Homme saab Radaseitsmes kuulata I Wear* Experiment’i "Crickets Empire’i" sarjas ilmuvat kolmandat EP-d. Enne seda aga räägivad Mikk Simson ja Hando Jaksi bändi ideest ning kõigest sellega seonduvast.
Teil on "Crickets Empire’i" sarja kolmas EP ilmumas. Kuulates kahte esimest, pole ma ikka veel tabanud nende mingit ühtlast ja ühist raamistikku. Esimesel oli rohkem eksperimenteerimist, teine natuke ühtlasem. On teil üldse mingi läbiv teema?
Hando: See, et pole raamistikku leidnud, see oligi algne idee. Ei tahtnud nii, et teeme ühe loo ja siis hakkame seda teiste saundidega kopeerima. Teeme lugusid, mis meile tunduvad ägedad, aga ei piira mingi konkreetse žanriga. See on toonud ka veidi tagasilööke kontserdi setlistiga, kui überkütted lood on rahulikematega koos. See ongi I Wear* Experimenti point. Aga "Crickets Empire’st" rääkides, oli meil omal ajal hullumeelne idee teha ühe aastaga kolm EP-d. Meil olid algsed ideed olemas ja otsustasime proovida, mis välja tuleb ning peaaegu saime ülesandega hakkama. Veidike läks üle. Me ei tahtnud kohe plaati välja anda, sest tänapäeval inimesed ei viitsi kuulata albumit algusest lõpuni, eriti kui on uus bänd. EP peale läksidki need lood, mis tundusid õiged. Lugude raamistik ongi pigem tundeline kui stiililine.
Aga teise EP puhul, tunnistage, kui palju post-rock’i te enne kuulasite?
Hando: Ei, muidugi, oleme post-rocki kuulanud. See põhilaine läks minust küll põhiajal mööda, aga mõjutusi on nii post-rockist, industrial’ist, jazzist.
Ei, ma lihtsalt mõtlesin, et kas üldine suund hakkab post-rocki suunas minema või oli see ühe EP n-ö hing?
Mikk: Ise ka ei tea seda suunda. Sellest Hando ka enne rääkis, et me ise ka ei tea, mis järgmiseks saab. Uue EP peal on lugu „My dear first maybe“. Ma poleks aasta aega tagasi uskunud, et me sellise loo üldse kirjutame. Kirjutasime, hullult meeldis, tekitab mingi emotsiooni. See on vist meie kõige popim lugu, kuid see pole oluline. Teistes bändides mängides võttis vahel rõõmu ära, kui määratlesid end rokkbändina ning mõned ideed jäid lõpuni välja arendamata, sest ei teadnud, kas sobib bändi stiiliga kokku. Mul on sellest nii kahju, sest nii palju materjali jäi kuskile sahtlisse, kuid see emotsioon on läinud. Selle projektiga on vastupidi.
Te selle projektiga peksate end veidi tagant ka, et asi vinduma ei jääks?
Hando: Me oleme mõlemad umbes 10 aastat muusikat teinud. Mikk veidi kauem. Oleme väga palju vigu teinud nii muusikute kui bändiliikmetena. Ühel hetkel aga tuli tunne, et teeme nüüd uue asja, läbimõelduna algusest lõpuni.
Mikk: Inimestega, kes tahavad sama bändi teha.
Hando: Aga sinna läbimõeldud süsteemi on sisse kodeeritud see, et seda oleks ikka lõbus teha. Oluline on ka see, et su ümber on toredad inimesed, see vast kõige tähtsam. Pillimees ei pea olema hull virtuoos, aga kui temaga koos on meeldiv koos tegutseda ja lood saavad sellega uut väärtust, siis see on äge. Seda oleme õppinud terve karjääri jooksul.
Kristjan Oden
Vaatasin, et te olete palju rõhku pannud ka visuaalsele poole, kontsertidel just. Kas oli algusest peale oluline, tulla publiku ette valmis bändina?
Hando: Me juba algusest peale ei tahtnud olla see noortebänd. Kui tuleme esinema, siis kõik on läbi mõeldud.
