David Alvarado vihkab kõige enam snobismi

Kirjutas MC STan B
18-09-2013

Sel laupäeval, 21. septembril, tähistab USA DJ ja produtsent David Alvarado koos Heiko Lauxiga, klubis Studio, agentuuri AD Bookings 10. sünnipäeva. David Alvarado on ise mänginud legendaarsetes klubides üle maailma, alustades Ministry of Soundist Londonis kuni Tresorini Berliinis. Tema Tallinnasse saabumise puhul otsustasingi uurida, mida arvab ta praegusest elektroonilise muusika skenest ja mida võib talt Tallinnas oodata.


Tähistate AD Bookingsi 10. sünnipäeva. Saad sa äkki välja tuua mõned kõrghetked, mis viimase kümne aastaga toimunud on?
Need kümme aastat on olnud täis muutusi ja üleminekuid – põhiliselt küll vinüülilt digi peale, aga ka täieliku paradigma muutust muusikatööstuses üldse. Mul oli õnne olla üks esimesi, kes mängis 2002. aastal Final Scratchiga, millest nüüd on saanud Traktor. Vaadates DJ-dele mõeldud tehnika, tarkvara ja kontrollerite arengut, on see kindlasti muutnud meie loomisviise ja mõtlemisprotsesse. Olen väga elevil, et näha, kuhu me jõuame järgmise kümne aasta jooksul.

Sa alustasid oma karjääri 90ndate alguses Los Angeleses. Kirjelda veidi tolleaegset skenet.
Skene, kust ma tulin, oli väga underground gay/straight latiino skene. See põhines DJ sound system’ite omavahelisel võistlusel ja väga eklektilise muusika kokkusobitamisel. Los Angeles hakkas kujunema USA reiviskene keskuseks, mis oli omakorda tugevalt brittide poolt mõjutatud, kelle kogukond oli tol ajal LA’s kasvamas. Enamjaolt olid meie skened väga eraldiseisvad. Juba meie vanavanemate aegadel olid undeground muusika ja vastandkultuuri skened, mis olid samuti väga eraldihoidvad. Meie skene oli alati progressiivse mõtlemisega ja avangardilik, sest see ei üritanud midagi jäljendada, see oli alati uus ja värske.

Kes oli sinu karjääri suurim mõjutaja?
Pean ütlema, et mu ema. Ta tutvustas mulle juba varases eas erinevaid muusikastiile ning tal endal oli ka suur armastus muusika vastu. Piltlikult öeldes, tema külvas need seemned, millest siiani inspiratsiooni saan.

Mida sa arvad viimaste aastate EDMi plahvatuslikust tõusust USAs?
Mul ei ole erilist arvamust. Enamjaolt toimub sama, mis minu karjääri algusaastatel – seesama eraldatuse mentaliteet. Naljakas, et promootorid on aastate jooksul samaks jäänud. Seda võib võrrelda sellega, mida nägin Euroopas kümme aastat tagasi, kui kuumad nimed olid Scooter, Marusha ja muu kommertsmuusika. Metafoorselt: lapsed tahavad alati kommi ning alati on keegi, kes neile seda pakub. Nad söövad magusat, kuni neil paha hakkab ning alles siis mõistavad, et nad vajavad ka midagi toitvamat ning see on koht, kus minul on midagi pakkuda. EDM on hea alustamiseks, kuid õnneks on alati olemas minusugused artiste, kes pakuvad midagi enamat ja täiskasvanulikumat.

Sa oled öelnud, et pooldad tehnoloogia arengut, mis teeb DJ-de ja produtsentide elu kergemaks. Mis arenguid sa lähitulevikus ootad?
CD-mängijate kaotamist – need on täiesti kasutud. See süsteem oli loodud jäljendamaks tavalist vinüülimängijat ja arvan, et selle „parim enne“ on ammu möödas. See lohutab ainult neid, kes unistavad, et nad ikka endiselt mängitavad vinüüle. Panevad lugusid järjekorda, teevad beatmatchingut jne. Mulle pole kunagi CD-de pealt mängida meeldinud, kuid millegi pärast inimesed hoiavad ikka neist kinni, nagu oleks palju üllam mängida midagi CD või mälupulga pealt, kui otse läpakast. Kontrollerid on arenenud palju kaugemale tavalise vinüüli- või CD-mängija setupi jäljendamisest ning ma usun, et see aitab kaasa palju huvitavamatele etteastetele.

Kumba sa pigem eelistad: olla DJ või produtsent?
Ma olen alati olnud DJ, juba 16. eluaastast saadik. Ma arvan, et tänu olemasolevale tehnoloogiale saan mõlemad omavahel ühendada.

Millise loo üle oled kõige uhkem?
„Blue“. Seda teatakse vist siiamaani kõige paremini. DJ-d alates Laidback Luke’ist kuni Nina Kravizini ikka mängivad lugu, mille kirjutasin 14 aastat tagasi. Mul on ka teisi lugusid, mille üle uhke olla, kuid see tundub olevat kõige populaarsem.

Mis häirib sind tänapäeva klubide juures kõige rohkem?
Snobism. Klubimaastikul on väga palju muusikasnoobe ning ma süüdistan selles DJ-sid. Enamik tahavad ainult teistele meeldida ning on nõus selle nimel ohverdama oma individuaalsuse ja oma käekirja arendamise. Ma arvan, et ollakse väga kinnise mõtlemisega, mis lugu kuulub ühte kindlasse žanrisse ja mis mitte. Liiga palju DJ-sid on omas mullis ning ei julge ega tahagi sellest kaugemale uurida ning eksperimenteerida, mis viib selleni, et klubimaastik on kuiv ja mage. Ma arvan, et on aeg muutusteks.

Millist setti võime sinult laupäeval Tallinnas oodata?
Tumedat, sügavat, toorest.

Traditsiooniliste küsimuste aeg: mida kuulad praegu?
Moritz von Oswald ja Juan Atkins „Borderlands“.

Mis on su lemmik rada number 7? Kui sa ei suuda ühtegi välja mõelda, siis mis on su lemmik 7-tolline?
Echo and the Bunnymen „Heads will roll“.

Veel artikleid