Heini Vaikmaa: "Üksi pulma mängima ka ei taha minna"

22-07-2013 | kirjutas: MC STan B

Mahavoki kitarrist Heini Vaikmaa pidas juuli alguses oma 55. juubelit. Koos Riho Sibulaga otsustati anda Padise kloostris 24. ja 25. juulil kaks kontserti, kus lisaks sünnipäevalastele tulevad lavale ka Mahavok, Raul Vaigla jpt. Kuna 55 on väärikas number, siis rääkisime veidi Heiniga, mida kontserdil oodata võib ja kas Mahavok ikkagi on kunagi Roskildel esinenud.

Heini kutsub mind oma Kadriorus asuvasse stuudiosse. Väike ruum, tihedalt monitore, süntesaatoreid ja muud helitehnikat täis. Kuldar Kalluste on just toonud kolmapäevaseks kontserdiks Heinile uue kitarri. „Näed, täpselt samasugune - üks läheb katki, võtad teise“.
Heinit intervjueerida on väga lihtne. Küsimusi esitada eriti ei saanudki, sest Heini rääkis ise täpselt sellest, mille kohta soov küsida oli.


Padisest. Akustikast. Visuaalidest.
Me tulime viis aastat tagasi uuesti kokku - siis kui ma 50 sain. Ei osanud unes ka näha, et hakkame Mahavokiga uuesti kontserte tegema. Kui, siis teiste pealekäimisel, ma poleks sedagi teinud. Siis kutsuti Tartu Levimuusikapäevadele, Kersna ühte saatesse. Tulid lihtsalt formaadid, mis sobisid. Kuidagi sujuvalt läks. Eelmisel aastal tegime Eesti suurimad kontserdimajad läbi... Nüüd on viis aastat täis ja peabki mõtlema, et mida edasi. Üksi pulma mängima ka ei taha minna.

Padisel saal on küllaltki väike, sellepärast teemegi kaks kontserti. Ühega saab tehnilised kulud tasa. 350 piletit saabki ainult ühele kontserdile müüa. Saal on aga väga vinge. See on neljas kord Padisel koos Mahavokiga mängida. Eelmine kord tegime HU?-ga koos ja kõik kontserdid olid kaks-kolm päeva enne järjest välja müüdud.
Saal on hea akustikaga. Viis aastat tagasi salvestasime seal Mahavoki DVD. Pärast ise miksisin pildi ja heli kokku. Hiljem hakkasid kõik teised ka selliseid lahendusi tegema. Enne ikka nii väga visuaale ja heli kokku ei pandud. Seekord üritame uute videolahendustega välja tulla, ei ole mingeid plasmaekraane, vaid projitseerime pildi ühele ja teisele poole akent. Seda aknaalust kaart on hea värvida ja need seinad on ka hästi karused. Võib ju arvata, et see on mingi kivilaut, aga kõik, kes seal on esinenud, räägivad kohast ülivõrdes. Ideaalne oleks ehitada sinna aknad ette ning hakata seal kontserte üles võtma. See on ikka iidne kirikusaal ja seal tekib alati mingi eriline tunne. Sibul tegi viis aastat tagasi seal Tõnis Mäega kontserte, olid vist peaaegu nädal aega järjest seal.

Miks visuaalid paeluvad? Kui on väga hea laulja, siis ei pea midagi muud olema. Meil on aga pooled lood instrumentaalid, kus on veel surround heli ning leian, et see on vajalik. Terves maailmas ju seda tehakse. Suvalisel visuaalil pole mõtet. Meil on andekad tüdrukud, kes seda teevad. Algul üritasin ise, kuid lihtsalt ei jõudnud.

Gunnar Grapsist. 90-ndatest.
Grapsist oli kohutavalt kahju, kuna tal oli tagasituleku plaan. Oli isegi mulle helistanud paar nädalat varem, et saaks kaks asja ühe hoobiga - ma oleksin olnud kidramees, kes mängib ka natuke klahvi. Olin olnud ju Magnetic Bandis aastatel 1977-79. Ta ei tahtnud päris hevirida ajada, vaid sellist funky'mat asja.
Ma usun, et kui ta oleks võib-olla paar aastat kauem vastu pidanud, oleks see comeback vast isegi õnnestunud. Aga 90ndatel ei olnud eriti väljundit ja mehed langesid kõik depressiooni. Alo Mattiisen sattus samuti masendusse. Käis see laine ära, kuid siis sai Eesti vabaks ning ta ei osanud kohaneda uue süsteemiga. Need depressioonihood olid mõnedel päris hullud. Eesti on ju nii väike ning kõik ei saa sellist tunnustust, mida nad tõepoolest vääriksid või tahaksid. Paljudel ei jäänudki muud üle, kui laeval mängida. Isegi mängisin ka üks suvi laeval. Kuskil ministeeriumis võiks ju mõni inimene huvi tunda, kuidas inimesel läheb, mitte alles siis kui hilja on juba. Mina hakkasin aga 90ndatel kohe reklaami tegema. 91. või 92. kui tuli Statoil, siis neil oli originaalmuusikat reklaami vaja. Läksin sujuvalt selle peale üle ning tegin seda kümme aastat kuni sai villand ning tulin muusika juurde tagasi.

