Ismo Alanko. Tantsud Eliotiga, Punamütsikesest rääkimata.

Kirjutas Indrek Mesikepp, Lauri Leis
28-09-2012

29. septembril esietendub Salme Kultuurikeskuses Von Krahli Teatri lavastus "Nibud ehk Hetked me elude katkematus reas". Peeter Jalaka lavastuse tantsud on jaapanlaselt Ken Mailt, muusika soomlastelt Ismo Alankolt ja Teho Majamäkilt.
Rada7 melomaanid fs ja uims saadeti sel puhul intervjueerima legendaarset Ismo Alankot, meest, kes on teinud kaasa bändides Hassisen Kone, Sielun Veljet, Ismo Alanko Säätiö ja koos Tehoga Ismo Alanko Tehollas ja keda on Eestiski korduvalt kontserdilaval nähtud-kuuldud. Intervjuu toimus lavaproovide vaheajal ja seetõttu istus usutlejate vastas mees, kes nägi grimmi all välja nagu Mefisofeles või universumi türann mõnest väga vanast filmist.
Juttu tuleb uuest näidendist, aga ka seitsmest pöialpoisist, Punamütsikesest, Sielun Veljedest, New Model Armyst ja Kalamajast.
Teho Samuli Majamäki ja Ismo AlankoTeho Samuli Majamäki ja Ismo AlankoJana Solom
fs: Laupäeval on esietendus. Kuidas proovid on läinud, mis tunne on?
Tunnen ennast täitsa kindlalt. Siin oli paras segadus, kuni eilseni olin ma üsna kahtlev, mis sellest kõigest saab, aga nüüd olen üsna kindel, et tuleb hea etendus.

uims: Oled olnud teatriga seotud ka varem. Kuidas oli 20 aastat tagasi, kui tegite "Grande finalet", oli see raskem kui praegu?
Siis oli väga erinev, kuna ma kirjutasin selle [näidendi] ise ja Sielun Veljet mängis, nii et see oli nagu meie oma lavastus. Nüüd ma olen pigem Von Krahli etenduse külalisstaar. Tero [Jartti], kes mängib etenduses nüüd, oli ka "Grande finale" osaline.

fs: Milles seisneb sinu osa selles lavastuses? Helilooja ja muusik või ka näitleja? Me näeme, et kannad praegu grimmi.
Ei, ma ei ole näitleja, olen helilooja ja muusik, aga see ei ole lavastus, kus on näitlejad ja lavastaja, siin teevad kõik kõike koos – valgustaja, videomees, helitehnik, lavatöölised, muusikud, näitlejad, lavastaja – ja kõik viivad ellu oma ideid; siis me paneme need kokku ja loome koletise (naerab).

uims: Kui palju inimesi on kaasa haaratud sellesse lavastusse?
Ma ei ole lugenud, viisteist, kakskümmend… võib-olla…

fs: Kas iga õhtu saab olema erinev?
Ma ei tea, tõenäoliselt küll pisut erinev, me katsume teha partituuri, aga ruumi on ka improvisatsiooniks.

uims: Kas sa laulad soome või inglise keeles?
Suurema osa ajast laulan ma ilma sõnadeta, aga vahepeal ka soome keeles. Laulusõnad on T.S. Elioti luulest. Jutustaja loeb neid eesti keeles ja mina laulan soome keeles.

fs: Kui ma kuulsin esimest korda, et näidend baseerub T.S. Elioti "Ahermaal" ja "Õõnsatel meestel", tabasin end mõttelt, kuidas on võimalik neid tekste lavale tuua… Võrdlemisi ebaharilik mõte.
Jah, aga see ei olegi näidend. See on midagi lavapoeesia taolist. Näitlejad ei mängi, nad tantsivad ja muusika mängib kogu aeg. See on audiovisuaalne kogemus. Ma ei tea, kuidas lavastaja seda kirjeldaks, aga minu jaoks on see nii. Tõeliselt ilusad pildid, efektsed stseenid, see ei ole tavapärane näidend.

