Pole raske tõmmata katkematut joont esimesest metalbändist Black Sabbathist Talboti ja Tharaphitani. Muu põhjaliku arutelu hulgas lahkavad ka seda, kas metal on subkultuurina jätkusuutlikum kui paljud teised muusika- ja moevoolud, Mart Kalveti eestvedamisel Magnus Andre ja Kaido "Draconic" Haavandi.

Magnus Andre on 29-aastane vabakutseline produtsent ning ansambli Talbot basskitarrist, süntesaatorimängija ja laulja. „Alustasin 14–15-aastaselt punkbändis Pro-PaCter,“ meenutab ta. „Pungifänn ma polnud, bänditegemisest ei teadnud midagi, tahtsin lihtsalt kitarri mängida ja Sipsicu (Rene Raotma) bänd oli ainus koht, kus ma seda teha sain. Siis visati mind puudumiste pärast koolist välja ja uues koolis sain klassivenna kaudu tuttavaks Leechi tüüpidega. Kuna neil polnud vaja kitarristi, vaid bassimeest, vahetasin eriala — peaasi, et saaks bändi teha.“ Pärast kuut aastat tegutsemist üllitas eklektiline metalbänd Leech 2007. aastal esimese kauamängiva „Tram-O-Gram“ ja lõpetas varsti pärast seda tegevuse. 2008. aastal sai korraliku hoo sisse Magnuse ja laulja-trummari Jarmo Nuutre doom-duo Talbot, mille teine kauamängiv „Scaled“ pälvis tänavu Eesti Muusikaauhinna metal-kategoorias. Talbot on tänaseks andnud ligi 200 kontserti, neist vähem kui viiendiku Eestis. Hiljuti lahkus bändist Jarmo, asemele tuli peterburlane Evgeniy Mikhailov.

Kaido Haavandi (36) on helimees, tõlkija, kontserdikorraldaja ja kitarrist-süntesaatorimängija paganmetal-ansamblis Tharaphita. „Esimene katse milleski bändilaadses kitarri mängida jääb 1992. aastasse, keskkooli algusesse. Keska lõpus liitusin „päris bändiga“ Carnifex, kus hakkasin täitma hoopis vokalisti kohustusi,“ mäletab ta. „Tõsisem sündi- ja kitarrimäng tulid hiljem, teiste bändidega.“ Kaido korraldab 2002. aastast peale igal suvel Vana-Vigalas Eesti suurimat „raskemale muusikale orienteeritud“ festivali Hard Rock Laager, mille peaesinejateks tänavu juuni viimasel nädalavahetusel on Behemoth Poolast ning Philip Anselmo and the Illegals USA-st.

Vestlusringi vormistas artikliks tõlkija, muusikaajakirjanik ja -kriitik, laulutekstide kirjutaja ning doomrock-ansambli Taak laulja Mart Kalvet (38). Lühem versioon sellest Eesti metalskene hetkeseisu kaardistada üritavast jutuajamisest ilmus märtsikuu Müürilehes.
Mart KalvetPiret Räni
Klappimatuse kiitus

Ammugi on möödas ajad, mil ontlikku üldsust hirmutavaid „hevikaid“ võrdsustati vägivaldsete pättidega ja seostati saatanakummardamisega; pikkade juuste eest peksasaamine pole enam igapäevane, pigem pälvib arhetüüpse „karvase“ välimusega metalisõber pidutsemisega liiale läinud nudipäiselt võõralt õlalepatsutuse koos rõõmsa tõdemusega „Sa oled nagu see Metsatöll!“ või vandeseltslasliku ülestunnistusega „Ma kuulasin ka kunagi Slayerit.“ Raskerokk on igas mõttes kapist väljas ning ka ekstreemne metal on endale alternatiivkultuuris arvestatava eluruumi vallutanud.