Vitamiin ei ole kunagi Roskildel esinenud. Mahavok ja Talbot on.
Rada7-s oli palju meie Roskilde esinemisest juttu. Vitamiin nüüd kindlalt seal käinud ei ole. Neid ei ole üheski listis. Kuskil on list üleval, algab Bob Dylaniga. See, et me sinna sattusime, oli suur õnnelik juhus. Oli Columbina lasteteater, mida juhtis Kaari Sillamaa ning me tegime kahasse rokk-oratooriumi „Võti paradiisi“. Kuidagi neil tekkis taanlastega kontakt, et saaks sinna esinema minna. Me tegime Taanis mujal ka kontserte. Keegi organiseerijatest oli ilmselt ka Roskilde festivali korralduspundis. Nii meile tehtigi ettepanek esitada ka seal oma oratooriumi. Juhtus nii, et üks naisterahvas Maria, kes oli vist üks peakorraldajatest, tuli meid kuulama. Me tegime lisaks oratooriumile ka instrumentaale vahele - neid bändi enda asju. Temale see nii meeldis, et lõpuks palus, kui pealaval on vaheaeg, kas me saaksime seda auku täita. Mitu korda päevas. Setid olid vähemalt pool tundi kuni nelikümmend mintsa. Kuidagi nii läks, et alati, kui hakkasime oma neid „kiireid kärestikke“ mängima, siis publik tuli vaatama ka. Tekkis vastastikune side ja kaif, mida ma polegi enam kunagi selliselt kogenud. Nii me sinna listi sattusime. See oli täielik juhus. Ma ei olnud ühtegi demo ega midagi sellist kuskile saatnud. Praegu peab seda tegema.

Peakorraldaja tahtis meile organiseerida ka eraldi kontserdi teistele korraldajatele ja manageridele ühe maja katusel. Me juba tassisime pille ja võimendeid üles, kui äkki tuli kaebus, et rikume öörahu ning politsei keelas selle ära. Sinna läks meie üks suur võimalus. Tean, et Eesti bändid on aastaid sinna demosid saatnud ning pole ligi saanud. Meil oli üks probleem veel – polnud mänedžeri ega sellist asjaajajat. Me ei rääkinud eriti keelt ka. Esimene suur võimalus oli siiski Rock Summeril. Üks Kanada plaadifirma oli kohal olnud ning valis meid välja. Meil oli kohtumine Melodija Tallinna kontoris. Tagasihoidlikult ütlesime, et tore oleks, kuid ei olnud inimest, kes selle oleks lõpuni viinud ning kõik vaibuski ära. See oli päris tõsine võimalus. Olime veel Kare Kauksiga koos, kuid Roskildel juba Pearu Paulusega. Meil olid uued inglisekeelsed rokilood ning ülejäänud olid instrumentaalid. Saime tollal aru ka, et Pearu kisub rohkem sinna tantsumuusika juurde. Otsisime pikalt meeslauljat, kuid ei leidnudki. Häid meeslauljaid ei olnudki tol ajal. Mulle meeldib vanade lauljate puhul nagu Tõnis Mägi, Ivo Linna ja Jaak Joala, et nad tunneb kergelt raadiost ära. 90ndatel hakkas palju naislauljaid tulema ning jube tihti tahaks teada, kes laulab. No ei tunne ära. Tämbrid on nii sarnased.

Kuidas vältida „rokipeeruks“ muutumist.
Mind huvitavad uued tehnoloogiad ja stiilid. Lapsed ka harivad. Rokist trummi ja bassini. Kuulan autos Raadio2-st õhtuprogramme ning naudin. Siis ongi kõige parem kuulamisaeg. 90ndatel tuli ka päeval sellist muusikat, mida ei taha kuulata. Iga stiil on omal kohal. Ma ei saa aru inimestest, kes kuulavad ainult ühte stiili. Igas stiilis on midagi huvitavat ja head. Ise lihtsalt ei jõua kõike ära kuulata, mis iga päev välja lastakse.

Olin noorena ka uuendusmeelne, kui tuli „Mägede hääl“ ja praegu õpin oma lastelt. Minu jaoks on igav terve elu mängida ühte ja sama lugu ühtemoodi. Meie otsime oma värki. Kasvõi lähme vastu puud, aga meelega ei tee tavalist pop-laulu ülesehitust: salm-refrään. Meil oli mõnes loos vanasti minutine kidrasoolo, mida raadiod ei tahtnud mängida. Kogu aeg tahan lõhkuda neid raame. Miks peab olema kogu aeg kõigi moodi? Lõpuks aastakümned panevad asjad paika ning isikupärasemad esitajad jäävad alles. Olen märganud, et viimastel aastatel on muusikasse vanad võtted tagasi tulemas. Olen aastaid otsinud vana tehnikat, millel oleks hea pehme sound. Helil peab ikka dünaamika olema. Reklaame tehes saigi sellest villand, et teed normaalse nivooga reklaami ja siis öeldakse, et sinu reklaam mängib ju teiste omadest vaiksemini. Mingit dünaamikat ei olnud, kuid muusika peab olema dünaamiline. Õnneks need arusaamad vaikselt muutuvad.