fs: On see sama füüsiline kogemus nagu Sielun Veljede kontsert?
Oo, see sõltub näitlejaist, aga ma loodan küll, sest see põhineb Jaapani buto-tantsul, Ken Mai on buto-tantsija ja ta õpetab näitlejaile, kuidas liikuda. Ja see on tõesti päris füüsiline.
Jana Solom
uims: Su viimane projekt Soomes on "Ishmael & Ismo", mis see endast kujutab?
Need on ühe õhtu häppeningid. Ma mängin täiesti akustiliselt, ilma igasuguse võimenduseta. Mängin kitarri ja klaverit ja laulan ja me teeme seda väga piiratud publikule – me laseme sisse ainult 50 inimese ringis, nii et nad kuuleksid kõike ilma võimenduseta. Vokaal ja kõik tuleb otse inimeselt, selles ongi asja mõte. Meil on kavas ka teisi asju. Ishmael Sandstroem teeb valguskunsti ja õhtu jooksul on erikülalised, näiteks ühel korral tantsis Ken Mai, teine kord esitas minu ema luulet, meil on olnud ka väga vaikselt mängiv kaasaegne elektrooniline bänd, goa trance’i DJ-d, meil on olnud kõike, kõikvõimalikke külalisi; see on häppening, mis kestab öö läbi. See on väike üritus, see on mõeldud nii, et… inimesed saavad kokku, ma olen alati kohal, räägin inimestega, kohtun inimestega, laulan neile nii lähedalt (oleme talle vaevalt meetri kaugusel). See on midagi, millest ma olen viimased 10 aastat unistanud ja mis siiamaani ei olnud teoks saanud. Nüüd oleme seda umbes 15 korda teinud ja järgmisel kuul on veel 4 õhtut tulemas.

uims: Kas oled selle etenduse jaoks valmistanud ette uusi laule, midagi täiesti uut?
Jah, tegelikult on see hea koht, kus katsetada uusi laule. Inimesed kuulevad sõnu hästi, kui sa laulad neid valju häälega. Kohe peale neid etendusi lähen ma stuudiosse uusi lugusid salvestama. Viimane etendus on kolmandal oktoobril ja neljandal oktoobril lähen ma stuudiosse uut albumit lindistama. Neil "Ishmaeli & Ismo" õhtutel olen ma esitanud juba uue plaadi laule.

uims: Sa mainid laulutekste. Eelmisel aastal ilmus sinu laulutekstide raamat "Sanat". Miks sa ei ole neid varem plaadiümbristel avaldanud?
Olen mõelnud, et tekstid ja muusika ei peaks olema eraldatud, nad kuuluvad kokku. Laulutekstid ei ole luule, nad on osa muusikast ja ma ei tahtnud neid eraldada. Aga siis tuli internet. Sa võid leida kõiki mu laulutekste internetist ja loomulikult ei ole need õigesti üles kirjutatud. Keegi on kuulanud plaate ja minu ebaselget hääldust. Nii et laulutekstid internetis ei ole täpsed. Aga nad on seal olemas. Ja nad on muusikast eraldatud. Nii ma otsustasin, et mida kuradit, ma ei saa sellega võidelda, andsin alla ja leidsin, et peab olema üks koht, kus nad on kõik koos ja õigesti. Kirjutatud nii, nagu ma olen tahtnud, et nad oleksid. Nii me tegime selle raamatu. Ja mul on hea meel, et me tegime, sest neid oli nii hea lugeda. Laulusõnad on isiklikud, muusika on alati koostöö tulemus, alati on bänd, muusikud, produtsent, see on alati midagi, mida tehakse koos ja see on lahe… aga laulutekstid on alati isiklikud, see on nagu mu elu päevik, kui sa neid raamatust loed.

fs: Sa oled olnud teatriga seotud mitut pidi, näitekirjanikuna, heliloojana, näitlejana, isegi Sielun Veljedega koos olete korra selle asemel, et anda kontserti, mänginud lastenäidendit…
(naerab) "Punamütsikest". See oli "L’amourha" plaadi esitluskontsert.

