kerima konkreetselt pastaka otsas!
Andres: Ma küsisin ikka oma kassetika tagasi, et ma saaks kassette kodus kuulata. Ma seni veel ei ole kuulanud, sellepärast, et mul on mingi juhe puudu. See on tegelikult hoopis selline neljarealine kassett-stuudio, aga toimib ikka.

Tallinn Music Weekist oli juba põgusalt juttu – saan aru, et teie jaoks toimis see festival täiesti eesmärgipäraselt, leidsite sealt inimese, kes on valmis ja võimeline teid abistama?

Talis: TMW-lt me leidsime jah selle inimese. TMW-ga nagu ka iga teise showcase-festivaliga on see tõsiasi, et sa pead ise ikkagi olema aktiivne ja pead küsima, et kuidas ja mis ja kes mida arvab. Kui sa mõtled, et sa lähed showcase-festivalile, mängid ära ja siis sa oled äge mees ja...
Andres: ...lähed backstage'i ja kõik väljamaa distribuutorid-promootorid seisavad rivis ukse taga ja paluvad audientsile, siis üldsegi mitte.
Tegelikult meie kontakt toimus mingi paar kuud hiljem, me vaatasime, et kuidas bändi tegemistega edasi minna ja avastasime, et on üks huvitatud hing, kes võiks meile täitsa kasulik olla ja siis lihtsalt pöördusime tema poole ja tuli välja, et on võimalik rääkida edasi. See on tegelikult alles mingi pikema protsessi algus. Võib öelda küll nii, et kui pinnase lood ja töötad sellega, siis mingisugune tähelepanu koondub sinu poole. Kui sa tunned seda jumaliku päikesepaistena, sul on see filter peal, mis selle foto su selja peale jätab, siis vaatad selle foto peale ja saad aru, et jah, mind on märgatud ja pöördud siis selle jumala poole. Aga kui seda tunnetust ja hetke tabamist ei ole, siis kõik jääb ikkagi sinna samasse punkti, see on selge.

Mulle jäi kuskilt silma Talise lause „Meie esimesed bändid olid ju punkbändid. Me mõlemad alustasime sealt.”. Nii. Mis bändid need olid?

Talis: Minul oli grindcore-metal bänd nimega Captain Flint, kus ma mängisin trummi, laulis seal bändis Roy Strider. No selline Napalm Death'ilik kraam, konkreetselt radikaalne küte ikka. See oli siis, kui ma olin mingi 14 või 15. Lood olid pealkirjadega umbes nagu „Black Death”, „Fuck Tha Police” ja... (Talis urahtab ebamääraselt)...selline lugu oli ka. Andres, sa alustasid ka trummide mängimisega?
Andres: Ma olen trummar jah ja ma olen endiselt trummar, vähemalt ma olen nii alati mõelnud, see on mul alati esimene primaarne instrument olnud. Laulma hakkasin ma alles 27-aastaselt, palju hiljem siis. Mul oli ka esimene bänd punkbänd, ma olin 12 ja bändi nimi oli Futile Noise. Tegime pungikavereid, selline väikeste poiste bänd.
Talis: Trummimängimine on tegelikult väga äge nüanss sellepärast, et see on meile mõlemale andnud tugeva rütmitunnetuse. Kui meie muusikat kuulata, siis sealt kumab läbi hästi palju mänglemist rütmidega.
Andres: Samas, läbi mitmete erinevate stiilide, kust me mõlemad oleme läbi käinud on omal moel teisel pool otsas ka jazz oma eri vormides. Kuskilt tuleb ka see jazzilikum, funkilikum, bluesilikum kogemus läbi, rütmimuusika saabki kokku hästi primitiivsete bluesiharmooniate ja selle tunnetusega.
Talis: Mulle ei meeldi ennast üldse stiilidega piirata, sest ma olen teinud nii palju erinevat muusikat. Alustasin metaliga, siis avastasin sellised artistid nagu John Zorn ja avangard ja siis sattusin jazziteemale ja siis elektroonikateemale, aga põhiline on see, et peab olema bass ja peab olema kerge rütmielement ja funk peab olema muusikas sees. Need on kolm asja, mis peavad alati olema muusikas sees, ükskõik mis kujul.
Foto: Evert Palmets
Teil mõlemal on mitu bändi ja veel tegevusalasid, kuidas te ennast ühelt lainelt teisele klikite? Et siin nüüd lõppeb Faun Racket ja algab State of Zoe?