Ometi pole raskemuusiku tee suisa sirge ja avar. „Pahatihti bänditegemine ja akadeemiline või üldse tööalane karjäär ei käi käsikäes,“ nendib Kaido. „Mõlemad nõuavad pühendumist ja vähestel õnnestub mõlemaga edukalt tegelda ning metali tegemise juures on seda märgata rohkem kui mujal. Selleks, et metalit teha, peab ikka natuke napakas olema. Peab olema ühildumatu üldise vooluga. See ei ole küll rusikareegel — et kui sa pole õige rebel, pole sa õige metalimees, või vastupidi — aga teatud läbiv mässumeelsuse-joon on märgatav.“

Kaido tunnistab, et raske on tagantjärele analüüsida, kuidas metali, eriti ekstreem-metali — ülikiire, üliraevuka, terrorismis kahtlustatavate piinamiseks kasutatava „lammutamise“ — nautimise juurde jõutakse. Tõdeme, et metali kuulamine on omandatud maitse — nagu kalamarja või oliivide söömine. „Isegi rokk on midagi sellist, millega rikkumatul looduslapsel, kelle jaoks muusika on olnud linnulaul ja vilepillihääl, on hoobilt keeruline suhestuda,“ arvab Kaido. „Kitarri kõlamoonutusefekt — distortion — kannab, nagu nimigi ütleb, moonutust. Selle soundiga on midagi „valesti“. Jimi Hendrixi ajal, kui efektiplokkide valik oli napp, lõigati kõlaritel papid katki, et rohkem pläriseks. Metal-kõlas peegeldub mingisugune groteskivajadus, mingi kriipiv moment peab sees olema.“

Samas rõhutab ta, et näiteid leiab ühest äärmusest teiseni. „Mõni geniaalne muusik ja noorte suur iidol on niivõrd rock’n’roll-mees, et palju üle 30 eluaasta välja ei vea, aga võib leida tõelisi tippklassi-muusikuid, kellel on taskus doktorikraad ja pädevus mitmes valdkonnas. Palju on ka selliseid elupõliseid pillimehi, kes kinnitavad, et kui nad poleks metalit enda jaoks leidnud, istuksid nad juba ammu ränga kurteo eest trellide taga.“

Nii et metal ei olegi nooruse moraalne laostaja, vaid võib mõnikord osutuda päästvaks õlekõrreks? „Võib ka nii öelda,“ möönab Kaido. „Aga mingisugune, suurem või väiksem kokkuklappimatus ühiskondlike normidega paistab igatahes olevat tugevaks eelduseks metaliga tegelemisele. Täiesti normaalselt peavoolu-kodanikult ei saa eeldada, et kärisevad kitarrid ja ebakõlad talle meeldiksid.“

Traditsioon ja eksperiment

Pole raske tõmmata katkematut joont esimesest metalbändist Black Sabbathist Talboti ja Tharaphitani. Kas võib öelda, et metal on subkultuurina jätkusuutlikum kui paljud teised muusika- ja moevoolud? „Äkki meile, kes me selles sees olema, lihtsalt tundub nii,“ arvab Magnus. „Alternatiivkultuuris on tegelikult palju pika traditsiooniga hoovuseid.“ Avaldan arvamust, et põhjus võib olla välistes tundemärkides — punkari ja hevika tunnen tänaval välimuse järgi ära, indiesõpra ei pruugi. „No see peab küll olema üks nadi indiemees, keda ei tuvasta,“ pareerib Kaido. „Näo järgi võib-olla ei tunneks küll,“ lisab Magnus. „Mõne truu indiemehe nägu pole keegi näinud, sest ta põrnitseb laval alati oma kinganinasid.“
TalbotMarko Pütsep
Kaido osutab, et metal-kogukonna tõsiseltvõetaval liikmel on siiski raskem muutuda üleöö vaevata halli massi sulanduvaks kontorirotiks: „Seda raskendab kogu atribuutika ja poos, mis metaliga kaasas käib — kas või näiteks tätoveeringud. Need on nüüd küll levinud ka muudesse subkultuuridesse, aga korralik metalstiilis nahakaunistus on mingis mõttes sildade põletamine. See on miski, mida kantakse vankumatu uhkusega elu lõpuni. Samamoodi ei kasva pikad juuksed üleöö. Muidugi kõlab selline hoiak mõnevõrra lapsikult, aga nii on läinud.“

Tundub see narrina ehk vaid meile, kellel teismeliseiga ammugi selja taga? „Kui oled sellise tee teadlikult valinud, siis hoiak ikka pigem kinnistub vanuse kasvades,“ arvab Magnus.

„Kuidas juhtub nii, et ühest küljest vankumatult stiilitruud inimesed on nii altid eksperimenteerima muude stiilidega?“ püstitan ma küsimuse, osutades tõsiasjale, et viimaste kümnendite edukamad metalartistid meil ja mujal on lõiminud stiilipuhast käristamist kõrvaliste elementidega — küll folgi, küll klassika, küll tantsumuusikaga. Kas see ei räägi vastandumisjanule vastu?