fs: On sul meeles, millal tegid esimest korda mingis etenduses kaasa?
Ma arvan, et see oli siis, kui ma olin seitsmeaastane. Käisin esimeses klassis, mängisime "Lumivalgekest ja seitset pöialpoissi", ma olin üks pöialpoistest. Ma olin nii hirmunud, nii erutatud, et jäin haigeks. Oleksin peaaegu etenduselt puudunud, aga tegin ikka ära.

fs: Keda sa "Punamütsikeses" mängisid?
Ma arvan, et ma olin… (mõtleb)… ma arvan, ma arvan, et ma olin… (kandev paus)… ema. (Kõik naeravad). Niipalju, kui ma mäletan. Me kirjutasime näidendi teksti, meil olid kostüümid, meil oli kõik nagu vaja. Aga see ei läinud, nagu olime kavatsenud…. (naerab)

fs: Kuidas publik reageeris?
Ma arvan, et nad vihkasid seda (kõlav naer). Nad olid tulnud meie kontserdile. Heli ei olnud ka kuigi hea, ma kardan. Aasta oli 1985 ja meil ei olnud traadita mikrofone, nagu praegu teatrites on. Meil oli ainult üks tavaline mikrofon lae all rippumas. Inimesed ei kuulnud, mida me rääkisime, nad (purskab naerma) vahtisid hämmingus, et mis kurat see veel on, mida need tüübid teevad. Nad ootasid kontserti, aga seal olid Punamütsike, ema, hunt… Aga ma arvan, et käsikiri oli väga hea, geniaalne… Punamütsike korjas hallutsinogeenseid seeni ja sõi neid ja muud säärased asjad… Me peaks seda uuesti tegema.

uims: Kas peale aastatepikkust esinemiskogemust tunned sa laval ikka vahetevahel erutust?
Jaa, jaa, päris kindlasti, peaaegu alati. Aga see on hea, olla veidi erutunud enne lavale minekut. Siis, laval, see kaob. Esimese lauluga on see läinud. Erutusega valmistad ennast paremini ette, see käib asja juurde.

fs: Alustasid oma tegevust muusikuna Joensuus. Oli see hea või halb koht muusika tegemiseks? Kannad sa endas siiani kaasas midagi sellest kandist?
Jah, muidugi, seal veetsin ma terve oma lapsepõlve. Ma elasin seal peaaegu 25 aastat. Ma õppisin rääkima Joensuus, minu kõnes on siiani Ida-Soome murrakut, mitte palju, aga siiski. Tegelikult oli see päris hea koht. See on väike linn, aga seal on olnud pikka aega ülikool. See ei ole surnud koht, kogu aeg tuleb noori sinna õppima. Tegelikult oli ka kohalik muusikaskene üsna elujõuline juba siis, kui ma olin noor. Joensuus oli olemas juba minust vanemate rokkmuusikute põlvkond, 70ndaist. Samamoodi oli seal elujõuline klassikaline muusika ja teatrielu, kuulus lavastaja Jouko Turkka oli 60ndail-70ndail Joensuu teatris. Nii et kultuurielu oli kaunikesti vilgas, selle poolest erines ta teistest väikestest linnades ümberringi. Ma hakkasin mängima klassikalist muusikat, mängisin tšellot, klaverit ja nagu kõik teismelised, hakkasin ma kuulama glam rock’i. Sweeti, Slade’i, selliseid bände… Siis tuli David Bowie ja muutis mu elu (naerab).

fs: Üks mu Soome tuttav, kes mäletab aega, mil sa olid Hassisen Kones, meenutas, et juba siis provotseerisid su laulutekstid mõnesid vanemaid inimesi. Hiljem sai Sielun Veljede laul "On mulla unelma" koguni eetrikeelu. Nüüd on asjalood kaunikesti teistmoodi. Sa oled tunnustatud kultuuritegelane Soome ühiskonnas, vaevalt et keegi hakkaks sind enam ära keelama…
Keegi ei keela enam midagi ära. Internetis võib igaüks öelda mida iganes. Miski pole keelatud. On väga raske olla provokatiivne.

fs: Tundub, et ma sain juba vastuse oma küsimusele, mis oleks olnud, et kumb on selle ajaga rohkem muutunud, sina või ühiskond.
Ma arvan, et ühiskond on muutunud rohkem kui mina.