Talis: Minul praegu pikk hoog State of Zoe'ga sai läbi, kuna need mõlemad bändid on suht sarnased, siis ma pidin lihtsalt valima, et mida ma tahan tõsiselt edasi teha. Andresel on Holy Motors, kus ta mängib trummi.
Andres: Holy Motorsis ma mängin trumme ja olen selle bändi fänn samal ajal, nii et mul on hästi tore olla seal pigem taustal ja taga. Ja kuna mind kutsuti sinna, siis tunnen ennast selles mõttes privilegeerituna. Ma tahtsin lihtsalt trumme mängida, see on lihtsalt loominguline vajadus. Aga loominguline väljund on ikkagi Faun Racket.
Talis: See on see „oma” asi ja siin mingit konflikti ei teki tegelikult. Kuigi ma salaja juba mitu aastat töötan ka oma müra-jazz projekti kallal, aga Faun Racket võtab nii palju aega ära, et mujale panustada on raske. Kuid stiilid on ikkagi niivõrd erinevad, ehk siis jazz ja elektroonika - need on ikka kaks täiesti erinevat puud.
Andres: Faun Racketit me teeme ikka nii professionaalselt kui vähegi võimalik ja keskkond üleüldse võimaldab, ehk siis see, kui palju on publikut ja väljundit paneb ka mingid vahekorrad paika. Me ei fantaseeri ja ei loo oma väljamõeldud maailma, et lihtsalt kütame ja mis iganes siis inimesed tunnevad - publikuga peab ikkagi dialoog kujunema. Loomulikult tahame, nagu ikka kõik Eesti bändid, kuskile väljapoole ka jõuda, et publikut oleks rohkem ja väljund oleks võimsam. Nüüd on meil ka kolmas salaliige, võiks öelda, et steady-manager, kellelt ootame suuri tegusid ja ilmselt tema meilt samamoodi. See on ikka professionaalsuse märk jällegi.

Kas Eesti publiku vähesus ei ole tekitanud klaustrofoobset hetke, et igal kontserdil on ikka ühed ja samad näod lava ees?

Talis: Me oleme teinud teadliku valiku, et me ei anna väga palju kontserte. Seda täpselt sel samal põhjusel, et Eestis on kindel arv inimesi, kes sind kuulavad ja kui sa neile oled 2-3-4 korda esinenud, siis sa pead kas juba välja mõtlema uut materjali, et kontsert oleks huvitav või siis sa ei tee kontserte nii tihedalt. Aga ma ei nimetaks seda probleemiks, see on nagu üks pidevalt kasutatav ettekääne, et Eesti on nii väike, et kuidas me...
Andres: Ei ole väike, vahekord on tegelikult täpselt õige. Neid inimesi saabki olla täpselt nii palju kui praegu on, me ei tee endale mingeid illusioone, et meid hakkavad mingid tuhanded inimesed ostma ja kuulama ja kontsertidel käima. Kui me ei tee ühte ilusat eestikeelset iivettõstvat Eesti poplugu, siis meil ei tule mingisuguseid tuhandeid kuulajaid paugult kuskilt juurde. See on reaalsus ja see on täiesti fain.
Foto: Evert Palmets
Professionaalsusest rääkides, kas te oleksite valmis mingi hea pakkumise korral – kuuajane Euroopa tuur näiteks – kõik oma muud tegemised sinnapaika jätma?

Talis: Jah, mina vähemalt olen oma elu juba nii ära organiseerinud, et mul oleks tegelikult see kohe võimalik.
Andres: Põhimõtteliselt oleks see võimalik, aga samas ei võta me ju praegu kohustusi mingisuguste levitajate või suuremate plaadifirmade ees, me ikkagi oleme iseseisvad. Meie käsutame iseennast ja me teeme nii palju, kui meil seda praegu täpselt vaja on.
Realistina on see ikka väga ebatõenäoline, et selline pakkumine praegu lihtsalt juhtuks. Me elame perifeerias ja põlvkondlikult käib see know-how ja oskuste kasv suhteliselt aeglaselt. Bändid, kes tulevad peale meid, võibolla kümme aastat hiljem, nemad seisavad meie õlgade peal ja nemad saavad tänu meie ja meie eel olnute pingutustele võibolla mingid paremad võimalused. Meie eesmärk on teha kõige kõvemat muusikat, mida nendes tingimustes, meie kogemustega, tänases ajas ja ruumis on võimalik teha ja me muidugi püüame teha originaalselt ja pakkuda unikaalset kogemust, mis kõneleks igal pool maailmas. AGA, me asume perifeerias ja meile ei pakuta selliseid tuure just like that, see ei käi niimoodi. Kuid täitsa kindlasti oleme valmis tegema näiteks nädalase tuuri, kui see tõesti õnnestuks korraldada nii, et me esineme parimates Euroopa klubides, käime suurimates linnades ja kohtume kõige huvitavamate inimestega, kellega maailmas üldse võimalik. See on meie eesmärk, sinna me küll püüdleme.

