Ukkosmaine - tantsupopp tõsimeelsuse ja huumori piirilt

04-03-2013 | kirjutas: Koit

Laupäeval 9. märtsil esineb järjekorras 50. Odessa Popi klubiõhtul puhtakujulise Soome sündipopi ehedamaid esindajaid, Joensuu linnast pärit ansambel Ukkosmaine. Rada7 küsimustele vastasid laulja Klaus Thunder ja klahvpillimängija Wilhem Meister (K=Klaus, W=Wilhelm).



Milline on bändi sünnilugu ja kuidas Ukkosmaine endale nime sai? Nagu ma aru saan, ei ole mõtet seda nime otse tõlkida... (“Ukkosmaine” on otsetõlkes “äiksemaine”)
Bänd sai alguse 2004. aastal Joensuus, kui klahvpillimängija Wilhelm Meisteri ülikoolikaaslased palusid tal koostada ühe kursusepeo eeskava. Wilhelm hankis adapteri süntesaatorile, mis kingiti talle 9. sünnipäevaks ja võttis ühendust vana sõbra Klaus Thunderiga.
W: Mis bändi nime puudutab, siis see on tagantjärele meenutades üks kummaline juhtum. Igatahes aitas meile nime leida üks sõber. Esimese kontserdini oli aega kaks päeva ja pidime bändi nime korraldajatele teada andma. Olin juba varem mõelnud lauljale välja artistinime Klaus Thunder ja tahtsime, et bändi nimi oleks Klaus Thunder & …/midagi/. Meil oli bändiproov ja helistasime sõbrale, et nõu küsida. Ta mõtles mõne sekundi ja teatas siis: “Ukkosmaine”. Nii see käiski. Hiljem küll jätsime nime eest ära Klaus Thunderi.

Kas te peate end ikka veel Joensuu bändiks või võiks teid juba kutsuda ka Tallinna bändiks? (üks teist elab Tallinnas, vähemalt osaliselt on teie uus plaat tehtud siin ja ka teie plaadifirma peakontor asub Tallinnas…)
W: Ükski meist ei ole juba aastaid Joensuus elanud (Klaus elab Helsingis), kuid alati kui keegi kuskil kontserdipaigas küsib, et kust me tuleme, siis sellele vastame alati “Joensuust”. Ju siis peame tänaseni Joensuud oma kodulinnaks. Uut albumit tehti lisaks Tallinnale ka Helsingis ja ka Joensuus salvestati üks lugu.

Skaalal, mille ühes otsas on popp ja teises alternatiivmuusika, kuhu te end paigutaksite? Kuidas teid on Soomes vastuvõetud ja kes on teie publik?
K: Enda tegemisi on alati raske kategoriseerida. Kõige lähem määratlus võiks olla elektrooniline popmuusika. Sellest oleme samas juba välja kasvamas. Soomes on meid vastuvõetud hämmeldusega, mida peegeldab ka meie neljanda plaadi nimi (“Oletteko te tosissanne?” – “Kas te mõtlete seda tõsiselt?” - tõlk.). Kuid kontsertidel on alati olnud hea meeleolu. Ilmselt tuleb meid näha laivis, et aru saada, millega tegu.
W: Kontsertidel näeb väga erinevat ja erinevas vanuses inimesi ja sellest võib ehk järeldada, et meie muusikas on midagi, mis ühendab erinevaid põlvkondi. Kui laulud on head, on stiilimääratlused teisejärgulised. Meedia jaoks oleme olnud mingis mõttes “imelik linnuke”, meie lugusid ei mängita raadiotes ja meist kirjutatakse väga vähe, kuigi meie kontsertidel on näha rohkem inimesi kui mõnedel rohkem kiidetud bändidel.