Ei sugugi, leiab Kaido. „Ma arvan, et neil muusikutel on hakanud natuke igav ja nad on soovinud vastanduda oma stiili sisestele normidele. Folkmetalit — sellist, mis ei piirdu lihtsalt vilepillipiuksude lisamisega hevilugude seadetesse, vaid tõsiseltvõetava pärimusmuusika-taustaga bändide repertuaari — peab ta siiski erandlikuks: „Rahvamuusika ühendamiseni „keevitamisega“ jõutakse meil sageli teise kandi pealt. Tõsisematele tegijatele võib traditsiooniline metal meeldida, aga nad ei leia sellest oma ürgset ankrut, pidepunkti. Nii võetaksegi ehe pärimus-sisu ja valatakse see jõulisemasse metal-vormi, millega publikul on lihtsam kaasa minna.“
Kaido Haavandi: „Kitarri kõlamoonutusefekt — distortion — kannab, nagu nimigi ütleb, moonutust. Selle soundiga on midagi „valesti“. Metal-kõlas peegeldub mingisugune groteskivajadus, mingi kriipiv moment peab sees olema.“

Kas Eesti metalskene on meestekeskne? „Kindlasti on muusikute hulgas mehi rohkem kui naisi,“ kinnitab Kaido. Publiku osas pole soolõhe kummagi muusiku arust sama silmatorkav. Miks nii? „Võib-olla ei tundu see neile enamasti lihtsalt kohane,“ oletab Kaido. „Naisterahval Eestis on otsus oma elu metalile pühendada raskem tekkima.“

„Samas, rokis on naisterahvad praegu rohkem pildil kui kümme aastat tagasi,“ arvab Magnus. Paistab, et naismuusik olla on üha vastuvõetavam. „Oma roll on ka sellel, kas muusik on iseõppija või muusikakooli kasvandik,“ leiab Kaido. „Mulle tundub, et metalbändidega liituvatel neidudel on sagedamini muusikaline haridus. Ilmselt varasem muusikaga tegelemine lihtsustab otsustamist.“

Küpsed ubinad

Talbotit iseloomustab selge eristuda-tahtmine oma žanrikaaslastest ja ka Kaido kunagine ansambel Manatark polnud tavaline black-metal bänd, vaid üsna ambitsioonikas projekt nii kontseptuaalselt kui muusikaliselt. Aga peale käputäie thrash-metal bändide ei tule mulle Eesti skenest esimese hooga ette ühtegi, mis ei otsiks ebatavalisi väljendusviise. „Eestis toimub praegu thrash-metali taassünd,“ kommenteerib Kaido. „Paarikümnepealine tragide entusiastide kamp on traditsioonilise thrash’i edendamise südameasjaks võtnud, aga nagu iga revival-liikumise puhul, kaasneb sellega tugev hoiak. Tuleb olla „hästi thrash“. Kui käivitub doomi taastuleku-liikumine, tekivad ka bändid, kes püüavad olla hästi traditsiooniliselt doom’id.“

Eesti Muusikaauhindade nominentide hulgas oli lisaks Talbotile veel üks doom-bänd, Hukkunud Hinged. Žanri esindatus paistab olevat hea. „Eesti doom-bändid on siiski kõik nii erinevad, et mingist ühtsest liikumisest veel rääkida ei saa,“ leiab Magnus. „Pigem on sellised bändid jõudnud stiililiselt sarnaste tulemusteni erinevaid teid pidi,“ lisab Kaido.

Kas Hukkunud Hingi iseloomustav ugrilikkus võiks olla n-ö Eesti Nokia metalmaailmas? Kaido ütleb, et ei oska sellistes kategooriates mõelda. „Ma ei usu, et oleks mingit võluvitsa, mille puudutus muusika hoobilt müübivaks muudab.“ Samas nenditakse, et muusikaäri tipus töötavad produtsendid-mänedžerid just selliseid „võluvitsu“ otsivad ja kultiveerivad. „Suurtele plaadifirmadele eksperimenteerimine ei meeldi,“ teab Magnus. Eesti bändidel selle pärast esialgu muretseda pole vaja, kuna päris tippu välja murda pole õnnestunud pea kellelgi ning Eesti metali suurimale eduloole — Metsatöllule — ei paista ka keegi ette kirjutavat, mida nad järgmiseks tegema peavad.