Oleksite te oma laia tegevusampluaad arvestades üldse valmis tegelema ühe asjaga intensiivselt pikemat aega?

Talis: Me oleme omavahel selle kokku leppinud, et Faun Racket on see, millega me tegeleme. Vajadusel kukuvad kõik muud asjad prioriteetide listis lihtsalt allapoole. That's it.
Andres: Mis minusse puutub, siis need mitmed tegevusvaldkonnad tekivad sellest, et ega tööd ja tegemist ühel alal ei jagu nii tohutult palju. Loomulikult mu huvid on hästi laialdased, kuid ma näen selles kõiges ikkagi mingit keset, mis on aastate jooksul paika loksunud. Muusika ja kunst on ikkagi põhilised ja need on olemuselt lihtsalt üks ja sama asi, kaks suuremat meediat. Kunstides on tänapäeval loomulik, et see on multimediaalne ja minule on see omakorda loomulik, ma olengi sellise loomusega. Muusikas jällegi on kogu kogemuse kvintessentsiks Faun Racket ja ma ei tahaks olla üheski teises bändis.

Bändi visuaalse poole teete ka ise?

Talis: Jah, otsast lõpuni. Meie identiteet on välja töötatud Robi Jõelehe poolt, kellega me oleme neid ideid omavahel edasi-tagasi veeretanud.
Andres: Robiga on päris hea koostöö, aga peamiselt oleme me ikka ise endi autorid. Koostööle oleme küll avatud, ise päris kõike ei tahagi teha. Näiteks mõned kontserdid on meil olnud väga suur rõõm VJ Emer Värgiga koos teha, kellega on jällegi hästi hea klapp. Ta tabab väga hästi seda, mismoodi Faun Racket võiks live'is töötada.
TEGELIKULT ma tahaks teha siinkohal ühe avalduse, mis on võibolla obvious, aga mis vajab aeg-ajalt välja ütlemist. See, mis tänapäeval toimub muusikamaailmas, kui bändid ja esinejad on sunnitud olema ka iseenese visuaalse identiteedi osakond, PR-osakond, meedia - et need, antud juhul meie puhul kaks inimest, peavad tegema 4-5 erineva valdkonna tööd, iseenda muusika leviku nimel, kuigi tegelikult meie eesmärk on ju lihtsalt muusikat teha ja seda esitada, mis kaotab võibolla eheduses ja kvaliteedis juhul, kui seda tähelepanu liiga palju mujale läheb. Aga paraku on nii, et kõik esinejad, kõik bändid peavad nägema ebaproportsionaalselt palju vaeva selle muu tööga. Tegelikult on see vale ja olemuselt tobe, täiesti ebavajalik ja tobe, aga kahjuks paratamatu.
Talis: Jah, see on nüüd viimase viie aasta tendents, et igast asjast on saanud produkt ja argument, et sa oled lihtsalt äge, see ei huvita ammu enam kedagi. Inimesed on kõike juba näinud.
Andres: Me oleme püüdnud oma visuaalse keskme paika panna - meil on meie värvid: must, kollane ja valge, rütmid ja basic-kujunditega mängimine, aga sealt me kaugemale ei lähe. Kui see on juba paigas, siis ma loodan, et see töötab. Tegelikult oleks ideaal, et me saaks rohkem näiteks nagu siin praegu, lihtsalt lobiseda, asjast rääkida, olla nagu päris inimesed eksole, mitte see müütiline Faun Racket. MEIE ei pea tegelikult seda müüti looma, vaid see peaks olema publiku töö. Kui inimeste jaoks see päriselt toimib, siis see publik, iga fänn, SINA - fänn, peaksid olema meie väljamõtleja ja meile sõnade suhu panija, see meie jumal, see ussisõnade lausuja!
Talis: Küll sa räägid ikka kaunilt.
Andres: Jaa, aga ma tahan seda päriselt, see on see, mis mina arvan, et tegelikult peaks toimuma. Mina tahaksin olla päris inimene, kes teeb oma sõbraga päris muusikat, mis on päris inimestele mõeldud, mis ei ole mingisugune pakend. See on rokenroll, me räägime siin rock'n'rollist mitte mingisugusest pakendist!