Kas te tunnete mingit sidet kaasaegse lo-fi ja nn “magamistoa popiga” (vähemalt algusaegadel kasutasite üsna primitiivseid süntesaatoreid ja teid on vahel nimetatud ka “kodukootuks”)?
K: „Kaasaegne lo-fi“ on kindlasti päris hea termin, millega võis kirjeldada meie teist ja kolmandat plaati. Samas ei olnud ka siis meil mingit plaani just midagi sellist teha. Neljanda plaadi puhul ei saa enam sellist määratlust kasutada, nagu ka mitte meie uusima albumi puhul. „Magamistoa popp“ on lõbus termin, ei ole seda varem kuulnudki! Kui sellega mõeldakse DIY-teemat, siis oleme seda kindlasti.
W: Sõna “kodukootud” võib kasutada ka uue plaadi puhul, seda juba sõna-sõnalises tähenduses, kuna suurem osa plaadist on salvestatud meie kodudes. Eks alguses see lo-fi esteetika tuli juba sellest, et meil olid kasutada ainult primitiivsed klahvpillid. Hiljem on meie pillivalik kasvanud ja oleme mõlemad arenenud nii lauljate ja pillimeeste kui ka lookirjutajatena. Kuidagi on selle bändiga areng toimunud iseenesest ja loomulikult, me ei ole teadlikult eriti midagi plaaninud.

Olete öelnud, et saate inspiratsiooni Soome 90ndate tantsumuusikast (bändid nagu Movetron, Aikakone ja Taikapeili). Eestis on omamoodi kahetine suhtumine sama perioodi Eesti popmuusikasse - üldiselt peetakse seda odavaks (kuna kvaliteetseid vahendeid ei olnud saada), primitiivseks ja küllaltki maitsetuks, kuid samal ajal paljud imetlevad seda salaja (nt mulle endal ei meeldinud see muusika omal ajal, kuna olin ikkagi tõeline hevimees, aga olen hakanud seda nautima alles hiljaaegu, selle süütust ja meeldivat rohmakust). Kas Soomes on olukord kuidagi erinev?
K: Ka Soomes suhtuvad nn tõelised rokkarid 90ndate poppi halvasti. Kuid minu arvates on olulisem sellest, milliseid instrumente artistid kasutavad, see hing või meeleolu, mis muusikast kandub. Mõnedes tantsupopi bändides on teinekord rohkem rock-suhtumist kui elektrikitarriga ansamblites.
W: Mul on sarnane taust - ausalt öelda lausa jälestasin neid bände 90ndatel, kuna olin ise nn “true metal-head”. Ja üldine suhtumine Soomes on sellesse üsna samasugune nagu Eestis, ehk seda peetakse üldiselt üsna odavaks värgiks. Kuid nagu sinagi, olen hiljem neist bändidest vaimustunud - neis on mingi võluv naiivsus. Mis inspiratsiooni puutub, siis võib-olla mõjutasid need bändid meid rohkem algusaegadel, kui mängisime lisaks oma lugudele rohkem cover'eid, sh Aikakone, Movetron'i ja Taikapeili lugusid. Praegusel ajal nende bändide mõjud meie muusikas enam niivõrd ei kostu.

Kuidas te suhtute sellisesse delikaatsesse teemasse nagu iroonia ja siirus, nii muusikas kui laulusõnades? Kas te peate end “siiraks” või on teil muusikat tehes alati keel põses ja kui on, siis kui sügaval? Pean ütlema, et tavaliselt ei ole mulle huumor muusikas meeldinud, kuid teil kukub see välja kuidagi loomulikult ja võluvalt (kui seal muidugi plaanitud huumorit ongi).
K: Meie muusikas on tõesti ka täiesti plaanipärast huumorit, kuid see ei tähenda, et me ei suhtuks oma muusikasse tõsiselt. Huumor on hea vahend käsitleda paljusid teemasid.
W: “Huumoribänd” on igatahes silt, mida üritame vältida ja seda juba sellepärast, et Soomes tähendab see tavaliselt seda, et tobedates riietes inimesed laulavad viinajoomisest ja kahemõttelistest asjadest. See meid ei huvita, kuid huumor on tõesti paljudel juhtudel hea viis, kuidas jõuda asjade olemuseni. Mulle ei tundu, et see vähendaks kuidagi meie veenvust või vahetust, kui väljendame asju teinekord natuke naljakalt. See on tegelikult kummaline, et huumorit muusikas üldiselt halvustatakse, kuid samas muude kunstivormide (nt kirjandus) puhul ei mõelda kunagi, et see vähendab autori veenvust, kui teoses on ka natuke huumorit.

Kuidas te suhtute väljaspool Soomet esinemisse? Kas olete seda varem teinud? Kas leiate, et teie muusikat saab nautida ka ilma laulusõnu mõistmata?
K: Ühe korra oleme käinud Saksamaal ja keelebarjäär ei seganud peaaegu üldse. Kuigi suur osa meie võlust peitub kindlasti ka sõnades, kandub kõik oluline edasi ka ilmse nendeta, ka siis kui sõnadest aru ei saada.