fs: Ja sa oled enam-vähem samasugune?
Kindlasti ei ole ma päris samasugune kui 20-aastasena. Nüüd olen ma viiekümnene. Ma loodan, et olen targem, kui siis (naerab). Kogenum igatahes. Aga ühiskond on muutunud väga palju, uus meedia on muutnud eneseväljendust. Väga raske on olla intellektuaalselt provokatiivne. Sa võid olla teistmoodi väljakutsuv – teha islamivideo või midagi sellist. Aga intellektuaalsel moel, nagu ma ühiskonnast rääkisin, on kõike juba kuuldud. Ennast väljendada võid ikka, seda, kuidas sa näed maailma. Nagu ma siis tegin ja nagu ma siiani teen. Aga inimesed ei pööra sõnadele enam nii palju tähelepanu kui varem. Nii palju sõnu on ümberringi.

fs: Aga sa tunned endiselt, et paljud asjad käivad sulle närvidele?
Just. Ma laulan sellest. Aga ma ei ole kunagi näinud ennast poliitlauljana. Ma olen alati laulnud sellest, mida ma tunnen. Olen laulnud maailmast, nagu ma seda näen ja seda teen ma siiamaani. Võib-olla kellegi jaoks on see poliitiline, aga ma ei tunne ennast üldse poliitilise isiksusena.

fs: Olen näinud 80ndate TV-intervjuud Justin Sullivani ja Rob Heatoniga New Model Armyst, kus nad kiidavad oma soojendusbändi L’amourder, mis, nagu teame, ei olnud keegi muu kui teise nimega Sielun Veljet. Justin Sullivan ütleb seal, et L’amourder on kõige parem bänd, keda ta viimase 3-4 aasta jooksul on kuulnud ja rõhutab, et sugugi kõik head bändid ei tule Inglismaalt või Ameerikast. Mis sa sellest arvad, kui ma võrdlen New Model Armyt ja Sielun Veljesid, siis õige mitmes mõttes tunduvad nad olevat sarnased – mõlemad bändid on väga ausad, mõnikord väga toored, mõnikord tundlikud, väga ekspressiivsed, lauldes alati väga otsekoheselt sellest, mis neile korda läheb? Olite te New Model Armyga hingevennad?
Jaa, nii võib öelda, aga teisest küljest me olime küllalt erinevad. NMA oli kindlasti palju poliitilisem kui meie ja meie olime kindlasti palju psühhedeelsem kui nemad. Aga meil mõlemal oli energia, me mõlemad toetasime õigeid asju, võitlesime oma hõimu nimel.
Nendega koos tuuritada oli väga väga lahe. Justin Sullivan, Rob Heaton ja kogu see kamp olid väga meeldivad inimesed. Me saime väga hästi läbi. Me oleme käinud tuuridel mitmete teiste bändidega, kes ei ole üldse nii meeldivad olnud. Me olime puruvaesed, meil ei olnud üldse raha, me maksime peale, et neid [New Model Armyt] soojendada. Me saime viis naela päevas, sõime konservube, nende cateringi tüdrukud andsid meile süüa ja nad ise jagasid meiega nendele ette nähtud tasuta jooke.

uims: Kunagi rääkis mulle Stockholmi klubi Cafe 44 töötaja, et üks läbi aegade paremaid kontserte seal oli üks Sielun Veljede gig 80ndaist.
Kus see on?

uims: Stockholmis… see on üks väike punk rock’i klubi…
Okei… Me mängisime Stockholmis päris sageli ja Sielun Veljet oli 80ndatel Rootsis päris populaarne. Me tegime pika tuuri läbi Rootsi, mängisime väljamüüdud kontsertidel suurtes Stockholmi klubides.