Kas teie bändil ja loomingul on mingi põhjalikum aluskontseptsioon ka?

Talis: Meie kontseptsioon ongi tegelikult, et me püüame võimalikult palju teha head muusikat ja me püüame seda teha võimalikult hästi ja mitte hakata liiga palju mõtlema kontseptsiooni peale. Kontseptalbumid olid ägedad 20 aastat tagasi, ma arvan.
Andres: Me oleme kasutanud sõnu nagu linnafauna hääl, linnamuusika, bassimuusika. Aga jällegi palve, mõelge ise edasi, milliseid seoseid sinul tekitab see muusika, ma loodan, et see triggerdab midagi, me ei tahaks sealt palju kaugemale minna. Mul tuleb alati sellise teemaga seoses meelde Pan Sonic, Soome duo, kes tegi minimalistlikku techno-eksperimental laadis muusikat, suuremalt jaolt ise valmistatud instrumentidel - Mika Vainio ja Ilpo Väisänen, kellelt ka alalõpmata küsiti, et mis on teie muusikastiili nimetus. Nad rääkisid, et ühel hetkel mõtlesid välja, et stiili nimi on horsemeat-rockabilly, sellepärast, et „we both like horsemeat and we like rock'n'roll”. Lihtsalt, kui öelda ka selline fraas, siis ma arvan, et meie puhul on see „linnafauna hääl”, mis iganes heli, mis kaikub linnas. See ei ole välja mõeldud maailm, see on päris maailm. See muusika, millest me räägime, need tekstid, mida te kuulete, need on päris inimeste päris elust inspireeritud, see ei ole väljamõeldis, see ei ole kontseptsioon.

Padise on üsna erandlik koht esinemiseks, mida ise ootate ja mida võib kontserdipublik oodata? Kas te arvate, et see keskkond sobib teile?
Foto: Evert Palmets
Andres: See kõlab väga suure auasjana meie jaoks, kui on ainult kolm esinejat ja selline suur sakraalne keskkond oma pika jõulise ajalooga – ootame põnevusega.
Talis: Miskipärast meile sobib selline melodraama, suursugusus, sakraalsus, midagi on seal sellist, mis meid mõlemaid käima tõmbab. Näiteks võib tuua, et meil oli Pärnus esinemine, mis toimus Tallinna väravate sees ja alguses me läksime sinna, ja mõtlesime, et see on nüüd küll veider ja saund on seal ka halb, aga kui sai natuke tossu ja valgust, siis läks ühel hetkel asi nii käest ära, et... ma kujutan ette, et seal oli parem esineda kui kuskil klubis. Tihtipeale sellised veidrad kohad mõjuvad hästi - kui mängid ja samal ajal tunned, et siin on midagi.
Andres: Bändide valik on ka väga intrigeeriv ja põnev. Ma läheks ise kindlasti sellist asja vaatama, kui ma näeks kolme väga erinevat ansamblit sellise kombona - see juba on eraldi vau-asi. Ja ma ei ole seni ühtegi Neoandertalsi live'i näinud, nii et väga äge. Kui juba nii eriliselt ja nii erilises kohas teha ja nii erilise sündmusena, siis loomulikult peabki midagi ekstravagantset tegema.

Vahepeal olid suured Eesti läbi aegade parima plaadi hääletused, mis on teie arvates läbi aegade parim Eesti plaat?