Kaido kirjeldab kaht võimalikku teed tippu: „Plaadifirmadel on mujal maailmas kombeks võtta oma hõlma alla lootustandvaid noori bände, kelle loomingut kujundatakse teadlikult mingile mallile vastavaks — kohendatakse lood „raadiosõbralikuks“, veendakse muusikuid, et need on muudatustest hoolimata ikka nende lood, ja vaadatakse, mis saab. Mõnikord kestavad sellised projektid lühikest aega, vahel päris kaua. Teine võimalus on end underground’is üles töötada muusikaga, mida pole ehk lihtne müüa, ent kui seda tehes saavutatakse teatud küpsus, muutub selline bänd ka plaadifirmadele kütkestavaks. Firma, mis adub, et bändi saaks nende vahendite toel edukamalt turustada, võtab ka eksperimentaalsema või ekstreemsema kollektiivi meeleldi enda hõlma alla.“

Kas praeguses olukorras, kus Eestis on palju loominguliselt küpseid omanäolisi metalbände, võib olla oma osa tõsiasjal, et skene keskmine vanus on viimasel ajal kõvasti kerkinud? „Tundub küll, aga ega kindlalt ei tea,“ möönab Magnus. „Võimalik, et minust 15 aastat nooremad teevad kõige uuenduslikumaid pöörasusi, aga kuna ise nendega ei lävi, siis ei teagi.“

„See ei ole ainult Eesti skene teema,“ märgib Kaido, „vaid üldine protsess. Küpsus võib väljenduda ka lavalises enesekindluses. Mulle ei pruugi meeldida bändi muusika, aga kui ma näen, et nad on laval asjalikud ja veenvad, saan aru, et bänd on hea. Kui võidad sellise tõsiseltvõetavuse kätte 20. eluaastate algupoolel, saad pühenduda bändi arendamisele ja saavutad kindla positsiooni 30. eluaastates, siis on sul veel paarkümmend aastat aega suuri tegusid teha ja oma töö vilju maitsta. Eesti skenes juhtub see paraku reeglina umbes kümme aastat liiga hilja. Meil on n-ö usutavate bändide liikmete vanus juba 35–40 aastat…“
TharaphitaPiret Räni
Muusika loomine on ajuline tegevus

Palju on ka neid, kes viskavad püssi põõsasse enne, kui bänd „valmis“ saab, ja keskenduvad muule, teab Magnus. Miks nii läheb? „Bänditegemine nõuab suurt pühendumist,“ on Kaido lühike vastus. „Mõnikord nõuab see pühendumine liiga suuri ohvreid; inimesed tunnevad, et nad ei saa bändi kõrvalt enam miinimumtasemel funktsioneerida ühiskonna normaalsete liikmetena. Ei ole tõenäoline, et keegi, kes praegu teeb Eestis bändi, unistab esimesest plaadilepingust ja annab endale aru, kui palju selleks teha on vaja, saaks samal ajal pürgida näiteks panga presidendiks. Pigem on ta leppinud olukorraga, kus tal on natuke vabama graafikuga lihtsamapoolne töö, mis lubab õhtul pärast tööpäeva veel loominguliselt mõelda. Muusika loomine on ajuline tegevus ja kui sa teed sellist tööd, et päeva lõpuks on aju „tühjaks tõmmatud“, siis sealt, mõistagi, enam väga palju ei tule. Muidugi ka füüsiline tegevus kurnab… Metal-muusikule sobib kõige paremini selline töö, mis nõuab natuke mõlemat ja mis sind seejuures kumbagipidi tühjaks ei pigista.“

Kas võib öelda, et Eesti metali nõrgas seisus on süüdi madal miinimumpalk ja väike töötu abiraha? „Võib-olla kröömikene,“ arvab Kaido. Meenutan metalbände, mille edu pandiks on olnud kümme aastat töötustaaži, mille vältel tehakse seitse päeva nädalas seitse tundi päevas proovi. „Kui nii on võimalik, on see kahtlemata väga hea,“ möönab Kaido. „Jah,“ nõustub Magnus, „aga see tähendab ka, et su pere ja sõbrad peavad samuti sellega arvestama. See ei ole lihtne.“