uims: Kas te laulsite seal inglise keeles?
Jah. Me tegime tol ajal paar ingliskeelset albumit. Me üritasime rahvusvahelist läbimurret ja meil olid isegi fännid Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. New Model Army fännidele meeldisime me väga, meil olid kontserdid Suurbritannias, kõik oli üsna paljulubav, aga me olime liiga ettearvamatud. Me tegime, mis me tahtsime teha. Me ei teinud, mida muusikatööstus oleks tahtnud. Me oleksime pidanud tegema paar plaati samas stiilis, nagu bändid teevad. Nad pakuvad oma stiili välja, teevad paar plaati ja siis nad jätkavad aastaid ja aastaid. Nad tuuritavad ringi, mängides seda sama muusikat, öeldes inimestele, et see on meie muusika, me oleme sellised. Järgmine asi, mis me peale "L’amourhat", ingliskeelset albumit "Shit-Hot" (kus olid ingliskeelsed versioonid "L’amourha" lugudest) ja "Kuka Teki Huorinit", mis oli päris toores rokk-album, tegime, oli fucking psühhedeelne, akustiline, semi-akustiline "Softwood Music" ja kõik välismaised promootorid ja plaadifirmad, kes olid meiega koos töötanud, olid nõutud. Et mida me teeme. "Me ei saa seda bändi müüa. See ei ole see bänd, mida me tahame, et ta oleks. Te olete fucking tooreim rokk-bänd maailmas ja nüüd te teete midagi sellist. Te ei saa seda teha, see on võimatu." Me keerasime kõik perse (naerab täiest südamest). Eks bändis oli ka pingeid.

uims: Võib-olla 90ndate algus oli õige aeg uueks alguseks sinu sooloprojektide näol? Muusikalises mõttes.
Jaa, kahtlemata. Aeg teha midagi uut, aeg liikuda edasi. Nagu ka nüüd. Ma hakkan tegema uut albumit, uute inimestega. Jälle on kõik uus.

uims: Kuidas sa valid inimesi oma projektidesse?
Ma ei tea, see on keerukas. Ma kohtun kellegagi ja vaatan, et see on lahe tüüp, kellega võiks midagi koos teha. Või keegi küsib, kas sa tead seda löökriistamängijat? Okei, ma katsetan temaga koos mängimist, me lähme stuudiosse, me mängime, võib-olla see pole see õige, võib-olla on… Sa pead lihtsalt proovima. Sa pead oma instinkti usaldama.

fs: Vist ükski Eestis tehtud intervjuu sinuga ei saa üle ega ümber Sielun Veljete legendaarsest kontserdist Tallinna Linnahalli Jäähallis 1986. aastal. Nii ka nüüd.
(IA muheleb)
uims: Ma olin seal.
fs: Mina kahjuks mitte, ma olin…
Liiga noor?
fs: Ei, ma olin Tartus. Väike linn, ülikooliga – nagu Joensuu.
(Vahepeal küsitakse Ismolt, kas talle võiks osta mõned kevadrullid. Jaa, kevadrullid sobivad ja mõned õlled sinna kõrvale ka. Tontliku grimmiga ei saa ta ise välja lõunale minna.)

fs: Kas sa tajusid ka, et see oli kohaliku publiku jaoks midagi väga ebatavalist?
Oo jaa, ma tundsin seda. Ma kohtasin tookord ka noori Eesti punkareid. Nende kohtumispaik oli see… kohvik vanalinnas… künka peal…

fs & uims: Varblane.
Jaa, just, mul on isegi fotod kohtumisest nende kuttidega. Villu Tamme ja kõik need inimesed.

uims: Villu on öelnud, et Sielun Veljede Tallinna kontsert oli esimene korralik välismaa bändi rokk-kontsert.
Jaa, ma arvan, et see oli nii. See oli küllalt metsik. Need mundrites korravalvurid koertega… See oli teine maailm. Raske ette kujutada, et see oli siin. See ei olnud Eesti, see oli Nõukogude Liit. Ainuke koht, kuhu me võisime minna, oli Viru hotelli valuutabaar. (kuiv naer)
Mul on üks tõeliselt kena pilt sellelt Linnahalli kontserdilt, backstage’ist. Bassimehe Jouko Hohkoga, kes on baleriinikleidis. Ma ei tea, kust ta selle leidis, aga ta andis kontserdi selles riietuses.
Jana Solom
fs: Sa mainisid, et kavatsed lindistada uue albumi, on see Ismo Alanko Teholla nime all või enam mitte?
Ei, lihtsalt Ismo Alanko. Esimene Ismo Alanko plaat… viieteist aasta jooksul? (Hakkab loetlema oma sooloplaate)

