Vastuseks on Shining (ja et asjad ikka selged oleksid, siis juttu on sellest Norra versioonist, mitte Rootsi bändist). Nende esimene karmim plaat, „Blackjazz“, ei ilmunud mitte vähe aega tagasi ja tegelikult tuli neil äsja, 5. aprillil, välja juba uus album „One One One“. Seega paras aeg rääkida sellest kummalisest kooslusest.
Mehed tegutsevad koos juba üle kümne aasta ja alustasid ontliku jazz-kvartetina. Üleminek toimus 2005. aasta kandis, kui nad otsustasid hoopis art rocki tegema hakata. Noh, ja sealt black metalini polegi enam väga pikk tee ju. Täpsemalt tuli selline pööre siis, kui neil tekkis 2007. aastal võimalus Euroopas ringi tuuritada koos selliste metal gigantidega nagu Keep of Kalessin ja Enslaved. Mehed hakkasid üksteise muusika vastu sellist huvi tundma, et asi päädis väikese, 90-minutilise concertoga Molde jazzfestivalil, kus lavalaudadel said kokku Enslaved ja Shining. Etteaste kandis pealkirja „Nine Nights in Nothingness – Glimpses of Downfall“ ja sai väga head vastukaja. Lausa nii head, et 2010. aastal tuli teha kordusetteaste Hollandis.
Kohati apokalüptiliste meeleoludega „Blackjazz“, mis on ühtlasi nii 2010. aastal ilmunud plaadi kui ka nende loodud muusikastiili nimi, on Shiningu esimene kannapööret tähistav plaat. Mida see blackjazz üldse tähendab? See kätkeb endas meeletut tempot, kriipivaid helisid, jõhkrust, süngust, veidi industriaali ja törts saksi sinna otsa. Heli, mida nad oma muusikaga tekitavad, on sama intensiivne ja plahvatusohtlik nagu pinged Korea poolsaarel.
Loomisprotsess võetakse plaadikaanel kokku sõnadega „Made by will alone, through depression, aggression and caffeine“. Enne uue loomist on vaja vana lammutada ja see lammutusprotsess kajastub ka plaadikujunduses. Justkui mingisuguses vihahoos kildudeks loobitud esemed, ärakortsutatud paberid, loomepiinast moonutatud näod, kannatuse katkemisest tingitud karjeid väljendavad ilmed, raskestiloetavad laulusõnad… Sarnane meeleolu kipub ka kuulajasse kanduma.
Esimene lugu „The Madness and the Damage Done“ lajatab kohe pika, meeleheitest nõretava karjega ja jätkub pearinglust tekitavate helidega. Ühesõnaga, ilmselt mingil hullumeelsuse hetkel kirjutatud lugu. Plaadi kõige kuulsamaks looks on kujunenud aga „Fisheye“, mis oma vihjetega piiblile on segu eksistentsialistlikust iiveldusest ning hea ja kurja vahelisest võitlusest. Kompositsiooniliselt on nii plaat ise, ehkki ka laulud eraldi, väga terviklik. Eriti osa, mis puudutab lüürikat – laulust laulu korduvad sõnad, ühe loo küsimustele vastab teine.
Sarnane terviklikkus tundub bändiga kaasas käivat läbi kogu nende loomingu. Äsja ilmunud plaat „One One One“ näib olevat otsene jätk eelmisele. Bänd rõhutab veelgi enam endaloodud muusikastiili blackjazz ja on sellele isegi loonud hümni „Blackjazz Rebels“ näol. „My Dying Drive“ intro on mõeldud otseseks vasteks laulule „Fisheye“ eelmiselt plaadilt. Kaanekujundus aga on, võrreldes „Blackjazz“ plaadiga, 360-kraadine pööre. Kui „Blackjazzi“ kaanekujundus vastas täielikult plaadi nimele oma tumedate toonide ja süngete fotodega, siis „One One One“ on kollakas-oranž ja sellel on ka oma põhjus. Uut plaati salvestasid nad nimelt päikselises Californias ja tahtsid seda atmosfääri ka plaadile kanda. „One One One“ on hetkel kättesaadav eelkõige Norras ja varsti ka USAs (Euroopa kohta peaks info ka varsti-varsti saabuma). USA-kesksus on seletatav faktiga, et Shining võitis hiljuti Statoili stipendiumi summas 1 miljon Norra krooni ja kavatseb selle raha eelkõige kulutada bändi promomisele teisel pool ookeani.
Bändi laivid on elamus omaette. Publikut töödeldakse igast otsast, alates kuulmis- ja lõpetades nägemismeelega. Kiiresti vahelduv valgus ja Munkeby, bändi laulja ja peamise lugude kirjutaja, lavaline karisma moodustavad kohati ebamugavust tekitava koosluse. Nad ei luba publikul end mugavalt tunda. Munkeby veidi Edvard Munchi „Karjet“ meenutavad grimassid ei lase sel juhtuda. Ja kui vahel tundub, et seda kõike saab liiga palju, võtab ta kätte saksofoni ja atmosfäär muutub hetkeks sootuks lõbusamaks. Hetkeks tekib kergendustunne. Aga seda ainult hetkeks, sest sama kiiresti nagu ta saksi kätte haarab, viskab ta selle taas nurka ja jätkab oma karjelike grimasside ja kriipivate helidega, mida tema häälepaelad tekitavad.
Uus video äsja ilmunud plaadi loole „I Won’t Forget“.
Muide, parajasti on ka käimas remiksimisvõistlus sellele loole, kel rohkem huvi, siis info leiab siit viitelt (PDF).
Munkeby comments: “We can’t wait to hear our single I Won’t Forget be turned upside down and inside out! Feel free to treat it rough and make it your very own. After all, that’s what composing and mixing is really about! No rules. Go!”