„Olgem ausad, inimese elueesmärk ei saa olla see, et oled mingil hetkel oma bändiga natukene kuulus,“ põrutab Kaido. „Bänditegemise tahe võiks kasvada välja, nagu öeldud, mingist kiiksust, sisemisest vajadusest. Ideaalis tuleks võimalikke ohvreid ja tagasilööke juba eos teadvustada ja nendega leppida. Selline elu pole lihtne, aga võib olla täitsa täisväärtuslik. Kindlasti pole seejuures mõtet endale ise kaikaid kodarasse pilduda. Kui annad endale aru, mida, kus, millal ja kellega sa pead tegema, et enda muusikukarjääri edendada, ei ole sul mõtet näiteks internetiühenduseta metsatallu eralduda — või, vastupidi, kui teed muusikat, mis nõuab endassesüüvimist ja keskkonnast energia ammutamist, pole mõistlik täita elu pinnapealse pudi-padiga.“

„Tuleb endale selgeks teha, kas muusika on ikka see asi, mida sa kõige paremini oskad,“ arvab seepeale Magnus. „Kui oskad, siis tulebki seda teha.“ Samas on muusiku jaoks oluline oskus õigel ajal lõpetada, rõhutab Kaido. „Kui oled juba jõudnud sinna, kuhu sul on võimalik jõuda — ja tead ka , kuhu sa kindlasti enam ei jõu, punnita, kuidas tahad —, on aeg vaagida, kas senisel tasemel jätkamine end õigustab.“

Kas on õige öelda, et Eestis pole metal-muusiku karjääriväljavaated eriti avarad? „See on nii kogu maailmas,“ teab Kaido. „Selliste bändide, kes praegu turneedel käivad, eriti veel suurte ja materiaalselt kindlustatud metalbändide karjääri on praegu alustaval bändil praktiliselt võimatu korrata. Küll aga on tänapäeval kergem olla natuke muusik, natuke ärimees, natuke pereisa ja nii edasi.“

Pakun, et Manatarga Euroopa-turnee maailma tõenäoliselt tuntuima black-metal bändi Mayhem soojendajana 2004. aastal oli Eesti metali jaoks märgilise tähtsusega ettevõtmine. Kaido nõustub, märkides, et Metsatöll on selles vallas nüüdseks küll kaugemale jõudnud. „Mugavustega nightliner-tüüpi turneebussi, mänedžeride ja esmaklassilise korraldusega ringreisil osalemine oli äärmiselt õpetlik kogemus,“ rõhutab Kaido, lisades, et toonane väljaminek oli väga suur, kuid et plaatide-särkide müügiga õnnestus osa sellest tagasi teenida.

Magnuse bänd Talbot esindab hoopis teistsugust, omal käel korraldatud ringreisi-mudelit, millel ebakindlusest ja oluliselt väiksematest mugavustest hoolimata on omad võlud. Ka Magnus kinnitab, et merch’i müügiga on heal juhul võimalik rahastada päris suur osa sellisest säästu-turneest. „Esimene ringreis sai küll tehtud kokkulaenatud rahaga,“ möönab ta, „aga samas õppisin ma nende kuude jooksul rohkem kui varasema kümne bänditegemise-aastaga.“

Rauad on tules

Kas Hard Rock Laagrit on praegu raskem korraldada kui kümme aastat tagasi? „Kindlasti mitte,“ vastab korraldaja Kaido. „Koostööpartnerid on välja kujunenud, keskmine publikuhulk — umbes 1500 inimest — samuti. Tugev põhi on all. Peamised küsimused meie jaoks on nüüd, milliseid suundi ja esinejavalikuid on mõtet edasi arendada, milliseid mitte. Pika traditsiooniga rokkfestivalide puhul on tihti probleem, et püüdes säilitada töötavat mudelit, ei julgeta arendada asju, mida tegelikult peaks, sest paigalseis on ju tagasiminek.“
Kaido Haavandi
Kaido usub, et mullu Laagris esinenud USA legendaarne thrash-bänd Testament tõi festivalile uue hingamise. „Nad tõid kohale palju sellist publikut, kes varem pole käinud ja kes said nüüd aru, et see festival võiks neile ka edaspidi hästi sobida.