Andres: Jeerum, kusjuures... (Talisele) sul tuleb kohe või?
Talis: Jaa, mul on kaks plaati, mis mulle meeldivad ja mida ma võin alati rõõmsalt kuulata – Sven Grünbergi „Hingus” ja Gunnar Grapsi „Roosid papale”. Super plaadid mõlemad ja mõlemad on kandvad albumid, rokk algas minu jaoks sellest Grapsi plaadist ja elektroonika Grünbergi omast. Ma arvan, et ma olin mingi 6 või 7, panin plaadi peale ja...synthesizers!!!...uuuuh...sellest ajast peale oli hing müüdud, üks osa hingest on alati seal süntide juures.
Andres: Ma paneks ikkagi siis Radari „Trofee” neile kõrvale, sest see on nii kõva, no kõik see ilma Jaak Joalata staff neil.
Talis: Tegelikult neid häid plaate on ju veel, nüüd viimasel ajal eriti. Vaiko (Eplik – toim.) on ju lihtsalt jumalik laulukirjutaja, Marteniga (Kuningas – toim.) on täpselt sama lugu, Jarekiga (Kasar – toim.) täpselt sama lugu, kõik on jumalikud kuradi laulukirjutajad.
Andres: Vanematest asjadest ma lisaksin kindlasti Jim Arrow and the Anachronesi kui Eesti indieroki alustala. Vinüüli kaanel on kaunis Tarvo Hanno Varrese New Yorgi foto, üks ilusamaid plaadikujundusi kindlasti, vot selle ma paneks number üheks, kujunduse poolest kindlasti. Väiksena kui ma ostsin plaate poest, no täitsa lapsepõlves, ma hakkasin hästi vara koguma muusikat, nüüd enam ei kogu, see on pigem kursishoidmine praegu rohkem ja seda plaati ma reaalselt kuulasin vinüüli pealt kogu aeg.

Mis praegusel hetkel muusikas pinget pakub? Kas teil üldse on aega niimoodi muusikat kuulata, et jääte pikemalt käiama ühte asja?

Andres: Ma just kuulasin tervenisti läbi, mis on tõeliselt haruldane sündmus, ma arvan, iga melomaani elus või ükskõik millise inimese elus tänapäeval, viimase Bohren & Der Club Of Gore'i albumi „Piano Nights”, täiesti otsast lõpuni, tõeliselt kaunis. Soovitan kõigile, see on kunagise metalitaustaga tüüpide doom-jazz või dark-jazz või ma ei tea, kuidas nad nimetavad seda.
Talis: Kuna ma ise mängin plaate ka, siis mul on täpselt seesama haigus, et ühte plaati tervenisti läbi ei kuula, skipin läbi ja kohe on selge, et see lugu ja see lugu, need jäävad sulle ja ülejäänud on lihtsalt nagu müra. Täispikalt....njah, see on hea küsimus tegelikult...
Andres: Minul kindlasti veel üks, mis kogu aeg läbi käib, on Oneohtrix Point Never'i viimane album, ja EP-d ka nüüd juba uuemad, „R Plus Seven”. See on selline asi, mille saund kirjeldab midagi väga avangardset, väga mahedal ja mõnusal moel.
Talis: Atom „HD” kuulasin läbi tervenisti! See on, ma arvan, üle 10 või 15 aasta väga super, puhaste soundidega electro plaat, see on lihtsalt nii peenelt viimistletud ja vormistatud, väga cool.
Andres: Võib vist öelda, et me sellist pop-slummingut ei tee ja ei tule jutuga, et kuulasime siin näiteks viimast Lil Wayne albumit ja küll see ikka on hea. Ei, no slumming! Ei mingit kämpi, no camp! Ma ei ole mingi kämbi ja cooli eriline fänn, kämp ja cool on overrated.
Talis: Täiega. Mu meelest need surevad nii kiiresti välja ka, et see, mis hetkel on camp ja cool, see on poole aasta pärast kadunud. Nad ei pea kaua vastu lihtsalt.

Lemmik rada 7 ka veel siia otsa siis kiirelt?

Andres: Ma arvan, et see on kindlasti Beastie Boysi kas "Check Your Head" või „Ill Communication” albumi pealt, mis iganes see seitsmes rada seal on. Kasvõi terve album sobib mõlemi puhul. (Seitsmendad träkid vastavalt albumite nimetamise järjekorrale on "So What'cha Want" ja "Get It Together" – toim.)
Talis: Täpselt.



Rada7.ee 15. sünnipäev Padise kloostris
Faun Racket Rada7-s, Facebookis, Soundcloudis.

Avalehe foto: Evert Palmets

ivo
15-09-2014
kell 22:06

"Küll sa räägid ikka kaunilt." y

priidik
15-09-2014
kell 22:55

hea intekas e

Lõo
16-09-2014
kell 23:11

"midagigi"