fs: Kas Sielun Veljede reunion oli mõeldud vaid kontsertbändina?
Jah, selleks oli päris tugev publiku nõudmine. Kõik küsisid, millal me seda teeme. Me ei olnud kunagi laiali läinud, mõtlesime, et teeme väikse vahe (naerab). Ja see kestis 20 aastat. Siis arutasime,et võib-olla on praegu paras aeg. Läksime siis stuudiosse, mängisime paar korda ja leidsime, et see on kuradi äge. Tegime ühe kontserdi Ilosaari Rockil. Me olime harjutanud ühe kontserdi jaoks pool aastat ja see tundus tobe. Siis otsustasime minna tuurile.

uims: Oled sa kunagi mõelnud Hassisen Kone reunioni peale?
Me tegime seda 2000. aasta paiku, Joensuus. Üks kontsert peale 20 aastat. Aga ma arvan, et sellest piisas. Sama lugu Sielun Veljedega. Ei usu, et me seda enam teeme. See oli võimas, aga sellest piisab. Me üritasime teha midagi uut, aga see ei kukkunud eriti hästi välja. Me kõik leidsime, et see oli äge, need kontserdid, see tuur, kõik oli väga hea, aga aitab. Ühe ajastu lõpp.

uims: Nii et sa vaatad alati ette, mitte kunagi taha?
Täpselt nii.

fs: Mul paluti küsida, mida sa arvad oma venna bändist Neljä Ruusua?
(lonksab vett ja näib esimest korda vestluse jooksul sõnu otsivat) Mis ma arvan? See on väga hea bänd. Erinev muusika sellest, mida mina teen, nad on pop-bänd. Nad on mänginud koos peaaegu 30 aastat. Selles on midagi maagilist. Aga see on erinev, see on nende asi.
Mu vend on veetnud palju aega Tallinnas, tal on siin korter.

fs: Kui sageli sa ise siia satud?
Mitte väga sageli. Aeg-ajalt. Nagu soomlastega ikka, Tallinn on lähedal, hea tulla. Ma tunnen siin mitmeid inimesi. See on olnud väga hea kogemus olla siin paar nädalat, õppida tundma Eesti inimesi, kõiki neid näitlejaid ja tehnikamehi, töötada nendega koos. Nii saad vaadata Tallinna, Eestit teise nurga alt, võrrelda sellega, millisena oled teda turistina näinud. Ma veedan suurema osa ajast siin, Kalamajas. Mu venna korter on ka siin ja me harjutame siin, nii et ei olegi põhjust mujale minna. Lahedad baarid ja restoranid on ka siinsamas. Saab siinsamas süüa ja väljas käia, pole vaja vanalinna minna.

fs: Killing Joke’i liider Jaz Coleman, kes, nagu sinagi, tegeleb erinevatel aladel, on öelnud, et ta paneb rokk-muusikasse oma agressiivsema poole, samal kui oma isiksuse harmoonilisemat poolt väljendab ta klassikalisele orkestrile või klaverile kirjutatud muusikas. Kuidas on sinuga, kas sa jagad end samamoodi või paned kõik endast välja ühte bändi või projekti, mis sul on parasjagu käsil?
Jaa, ma pigem nii. Mulle ei meeldi jagada enese erinevaid pooli erinevate asjade vahel, mida ma teen. Ma elan praeguses hetkes, panen kõik, mis mul on anda, sellesse projekti, mida ma teen.

Tänasime vanameistrit, uims sai pühenduse Ismo Alanko tekstiraamatusse ja Ismo sai temalt Irwin Art Projekti plaadi. Meeldiv kolmveerandtund hirmsas grimmis mehe seltsis oli jõudnud lõpule. Häid teatrielamusi!

Info etenduse kohta: http://www.vonkrahl.ee/et/33826

Veel artikleid