Meenutan nelja aasta tagust jutuajalist Hard Rock Laagris, kus USA sludge-doom-bändi Weedeater juhtfiguur „Dixie“ Dave Collins rääkis Magnusele, kuidas „kõik see stoner– ja doom-skene on tänapäeval üks suur bullshit ja valskus, millele pole mõtet elu pühendada.“ Magnus, kes on Talbotiga esinenud välismaal vist rohkem kui ükski teine Eesti metal-muusik, arvab, et see oli lihtsalt poos: “Inimesed igal pool, Venemaast ja Balkanist Jaapanini on väga siiralt pöördes, skene on elav ja bullshitist on asi väga kaugel.“

Kas selline mall, nagu meil paistab normiks olevat, et muusik, kes on üle kümne aasta metalit teinud, töötab lisaks stuudios või produktsioonifirmas, korraldab üritusi, keerab mõne klubi helipuldis nuppu ja/või lööb vähemalt „kehana“ kaasa mittemetalsetes stuudio- või simmanibändides, on tavaline mujalgi? „Ikka. See on ju loomulik, et mida kauem oled skenes tegev, seda rohkem tekib selliseid eneseteostamise võimalusi, mis vastastikku üksteist täiendavad,“ kinnitab Kaido. „Kõige rohkem „päris töö“ moodi sellistest otstest on vast helikeeramine; selles vallas annab isegi n-ö karjääri teha. Kontserdikorraldamisega on alati risk, et saad vastu pükse, ehkki see kogemuse kogunedes kahaneb. Mida kauem asjaga tegeled, seda suurem on tõenäosus, et suudad sellega ka elatist teenida. Bändimehekarjäär — vähemalt see osa, mis mind selles huvitab — ei hakka kindlasti kunagi sisse tooma. Võib-olla mõnikord õnnestub lihtsalt vähem peale maksta.“

Nii et Tharaphitas mängimine on sinu jaoks lihtsalt kallis hobi, pinnin. „Jah, kallis hobi, mis mulle väga meeldib ja millega ma ainsana tegeleksingi, kui muid kohustusi poleks.“

Magnus nendib, et väljaspool kildkonda ei saada sellest sageli aru. „Kui keegi küsib, et millega tegeled, ja vastad, et teed bändi, öeldakse, et, ahah, see on su hobi, aga mida sa päriselt teed. Ei saada aru, et muusik päriselt ongi muusik — et see on su esmane enesemääratlus.“

Kui see töö raha sisse ei too ja hobi ka ei ole, kuidas seda siis nimetada? „See on elustiil,“ leiavad mõlemad, nõustudes, et metal-muusikaga ei ole võimalik teenida, küll aga on võimalik mängida metalit ja teenida kõrvalt raha muu muusikaga.

Mitmete Rootsi bändide liikmed on rääkinud, kuidas nende karjääri nurgakiviks sai riiklik programm, mille raames igasse kooli osteti bändipillid ja prooviruumitehnika. Tulemuseks on põlvkonnatäis rahvusvahelisel tasemel edukaid pop- ja alternatiivmuusika tegijaid. Kas Eestis võiks olla kasu samasugusest riigipoolsest toetusest või kisuks see hevikatelt sõltumatu renegaadi oreooli? „Kindlasti oleks sellest kasu ja vaevalt see kuidagi metali eksklusiivsust kahandaks,“ usub Kaido. „Eksklusiivsuse oreool on vähe väärt, kui selle taga pole sisu.“
Magnus Andre: "Suur võit on juba seegi, kui perekondlikus süldilauas ei vaadata bändimeest nagu mingit külahullu, kelle põhitegevus on prooviruumis õllejoomine, vaid kui oma ala asjalikku tegijat."

„Lisaks aitaks selline asjadekorraldus kiiresti selgusele jõuda, kas muusikaga süvitsi tegelemine on sinu jaoks,“ arvab Magnus.

„Nii mujal maailmas kui ka Eestis on kindlasti sündimata jäänud palju häid bände ainuüksi sellepärast, et heade ideedega muusikuhakatistel pole kohta, kus, pille, millega, ega tuttavaid, kellega koos muusikat teha,“ mõtiskleb Kaido. „Tänu internetile, eriti suhtlusvõrkudele, on see kiiresti muutumas. Väga lihtne on enda visiooni vahendada — koos helinäidetega. BBS-võrkude ajastul, enne internetti, oli infovahetus oluliselt keerulisem.“

Ei ole mõtet lolli mängida

Kuidas on igasuguste liialdustega? Kas metalisõbrad on keskmisest kodanikust lõdvemate elukommetega või sõltuvusaltimad. „Vaevalt,“ arvab Magnus. „See on suuresti poosi küsimus. Muude huvidega noored pummeldavad sama palju.“