Milliseid Soome bände te soovitaksite kuulata (nii teiega sarnaseid kui mitte)? Kas te näete end osana mingist skenest, Soomes või ka globaalsemalt?
K: Mina ei näe, et oleksime osa mingist skenest. Kui üldse, siis ehk “indie-skenest”, kuid seda ainult seetõttu, et anname oma plaate välja ise. Võiksin kuulamiseks soovitada nt LCMDF-nimelist bändi - nägin neid alles nüüd esimest korda laivis ja nad olid suurepärased. Muidugi on ka 22-Pistepirkko selline bänd, kelle kuulamine ei saa olla viga.
W: Aavikko on üks bänd, kellel on ehk meiega sarnane lähenemine. Soomes on ka üldiselt underground’is palju huvitavaid tegijaid, nt Alamaailman Vasarat, Risto, Radiopuhelimet ja Eläin, kui mainida vaid mõnda.

Kas teil on muid bände või projekte lisaks Ukkosmainele? Kas te võiksite või tahaksite end elatada üksnes muusikaga või rikuks professionaalne lähenemine midagi ära?
K: Professionaalne suhtumine iseenesest ei võta minu arvates muusikast hinge välja. Lisaks Ukkosmainele teen ka palju teatrimuusikat ja mul on ka üks teine bänd. Oleks küll üsna mõnus elatada end ainult muusikaga ja ega ma ei olegi sellest enam eriti kaugel.
W: Mina olen end elatanud peamiselt muusikaga varsti juba viis aastat ehk alates ülikooli lõpetamisest. Lisaks Ukkosmainele on mul lastemuusikat mängiv ansambel Hullut Hattuset ja siis ajan muidugi ka meie enda Juki Records’i asju. Tulud ei ole suured, aga olen õnnelik, et saan teha, mida kõige rohkem tahan ja keskenduda sellele täielikult. Nende tegevustega seoses tuleb ette palju toredat ja muusika on lõputu inspiratsiooniallikas, mis annab mulle kogu aeg palju. Kui saan tegeleda muusikaga seotud asjadega täiskohaga, suudan ka rohkem areneda ja minna rohkem süvitsi, kui siis, kui tegeleksin sellega muu töö kõrvalt.

Nüüd üks spetsiaalne küsimus, mida ikka vahel Rada7 intervjuudes küsitakse. Mis on teie lemmik rada 7 ehk 7. lugu plaadil?
K: Led Zeppelin “Tangerine”, albumilt “Led Zeppelin III”.
W: YUP, “Murhaaja soittaa pasuunaa”, albumilt “Yövieraat”.

Kas te teate midagi Eesti muusikast ja võib-olla teil on juba tekkinud ka mõned lemmikud?
K: Kahjuks ei tea ma sellest peaaegu mitte midagi! Njaa, peaks tutvuma… Iirise plaat on täitsa hea, aga pettusin kontserdis eelmisel Ilosaarirockil….
W: Selle põhjal, mida siin elades on õnnestunud kuulda, tundub, et Eestis on palju häid bände ja artiste ja stiilide spekter on lai. Olen lugenud Mart Juure raamatut “101 Eesti popmuusika albumit” ja leidnud sealt palju huvitavaid nimesid. Kohalikust underground’ist tean veel üsna vähe, kuid tuntumatest nimedest on Kosmikutel mitu päris huvitavat lugu ja J.M.K.E. on muidugi ka Soomes legendaarne. 3 Pead tunduvad ka põnevad. Ja muidugi pean mainima Arvo Pärti!

Kas tahate ehk midagi Eesti publikule öelda (mida oodata laivist jne)?
K: Kindel on see, et lendame täiega peale, kuna tegu ju uue publikuga ja uuel maal!
W: Teretulemast kontserdile, tegemist on meie uue plaadi tuuri esimese laiviga ja bänd on tulvil energiat!

Aitäh!


Laupäevasest Odessa Popi kontserdist ja peost Ukkosmaine osavõtul pikemalt siin:
http://www.rada7.ee/yritus/68090
http://www.facebook.com/events/535298983159466

Vaata ka Linnahalli katusel tehtud videot uue plaadi nimiloole „Pallosalama“
http://www.youtube.com/watch?v=00k4uQ1uy7E

ivo
04-03-2013
kell 21:35

Head küsimused. Ja hea ülestunnistus :)