Mikk: Jap, esimesest päevast. Teeme nii, kuidas me tahame, meie enda tingimustel ja nii, et on äge. See, et alguses mängid Krahlis tavalise valguse käes, seda on tehtud aastaid ning vaatamas käidud ka aastaid. Olgem ausad – bändi vaatama minnes, lähed vaatama show’d. See on suur osa. Käisime ju kõik Nine Inch Nailsi koos vaatamas. Muusika on äge, valgusshow oli äge. Kui valgus ära võtta, oleks ikka äge, aga pooltki mitte nii äge. Arvan, et bändid peaksidki mõtlema kohe selle peale. Loomulikult võimaluste piires.
Hando: Tahaksime ka asju teha retsimalt, võimaluste piires küll. Iirisega koos tuuritades olen näinud bände, kes saaks väga väheste vahenditega teha oma show’d palju ägedamaks, aga nad isegi ei mõtle selle peale.
Mikk: Tihtipeale bändid arvavad, et me oleme nii varases staadiumis, et meil ei ole miljon dollarit. Ei ole vaja nii palju raha. Alusta sealt, kus sa oled ja kasuta neid võimalusi, mis sul on.
Hando: Just nimelt, kasuta.
Mikk: Sellega saad väga palju korda saata.
Seda pinget ei tunne, et olles fännidele n-ö sõrme andnud, et olete ägedate visuaalidega bänd, siis peab aina rohkem pingutama. Õigemini, kui kaua saab ühe lahenduse peal liugu lasta?
Mikk: Kui sa iga päev bändiga tööd teed, siis see muutub loomulikuks mõttevooluks. Mul küll pinget sees ei ole. See on pigem just äge, et õpid eelmistest tegemistest ja uus muusika inspireerib uusi ideid. Need tähed on versioon 1.0, meil on juba välja mõeldud 3.8. Ideedest puudust ei ole. Pigem on küsimus ajas ja finantsis. Kui kaua see toimib, seda otsustavad fännid.
Hando: Tähed on väike detail. Kui sa kontserdile tuled, siis meie valgusmehel Meelis Lusmäel ei ole midagi valmis programmeeritud. Kõik sõltub kohast ja temast endast.
Mikk: See juhtub koha peal. Meil on küll mõned asjad täpselt paigas, aga palju juhtub ka spontaanselt.
Rääkige ka Marten Kuninga kontserdist. Miks just temaga koos esinete?
Hando: See jutt sai alguse sellest, et Marten tahtis singlit esitleda ja nad tahtsid meid soojendama. Muusika on küll täiesti erinev, kuid meil on lugusid, mis lähevad tema loominguga kokku.
Mikk: Me ei kuulu ju mingisse skenesse ka.
Hando: Ma arvan, et publik on nii palju targem, et minu jaoks ei ole vahet, kui ühel kontserdil mängib näiteks Lamb ja Mastodon. Kui sul on kaks ägedat bändi koos, siis ma lähen seda vaatama.
Mikk: Ma arvan, et Marteni kuulajaskond saab meie muusikast aru ja vastupidi.
Kui Iiris rohkem elavneb, mis siis saab? Te ju kõik olete tema bändis.
Hando: Keegi meist ei ole saanud veel nii retsiks tuuritavaks artistiks, et üks hakkaks teist segama.
Mikk: Ma sellepärast üldse ei muretse. Muusikat saab teha igal pool, kasvõi hotellis iPadiga. Ma arvan, et siiamaani on arusaam tuuritavast bändist kui retsilt pidutsevast bändist. Lugedes intervjuusid, siis selgub, et see varises juba ammu kokku, sest sa pead hullult tööd tegema, et astuda järgmine samm. Paljudele pole veel kohale jõudnud Eestis, et bänd ongi pidev tööd. Ei saa ootama jääda, et keegi oluline lihtsalt paneb mu muusikat tähele.
Mis pärast seda EP-d edasi saab?
Hando: Meil on tehtud dropboxi selline kaust nagu „Untitled“, kuhu ma olen mingeid ideid juba postitanud. Anname EP välja, tuuritame ja sügisel vaatame edasi. Me teeme uut muusikat kogu aeg. Eks näis, kas tuleb täispikk plaat või jälle EP. Teeme koostööd teiste inimestega, mis väga inspireerib.
Mikk: Me mõtlesime, et miks Eestis nii vähe tehakse koostööd omavahel. Meil on üliandekaid ja töökaid inimesi, nii visuaali poole pealt kui ka saundi poole pealt. Kõik istuvad oma „koopas“ ja nokitsevad omaette. Me tahame seda ust rohkem avada.