„Lodev stiil oli 1980. aastate glam rock-bändide kaubamärk ja on mingis mõttes siiani jäänud müügiargumendiks publiku jaoks, kes ise muusikud pole,” usub Kaido. “Põnev on pärast kontoris veedetud töönädalat panna selga nahktagi ja ööklubis õlle kõrvale rokki kuulata. Ja kuna selline kontingent, kes n-ö teist noorust läbi elada tahab, on olemas ja neil on raha, loovad need, kelle ülesandeks on muusika maha müüa, neile bändidest sellise ahvatleva ettekujutuse, et muusikutel on kogu aeg pidu, naised ja alkohol.“

Tundub, et laaberdamisest oluliselt teravam probleem Eesti metal-muusikute jaoks on jõuetus, mis neid pärast helikandja ilmumist tabab. Tehakse mitu aastat albumi nimel tööd, kulutatakse hulk aega ja raha salvestamisele ja tulemuse lihvimisele ning kui ketas viimaks käes, saabub pingelangus — ohatakse kergendunult ja võetakse loominguline puhkus. Tegelikult peaks aga just siis algama tõsine töö värske toote promomise kallal.

„Materjali kallal töötamine, salvestamine, esinemiste kooskõlastamine ja isegi lihtsalt proovitegemine peab olema mõtestatud protsess,“ selgitab Kaido. „Mõistlik on koostada graafik, jagada ülesanded ja kontrollida nende täitmist nagu igas muus äriettevõttes.“ Selline mudel eeldab paraku, et lisaks geniaalsetele pillimeestele on bändis ka hea ärivaistu, suhtlemisoskuse ja algatusvõimega organisaatoreid. „Kui ei ole, tuleb need inimesed leida,“ arvab Kaido. „Ei ole mõtet lolli mängida. Kui poole aasta jooksul ei suuda bänd üht lihtsat otsust vastu võtta, on selge, et peale prooviskäimise see punt midagi korda ei saada. Kui suudetakse selle käigus veel enne laialiminekut ka plaat valmis punnitada, on see tegelikult juba suur saavutus. Kui aga tahetakse saavutada midagi enamat, tuleb ka teha midagi enamat.“

Miks Eesti klubid kiratsevad? Kaido hinnangul on tegu jälle globaalse trendiga — publik on üha rohkem harjunud muusikavajadust rahuldama koduarvuti ainsa hiireklõpsuga, mis teeb klubipidajaile keeruliseks neis stabiilse kontsertidelkäimise harjumuse kujundamise. „Et riske kahandada, on võimalus teha harvem ja ainult suuri üritusi,“ selgitab ta, „aga see kahandab jälle algajate bändide võimalusi endale publikut leida. See ei käi ainult metali kohta, igasugune kontserttegevus on praegu väga riskantne äri. Ehk tuleb klubiskäimise trend tulevikus tagasi, võib-olla mingil teistsugusel kujul, aga praegu on inimesed muutunud mugavaks, ei vaevu tugitoolist tõusma ja teiste inimestega vahetult suhtlema.“

Showcase-festivali dihhotoomia

Miks on nii, et festivali Tallinn Music Week metal-showcase’ile jõuab vaid mõni üksik välisdelegaat ja bändide jaoks pole see midagi muutnud? „Olles ise külastanud delegaadina metal-showcase-festivale välismaal, tean ma, mis sellistel üritustel toimub,“ muigab Kaido. „Ärgatakse hullu pohmakaga, hängitakse päev otsa teiste oma valdkonna delegaatidega ja võib-olla õhtu lõpuks suudetakse end korraldaja tungivate mõistaandmiste peale lohistada vaatama üht-kaht kohalikku bändi. Selliste muusikamesside peamine ülesanne on anda ala inimestele seltskondlik kohtumisvõimalus. Lubada bändidele, et nende esinemist vaatab arvukas rahvusvaheline „žürii“ ja et kergesti võib pudeneda plaadileping, on natuke luiskamise moodi. Sellepärast klubi Tapper tänavu ka TMW programmis ei osale.“

Magnuse kogemus on hoopis teistsugune. „Talbotil õnnestus pääseda lavale ürituse epitsentris Von Krahli baaris. Seal pälvisime Skype’i auhinna, millega kaasnes esinemine Tamperes festivalil Lost in Music. Sellele järgnesid ülesastumised Euroopa suurimal showcase-festivalil Eurosonic. Meile seda keegi ei öelnud, aga sealsel kahel esinemisel käisid meid vaatamas Roskilde agendid. Ilmselt jätsime neile hea mulje, sest mullu esinesimegi Roskildel.“
Talboti uus trummar Evgeniy Mikhailov Magnus Andre ja Aivar Meose embusesMarko Pütsep
Rohkem läbemust!