Riho Sibulast ja Ultima Thulest. Juubelist.
Kui me Rihoga aasta alguses kohtusime, siis kuidagi läks jutt selle peale, et oleme juba nii vanad - saame 55. Meil on olnud palju pillimeestest sõpru, keda enam pole sellises vanuses. Me peame ikka midagi koos tegema. Riho on Eesti rokkmuusika üks keskne kuju. Ta on hästi osav ja nutikas vend. Ta ei anna väga palju intervjuusid ning talle ei saa üldse ligi. See on tema õigus. Selle eest on tal niivõrd kõva sisu. Ultima Thule puhul oli ka minul au nende DVD-d salvestada ja teha lõpumiks. Nad algul pidi Soome sellega minema, kuid palusin paar lugu ise teha ning siis nad otsustasid terve plaadi minu juures teha. See oli väga suur au. Ultima Thule hoiab samas pigem oma rida, meie otsime pidevalt midagi uut. Selles mõttes me erineme. Thule on omas kindlas võtmes. Eks see ole õigem.

Mida Padisel kuulda saab?
„Galaktika“ pealt teeme instrumentaale ja siis „Meridiaanidelt“ mõned nimilood. Oleme suure probleemi ees, et meil on laval kaks bändi. Mahavokiga võiksime kasvõi 3 tundi kütta nii, et ei korda ennast. See on tõsine probleem, et mis lugusid me teeme ja millised jätame välja. Osad inimesed tahavad ju kuulda neid vanu Mahavoki hitte: „On läinud aastad“, „Mägede hääl“, „Tunnete keel“ ka võib-olla. Lõpus teeme neid ja Kare Kauksi tütar ja minu tütar on ka laval.

Kas 60. juubeli pidustused ka tulevad?
Kui tervist on, siis tuleb.

MC STan B
Bojaarikultuuri külalislektor Rada7-s.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

MC STan B
22-07-2013
kell 15:33

Pileteid saab siit!

Clarice
22-07-2013
kell 15:38

hea, et siis sotid selle va roskildega selged y jälle midagi ajalooraamatusse kirjutada.

bonne
22-07-2013
kell 15:54

aga mis sellega ebaselget üldse on olnud?

KyleReese
22-07-2013
kell 16:05

y

Cyberbear
22-07-2013
kell 16:13

aga mis sellega ebaselget üldse on olnud?

See kuidas ja miks käidi ning mismoodi vastu võeti osa. Ja ikkagi - kust need Vitamiini jutud tulevad? Ehk peaks ära kaardistama ENSV bändid välisfestaritel kuni 91?

dokora
22-07-2013
kell 17:47

Ainus eesti muusik kes on kontserdil surround soundi tekitanud. Parandage, kui eksin.

ivo
22-07-2013
kell 18:56

Ei julge vastu vaielda, aga kuskilt nagu mõtte tagasopist kumaks mingi Leigo pressiteade läbi. Vb see käis küll vaid Kimmo Pohjoneni kohta. Kotkas oskab ilmselt targem olla, kui satub lugema...

azad
22-07-2013
kell 18:59

Kas ka NBS + Tiit Kikas suurte sõjamasinate muusikaga ka surround ei olnud?

ivo
22-07-2013
kell 19:15

Aga lugu on põnev ja kontserti Padisel soovitan küll. Eelmisel korral kui HU? lisaks oli, siis käisin ja väga hea oli.

bv
22-07-2013
kell 22:53

aga mis sellega ebaselget üldse on olnud?

See kuidas ja miks käidi ning mismoodi vastu võeti osa. Ja ikkagi - kust need Vitamiini jutud tulevad? Ehk peaks ära kaardistama ENSV bändid välisfestaritel kuni 91?


Oli jah kunagi Noorte Hääles üle terve lehekülje lugu sellest, kuidas Vitamiin käis Roskildes. oli veel juures pilt triibuliste pükstega Palsnerist laval ja kohaliku rokiametniku Eva Due pilt kommentaariga: "Ma ei teadnudki, et teie rokkmuusika nii tasemel on!"

Aga et haip jah?

PeZ
23-07-2013
kell 12:25

http://www.erpmusic.com/artist/ensemble-vitamiin siin ka nt

Performnances at Roskilde Festival

ivo
21-07-2015
kell 14:55

ERRis uuem intekas: http://kultuur.err.ee/v/muusika/2c286a04-137a-49bf-bae4-43d5c1615dbe