Millist nõu anda noortele, kes alles muusikutee alustamist kaaluvad? „Kõige tähtsam on teadvustada, et selleks, et su töö hakkaks vilja kandma, on vaja palju kannatust, püsivust ja pühendumist — et edu ei tule ega saagi tulla üleöö. Kõik muu on teisejärguline. Miinimum-eelarvega on bändi täiesti võimalik teha. Normaalsete pillide hinnad algavad paarisajast eurost; paned häälde, vaatad, et käriseb küll ja juba saadki kodus arvutisse salvestama hakata. Kui sul on head ideed, millest ka teised aru saavad, tuleb päris-bänd kokku panna ja üürida prooviruum, mis on juba natuke keerulisem, aga esimene samm ja sellele järgnev õlalepatsutus objektiivselt kuulajalt on väga lihtsad tulema.

Taolisel olukorral on ka varjukülg. Olen näinud seda juba mitu korda juhtumas: bänd tegutseb, mängitakse parasjagu populaarse metali peavoolu stiilis, mis küll ei eristu teravalt teiste samasuguste bändide loomingust, aga on ometi heal tasemel, antakse mõned kontserdid, vastukaja on hea — ja mitte ainult klassiõdedelt —, ollakse juba nagu päris bändimees, aga siis „saadakse täiskasvanuks“ ja hakatakse mõtlema muu karjääri peale, sest järgmise taseme saavutamine nõuab liiga palju tööd. Arvan, et see on asi, mida tuleb õpetada — et tekiksid oskused ja motivatsioon iseenda arendamiseks, peavoolust eristumiseks. Noortele on vaja rohkem keskendumisvõimet ja arusaamist, et viis aastat „nühkimist“ on lõpptulemust väärt.“

„Vähemalt üks natuke hullumeelne eesmärk võiks ka olla,“ lisab Magnus, „näiteks esineda koos oma lemmikbändiga.“

„Jah! Võiks olla nii, et teisiti lihtsalt ei saa! Peab olema sisemine põlemine, mis ajendab suurtele tegudele,“ torkab Kaido vahele.

„Aga kui seda eesmärki saavutada ei õnnestu, ei tohiks ka sellest heituda,“ õpetab Magnus. „Kõige hullem on, kui inimene end ise ühekordse põrumise peale masendusse mõtleb, failib enda peas.“

„See ongi ebaõnnestumise ainus põhjus,“ arvab Kaido. „Kõik on kinni mõtlemises.“

Kas võib öelda, et praegu läheb Eesti metalil paremini kui kunagi varem — kõigist raskustest ja tagasilöökidest hoolimata? „Välismaal on teadlikkus Eesti metalist praegu kindlasti kõrgseisus,“ nendib Kaido. „Eesti kohta ei oska öelda.“

„Suur võit on juba seegi, kui perekondlikus süldilauas ei vaadata bändimeest nagu mingit külahullu, kelle põhitegevus on prooviruumis õllejoomine, vaid kui oma ala asjalikku tegijat,“ postuleerib Magnus.

„Lootustandev on ka see, et ainsad bändid, mis praegu klubides korralikult teenivad, on rokkbändid — The Sun, Shanon, Smilers ja teised,“ leiab Kaido rõõmustamisväärset. „Need pole muidugi hevibändid, aga vähemalt pole need ka „üks mees sündi ja minidiskiga pluss seksikas lauljatar, kes tegelikult ei laula“ -tüüpi pundid. Tähtis pole seejuures niivõrd, mida publik bändi juures hindab, vaid see, et klubiomanik näeb — kui mul on laval see või teine bänd, on rahvas rõõmus, ostab palju jooki ja mul on hea kassa, järelikult tuleb seda veel teha. See on hea tendents, sest neis edukates rokkbändides on päris palju inimesi, kes tuule tiibadesse on saanud just põrandaalusest metalskenest.“

Avalehe pildi autor on Kristel Sergo.